Kirjutab Halliki.
Ma siis räägin sellest, mis sai edasi sellest hetkest, kui Helin lahkus.
Nimelt koristasid kõik usinalt kämpinguid. Kui Kapten Trumm pakkus laagri vandesse lause "olen puhas ja hoian kämpingu ka puhtana", siis nii ka oli. Nad käisid mu meelest kogu aeg ringi hari käes ja kloppisid üle ukse oma vaipu. Eriti Romet! Viimasel päeval klopiti veel erilise usinusega vaipu ja hari käis kämpingust kämpingusse.
Kämpingud korras, tassisid kõik oma asjad peamaja ette ja sealt edasi tassisid kõik veel ka lõkkematerjaliks toodud hagu algsesse kohta tagasi, sest kahjuks jõudsime laagri ajal teha vaid ÜHE lõkkeõhtu.
Ja oligi aeg laager ametlikult lõpetada. Kogunesime kõik lipu ümber. Natuke nukker oli vaadata, kui väheks meid oli jäänud ja ma ei hakanud tavapärast loendust tegemagi, sest tundus, et siis oleks juba nagu peale lahingut, kui vaadatakse, kui palju on ellujääjaid. Meeleolu oli aga pigem hea. Ütlesin, et kui laagri lahkudes natuke kurb tunne, et laager läbi sai, siis on see õnnestunud. Tundus, et kõigil oli seepeale natuke kurb tunne ka.
Lipu langetamise au said endale Kristjan ja Sander. Nad võtsid selle aeglaselt ja väärikalt alla ja kuna meil laagrilaulu ega ka maatasa hümni ei ole, siis laulsime loomulikult Kasekest. Laulu laulsid peamiselt Kapten Trummi omad, sest neid oli kõige rohkem ja nad ei lasknud häirida, et nad Kasekese sõnu ei tea ka. Ja see tundus juba päris Maatasa liikmete moodi küll.
Seejärel läksin kohvikuruumi, et vaadata üle, kas meie asju ei vedele kusagil ja jäin lihtsalt seda ruumi vaatama. Meenus Kevade filmi üks viimaseid kaadreid, kus õpetaja Laur jääb silmitsema segamini klassiruumi. Kui palju need neli seina on näinud, mida kõike seal on tehtud, ja nüüd on ta vaikne ja tühi. Meenus ka, kuidas Tarmo eile lõppkontserdil kogu seltskonnale õpetaja Lauri sõnadega enne lahkumist muigega kõigile südamele pani, et ärge siis viiulit unustage ja lisas juurde, et need ka, kellel seda ei ole.
Ühesõnaga jäin seda ruumi silmitsema ja unustasin täielikult ära, miks ma sinna olin läinud. Esimene mõte oli ju siiski, et peaks ruumi üle vaatama. Mhm peaks.
Igatahes, kui olime bussis, tuli laagripealik Helen ja ütles, et meil on pilliruumis ühe pilli jalad. Ok, järelikult sünteka omad. Ütlesin ühele Kapten Trummile, et ole hea – too ära. Ja nagu trummid ikka - läksid kambakesi. Ja väga hea, sest lisaks jalgadele tassisid nad bussi juurde veel ühe väikese djembe ja… kidravõimu… Oeh, see oli nüüd küll päris piinlik. Aga hea, et kõik lahenes. Üldiselt olime aga sõiduvalmis. Getter hõikas mulle veel, et Kalver sööb jälle muru. Vastasin, et las sööb - laager on läbi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar