Lõppkontserdile viis rongkäik, mille ettevalmistamine võttis kõvasti rohkem aega kui selle läbimine. Nagu mainitud, võtab tavaliselt kultuurimajast kooli kõndimine umbes 30 sekundit. Aga rongkäik läks ringiga ja hästi aeglaselt, venitasime vb isegi 5 minutit täis?
Ootasime rongkäiku ja korraldusi, Mairis oli jälle kuskile kadunud. Vahepeal olin täheldanud mustrit, et iga kord kui Mairis ära kaob, ilmub ta mõne hetke pärast kostüümi ja akordioniga välja. Läksime kultuurimaja juurde, kus rühmad kogunesid. Keegi tädi hakkas meiega läti keeles vestlema. Sorry? Näitas teiste rühmade juurde, et võtke sappa.
Tuju oli hea, rühmad kogunesid, meie ees olev rühm ja meie mängisime vaheldumisi pille, üks seeliku ja patsidega mees pakkus vahepeal suupisteid. Aga ilm oli väga väga külm ja tuuline. Enam ei kurtnud, et kasukatega palav on. Tagantjärele mõeldes ma oleks ikkagi pidanud end veel rohkem ära polsterdama vist, igatahes mina jäin haigeks. Täna kooriproovis selgus, et teisedki. Aga sel hetkel ma väga ei pannud tähele, tõmbasin lihtsalt räti rohkem ümber ja uudistasin toimuvat edasi.
Rongkäik oli elamus - õigemini ükskõik mis tegevus on elamus, kui sul on mask ees. Nt rongkäigu joondumise jälgimine oli võimatu - ma ju ei näinud enda kõrvale. Pole veel niimoodi rongkäigus kõndinud, et absoluutselt ei näe, kus su naaber on, vaid kõnnid kõrva järgi ja kuulad, kus karmoška on. Väga edukas süsteem see ei olnud, paar korda koperdasin Tuulele otsa ja paar korda avastasin end üksi kuskilt muru pealt teistest meetrite kauguselt.
Jõudsime siis rongkäiguga kooli õuele jõe äärde, sinna oli lõke süüdatud. Kõik osalejad seisid suures ringis ja oli muljetavaldav vaatepilt küll. Kontserdil tegid rühmad veel ühe lühikese numbri, palju kutsuti rahvast ka kaasa tantsima. Paras pidu oli. Meie kasutasime aega veel kõiksugu piltide tegemiseks. Tantsiti, lauldi, mängiti. Ühel Kameruni neiul läks mask põlema. Tal oli see suur õlgedest kübar-mask peas ja lõkkest vist midagi lendas pähe, igatahes see hakkas tossama ja kohalikud tõmbasid talt selle peast ära ja viskasid maha ja trampisid peal. Neiu ise oli parajalt segaduses. Tuule kommenteeris, et kellel tuleb mõte veebruaris sellise tuulega lõke teha, kui kõik on veel õlgedest kostüümides ka. Mina mõtlesin kohe meie festivali peale.. 
Tänamine ja tänukirjade jagamine oli ka. Kui meie kord oli, siis ei mainitud Maatasa nime ega Tartut, vaid lihtsalt - "Igauni!" Esinemisega oli sama ja üleüldse iseloomustas seda feestivali. Väga midagi aru ei saanud, mis toimub, aga kui keegi karjub "Igauni!", tasub püsti hüpata. Toimis.
Meie tegime enda esituse ajal jälle tatsumise tantsu. Halliki idee oli, et siis kui me kisame “Mart külib põllupeenraid”, võiks kõik hästi kõrgele hüpata, seega ma palusin Mairisel selle ära tõlkida. Tõlkis ka, kahjuks keegi ei hüpanud. Pärast esinemist pakuti kuuma putru, minul hakkas sellest natuke soojem küll. Tegime veel igasugu sõbrapilte. Mina tegin Ivarsiga koos pildi. Õigemini kaks pilti, sest tal oli ju kaks nägu ja mõlemad olid vaja jäädvustada. Ceiruleits tegi lõpulood, kolistati hästi palju kellakesi ja festival sai läbi. Me tahtsime nende viljapeade-viljakustegelastega ka pilti teha. Onud ütlesid, et ok, saab. Aga kui viimased kellukesed olid helisenud, läksid järjest lõkke juurde ja viskasid oma õlgedest kübarad lõkkesse! Väga paljud viisid oma kaunid kostüümid või aksessuaarid lõkkesse. Õnneks mõni onu jättis ikka pähe ka ja saime pildi ära teha. Samal ajal kui pilti tegime, hakkasid onud kõrval laulma, et “kurva eesti poiss” ja küsisid siis, et mida see tähendab ja ütlesid, et see on üks kuulus laul. Küsisin täna Katrina käest, et mis teema sellega on, Katrina naeris, saatis lingi ja ütles, et lätlased armastavad eestlasi. https://www.youtube.com/watch?v=NPAMW1OdJIA
Ceiruleitsiga tegime ka ühise pildi.
Kontsert kestis tegelikult vb tunnikese, aga mul oli küll tunne nagu oleks tundide ja tundide kaupa seal lõkke suitsu ja tuule käes olnud. Mitte et ma üldse kurdaks! Aga tore oli küll, kui sai tuppa sooja ja lõunat sööma. Võtsime kostüümid ära, aga mul oli külm nii sees, et hirmus tahtmine oli kõik uuesti selga panna. Kõik meie riided ja pillid lõhnasid lõkkesuitsu järgi.
Lõuna oli jälle väga maitsev ja tuju oli hea. Loomulikult oli vaja kokkadele laulda. Ja korraldajad olid ka kõrvallauas, nii et otsustasime, et teeme kingitseremoonia seal ära. Tõime pillid ja lõpuks ometi saime tänamise laulu pillidega teha! Kuulsid seda ainult valitud, aga eks nad olidki kõige olulisemad. Tänasime kokkasid ja korraldajaid ja umbes täpselt siis ilmus Mairis ka välja. Laulsime siis ära ja kallistasime ja tänasime veel vastamisi. Anna ütles, et me veel kuhugi ei liiguks ja saatis kellegi korraks midagi tooma. Seni küsis, mis muljed kellelgi siis on. Olime ringis ja igaüks sai paar sõna öelda. Ma kahjuks ei mäleta kõike, aga Robert igatahes ütles, et tal oli kultuurišokk. Anna saadetud poiss jõudis tagasi kastitäie krõpsudega. Kohalikud krõpsud, Anna ütles, et me võtaks igaüks ühe paki kaasa, ja kui kasti jäi veel ainult paar pakki, ütles, et ah võtke need ka. Jätsime siis hüvasti, ja nii tore oli head aega öelda teades, et sügisel juba näeme jälle. Minu jaoks on alati festivalide üks uskumatumaid asju see, kui kiiresti on võimalik inimestega väga lähedasteks saada. Ja siis on alati nii kurb, kui minnakse koju ja sa tead, et suure tõenäosusega sa ei näe neid inimesi enam kunagi. Aga seekord oli teisiti ja see oli nii tore.
Asjad said väga ruttu kokku pakitud ja läksime bussi ja asusime teele. Plaan oli järgnev: üsna esimeses bensukas teha väike 15-minutiline paus ja osta kohvi ja kahe tunni pärast Valmieras istuda restorani maha ja tähistada Maatasa sünnipäeva. Nojah, ei saa sellel reisil vist midagi teha nii nagu plaanitud. Buss läks katki. Pidasime teeserva kinni, aga põletavam probleem kui see, et bussil oli midagi viga, oli Roberti dilemma, kas minna metsapeatust tegema või ei. Lõpuks said siiski mõlemad probleemid lahendatud ja jõudsime üsna täpselt õigeks ajaks restorani kohale.
Õhtusöök möödus meeleolukalt. Tegime ühispilte. Lasime ettekandjal teha, kõik oli tore ja ilus, aga siis Halliki avastas pärast fotolt, et ta oli Britil ja Sanderil ees (üldse ei olnud) ja ta ei saanudki sellest mitte kunagi üle, vaid tegi pärast ise uue foto. See oli kindlasti üks õhtu jututeemasid. Halliki ahastamas, et ta on ikka täiega teistel ees, teised kinnitamas, et ei oleeeeee, minut aega pausi ja uuesti sama.
Teiseks jututeemaks pakkus ainest bussijuht. Me kutsusime loomulikult tema ka õhtusöögile. Restoran oli meile ilusti pika laua taha õige arvu kohti katnud. Meie istusime maha ja siis algas selline skeemitamine, et minu juhe jooksis lihtsalt kokku. Skeemitati nimelt seda, et kuhu bussijuht istuma panna. Tulused olid ennast väga strateegiliselt üksteise vastu paigutanud ja ei tahtnud liikuda. Teisel pool laua otsas oli ka kõik läbi mõeldud. Vaba koht oli minu kõrval keset lauda diivani peal seina ääres, aga tal on ju ometi ebamugav siia ronida. Ja siis läks lahti aasta ajujaht, et kuidas seda olukorda lahendada. Lahenduskäike oli mitmeid, üks keerulisem kui teine, võtsime olukorda äärmise tõsidusega. Lõpuks lahendasime olukorra nii, et Kermo tuleb ise minu kõrvale istuma ja bussijuht saab tema koha. Hurraa! Umbes täpselt sel ajal astus aga saali bussijuht, heitis pilgu lauale, keeras otsa ringi ja lahkus. Me olime šokeeritud. Mis nüüd saab?? Kas me peaks järele minema? Kas tal on kõik hästi?
Olukord oli tõsine ja absurdne ja kõik üleväsinud ja Reemets viskas terve õhtu nalja selle tühja tooli üle, mis ta kõrvale nüüd tekkis ja me lihtsalt naersime pisarateni. Maatasa sünnipäeva puhul meenutasime meeleolukamaid esinemisi läbi aegade. Uuematele liikmetele sai pajatatud maadlejate laulust ja muudest legendidest. Niigi ülemeelikule meeleolule aitas kaasa kõrvaltoas olev papagoi, kes lihtsalt terve aeg häälitses ja vaikis ainult siis, kui Kermo ta puuri juurde läks ja üritas vestlust arendada.
Nautisime oma olemist ja tundsime end hästi ja kuskil poole üheksa ajal sättisime end bussi. Mina kuulasin läti muusikat ja kirjutasin blogi, tagumistest pinkidest kostis tuluste jutuvadin. Eesti piiri ületamisest andis märku teede kvaliteeditõus ja juba varsti olimegi eras tagasi ja reis läbi. Emotsioone ja muljeid jätkub igal juhul veel pikemaks ajaks. Kujutate ette, et tegelikult me veetsime festivalil sisuliselt kõigest 24 tundi?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar