Laagriblogi XII

Esimesena kandsid oma lood ette Kapten Trummi lapsed. Neil oli lausa neli lugu! Laulsid ja mängisid oma põhipille, aga ka ise Tarmo juures meisterdatud pille. Tarmo rääkis pärast, et kõige usinam meisterdaja oli Kevin. Tema jõudis teha lausa viis pilli - ja kõik valesti! Ja siis veel ühe õigesti ka.

Minu lemmiklugu Kapten Trummilt oli “Jussil ja Jassil oli pajupill, pisikesel Peetril tore torupill. Tutulutu tutulutu tutulututuuuu”. Iga rea järel oli paus, kus lapsed ükshaaval oma pillidega häält tegid. Kes pajupilliga, kes roopilliga, kes savivilega. Laul räägib edasi sellest, kuidas pillid mängisid nii kõvasti, et naaberküla Kadri ei saanud magada. Kadri küll karjus (ja kapten trummid ka täiesti kõrist): “Minge minema!!!!”, aga pillid siis veel enam pandi üürgama. Ja kapten trummi pillid tõesti üürgasid. Publik muheles saalis, aga esinejad laval ei saanud ka kuidagi naeru tagasi hoida ja mõned bändiliikmed olid sunnitud oma pillimängu katkestama, et lihtsalt täiest kõrist naerda.

Remmeli kandis ette kaks lugu, mis nad Tarmo juures õppisid. Remmeli algselt kuueliikmelisest koosseisust oli laval trio koosseisus Kirke, Oskar ja Koit, pluss siis Tarmo ise lõõtsaga. Tarmo mainis ka, et Remmeli proovid meenutasid teatud Agatha Christie romaani, iga päevaga tuli proovi üks liige vähem ja et hea, et täna laager ära lõppeb, muidu polekski kedagi alles jäänud. Remmeli lood kõlasid väga hästi, eriti meeldejääv oli teine lugu. Tarmo oli poistele andnud ülesandeks ise laulule sõnad kirjutada, aga need osutusid küllaltki vägivaldseks. Kui ma õigesti mäletan, rääkis laul naisevõtust ja pussitamisest. 

Laagris tekkisid ka mõned pillirühmade ansamblid. Jasmin tegi mandoliinidega bändi ja mina viiulitega. Esimesena mängisid oma loo ette mandoliinid - Jasmin, Oskar ja Sander. Minu teada oli see Maatasa Mandoliiniansambli esimene esinemine, varem meil ei olegi vist kunagi kolm mandoliini koos mänginud. Ülilahe.

Mandoliinide loo ajal kogusin juba viiuldajad kokku ja valmistusime oma looks. Elli oli oma viiuliga ilusti minu kõrval, kuulas mandoliine ja ootas meie lugu. Järsku lähevad silmad suureks ja Elli sosistab: “Heliiiiin!” Ma küsisin, mis on? “Ma ei mäleta meie lugu..” Nojah, me ei jõudnudki kõik koos proovi teha. Ma ütlesin, et ärgu kartku, ma mängin temaga kaasa. Seletasin ruttu, mis noote vaja mängida on. Minu lahinguplaan oli mängida esimene läbimäng viisi kaasa, teine läbimäng Elliga tema partiid kaasa ja siis võiks juba kõigil oma osa meeles olla ja saan ise kolmanda läbimängu ajaks teise hääle võtta. Päris nii ei läinud, meil ikka juhtus seal üht ja teist. Aga viiuldajad olid kõik hästi tublid ja iseenesest minu meelest ansambel kõlas väga hästi ja ma olen kõigi üle jube uhke.

Lauluõpituba esines ka, väga korralik koor moodustus meist. Otsustasime siis lõpuks laval, et esitusele tulevad Transvaal ja Põdralaul. Mõlemad ilma saateta, aga väga mitmehäälsed laulud. Robert sai siis lõpuks sõnad minu telefonist ja laulis väga ilusti eest. Transvaal kõlas ka sajahäälselt. Laulutoalised tahtsid laulda ka Lenda lindu, see oleks siis ilus saatega laul. Halliki ütles, et kindlasti teeme, aga pärastpoole. Mhm pärast.

Ja siis oli aeg Tarmo sümfooniateks. Esimene väljakutse oli end üldse lavale sättida. Olime nii harjunud oma prooviruumis ringiratast istuma ja laua peal ja toolidel noote hoidma. Proovisime end paika sättida, aga ilmselgelt laval päris ringis ju istuda ei saa. Noodid jäid mul ju ka kleepimata. Mis oli kohe jama, sest nad ei tahtnud üldse nende toolide peal püsti püsida. Lõpuks kinnitasime oma kaks lehte tooli seljatoe külge Sanderi häälestajaga.

Alustasime lihtsamast ja tegime kõigepealt ära need kaks uut rahvalikku lugu, kus tuleb hoolega taktimõõdul ja pausidel silma peal hoida. Mõistlik otsus, see oli nagu heliproovi eest. Selgus nt, et bassi on vähe ja Meelis keeras juurde, kuigi siis vist sai juba liiga palju. Mina ei kuulnud üldse, mis Tuule teeb, seega sättisime oma asendeid. Ühesõnaga viisime korrektuurid sisse. Sümfooniad läksid iseenesest päris hästi, lihtsalt natuke ebamugav oli mängida nii harjumatus asetuses ja akustikas ja nii, et noot järjest allapoole libiseb. Aga midagi hullu ei juhtunud, pealegi lood olid lahedad ja hästi kihvt oli neid nüüd lõpuks laagrile esitada.

Sellega olid kõik lood ette kantud ja oli aeg kõnedeks ja tänamisteks. Tänati juhendajaid ja kasvatajaid. Tänati publikut, kes, tsiteerides Hallikit “on tulnud kohale kaugelt Tallinnast, Tartust, Narvast! Tegelikult ma ei tea, et keegi oleks Narvast tulnud, aga äkki keegi ikka tuli!” Ja tänati ka laagrilisi, kõik said endale laagriülema käepigistuse saatel tunnistuse laagris osalemise kohta.

Õhtusöögi ajal kuulutas Halliki välja rahvahääletuse, et valida kõige sõbralikum laagriline ja kõige paremini virgutanud ansambel. Oli aeg tulemusteks. Kõige sõbralikuma laagrilise tiitel läks jagamisele Oskari ja Koidu vahel. Täiesti ausalt arvan, et mitte keegi ei kahtle, et see läks väga õigetele inimestele. Nad tõesti olid alati sõbralikud ja väga abivalmid, ja seda kõigiga. Suhtlesid vabalt nii kõige vanemate kui kõige noorematega. Kõige parema virgutuse auhind läks aga Ürgleigaritele, mis minu jaoks oli paras üllatus. Loomulikult tänan kõiki meie fänne ja meil on hea meel, et teile meeldis ja meil oli ka tore, aga ma olin veendunud, et võidab ükskõik, mis teine meeskond. Ja ega valida oli raske, kõik olid nii toredalt ja erinevalt oma asjad lahendanud. Viimase koha saavutas Peamaja, st Halliki ja kasvatajate meeskond.

Aga sellega ei olnud auhinnatseremoonia lõppenud. Ka orienteerumisel oli vaja hääletada. Iga meeskond pidi valima kõige sõbralikuma laagrilise, kõige ilusama poisi ja kõige ilusama tüdruku. Meie meeskond lasi lihtsalt Mirtelil valida, see käis tal ruttu. “Kes on kõige ilusam tüdruk?” “Kirke!” “Aga kõige ilusam poiss?” “Koit!” Aga kõige sõbralikum? “Koit!” Maribel arvas, et Oskar ikka, Oskar annab süüa. Mirtel ei nõustunud, ütles, et kapten trumm jagab ise teistele kommi ja ikka Koit tuleb kirjutada.

Igatahes selgus, et ka siin valiti kõige sõbralikemaks Koit ja Oskar. Iludusvõistlus osutus aga väga põnevaks. Poiste seast nomineeriti nt Kristjan, aga ei olnud täpsustatud, kumb neist, seega nad läksid mõlemad auhindu võtma. Võitjaks aga osutus Koit. Tüdrukute seast olid kõige ilusamaks nomineeritud nii Kirke, Britt kui Carol, aga võitis.. Halliki!!!

Kui kõik kõned olid peetud ja kingid üle antud, tegime lõpulooks uuesti Jussil ja Jassil, seekord kogu laagri seltskonnaga, Kapten Trummid oma pillidel soleerimas. Sellega oli kontsert lõppenud. Aga mitte õhtu.