Filmiblogi IX

Filmiblogi IX

Sõitsime siis ka linnuse juurest koju, aga kell oli selleks ajaks nii palju, et ega väga ei olnudki enam tahtmist magama minna. Muidu plaanisime jälle kuue ajal magama minna, siis 12 hommikust süüa ja 13 laagrist lahkuda. Aga nüüd oli kell juba peaaegu kaheksa. Tarmo ja Markus tundsid, et neil oleks tegelikult mõistlikum kohe ära sõita. Leppisime kokku, et nii palju veel ootavad, et saab kohvi juua ja me saame Halliki üles ajada, et saaks ikka ilusti hüvasti jätta. Ma kahjuks ei tulnud selle peale, et üles ajada oleks võinud ka selle seltskonna, kes varem laagriplatsile tagasi jõudsid. Ma arvasin, et kõik on veel üleval. Tuule hiljem ütles, et temal oli küll kahju, et Markus ja Tarmo lihtsalt haihtusid samal ajal kui tema rahulikult magas.

Ärkvelolijatega ja Tarmo ja Markusega tekkis staabis väike juturing, meenutasime siis oma toredamaid ja eredamaid hetki ja jagasime muljeid. Kinkisime mõlemale Maatasa plaadid ja Tarmo ütles, et näe siia saab 17 muusikavideot juurde teha. Arutasime, et see monteerimine saab raske olema, sest kuidas sa valid, millised kaadrid välja jätta. Aga leidsime lahenduse - Markus ja Tarmo andsid oma aadressid, et me saaks ikka teinekord neile koju head ja paremat woltida ja kes kõige paremini woltib, selle kaader jääb sisse. Jätsime siis hüvasti ja saatsime nad teele ja leppisime kokku, et esilinastusel näeme.

Arutasime kiirelt omavahel, kuidas ise edasi toimime, kas läheme ka kohe ära või teeme siiski väikse uinaku ja leppisime kokku, et ärme kohe lähe. Et teeme siiski ise kell 12 lõuna kõigest sellest peolaua kraamist, mis meil üle jäi ja siis sätime kodu poole. Enamik maatasalisi läksid magama. Remmeli piigad pakkisid kohe asjad ja arvasid, et magama ei lähe, vaid tiksuvad niisama kuskil, äkki batuudi peal. Ma ei tea, mis nad lõpuks tegid. Mina magama ei läinud. Kasutasin seda vaikset hommikut, et staabis blogi kirjutada. Halliki toimetas samal ajal koristada ja asju pakkida. Toimetasime koos ja viisime õue päikse kätte kuivama kõik märjad pastlad ja seelikud. Särgid ja sukad said visatud ühte suurde kotti, et need pärast laagrit pessu viia. Kuskil 11 paiku tukastasin korraks seal staabi diivanil, aga ärkasin juba õige pea selle peale, et käis usin laua katmine.

Pidasime siis ühise lõuna ja lõikasime lahti ka tordi. Lõuna möödus esialgu täielikus vaikuses, sest Tuule teatas, et tema nüüd hakkab blogi lugema ja palub vaikust. Ja oligi vaikus ja terve laudkond võttis telefonid välja ja hakkas ka lugema. See on üldse hirmus armas, kuidas te kõik sellele blogile nii väga kaasa elate! Ma üldse ei plaaninud tegelikult seekord midagi kirjutada, aga järjest tuldi küsima, kas ikka seekord ka saab. Ikka saab.

Ja hästi tore, et kõik oma pilte ja kommentaare juurde lisavad, sest ma tõesti kõike kirja kindlasti ei saa. Parandage julgelt, kui mul kuskil vead on ja parandatud variandid jõuavad lõpuks koos piltidega üles maatasa päris blogisse.

Pärast lõunat pakkisime siis kiirelt asjad kokku ja taipasime, et pole juba kaua näinud Anzelat ja Robertit. Lähemal uurimisel selgus, et nad endiselt magasid. Ajasime nad siis üles. Jätsime hüvasti ka peremehega, kes oli väga tore ja leppisime kokku, et tuleme kindlasti varsti tagasi. Sest kui KUSKIL molutada, siis siin. Aga no tõesti, ma kuulsin väga tihti maatasalisi kiitmas, KUI mõnus siin olla on. Ja lihtsalt imetore pererahvas ka. Igal juhul tuleme tagasi!

Buss oli seekord väiksem kui tulles, sest väga paljud olid laagrist juba koju jõudnud. Väike buss sai kiirelt asju ja inimesi täis ja sõitsime kodu poole. Mina jälle kirjutasin ja poole kõrvaga üritasin kuulata küll, mis ümberringi toimub, aga ega väga ei toimunudki. Vaikne ja rahulik sõit möödus kiirelt ja Tartus said asjad ruttu ühiselt pilliruumi tõstetud. Marko pakkus end Hallikile appi rahvariideid üles riputama, Tuule ja Koit aitasid pastlaid tagasi paaridesse sorteerida. Mina, Halliki, Tuule ja Koit olime veel väga pikalt pilliruumis ja muljetasime edasi, aga lõpuks sättisime ka meie minekule. Halliki käis veel korraks kontrollimas, kas savikann ikka sai tuppa, ja oligi kõik.

Filmiblogi VIII

Filmiblogi VIII

Linnuse juurde jõudes oli esialgu kerge lootus, et sääski on vähem, aga siiski oli suht sama seis. Aga see-eest oli meil kaasas VÄGA mitu sääsetõrjet, läks lausa lahti arutelu, millised on mingi brändi plussid ja miinused. Markus väitis, et kõige tõhusam on Diffusil, aga see jätab samas ka tugevad plekid, nii et riiete peale mitte lasta. Loomulikult katsetasime seda siis Kristjani särginurga peal.

Lasime siis oma juuksed ja sukad ja käed mürki täis ja tupsutasime natuke näo peale kah. Samal ajal tuli Markus mulle seletama järgmist plaani. Me hakkame tegema mingeid ringis liikumisi ja võtta tuleb Käokirja ring paaride kaupa ja kui on vaja päripäeva liikuda, siis on Kristjan esimene ja kui vastupäeva, siis mina. Markus rääkis nii tõsiselt, et see kõik kõlas ausaltöeldes veidi hirmutavalt, aga mõtlesin, et kui raske saab olla ringis kõndida. Küsisin vist seitse korda üle ja arvasin, et sain aru küll. Edasi juhendas Markus juba kogu rühma, et nüüd võtate kõik ilusti siia trepi juurde end vastupäeva käokirja ringi järjekorras ja siis hakkate kõndima ja kõnnite sinna mäe peale ja teete ringi peale. Sättisime end siis trepile õigesse järjekorda, mina siis kõige ees. Ja võte!

Järgnevast on mul ausaltöeldes üsna ähmased mälestused ja hea ongi. Tegemist polnud minu kõige säravamate hetkedega. Ma arvan, et mul on traumajärgne mälukaotus. Ühesõnaga seis oli nüüd siis selline, et kogu Maatasa oli minu selja taga rivis ja mina pidin neile teejuhiks olema, minu järgi pidid kõik seal mäe otsas kõndima, samal ajal kui Markus ja Tarmo jälle varjusid ja drooni filmima saatsid. Tahaksin siinkohal mainida, et mul puudub üldiselt lihtsalt igasugune suunataju juba ka tavaolukordades. Teiseks polnud mul prille ees, mistõttu olin veel ka poolpime. Veel sooviksin ära mainida, et drooniga filmides on väga oluline kogu aeg olla väga kiire ja väga täpne, vigu ei saa endale lubada, sest drooni aku peab üsna lühikest aega ja kõik hetked on loetud.

Trepist üles jõudsime kenasti, aga järgnev on ilmselt üks kõige kaootilisemaid maatasa hetki, mida ma kogenud olen. Esimene segadus tekkis mul juba paari meetri pärast, kui ma taipasin, et ma tegelikult ei saanud aru, kas me peame minema sinna käokirja asenditesse päris, või lihtsalt kõndima ringi ümber selle mäe. Teiseks tekkis mul segadus, sest me tulime vist kuidagi veidi teiselt poolt? Igatahes see ajas mu segadusse ja ma päriselt ei saanud aru, kus pool ma olen ja kuhu minema peaks. Kolmandaks ma sain aru, et ega vahet ei ole, sest ma ei näe ka kaugemale kui paar sammu ettepoole. Aga see kõik muidugi ei takistanud, me kõndisime kõik minu järel edasi. No ei saanud ju seisma jääda või küsida ka, sest võte juba käis!! Siis saab ainult edasi minna. Õnneks oli selja taga Kristjan ja tema järel veel ülejäänud Maatasa, kes siis hakkasid mind juhendama, kuhu minna. Kuigi ega nemad ka päris hästi ei teadnud, kuhu üldse minema peaks.

Võtsime enamvähem ühiselt vastu otsuse, et kõnnime kõigepealt linnusele ringi peale ja siis nagu sujuvalt jõuame sinna käokirja ringi. Hakkasime siis astuma! Käokirja ringis oli ju muru juba kenasti ära tallatud, aga meie teel oli totaalne kaos. Sumpasime siis läbi selle kõrge heina, mina üritades mitte liiga palju oma jalge ette maha vaadata ja ülejäänud maatasa selja taga arutamas ja seletamas, kuhu edasi. Selleks hetkeks saime juba ise ka aru, et olukord on täiesti absurdne ja meil oli hirmus naljakas. Mõtisklesin, kas Tarmo jääb rahule nende kaadritega, kus mööda suure linnusemäe serva kõnnib lihtsalt üks pisike ussike maatasa liikmeid. See oli suur mägi, andis ikka kõndida ka! Tükk aega läks enne kui saime ringi peale tehtud ja olin oma tantsuplatsi peal. Kuna polnud juhiseid, millal kõndimine lõpetada ja telefon taskus ei helisenud ka, leidsime, et ju siis tuleb jätkata. Et kõnnime siis edasi ja hakkame sujuvalt seda Käokirja ringi moodustama. Läksime uuele ringile! Selle aja peale me küll lihtsalt naersime südamest. Kuigi tegelikult oli päris kohutav olukord, ma tundsin, et ma ei suuda pärast seda jura enam ei Markusele ega Tarmole silma vaadata, niii piinlik. Maatasa ees oli ka piinlik, aga samas see oli omamoodi armas, kuidas kõik ikka nii rahulikult oma pimeda juhi järel läbi heina sumpasid ja lihtsalt südamest naersid. Ja nii me seal siis muudkui kõndisime ringiratast, mis ei olnud tegelikult üldse ring. Ühel hetkel siiski helises telefon ja Markus ütles väga viisaka neutraalse tooniga, et aitab nüüd küll.

Ega ma ei mäletagi, mis edasi sai. Vist hakkasime tantsima. See tuli meil paremini välja. Filmisime siis jälle kõiksugu eri variante. Filmisime ka kaadreid, kus me kõik seisame täitsa selle mäe serva peal. Tekkis järgmine muster: Markus hüüdis alt “Võte!”, meie seisime paigal ja droon lendas üle pea, Markus hüüdis “Võid sügada!” või lihtsalt “Süga ennast!”, ja meie tegelesime oma sääskedega. Ja nii mitu korda järjest. Kõige lõpuks tegime uuesti kaadri minu ja Reneega, mis eile sääskede tõttu ei õnnestunud. Teised läksid juba koju magama, aga Renee istus kivi otsas, mina seisin tema selja taga, Tarmo püüdis tagurpidi kõndides filmida ja mulle mitte otsa kõndida ja Markus üritas võimalikult palju sääski ära peletada, küll mürgiga ja küll varrukatega lehvitades. Vist saime kaadri kätte.

Filmiblogi VII

Filmiblogi VII

Ärkasin siis kenasti 2.50 ja staapi jõudes leidsin eest Maarja-Liisi ja suure kannu kuuma kohvi. Selgus, et Maarja-Liis vahepeal magama ei jõudnudki. Seekord oli juba tegevus tuttav ja asjad läksid ladusamalt - juba teadsin ette, et lisaks enda sättimisele tuleb teha ka Marii ja Merille soengud ja Oskar kõiksugu haaknõeltega oma riiete sisse kinnitada. Oskaril on jama ühe varrukaga, mis ei püsi kinni, ja püksinööp tuli ka ära. Ja haaknõelu oli meil millegipärast kogu rühma peale vist kaks ja konkurents oli tihe, nii et kuigi särgi saime kinnitada kenasti haaknõelaga, siis pükste jaoks neid enam ei jagunud ja Oskari püksid seisid terve laagri aja üleval minu 2019. a laulupeo “Minu arm” juhendaja märgiga. Toimis hästi!

Esimesena suundusimegi põllule. Robert ja Markus sõitsid ees ja kogu ülejäänud kamp nende järel. Seekord oli udu olemas! Ja sääski polnud! Tegime jälle kõiksugu droonikaadreid, küll kõik koos, küll ainult tüdrukutega, ainult poistega, ainult seismisega. Edasi jälle mõned kaadrid üksi, kahekesi, kõndides, seistes, selja tagant jne jne. Üldiselt oli palju leebem filmimine, pealegi sai vabal ajal tee ääres autodes olla. Ainult veidi külm oli, aga autodes oli igasugu jopesid ja pleede ja neid sai ümber võtta, mõni oli magamiskohast teki kaasa võtnud. Kes parasjagu ei filminud, leidsid muud tegevust. Tuule ja Koit uudistasid Breti autos olevat raamatut eesti mütoloogiast. Kristjani autos oli muidugi klaver, millega sai valgeid roose mängida. Üldiselt olid tujud head ja oli igati meeleolukas hommikupoolik. Ega tegelikult ka eelmiste öövõtete kohta tuleb öelda, et mitte ühtegi maatasalist ma virisemas või kurtmas küll ei kuulnud. Ilmselgelt ei olnud tore olla märg ja sääskedele toiduks, aga võtete vahepeal oldi igati heatujulised ja visati nalja ja võeti rahulikult, väga mõnus meeleolu valitses.

Kui ühe põllu peal saime kaadrid kätte, läksime edasi järgmise juurde. See ei läinud nii sujuvalt. Markus ja Robert läksid endiselt kõige ees, aga teistel õnnestus kuidagi maha jääda. Ma täpselt ei tea, mis juhtus, sest meie olime Tarmo autoga eelviimased. Aga mingist hetkest hakkas maatasa chatis elu käima. Kuhu minema peab?? Saatke asukoht?? Saatke selline, mida kasutada ka saab, mitte roberti screenshot koordinaatidest?? Olukorra päästis Anzela, kes ütles, et koera juurest tuleb keerata paremale! Kuskil aias oli tõesti koer ja tõepoolest me sealt paremale ka keerasime, aga probleem muidugi on selles, et koer liigub. Mõned maatasalised ei näinud näiteks ühtegi koera. Aga kohale me jõudsime, kuigi vahepeal tekkis veel teine error ka, kui Renee kirjutas, et nad on kaardi järgi sellest kohast juba mööda sõitnud. Aga Anzela ja Meelis jagasid oma asukohta ja selgus, et tegelikult on kõik õigesti, lihtsalt olime seekord peatunud küll sama põllu juures, aga kilomeeter kaugemal. Hiljem kuulsime, et Halliki hoidis meie chatil täitsa pilku peal terve esimese põllu aja, aga kui teelt kadusime, läks asi liiga pingeliseks ja ta ei tahtnud teada, et meil on asjad halvasti, nii et pani chati kinni ja telefoni hääletuks ka ja igaks juhuks rohkem ei lugenud midagi.

Teise põllu peal kordus üldiselt sama, lihtsalt hein oli kõvasti kõrgem. Tegime jälle kaadreid üksi ja mitmekesi ja näoga ja seljaga ja diagonaalis ja ainult kätest ja mis kõik veel. Jahe oli endiselt, eriti tüdrukutel oma õhukeste linaste särkidega, mõned täitsa värisesid. Aga nii kui kellelgi võte tehtud, püüdsime üksteist järjest tekkide sisse ja läksime autodesse sooja. Minu arust oli väga tore hommik. Kristjani autost tuli küll järjest igasugust kraami välja, mingil hetkel toodi näiteks kaks tooli, täpselt sellised režissööri toolid. Aga meie režissööril polnud aega istuda, tema lehvis oma tekiga muudkui igal pool ringi. Ühel hetkel toodi Kristjani autost lausa madrats ja visati see keset autoteed maha ja Kristjan viskus sinna peale. Autodes mängis muusika - kellel hispaania folk, kellel klassikaraadio ööprogramm. Ühes autos käis eriti vali pidu ja hull naermine, läksin uudistama, mis toimub. Selgus, et Tuule, Koit ja Oskar mängisid telefonis Piano Tiles mängu. Kui kõikvõimalikud põllukaadrid said tehtud, läksime veel tagasi linnuse juurde.

Filmiblogi VI

Filmiblogi VI

kristjan tahab kooki.

“kui kuskil olla. kui KUSKIL molutada. siis siin.”

“armas aeg, kristjan laulab üksi vetsus valgeid roose.”

Täpselt nii palju jõudsin eilsest õhtust endale märkmetesse üles kirjutada. Aga alustame algusest.

Kuna Liisu jaoks oli kõik filmitud ja Käokirjaga jätkame jälle varahommikul, oli kõigil vaba õhtu. Laagrist lahkusid Kapten Trummi lapsed ja õhtusöögi ajal tundsime neist juba puudust - kõik oli liiga vaikne. Aga samas nautisime seda rahu ja vaikust ka väga, keegi kuhugi ei tõtanud, lihtsalt oldi. Markus soovitas pakkida pärast õhtusööki asjad kokku ja jätta välja ainult rahvariided, siis on hommikul mugavam laagrit lõpetada. Seda me muidugi ei teinud ja suurem osa asju jäid rahulikult viimast hetke ootama. Küll aga tuli meile jälle appi Halliki, kes triikis kõigi tantsijate särgid ära ja tundus selle üle ise vähemalt sama palju rõõmustavat kui meie. Kuna filmida tuli jälle väga vara ja äratus oli kell kolm, oli plaan vara magama minna, aga samas viimase õhtu puhul ka sauna teha.

Ootasime siis sauna. Mina tegin kohvi ja mõtlesin, et lähen õue trepi peale õhtupäikest nautima ja blogi kirjutama, aga see tõesti ei toiminud. Õues olid veel Kristjan, Maarja-Liis, Markus ja pisut hiljem ka Koit, Oskar ja Anzela ja teised veel ja olukord oli väga kaootiline. Ühel hetkel tegi Kristjan tantsunumbreid karguga ja laulis Valgeid roose, ja järgmisel hetkel lebas kividel maas ja oigas, et tahab kooki. Kõige lähemal meile asub Olerex. Olerexist ei saa kooki. Tuleb sõita Viljandisse. Aga kell on palju ja kohe peaks startima, muidu lähevad poed kinni. Aga sauuuun…. Ja Kristjan ei tahtnud üksi sõita. Aga äkki teeme ise kooki? Aga võta õuna? Kummikommi? Söö krõbinaid?

Pakuti väga palju lahendusi, aga miski ei sobinud. Kristjan lihtsalt oli maas pikali ja nõudis kooki ja teised panid järjest puid alla ja kõik saime palju naerda.

Et mul eelmisel päeval toimunust kirjutamine selle kõige keskel ikka kuidagi ei edenenud ja ma ise olin ka naerust pisarates, andis Koit väärt nõu ja ütles, et pane parem praegune tegevus kirja. Sellest siis need esimesed read. Ega tüki aja jooksul palju rohkem ei toimunudki, Kristjan tahtis endiselt väga kooki ja laulis endiselt valgeid roose ja Halliki kiitis, et Pärna puhketalus on hea puhata. Lõpuks oli kell juba pool kümme ja enam ei oleks poodi jõudnud. Kurvastasime. Aga siis ! Meile meenus, et Robert on ju Tartust meie poole teel. Helistasime ja uurisime, kaugel ta on. Oli juba Viljandist möödas. Ütlesime, et on vaja tagasi minna. Läkski! Andsime täpsed juhised, millise poe külmaletti otsida. Selgus, et valik on kasin. Maatasa chatti tehti videokõne, kus Robert oli selveri koogiletis ja ülejäänud seltskond nüüd juba Hallikiga eesotsas otsustas, millised koogid osta. Valik tehtud, jäime ootama. Kogu selle saaga ajal jõudsid tüdrukud saunas ära käia ja edasi oli poiste kord. Poisid jäid veel väga pikaks ajaks sinna jutustama ja ma olen mitmelt poolt kuulnud, et hirmus tore oli.

Robert saabus kahe koogi ja tordiga ning võeti loomulikult soojalt vastu. Selgus, et tal oli ülesandeid veel olnud ja oli veel päris mitu asja teistele kaasa toonud. Leppisime kokku, et koogid sööme kohe ära ja tordi jätame homseks.

Sellega ei olnud aga seiklused lõppenud. Markusel oli plaanis minna Robertiga koos autoga sõitma, et uudistada ümbritsevaid põldusid ja otsida homseks Käokirja filmimiseks võttekohti. Robertil olid omad huvid mängus, temal oli vaja herbaariumi teha. Läksime Tuulega nendega kaasa. Ma kujutasin ette, et tuleb hirmus asine töösõit, aga sobivad põllud leidsime umbes paari minutiga ja ülejäänud aja saime osa sellest, kuidas Robert ja Markus põllu peal taimi korjasid ja määrasid ja see oli lihtsalt uskumatult suurepärane meelelahutusprogramm, me olime Tuulega mõlemad naerust kõveras. Esiteks oli Robert väga hästi varustatud hiiglasliku punase mapiga, mis, nagu selgus, polnud isegi tema oma, ning “kühvliga”, mis oli tegelikult ilma varreta vahukulp. Teiseks oli tohutult naljakas jälgida seda kontrasti ülimalt asjaliku Markuse ja pigem kasutu Roberti vahel. Markus käis ringi, välimääraja kaenlas, ja seletas iga ettejuhtuva taime kohta. Robert ei kuulanud üldse Markuse nõuandeid ja kükitas oma vahukulbiga ja üritas mingit taime välja kaevata, aga töö üldse ei edenenud. Markus soovitas, et näe siin servas on ilusad teelehed, võta need. Robert ei tahtnud. Et Robert Markust sugugi ei kuulanud, seletas Markus siis mulle Tuulega väga põhjalikult, kuidas eristada osjasid. Robert samal ajal kaevas endiselt oma ühte taimekest välja. Lõpuks ütles, et pinnas on kõva ja andis alla. Markus läks uurima, mis värk on ja avastas, et kogu selle ajaga ei ole Robert nagu üldse mitte kuhugi jõudnud ja hakkas ise kaevama. Robert otsis samal ajal järgmisi taimi ja ühel hetkel rõõmustas, et saab nüüd raudrohu herbaariumi lisada. Ei saanud, tegemist oli konkreetselt samade teelehtedega, mida Markus soovitas. Mingid taimed me igatahes lõpuks kaasa haarasime ja asusime tagasiteele.

Arvasin, et kui tagasi jõuame, on kõik juba voodis ja magavad, aga üldse mitte. Staabi aknad olid avatud ja kostis pillimängu ja laulu. Läksime ka uudistama ja pool seltskonda oli seal ühiselt laulmas ja pille mängimas. Kui ma õigesti aru saan, oli tegemist aktsiooniga, mille käigus Halliki õpetas Kristjanile Valgete rooside kõrvale vahelduseks teisi laule. Laulsime meiegi ühiselt paar lugu, aga kui ametlik viimane lugu oli kõlanud, kostis õuest ikkagi jälle valgeid roose. Läksin siis vaatama ja leidsin Kristjani ja Markuse tantsimas, Kristjan oma autoharpiga, Markus hambaharjaga. Jätsin nad sinna tantsisklema ja suundusin ise magama - seekord oli lootust lausa kaks ja pool tundi magada.

Filmiblogi V

Filmiblogi V

Sellal kui suured hommikul magasid, olid ülejäänud maatasalised igati tegusad. Kell 9 käidi hommikust söömas, lapsed jõudsid ka ujuma. Ja kuivama pandi kõik meie märjad seelikud ja pastlad ja ära pesti kõik märgadest pasteldest määrdunud sukad. Markus muidu ütles meile, et me ei hakkaks järgmine kord uusi sukki retsima, et neid niikuinii enam päästa ei anna ja retsime pigem siis need lõpuni. Aga perenaine oli kõik sukad lumivalgeks pesnud! Nii et selleks ajaks kui meie ärkasime, olid kõik meie riided pestud ja päikse käes ära kuivanud ja see oli nii armas. Aitäh!!

Meie jaoks oli hommikusöök kell 13 ehk siis, kui teistel oli lõuna. Mõned olid ka veidi varem juba liikvel ja jõime koos kohvi, aga üldiselt küsiti muudkui Maatasa chatis, millal süüa saab ja koguneti lõunasöögi ajaks.

Lõuna oli väga meeleolukas, kõik olid väga heas tujus. Kindlasti aitas kaasa see, et taaskord oli väga hea söök! Eriti palju emotsioone ja kõneainet pakkusid aga magustoiduks olnud väiksed šokolaadimuffinid. Esiteks tuli oma muffiniga lauda Tuule. "See on külm!! See on täiesti külm." Mitte nagu maha jahtunud külm, vaid külmkapist tulnud külm. Kõik rääkisid tükk aega sellest, kuidas tõesti muffin oli külm. Siis aga hakkasid levima kuuldused, et muffin on ülihea. No tõesti ülivõrdes kiideti seda väikest muffinikest ja kõik olid tohutult elevil. "Seal on täidis sees!!", "Vist Nutella!" "See on nagu brownie!" Kui Brett enda oma kätte sai, palusime tal analüüsida, kas tegemist on siis nii hea muffiniga nagu kiideti. Brett ütles, et on, ja eriti veel kohviga!! Mina kinnitan ka, tõesti hea oli! Siis jõudis Markus, rääkisime talle ka, et meil on mega head muffinid!!!! Markus naeris, ajasime juttu muudel teemadel edasi ja järsku hüüab Markus: "Kuulge, need on TÕESTI head muffinid!! Võibolla kõige paremad, mis ma üldse saanud olen." Brett soovitas elevusega, et kindlasti tuleb koos kohviga proovida!! Markus vastas sama suure elevusega, et juba proovis!! Siis jõudis Kristjan ja me saime oma vaimustust temaga ka jagada!! Me olime tõesti õnnelikud oma muffinite üle.

Kui me parasjagu muffinitest ei rääkinud, rääkisime näiteks oma öisest unenägudest. Tuule nägi unes siili ja ta oli sellest vähemalt sama elevil kui muffinist. Siil oli pehme!! (Tuule unenägu: Paluti, et täpsustaksin siili unenägu. Uni oli siis selline, et otsisime mingisuguse seltskonnaga mu neljanda klassi koolikotti, ning kui selle leidsime, elasid seal üks megapisike orav ja kaks siili. Võtsime siilid endale ja tekitasime neile pesa magamistuppa voodivahesse. Siilid nägid välja nagu siilid, aga olid chinchilla tekstuuriga, pidevalt sai paitada. See on nüüd vist mingi seitsmes kord, kui ma sellest räägin, juba tean, et Koit oskab seda sama und peast rääkida, sest nii palju olen seda selgitanud:-d)

Edasi oli veidi vaba aega. Markus ütles, et Liisu sai põhimõtteliselt eilsega tehtud, nüüd on vaja veel üksikuid meeleolukaid kaadreid askeldustest ja peo ettevalmistusest, aga kogu kampa vaja ei ole ja bändil on ilmselt vaba päev. Aga paar tundi on kindlasti üldse kõigil vaba ja siis ta ütleb, keda täpselt millal vaja on. Väga rõõmustavad uudised! Mina plaanisin oma vaba aja veeta staabis ja nurgas diivanil blogi kirjutada. Eriti see ei toiminud, seal oli lihtsalt liiga põnev. Tutvusime harmooniumiga, parandasime minu läpakat ja tegime veel ühe kohvi-muffini ringi. Minu vaiksest kirjutamise nurgakesest tekkis hoopis tore juturing, millega liitusid ka Remmeli poisid, kes lubasid mind kirjutamisel abistada, kui mul peaks midagi ununema. Video tegelased sättisid end riidesse, lapsed lippasid igal pool ringi, Külli käis mööda tuba inimeste juures, et küsida teiste ideid ja arvamusi, sest ta üritas leida paremat sõna "staabi" asemele, arvas, et "hot-spot" oleks parem. Anzela tundis, et tahab minna õue pilli mängima, temaga liitus Brett ja siis liitus juba ka maja peremees lõõtsaga! Ja nii me kõik askeldasime karmoškade ja lõõtsa saatel ja nii mõnus oli.

Edasi hakati filmima üksikuid stseene, näiteks oli vaja näidata, kuidas Liisu keldrist kaalikaid tõi. Keldrit meil ei olnud, aga kaalikaid küll! Täna said põlled ja valged rätid endale Piret ja Britt ja seekord juba teadsime, et siduda tuleb lõua alla! Tuule sai endale korvi kaalikate ja muu kraamiga ja tema ülesanne oli ehmuda Marko peale ning pillata korv maha. Loomulikult oli vaja seda harjutada. Et päris korvi ei raatsinud loopida, harjutasime roosa plastmassämbriga. Päris võtete ajal õpetas Markus Markot, kuidas Tuulet paremini ehmatada ja Tuule muudkui ehmus ja pillas kaalikaid. Markus näitas üldse kõike väga elavalt ette. Minu lemmikhetk oli see, kui ta kapten trummidele näitas, kuidas maja nurga tagant piiluda ja siis nad seal jõle armsasti piilusid - pisikesed trummid ja Markus. Lapsed veetsid enamiku oma ajast külakiigel või võrkpalli mängides ja aegajalt siis Markus napsas sealt kellegi kuhugi stseeni. Et vanasti väiksed lapsed pigem triibuseelikutega ei käinud, riietasime nüüd ka mõned trummid lihtsalt hamedesse ja tõmbasime vööd peale. Lastele see hirmsasti meeldis ja need, kellel seelikud selga jäid, tahtsid ka neist lahti saada. Osad võtsid vööd ka pealt ära ja siis jooksid paljajalu särgiväel mööda seda taluõue ringi ja olid niiii muhedad.

Veel oli vaja filmida stseen sauna juures. Selgus, et peremees oskab vihta teha ja omas ise toredasti ka linaseid riideid, need vist olid tema lõõtsaga esinemise riided. Nii et võtsime siis tema ka kampa! Tema sätiti sauna ette toimetama. Jan sai ülesandeks saunast ämbriga väljuda. Aga meile tundus, et päris nende siniste rahvariidepükstega on imelik saunas toimetada. Aga Bretil olid nii head linased püksid! Andsime need siis Janile jalga ja nii muhe sai. Samal ajal pidi taamal Piret koos lastega teisest majast väljuma. See juhtus olema just see majake, kus Kristjan Häggblom elas ja magas. Neid paari sekundit filmiti jälle tükk aega, nii et Piret sai sealt Kristjani juurest ikka korduvalt väljuda. Kristjan leidis kohe endale rolli, et tema on nüüd see vana ja väeti, keda kodust kaasa ei võeta, vaid jäetakse edasi voodisse lamama. Kristjan ütles, et see oli ühtlasi ka tema päeva kõige asjalikum hetk, sest ülejäänud päev oli tal vaba ja ta ei teinud lihtsalt üldse mitte midagi. Siis veel mõned kaadrid Kapten Trummidest jooksmas ja piilumas ja veel ühele ja teisele poole jooksmas, ja oligi Liisu valmis! Nii Tarmo ja Markus ütlesid, et kõige raskem osa ootab alles ees - siis, kui tuleb valida, millised kaadrid välja jätta.

Filmiblogi IV

Filmiblogi IV

Meie toa äratus oli 1.50, et teistest veidi varem toimetada. Tähendab, et magada saime kuskil poolteist, peaaegu kaks tundi. Mina magasin väga halvasti, sest üks sääsk ründas terve aeg ja hirmus imelik oli nii ruttu ja täiesti pimedas uuesti ärgata. Aga kõik olidki ilusti õigel ajal platsis toimetamas ja riidesse sättimas, minu arust täielikus vaikuses, keegi ei rääkinud midagi. Aga siis jõudis Markus ja pani muusikat taustaks ning edasi läks Epliku saatel juba lõbusamalt. Kui kõik valmis olid ja autode poole läksime, oli päike täpselt samas kohas piilumas, kus ta meist õhtul loojangul jäi. Sõitsime autodega hämaras Lembitu linnuse juurde, korraks oli mure, et äkki oleme hiljaks jäänud. Kohale jõudes vöötasime tüdrukud, tegime kiirelt soengud, jätsime kõik asjad autosse, et midagi droonikaadrites näha ei jääks, ja ronisime siis mäkke - ja mingit päikesetõusu me ei näinud. Ilm oli pilves ja udu ka ei olnud. Me küll väga ootasime pidulikult seda päikesetõusu, mis pidi saabuma kell 4.08, aga no ikka väga hall oli. Kogu see olukord pakkus palju nalja Tuulele, kes lihtsalt naeris meie kõigi üle.

Võtsime siiski kohad sisse ja hakkasime filmima. Hein oli kohati põlvini ja pastlad-sukad said kohe märjaks ja maa oli ka väga künklik, ja mitu tundi filmimist oli ju alles ees. Aga see oli kõik tühiasi. Meie suurimaks katsumuseks oli MEELETU hulk sääski. Ja mitte kellelgi ei olnud laagriplatsilt kaasa toonud sääsetõrjet. No tõesti, see oli kohutav. Neid oli lihtsalt parvedena. Viimase sekundini enne igat võtet kõik vehkisid kätega nii palju kui sai.

Tantsu ajal üritasin kogu südamest mitte võtteid ära rikkuda ja rabeleda ja lihtsalt tundsin, kuidas iga sekundiga on jälle otsa ees ja juustes aina rohkem sääski söömas. Õnneks on poole tantsu peal Markusel pandud tore liigutus, kus saab ühe käe ja siis teise käe näo eest mööda tõsta, siis sai laiade särgivarrukatega suurema osa sääski näo pealt ära ajada. Kõige hullem koht oli tantsu lõpp, kus pidi lihtsalt paarilisega käest kinni hoides liikumatult seisma muusika lõpuni. See oli puhas piin. Lihtsalt õudne oli iga kord vaadata, kuidas Kristjanil on pea ümber terve parv sääski ja kuidas nad järjest ta näo peale maanduvad. Käte peale tulevad sääsed üritasime salaja pöialdega üksteise kätelt ära ajada, aga rohkem ei saanud ennast kuidagi aidata. Niiiii valus oli, ma täitsa karjusin seal tasakesi vahepeal, üritades samal ajal võimalikult liikumatu olla. Kristjan kannatas vaikides, aga pärast kurtis, et sääsed läksid kogu aeg kõrva. Ja nii uuesti ja uuesti ja uuesti.

Üldiselt nägi kogu asi välja nii, et meie tantsijatega olime mäe otsas oma positsioonidel ringis. Ringi keskel oli Markuse kõlar, mis oli muruga kaetud, et see droonikaadritel silma ei paistaks. Kõlar oli ühendatud minu telefoniga, kust pidin muusika õigest kohast käima panema ja selle siis endale taskusse peitma. Markus, Tarmo ja ka Jan ja Brett mäe peal ei olnud, vaid peitsid end allpool, kus Tarmo drooni juhtis. Kuulsin hiljem, et kuigi Tarmo oli endale autost kõiksugu asjad katteks peale võtnud ja ainult piilus sealt seest, oli ka temal sääskedega tegemist ja raske drooni sujuvalt juhtida. Pärast iga võtet helistas mulle Markus ja jagas kommentaare, mida järgmisel võttel teisiti teha ja kõlarist olid kommentaarid kohe kõigile kuulda ka. Kui olime mõned korrad nii teinud, leppisime kokku, et ei hakka iga kord uuesti helistama, vaid teeme lihtsalt muudkui järjest ja järjest sama asja uuesti.

Vahepeal tegime pause ka, selleks ajaks ronisime kõrgemale mäe serva poole, kust saime otse Markust näha ja kuulda. Seal oli ka veidi vähem sääski ja see mõjus iga kord nii lootustandvalt, aga alla jõudes selgus alati, et neid on täpselt sama palju kui mitte rohkem. Pausid sisustati jutustades ja igat moodi sääski peletades. Poisid vehkisid kaabudega, tüdrukud kätega, Tuule ümber käis ringiratast sääski peletamas neli poissi. Tuule leidis, et peaks siis juba ise ka keerlema. Keerlesid siis seal viiekesi. Siis hakkas ka Robert kuskil tiirlema. Vaatepilt meenutas mõnele osalisele keemiatunde ja hakati analüüsima, mis elemendiga tegu, kui tuuma ümber tiirleb selline arv elektrone ja pärast pikka ühist arutelu ka teiste liikmetega jõuti järeldusele, et vist ollakse vesinik.

Tantsust sai jälle tehtud kõiksugu kaadreid. Küll drooniga igat erinevat moodi, küll paaride kaupa lähivõtteid, igasugu liikuvaid plaane ja mis kõik veel. Lõpuks oli heina sisse igal tantsijal oma rada tallatud. Lõpuks saime tantsu filmitud, aga ega siis sellega asi ei piirdunud. Siis tegime lisaks veel kaadreid inimestest üksi, kahekesi, selja tagant, mitmekesi jne jne. Samal ajal ülejäänud liikmed ootasid. Istuda ei olnud kuskil, peale viltuse kivist plaadi, mis näitas, kus kunagi mingid linnuse osad asusid. Sinna peale mahtus korraga umbes neli-viis maatasalist, kuigi Robert hoiatas kohe ära, et ega seal mugav küll pole, seda võib ta meile kohe öelda. Aga märjale murule ju rahvariietega istuda ei tahtnud, nii et alternatiive ka polnud, niisiis saime seal vahetustega istuda. Samal ajal meenutasime möödunud Maatasa tegemisi. Vanu liikmeid ja millega praegu tegelevad, eredamaid hetki erinevatelt festivalidelt ja esinemistelt ja tutvustasime uuematele liikmetele meie oma pärimust, nt rääkisime 2017. aastal Poola festivalil Robertil kaasas olnud kummist kilpkonnast nimega Peedu Älexzäändruh, otsisime loomulikult ka illustreerivad pildid välja. Brett aga käis metsas ja korjas kruusitäie metsmaasikaid, mida ta lahkelt kõigiga jagas.

Päevaplaanis oli kirjas, et kell 6 on öörahu, aga selleks ajaks kükitasime ikka veel mäe otsas. Lõpuks ütles Meelis, et hea küll, ta siis võtab löögi enda peale ja istub ka lõpuks, et siis on küll kindlasti minek. Ja ei möödunud vist minutitki, kui tõesti saabuski Markus ja ütles, et lähme ära. Päris lõpetanud me aga veel ei olnud. Allpool tahtsime filmida veel kaadrit minu ja Reneega, aga me ei saanud ühtegi normaalset võtet kätte, sest lihtsalt konkreetselt liiga palju sääski oli ja need jäid kõik kaamerale terve parvega ette ja kaadrisse ja lihtsalt ei saanudki filmida ja me andsime alla. Sõitsime laagriplatsile tagasi, väljusime märgadest riietest ja kella seitsmeks saime magama.

Filmiblogi III

Filmiblogi III

Õhtuses peostseenis tegi kaasa kogu kamp - Kapten Trummist Ürgseteni välja, lisaks ka peolaua ümber Halliki, Piret lastega ja Pireti vanaema ja vanatädi. Pireti vanaema muide kandis esimest korda rahvariideid!

Kogu kamp nägi imekena välja. Kahjuks ei jõudnud võtetele Kristjani vanaisa, sest tal olid teised filmivõtted. Aga seltskond oli suur ja pidulaud lookas. Peolaual oli sink, sõir, kurgid, kilud, leib, soolakurk, pirukad ja saiakesed, kauss meega, rukkililled ja tammelehed ja loomulikult savikann.

Bänd võttis jälle tuttavad kohad sisse ja kõigile pidulistele said jagatud ülesanded. Suurem osa maatasalisi oli tantsuringis, laua taga olev seltskond jutustas ja elas tantsijatele kaasa ja plaksutas. Kapten Trumm pidi alguses üle platsi jooksma, sellega said nad hiilgavalt hakkama. Hiljem pidid maas istuma ja vaikselt mängima, sellega oli kõvasti rohkem raskusi. Kuna võtteid tehti jälle mustmiljon, jõudsid trummid vahepeal juba korduvalt tülli minna, sest osad trummid ei olnud rahul, et teised neile muru pähe loopisid. Pidime trumme lahutama ja kohti vahetama, aga üldiselt kõik sujus.

Üks trumm, Kaimar, istus Halliki külje all peolauas ja söötis võtete vahepeal kogu võtteplatsi kurkidega. Esialgu küll üsna vargsi ja ainult pisikesi tükikesi, et peolaud liiga tühjaks ei jääks. Muusikud said viie peale kaks väikest kurgisektorit, me Anzelaga tegime enda oma pooleks ja poisid selja taga jagasid sõbralikult kolmeks. Ühel hetkel viis ta samamoodi kurki oma ansamblikaaslastele, aga need hakkasid protestima, et mitme peale ühe kurgi said. Me ütlesime, et me saime küll hakkama ja Kaimar ütles ka, et lapse elu ongi selline. Siis leppisid olukorraga. Algul olime Kaimarile hirmus tänulikud, sest joogipausideks eriti aega ei olnud ja kell oli juba palju ja rõõmustasime oma kurkide üle väga. Aga võtteid oli ju palju ja iga kord tuli Kaimar jälle suure hooga uue kurgiga ja lõpuks pidime talle ikkagi ütlema, et ta rohkem ei tooks, muidu jääks laud lihtsalt tühjaks.

Tantsijad said samal ajal iga kord jälle sama koreograafiat uuesti teha. Täna olen mitmelt poolt kuulnud, et vöökohad on kõigil tüdrukutel tõstetest valusad. Filmisime jälle sajast nurgast, küll ühest ja teisest küljest, mitu korda drooniga, liikuvaid kaadreid muusikute poolt, ringi seest ja väljast, ja kui kõik olid kenasti näost punased, tegime lähivõtteid. Lõpupoole läks juba küll täitsa peoks, lauarahvas tõusis ka püsti ja kõik hüppasid ja pidutsesid ja keerutasid ühes koos. Kogu seda melu sealt muusikute poolt vaadata oli õudselt kihvt. Liisu loost oli lõpuks küll kõigil kõrini ja lailailaa lauldi lõpuks juba täiesti hüsteerias, aga kogu see vaatepilt oli küll tohutult ilus. Filmisime ka kaadreid sellest, kuidas peo lõpus üks paar ehk Jasmin ja Robert jooksid üheskoos kaugusesse. Loomulikult sai ka seda korduvalt ja korduvalt filmitud. Jasmin ütles, et rohkem ta ei kavatse elus enam kunagi sprintida, eriti veel otse poolpüstvõttest startides.

Kui kõik kaadrid said tehtud, tegime kogu seltskonnaga ühispildid, vahetasime riided ja saatsime lapsed magama. Suuri ootas ees koosolek kell 22.45 ja tantsuproov ja peolaud söödi ka tühjaks. Tantsuproovi oli vaja teha Käokirja jaoks, mille filmimine oli plaanis varahommikul päikesetõusu ajal. Proovis, või tegelikult juba varem, selgus aga järgmine probleem. Meil on niigi praegu rühmas tantsimas üks tüdruk vähem, sest Piret ei saa hommikul vara laste kõrvalt ära tulla, aga hommikusel filmimisel ei saa kohal olla ka Getter ja Carol, nii et veel kaks poissi jäid paarilisteta. Niisiis liitus rühmaga Maarja-Liis, kes oli kohal muidu abistamas, aga nüüd õppis lennult ka tantsuseade ära, sai selga Pireti riided ja tuli hommikul meiega filmima. Proov oli lühike, et saaks võimalikult vara magama minna, sest äratus oli juba kell 2, et kell 3 olla võtteplatsil Lembitu linnuses proovi tegemas, et kell 4 päikesetõusu ja udu keskel imekauneid droonikaadreid filmida.

Filmiblogi II

Filmiblogi II

Lisaks söögitegemisele oli plaanis filmida ka väikseid kelmusi, näiteks kuidas keegi väike poiss koputab aknale ja siis ise läheb peitu. Arutasime pikalt ja tõsiselt, kuidas seda teha. Kui aga juhuslikult Kapten Trummi kämpingutest mööda kõndisin, nägin, et seal juba iseenesest sündiski täpselt see stseen ja juba väga mitmendat ringi. Tüdrukud hiilisid poiste kämpingu ukse juurde, koputasid uksele ja panid jooksuga oma kämpingusse peitu. Selle peale tulid poisid hirmsa madinaga tüdrukute ukse taha, tagusid vastu ust ja jooksid oma kämpingusse. Tüdrukud siis suure kisaga poiste ukse taha nende uksele prõmmima ja oma kämpingusse peitu. Poisid jälle tüdrukute ukse taha ja seekord pandi uksele juba jalaga.

Köögistseeni filmimisel mina ei osalenud, püsisin staabis ja täitsin kõiksugu jooksvaid ülesandeid, näiteks aegajalt tuiskas sisse mõni osaleja koos juhistega, millistena neid taheti platsile tagasi saada.

Ühel hetkel ilmus kuskilt tagant aknast sisse Markuse pea. “Mingit hästi pikka tokki või nööri, kohe.” Brett läks tokki otsima, mina pakkusin, et ühes kastis on erinevaid sukapaelu. “Anna kogu kast.” Ja läinud ta jällegi oligi. Lõpuks leiti tokk ka, seda hakkas käsitsema Anzela. Mina tean nii palju, et Kalver käis aknale koputamas ja Anzela lükkas tokiga ust kinni, aga Anzela ja teised köögistseeni tegelased võivad täpsemalt kommenteerida, mida põnevat seal täpselt tehti.

Kui köögistseeniga hakkas lõpp paistma, anti muusikutele märku, et on nende kord end valmis seada. See ei läinud päris nii ladusalt kui plaanitud. Anzelal oli särk ilusti triigitud ja valmis pandud, aga kuhugi täiesti kadunud. Pärast nuputamist jõudsime järeldusele, et see vist on Tuulel köögistseenis seljas. Leiti, et punaste tikanditega särk on köögi jaoks liiga uhke ja nagist võeti suvaline valge särk, mis juhtus olema just Anzela oma. Minu särgiga oli ka segadus. Kuna kiirustasime lokulauda vastu võtma, ei jõudnud ise asju lahti pakkida ja sellega tegelesid teised. Nii et minagi otsisin tükk aega oma särki taga, aga leidsin siis ja triikisin ära ja panin selga - ja see ilmselgelt ei olnud siiski minu särk, sest mu käed ei mahtunud sinna sisse. Niisiis hakkasime Anzelaga mõlemad kiiruga teist korda oma särke triikima, aga õnneks tuli meile appi Halliki. Kõige kiiremini sai muusikutest sätitud vist Brett, tema oli oma setu riiete ja viiuliga juba varakult valmis.

Meelisel oli tegemist oma pilliga - video jaoks sai Kristjanilt basskitarri asemel laenatud vanaaegsema välimusega kontrabass, aga kuna selle roop on pooleks, on see mcgyveri teibiga kinni pandud, see aga ei näe eriti autentne välja. Kast paeltega rändas siis edasi Meelise juurde, lõpuks sai välja valitud siiski üks kohalik väike valge linikuke, mis ümber roobi mässiti. Kristjanil oli tegemist endaga ja sellest sai loomulikult osa terve tuba.

Kui kõik valmis, sättisime bändi paika. Toolid tahtsid kangesti maa sisse vajuda, aga muidu oli päris tore nurgake, kuhu meid mängima pandi. Markus ja Tarmo sättisid meid väga täpselt paika, sättisid meie seelikud ilusti ja sättisid pasteldes varbad seeliku alt piiluma, et rütmilöömist oleks näha. Anzela tooli alla seeliku varju peideti ka kõlar, kust pandi meie stuudiosalvestus käima. Sellele hakkasime kaasa mängima, et me kindlasti õiges tempos püsiks. Kusjuures alguses üldse ei püsinud. Toodi teine kõlar, suurem ja valjem. Siis püsisime. Ja siis läks lahti.

Kõigepealt tegime mingi üldise võtte, kus mängisime kogu loo fonole kaasa. Aga jube imelik oli mängida, kui publikut ei olnud ja keegi ei tantsinud. Markus küll üritas meid lõbustada, aga ikkagi oli kuidagi nukker tantsijaid ette kujutada ja tühja platsi vaadata. Niisiis kutsusime Tuule ja Marko publikuks. Nemad said oma ülesandega väga hästi hakkama, hüppasid ja kargasid ja plaksutasid ja Marko tegi kukerpalle. Ja iga võtte ajal tantsisid läbi ka Markuse seatud koreograafia. Ja võtteid oli oi kui palju. Mitu võtet mingeid üldisemaid plaane, seejärel kõigist ükshaaval, seejärel lähivõtteid sõrmedest jms detailidest, siis mingid kaamera liikumisega võtted jne jne. Filmisime muusikuid vist u poolteist tundi. Loo kestus on 3:30. Võite ise arvutada, mitu korda me seda mängida jõudsime. Vahepeal oli vaja ühtteist sättida ka, nt kontrabassi jalg streikis ja pill kukkus pidevalt põhjaga vastu maad, roobi linikut oli ka pidevalt vaja kohendada. Lõpupoole oli publikut juba hulka rohkem, kogu kamp kogunes trepile kuulama ja siis oli juba väga tore mängida. Kui muusikutega mängitud, sõime õhtust ja oligi aeg kogu kamp ja plats peoks valmis sättida.