Ühesõnaga igati värvikas õhtu, aga oma esinemise ootamine oli üsna pingeline. Igatahes läksime siis ja panime riidesse. Tore oli muidugi ka see, et meie kostüümideks olid ju kampsunid ja kasukad ja karvamütsid, aga saalis oli niiii palav! Ja maskidest ei näe üldse hästi välja ja pilli mängides pimesi treppidest ronimine ei olnud üldse ahvatlev mõte. Ja ma ikkagi ei kujutanud ette, kuidas see kõik meil seal toimima hakkab. Olime teisi vaadates natuke ümberkorraldusi teinud - publiku asemel kaasame pererahva, Olarist sai kohati mikrofonistatiiv (oli kaks raadiomikrit, aga statiive ei olnud, aga ilma ei oleks midagi kuulda), tekstid jagasime suht kõik mulle ümber, sest noh, suht ainult minul on mikker, ja et publik üldse midagi aru saaks, palkasime Mairise appi tõlkima. Ja oligi meie kord. Pöidlad pihku ja maskid pähe ja läksime.
Mulle tundub, et see on tõenäoliselt minu kõige ekstreemsem esinemine Maatasaga. Võõras kava ja nii palju segavaid faktoreid - ma ei näe ÜLDSE mängides oma pilli ja ma ei taju, kus ma olen ja kui lähedal ma kellelegi olen ja ma ei näe midagi, mis toimub, pluss võõrkeeles ja pererahva käitumist ka ei tea ja ühesõnaga päris hirmus.
Läksime lauldes lavale. Sain trepist üles! Esimene võit. Pererahvas naeratas ja viipas mikrofoni poole. Okei, hästi. Laulan laulu ära ja peaks mängima hakkama - aga ühes käes on pill ja poogen, teises käes mikker ja kuhugi panna ei ole. Ups. Otsustasin mitte mängida ja hoopis karmoškat võimendada. Lugu läbi, teksti aeg. Räägime Olariga oma tekstid ära, Mairis tõlgib, rahvas muheleb. Hästi! Martide tatsumise tants oli väga lahe, nii palju kui ma nägin. Siis pidin jälle mängima hakkama ja jälle polnud mikrit kuhugi panna ja ma nii üritasin seda kellelegi sokutada, kes lähedal oli, sest ma tõesti ei näinud, kas ja kus Olari on või mis üldse toimub, aga suur segadus oli kõigega. Ma ei mäletagi, mis edasi sai, aga igatahes mängisime oma labajala ära ja saime kuidagi hakkama. Siis mulle tundus, et pereema juba tõusis ja hakkas ande andma, aga meil oli ju vaja alles neid testima hakata.
Kõigepealt lugemiskontroll. Me olime Teikas Muzikanti liikmelt Katrinalt küsinud mõned keerulised laused, mida oleks raske lugeda ja Tuule kirjutas need plakati peale. Meie plaan oli lasta inimestel proovida seda lugeda ja lammas Tuule pidi lugejat segama sellega, et keerab silti ja paneb käsi silmade ette jne. Läks hoopis nii, et tädid istusid laua taga, seega selleks, et silti näidata ja mikrit ulatada, me keerasime ennast publikule seljaga ja ühtlasi varjasime tädid ära, publikul oli kindlasti huvitav. Segavat lammast ka ei paistnud kusagil ja tädi luges väga ilusti oma lausekese ära, ei saanudki vitsa. Kui põnev. Tuule pärast rääkis, et ta ei saanud segada, sest pereisa oli tulnud talle samal ajal napsu pakkuma. "Ma olin suht kurb, mul oli konkreetselt üks ülesanne, ja just sel ajal koputab onu õlale ja on nagu: "Vodka ?""
Järgmisena testisime tüdrukuid, ehk siis neidsamu tädikesi. Mäng iseenesest käis teoorias nii, et võtame kolm lapsukest, küsime nimed, viskame sokipaari õhku, ja see kelle nime hüüame, peab kinni püüdma. Ja tavaliselt me mängime seda nagu mitu korda läbi. Seekord tulid siis kolm tädi, küsisin nimesid, ja tõesti ei olnud valmis nendeks Läti nimedeks, mis sealt vastu tulid!! Ühest sain aru, teist kuulsin halvasti, aga nii umbes, ja kolmas oli nii keeruline, et ununes samal hetkel juba. Hõikasin siis selle ainsa nime, millest ma aru sain, Kermo viskas paraja viivitusega sokipaari, tädi püüdis selle rahulikult kinni ja mäng saigi läbi! 
jäänud oli veel poiste testimine. Poistest oli asi kaugel, sest esiteks neid oli ÜKS ja teiseks ta polnud mingi poiss, vaid ma-ei-tea-kui-vana-pereisa-sest-ma-ju-EI-NÄINUD. Sokipaar läks toki otsa, onu vaatas hetke, küünitas korra, teise veel, sai sokid kätte ja see mäng sai ka läbi. Jumal tänatud... Jäänud oli veel mulgi polka, see tuli kenasti vist? Tuule mainib, et tädikestel läks viis aastat aega enne kui nad meie kutse peale meiega lõpuks tantsima tulid. Okei, see lappas ka. Siis andide palumine, saime juustu ja napsi, või noh mina ei saanud, sest mul oli jälle ühes käes pill ja teises mikker (järgmisele festivalile võtan oma statiivi kaasa) ja üleüldse mul oli mask ees. Laulsime oma tänulaulu, aga meie ilusast pillimängust ja koorist ei olnud mitte midagi kuulda, üks mikker oli minul ja mul pole aimugi, kus teine. Igatahes hakkasime siis lavalt ära minema. Minul endal oli küll natuke kõhe tunne, aga rahvas oli täitsa soe ja karjus "Eesti, Eesti!"
Lava taga jagus muljeid igasuguseid, Kermo ütles, et maski alumine osa murdus ära, Jasmin rääkis, et tal oli kõvasti tegemist pereisaga, kes kogu aeg napsi pakkus. Paar korda keeldus, lõpuks võttis pitsi ja tegi nagu jooks, siis vist oli rahu majas. Onu oli oma viinapitsiga väga aktiivne. Küsisin, kuidas karul läks. Brett ütles, et "Noh, karu maskil ei ole ju suuauku. Piruka sain päris edukalt sealt koonu alt sisse, aga viinapitsiga oli vähe keerulisem.. Lükkasin siis Olari tanki, aga tal vist ka ei läinud väga hästi." Olari muljetas, et väga hästi, tema esimene shot toimus otse laval. Mulle endale tundus veel, et kava üldse ei jooksnud ja kogu aeg olid jube pikad pausid, aga mõtlesin, et eks laval endal ikka tundub, et päriselt vast ei olnud nii hull.. Tuule ütles, et oli küll, igal pool olid viieminutilised pausid.
Igatahes pakkisime siis asjad kokku, viisime kostüümid kooli ja panime tantsuklubiriided selga. Selle tantsuklubiga oli üldse segadus. Oli ju nagu kirjas, et üheksast, aga samas kontsert kestab üheteistkümneni vähemalt..? Tahtsin Mairise käest küsida, aga iga kord kui selleks hetk tekkis, oli ta parasjagu pilliga laval mängimas. Seal nimelt olid aegajalt väiksed vaheajad, kus rahvas sai tantsuklubitantse tantsida. Bussijuhil ju ka omad reeglid ja peab öösel oma unetunnid täis saama. Hommikul kell kümme peaks nagu vastuvõtul olema, aga siis ei jõua küll tantsuklubis olla kui see kunagi öösel hakkab. Äkki me tuleme hommikul Hallikiga taksoga ja buss hiljem? Kas tantsuklubis on nagu kindel kava, millal me tantse õpetame või on mingi spontaanne pidu? Siis võib hommikuni minna. Paras segadus. Aga ootame-vaatame.
Edasi minul vähemalt oli küll paras pingelangus. Nautisime siis pidu oma lauast edasi. Iseenesest esinejad olid kõik väga väga kihvtid. Läti on ju justkui siinsamas, aga selliseid maske ja kostüüme ma ei ole Eestis kunagi kuskil näinud, ja siin neid oli sadu! Ja enamik neist ei olnud üldse poemaskid või midagi, vaid väga leidlikud, väga hästi tehtud pärimuslikud kostüümid, ja neid oli nii palju erinevaid. Lihtsalt jube kahju oli, et üldse midagi aru ei saanud. Aga meil oli ikkagi väga tore. Reemets lõbustas meid vahepeal mustkunstitrikkidega - lasi ära arvata, millise topsi all küpsis on. Topsid olid läbipaistvad.
Ootasime muidugi põnevusega Kameruni etteastet. Tulid siis oma õlgede ja sulgedega lavale. Seda, mis edasi sai, on päris raske sõnadega kirjeldada. Loomamustris Diori prillidega prints võttis mikri ja küttis publiku kuumaks. Karjus mõne silbi, publik karjus järgi. Kõik see kasvas ja kasvas, kuni kõik karjusid mingeid fraase ja rütme kaasa. Prints hüppas lavalt maha publiku sekka, rahvas tuli tantsupõrandale, kõik hüppasid ja karjusid koos.
Meil oli igati mõnus ja lõõgastunud olemine, kui Mairis tuli meie juurde ja ütles, et nüüd oleks vaja ühte paari kostüümidega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar