FILMIBLOGI I

Filmiblogi I

Maatasa tuli Pärna puhketalusse kahte muusikavideot filmima - "Oh, minu Liisu" ja "Käokiri". Lood valmisid eelmisel suvel ühiselt loomelaagris, juunis käisime stuudios salvestamas ja nüüd tulime filmima.

Esimene päev algas väljasõiduga Jaama tänavalt. Sellele eelnes suur sagimine, et kaasa saaks kõik riided ja rekvisiidid ja triikrauad- ja lauad ja suurtes kogustes pastlaid ja põlvikuid. Põnevust pakkus ka see, et olime kogemata Roberti riided andnud ära Janile. Robert ise suhtus sellesse väga rahulikult - ütles, et tal juba kellegi teise vest on olemas ja ta võib vestiväel ka olla, ega vanasti mõni oligi vaesem.. Kõige suurem arutelu oli aga selle üle, kas kaasa võtta üks savikann. Justkui lahe, aga samas koha peal on ka palju savinõusid, aga samas see on teistmoodi, aga samas kas on vaja tassida. Lõpuks otsustati, et mida vähem kola, seda parem ja ärme kannu võta. Kõik olid nõus. Loomulikult võeti kann kaasa.

Bussisõit möödus vist võrdlemisi rahulikult, mina ise punusin veel kiirustades viimaseid sukapaelu ja väga muud tähele ei pannud. Laagrikohta jõudes tuli kõigepealt peremees meile valdusi tutvustama ja vaatasime, kes kuhu majutub.

Kapten Trummi lapsed said kaks kämpingut, Remmeli sai oma väikse aida, Ürgsete poisid said ka omaette aida, mõned majutusid suuremasse majja, mõned sauna. Hästi suur plats, igaüks sai oma nurgakese. Markus kutsus seltskonna kokku proovi tegema, muusikute koosseis aga kiirustas Viljandisse, sest Maatasa kutsuti auhinnatseremooniale. Nimelt pälvisime Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi auhinna Lokulaud 2020. Eesti Folkloorinõukogu nomineeris meid auhinnale veebitantsuklubi korraldamise eest ning võitsime Aasta Korraldaja kategoorias. Kogu Lokulaua saagast võiks kirjutada täiesti eraldi peatüki, aga lühidalt: Kristjani autos oli päris klaver, sõidu ajal hoidsid seda paigal Meelise käsi ja Breti jalg. Kirsimäel toimuval tseremoonial oli vaja mängida üks lugu, ilmselgelt valisime Kasekese. Kohale jõudes oli Kristjan väga veendunud, et me peaks ka klaveri kirsimäele veeretama. Teised nii veendunud ei olnud. Loomulikult veeretati klaver Kirsimäele. Tseremoonia oli tore, meie lugu läks inimestele peale, klaver oli väga populaarne ja pakutud murelid olid head.

Samal ajal jõuti võtteplatsil juba esimesed kaadrid ära filmida. Liisu video jutustab ühest peopäevast ja algab sellega, kuidas väike Liisu hommikul voodis silmad avab ja teiste juurde läheb. Liisu ärkamist filmiti nii Elli kui Maretiga, lõpuks jäädi siiski Mareti juurde.

Muusikud jõudsid tagasi enamvähem lõuna ajaks. Saatsime esialgu lapsed sööma ja tegime ise tantsuproovi. Proovile lisas põnevust ja närvikõdi mäenõlval olev üsna ebatasane muruplats, kus oli hoopis keerulisem tantsida kui Üliõpilasmaja saalis, ning VÄGA viltusel pisikesel taburetil seisev Markus, kes üritas toimuvat võimalikult kõrgelt näha, sest lõpuks on tegemist droonikaadritega.

Lõunasöögi ajal oli võimalik piiluda esimesi kaadreid meie videomehe Tarmo telefonist ja need nägid niiii kihvtid välja. Pärast lõunat käisid ettevalmistused järgmiseks stseeniks. Tüdrukud triikisid särke, Remmeli mängis oma väikses aidas lauamängu “jõulude seiklus 2”. Brett viksis trepil oma säärsaapaid, Markus tegi kohvi ja lasi enda jalas olevad saapad ka ära viksida.

Järgmine stseen näitab, kuidas köögis käib toimetamine õhtuseks peoks ja väike Liisu jookseb oma pereliikmete juurde toimuvat uudistama. Selleks puhuks katsime laua hea ja paremaga, otsisime välja lõikelauad ja noad ja sättisime tegelased riidesse.

Köögis toimetasid Piret, Pireti vanaema ja vanatädi ja ka Halliki sai endale rahvariided selga. Köögis toimetamiseks ei sobi meie pidulikud triibuseelikud, nii et Tuule ja Jasmin olid paljajalu valgetes seelikutes, valged rätid peas. Tekkis küsimus, kuidas peaks rätid siduma, kas kukla taha või lõua alla. Kuklasse sidudes nägi Tuule välja nagu mereröövel, lõua alla sidudes nagu eideke. Lõpuks sidusime Jasminil kuklasse, Tuulel lõua alla ja saatsime rahvariideekspert Reet Piirile facebooki pildid küsimusega kumb õigem on. Reet Piiri siiski ei vastanud nii kiiresti loetud sekundite jooksul nagu meil vaja oli, nii et tüdrukud jäidki videosse kahtemoodi rätikutega. Veidi hiljem sain siiski vastuse - pikad nelinurksed pealinikud seoti kuklasse, kolmnurksed rätid lõua alt ühe, häda korral kahe sõlmega. Nüüd te siis teate. Üldse on tegelikult tekkinud palju küsimusi, sest üritame videos edasi anda 19. sajandi eluolu. Tunnen, et oleks võinud ju varem info välja otsida, kui oleks enne teadnud, aga üldse ei tulnud kõikide nende pisiasjade peale, mis siin kõik videosse jõudsid. Kes aga on küll vist kõige peale mõelnud, on meie lavastaja Markus. Nähes Markuse auravat kohvitassi, tahtsin minagi kohvi teha, aga veekeetja oli vahepeal kuhugi haihtunud. Torisesin natuke, sest ma nii ootasin oma esimest kohvitassi pärast kolmetunnist ööund, aga siis selgus, et Markus viis selle võtteplatsile, et keevat vett suurde kaussi valada, et oleks kena aurav supikauss. Leidsin, et see on päris kaval ja leebusin ja keetsime siis maja perenaisega pliidi peal suure potiga kõigile kohvi. Köögistseeni rahvas alustas filmimist ja teised jäid ootama.