Seitsmes päev ja tagasitee

Päev nr viimane (kirjutab Lillo)

Päev algas nii nagu juba tavaks oli. Kolm kanget (tuba Sander L, Joonas ja Kermo - toim.) olid esimesena söögijärjekorras. Hommikusöök oli järjepidevalt kesine. Kuiv sai ja 'all natural' jogurt. Pakkimine tundus lõbusam. Kui pakitud, käis Panna, meie kolmas giid, kõigile šokolaadi toomas. Väljas laulsime talle häid suveõhtuid ja lehvitasime headaega.

Liikusime bussi peale. Aga mida ei ole, on buss. Juht oli Sándorist valesti aru saanud ja tahtis tund aega hiljem ilmuda. Bussis nägin jälle oma vana tuttavat, oma musta nokamütsi. Ma ei tea, mis juhtus, aga talle meeldis see suur sinine buss, mis vahetus kogu aeg kahe väikesega, nii et unustatud asju nägi alles järgmine päev. Meelde tuleb eelnevas blogis mainitud "Kannatlikkus on voorus".

Bussisõidul magasid enamik enda magusaid unenägusid, isegi Halliki sai lõpuks magada. Enne linna jõudmist hüppasime seekord KFC kõrval olevast Mäkist läbi.

Teel Budapest saime teada legendi, kuidas ungarlased siia selle maa peale jõudsid: "Nägid nemad kitse. Sarvede vahel oli päike. Nii ilus. Ajasid teda taga. Lasid nad ta maha ja see koht, kuhu ta maha kukkus, oli nii ilus, et jääks siia."

Budapestis maandusime imetlusväärse lossi ees ja sealt hakkas meie poolteist tundi vaba aega. Jooksime ruttu laiali. Kes läks lossi, kes läks kohvikusse ja kes läks üle kuulsa silla paremaid pärusmaid otsima. Ja juba saigi vaba aeg otsa. Hakkas ilge sõit läbi ummikute lennujaama.

Planeerisime kuidas saaks 5 minutiga kõik asjad bussist võetud ja giidile lauldud. Vahepeal laulsime ka bussijuhile homse sünnipäeva puhul. Lennujaamas töötasime nagu masinavärk. Natukene liiga hea masinavärk. Me laadisime Sándori koti ka maha, aga pole muret, nad saavad koos bussijuhiga tagasi sõita. Nad ei olnud selle üle küll rõõmsad ja Kristjanile, kes sai ka oma padja kätte, nad ühtegi naeratust ei puistanud.

Lennujaamas avastasime, et lennuk hilineb pool tundi. Leidsime, et Budapesti lennujaamas on parem hängida kui öösel Helsingis. Vahepeal said kõik šopata ja isegi Carol, kes nõudis sajandeid vorsti, sai ostetud, küll läbi raskuste - talt küsiti kahes kassas pardakaarti, mida tal muidugi ei olnud kaasas - vürtsikad vorstid.

Lend oli nagu lend ikka. Helin kuulas terve reisi Gergö soovitatud Ungari muusikat, Tulused mängisid kaarte ja Carol ja Tuule jõid mustikamahla.

Lennult maha tulles ja uude väravasse jõudes avastasin enda tehtud saatusliku vea, ma jätsin raamatu lennukisse! Väärikalt sörkisin siis selle vahemaa tagasi ja püüdsin täpselt lahkuva töötaja. Tänu suurepärasele õnnele oli ta valmis minema tagasi lennukisse. Oli pingeline hetk, kui ta uuesti pikendas platvormi, et lennukisse otsima minna, samal ajal tuletasin meelde enda istekohta, sest ma ei istunud enda kohal. Peast juba käisid läbi mõtted, kuidas sõnastada kirja Linnaraamatukogule. Minutid hiljem ilmus mu päästja, käes täpselt pooleli olev "Lolita". Sammusin reipalt tagasi oma laadiva telefoni juurde, käes raamat, mille vahel olevat pardakaarti läks kohe varsti vaja.

Täiendab Halliki: kõndisin lennujaamas, aga eksisin ära ja ei osanud rühma juurde tagasi minna. Nägin eemalt Sanderit, kes tuleb mulle reipalt vastu, raamat käes. Näitame üksteisele rõõmsalt pöidlaid, aga ma mitte ei tahtnud kõiketeadva Lillo käest küsida, kus meie rühm asub, sest see tundus lihtsalt liiga hale - juhendaja võiks ju teada, kus ta rühm asub. Seega lasin tal ilusti mööduda, keerasin end kiiresti ümber ja võtsin ruttu sappa. Siis tuli juba Helin vastu ja läksime koos rühma juurde. 

Jätkab Sander.
Saime teada, et Hallikile on keegi suvakas kaks pilti saatnud. Nad ei ole isegi Facebookis sõbrad. Pildid on lennukiaknast. Halliki olevat palunud tal pilti teha, sest tal ise ei tulnud nii head. Nüüd on Hallikil kaks Gabriellalt saadud pilti hallist tumedast taevast punase päikesetäpiga.

Telefonidele elujõu pikendus tehtud ja kallid masinasnäkid söödud, hüppasime väikesemasse propellerlennukise. Šokeeris natukene eestikeelne kõne kõlaritest ja liiga vali muusika, mis teadete vahele mängis. Enne lendu lajatasid Tuule, Robert ja Kristjan turakat. Lend ootas ära teiselt lennult tulnud reisijad ja tõusis õhku 25 min hiljem.

Kuues päev ja festivali lõppkontsert

Kirjutab tuba Arnold, Priit ja Sander Reemets.
Halliki kommentaar: Ehk siis tuba - Arnold, Tiit ja Teet. Kui küsisin Sander Reemetsalt, kumb siis Tiit ja kumb Teet, kas sina või Priit, vastas Reemets, et ei tea, ma tean, et mina olen Arnold. 

Priit: 20. august Ungari ajaloos

Riigi asutamise päev/St. Stephen’s day. Ungari riik on umbes 1000 aastat vana. Kuningas St. Stephen I muutis Ungari kristlikuks riigiks (lõpetas sada aastat paganlust), ning nagu nimigi ütleb, siis kuulutati ta kiriku poolt päras surma ka (patroon) pühakuks. Tähistamine toimub tema surma kuupäeval (20.08.1038). Pidustused koos ilutulestikuga toimuvad üle terve riigi.

Arnold: Viimane ja kõige tähtsam päev!

On hommik ja tuleb vaikselt siis karku alla ajama hakata...

Õnneks sai seekord kauem magada, kuna mina ja Sander.R otsustasime hommikusöögi vahele jätta - teadlik otsus, sest uni on parem, kui hommikused hot-dog'id.

Priit: Festivali viimasel päeval ärkasime kell 8.30. Kokku oli lepitud, et kell 9 peab olema kõikide esinemisasjadega bussi peal. Hommikusöögile meie tuba (Priit, Sander R, Arnold) ei jõudnud. Tegelikult jõudsid sinna vaid üksikud indiviidid, sest eelneval õhtul oli sakslastega pidu, mis kestis päris pikalt. Kõige kauem pidutses Kristjan (magama sai kell 6.15). Hommik oli üsna unine.

Sarvari jõudsime kell 9.30. Väljas on ligi 30 kraadi sooja. Liikusime lossi, kus jäi enne kirikut piisavalt aega, et kohvi juua, jäätist süüa, riided vahetada.

Maatasal on alati aega ka heade ideede genereerimiseks. Pildistas Priit 

Arnold: Päev algas esinemisega Sárvári linna uhkes katoliku kirikus (St. László). Toimus tseremoonia ning iga välisgupp pidi esitama 5-10min laulu/loo. Kahtlemata meie laulu valikuks osutus "Õtak tulõ". Tänu kiriku akustikale see kõlas ka megalt. Seejärel hakkasime liikuma lõunatama, kui hetkega sai Halliki jutule slovakkide juhendajaga, kes hakkas pool slovaki-vene keelt kõnelema. Halliki palus mind appi tõlkima, aga olgem ausad, see oli ikka suht hiina keel, mida ta vene keeleks nimetas. Iva oli aga selles, et ta oli huvitatud meile plaati maha parseldamast, kuid ega L-kodukatel raha pole, niisiis pakkus Halliki teha vahetust maatasa plaadi vastu. Diil tehtud ka sai. (Halliki kommentaar: tegelikult ei üritanud slovakid oma plaati maha ärida, vaid olid huvitatud meie plaadi ostmisest. Meie aga leidsime, et ei hakka müüma, vaid võiks parem lihtsalt vahetust teha. :) Kuna mina vene keelt nii hästi ei oska, siis tegelikkuses saime üksteisest väga hästi aru. )

Ja kuna slovakkide kirikus esitatud laul oli kaunis, tahtis Helin ōudsasti selle nime.

Kel huvi: "Anjelskŷm posdravenim". 

Kirikus. Pildistas Priit 

Priit: Pärast teenistust liikusime tagasi lossi, et taaskord riided vahetada. 4 tundi vaba aega ootas sisustamist. Käisime korra järve ääres lootuses, et seal saab ujuda. Ei saanud. Vesi paistis must ning ungarikeelsed ja tõenäoliselt kurjad sildid olid igal pool. Liikusime kohvikusse aega parajaks tegema. Kõik poed olid kinni, ning luhtus üritus midagi koju kaasa osta. See-eest sai tanklast vett ja jäätist. Natukene jäi veel aega, et lossi kõrval päevitada. Arnold kasutas juhust, et kitarri harjutada, ning leidis juba kohalikud fännid endale. Kell 16.30 alustasime teed rongkäigule. Rongkäiku vaatama tulnud inimesed võtsid meid kenasti ja soojalt vastu. Liikusime teosammul, sest kuhu sa ikka nii pisikeses linnakeses tund aega kõnnid. Tantsisime reinlendrit, eideratast ja piru polkat. Kristjan varustas meid rongkäigu vältel veega.

Rongkäigus. Pildistas Kristjan 

Arnold: Rongkäik oli tagasihoidlik võrreldes suur-festivalidega, kus käinud oleme. Kuid selle eest oli rongkäik väga siiras - kohalikud olid soojalt meid vastu võtmas. Peale rongkäiku järgnes avamine, kus võtsid sõna korraldaja ja linnapea ning toimus linna traditsiooniline Ungari leivalõikamine.

Leiba said mekkida kõikide gruppide esindajad, meil (Helin ja Sander.L). Järgnes õhtusöök ja vaba aeg. Seda kasutasime ära kohvitamiseks ning poes käimiseks. Aja jooksul oli tekkinud üks ja ainus kohvitamise koht (Neo restaurant), kus söök ja jook oli tõesti taskupärane. Poekraami me kahjuks ei saanud, sest kõik poed olid riigipühal kinni.

Priit: Õhtusöögiks oli supp juurikate ja lihaga ning 2 saia (väga maitsvad). Laulsime kokkadele tänutäheks ’’Ühel ilusal suveõhtul’’. Järgnes vaba aeg (tunnike). Inimesed istusid rahulikult lossis ning võitlesid kuumaga. Vett kulus inimese kohta 0,5-1 liitrit tunnis. Tegime mõned ilupildid ning liikusime tagasi peaväljakule oma esinemist ootama.

Jasmin ja Tuule. Pildistas Priit 

Joonas. Pildistas Priit 

Arnold: Õhtul toimus galakonsert. Kõik olid lainel, valmis tegema suurtegusid ning seetõttu läks ka etteaste suurepäraselt. Esinemisjärgne tunne oli kirjeldamatu, nagu ka Sander.R tõi paralleeli: "Nagu vanglast oleks välja saanud, nii hea ja vaba tunne." Riietusruumis kõik justkui hōljusid.

Priit: Mehhiko esines enne meid. Väga tore grupp. Võtab jala tatsuma ning mõnes kohas sai kaasa ka laulda (ai-ai-ai-aii ai mi amoooooor…).Meie esinemine kestis umbes 20 minutit. Läks kenasti. Ühed eestlased tulid meid pärast esinemist kiitma. Maailm on ikka väike. 

Vahetasime lossis riided. Liikusime tagasi kohvikusse. Nautisime järele jäänud paari tundi festivalist külma kokteili seltsis. Päev sai väärika lõpu ilutulestikuga. Tagasisõitu Vepi alustasime kella 12 ajal. Kodus pakkisime kohvrid, pesime, läksime magama (kella 2 ajal).

Arnold: Tantsuklubi ei toimunud, sest sakslased olid lännu. See eest saime uinuda slovakkide lärmi saatel :)

Kirjutab Reemets: Kõik meeldis

Enne viimast kontserti tegime ka väga palju pilte. Paneme mõned siia ka üles. Pildistasid Priit ja Kristjan ja Halliki 

Linnapea lõikab leiba. Pildistas Halliki 

Helin ja Sander esindamas Maatasa lõputseremoonial. Pildistas Halliki 

Tulused. Pildistas Kristjan 

Veel pilte:

Kirikusse minek. Pildistas Priit 

Helin ja Sander esindasid Maatasa lõppkontserdil, kus neile pakuti leiba ja veini ja anti üle kingitus. 

Viies päev, Balaton

Kirjutab Robert.

Tere!

 Ausalt öeldes me ei saa garanteerida, et see blogi tuleb hea, sest me saime poole päeva pealt teate Hallikilt, et meie tuba (kus elavad Sander Strohm, Marko Roosiväli ja Robert Petrov) kirjutab täna.

   Päev algas igal maatsalisel erinevalt. Nimelt täna oli see hommik, kus me ei pidanud imeliselt toidurikkale hommikusöögile ilmuma. Väga suur osa meist ei läinudki hommikusöögile ja magas keskmiselt (matemaatiliselt korrektne) kella 10:52ni. VäGa hUvItAv. See on mu uus lemmikfraas.

Kolm kanget (Sander L, Joonas, Kermo) jõudsid sööma ja tegid traditsioonilise pildi ka. 

Buss väljus 13:00, st meil oli päris palju vaba aega. Otsustasime Markoga kohalikku alevikku uurida. Nimeks sel on Vép. Oli erakordselt palav päev (31°C) ja eesmärgiks sai jäätise ostmine. Helin ja kompanii olevat leidnud jäätise ja loomaaia, meie Markoga leidsime remondis olnud poekese, mille sissepääs oli tagahoovist (prügikastide kõrvalt).

Loomaaed!! Helini video

Poe toiduvalik oli üsna halb, Marko tahtis pähkleid aga sai hoopis oad. Jäätist seal poes muidugi polnud. Ma küsisin Markolt, mis hinnangu ta sellele poele annaks kümnest, ta vastas lühidalt: „Kaks ja pool. Vähemalt teenindus oli hea”. Marko jättis imelikud oad tänavale (lootusega, et keegi kodutu võtab need endale ja sööb need ära). Halliki: Linnaga käisid tutvumas veel Kolm Kanget ja Kaks Ilusat.

Kolm Kanget 

Kaks Ilusat 

Hommikune Vep. Pildiastas Sander 

Hommikune Vep. Pildistas Halliki 

 Läksime bussi, kus oli v ä g a palav, ja sõitsime vähe uhkemasse linna - Keszthelysse.
Buss oli terve päev meie päralt ja kohale jõudes tekkis dilemma - kas võtta ujumisriided kaasa või mitte. Osad võtsid ja osad mitte. Tuli välja, et bussi ei saanudki sisse iga kell ja need, kes ei võtnud ujukaid, ei saanudki ujuda. Ei vedanud neil, sest Balatonis oli väga mõnus ujuda. Vesi oli väga soe. Natuke nagu Saadjärv, sest väga kaugel läks alles sügavaks. Me Markoga ujusime Tuule ja Sillega, Halliki filmis midagi... Märgiks ka siia, et meie rätikud olid puu kõrval, millel oli silt “Danger! Giant wasps on the tree!” [ettevaatust! suured vaablased pesitsevad siin].

Balaton. Helini pilt 

Balaton. Priidu pilt 

Vaba aeg oli otsa saanud ja õtak oli tullo. Läksime esinemislinna (nimi toimetusele teadmata). See oli huvitav koht - palju muuseume (peamiselt kunstimuuseumid). Ootasime oma esinemiskorda ning tegime pilte sakslastega, kellega hiljem kodus tantsuklubi pidasime. Esinemine läks üldjoontes hästi, kuigi lava põrand oli väga huvitav. Küsisin Jasminilt (minu tantsupaariline, kui keegi veel ei teadnud), et kuidas kaastreffnerist lava põrandat kommenteerib, “Eee.. sesmõttes et meil seal treffneri koolis on ikka paremad põrandad, tantsida kannatab”. Mulle see kommentaar väga meeldis ja sellepärast ma paningi selle siia blogisse (kaaskirjanike luba küsimata)(toimetaja Marko tahab siinkohal lisada, et ka Miina Härma Gümnaasiumis on alates tulevast õppeaaetast uhiuued kvaliteetsed põrandad). Ise ütleksin, et lava oli nagu batuut - nii füüsiliselt kui vaimselt. Emotsioonid põrkasid üles-alla ja põrand ka! Pulkadetantsu võitis Robert, mis oli kõigile suureks üllatuseks, sest tavaliselt ta kukub (meelega) esimesena välja.

Ühisfoto sakslastega 

Esinemine lossiõuel. Kristjani pilt 

   Kodus peeti tantsuklubi koos sakslastega. Tähendab alguses oli see miniesinemine, millest lõpuks kujunes tantsuklubi. Sakslastel oli oma “Kangakudumine”, selle koreograafia ja kogu esituse võite leida Maatasa grupist. Väga huvitav. Suur enamus maatsalisi lahkus 2AM paiku (mina k.a), aga tugevamad tantsulõvid pidasid 4ni vastu. Need olid Carol ja Sander. Me olime varem kinkinud sakslastele kingikoti, milles oli Maatasa plaat, ja nad olid hiljem plaadi pealt mussi lasknud ja tantsinud.
Olenemata magamatusest, ärkasid tantsulõvid kell 8 hommikul, et süüa meie imelist mitmekülgset hommikusööki. Aamen.

Sakslaste kanga kudumine oli kordades pikem ja rahulikum, mistõttu neil oli mugav kaasata kohe ka meie Maatasa tantsijad. 

Pidu sakslastega 

Veel pilte. Keszthely

Priidu fotoshoot:

Neljas päev, rahvariietega veepargis

Kirjutab Carol.

On hommik (maailm möödumas kiirelt).

Algas kõige raskem päev seni. Hommikusöögile jõudis meie toast ainult üks kolmandik – hõissa Anzela! Seevastu sõin õues bussi oodates eelmiselt hommikusöögilt pistuuli aetud plastlusikaga kaks päeva vana ning soojas hoitud jogurtit. Jäin ellu. Järgmiseks katsumuseks oli mahtuda bussi(desse).

Bussid lähevad meil iga päevaga väiksemaks. Eelmisesse mahtusime vaevu ära, aga seekord tuli õnneks kaks tükki. Minu selja taga istus Halliki, kel jagus energiat kõigi jaoks. Entusiastlikult püüdis ta teha videopäevikut, kuid  keegi ei võtnud vedu ja Halliki pidi leppima vaid pildiga, mil kirjelduseks „no emotion“. Emoji valik võttis parajalt aega ja jõudsimegi kohale.

No emotion. Halliki foto

Oli spaapäev. Koheselt läksime rahvariideid ära panema ning ujumisriideid selga viskama. Eksisime ära ainult poolteist korda ning jõudsime oma ruumi (võimla!!! Sport on tervis!!!). Elevus oli MEGA. Esmajoones läksin Tuluste ja Lilloga mingisuguse seiklusraja laadse toote poole. Vesi oli väega külm, seega otsustasime hüpata vee peal hõljuvate toodete peal. Tundus enam-vähem lihtne, tõesti ei olnud.

Hõljuvad tooted olid paras pähkel püstipüsimiseks ka meie poistele. Halliki foto

Vähemalt sealt pealt vette hüpata oli kergendus ja suure pingutuse peale polnud vesi enam nii külm ka. Paar toru, lainebassein, lebola ning indoneeslaste esinemine hiljem saime süüa. Mingil põhjusel toodi magustoit enne? Või oli see külm supp? Miks see magus oli? Halliki oli väga Shook ja palus, et teenindaja jätaks talle selle magustoidu alles. Teenindaja oli rohkem Shook. Lõpuks valas Halliki magusa supi joogitopsi.

Pärast lõunat läksime veeeeel vette. Lasime Tuulega kuus korda alla vikerkaare liumäest ning see oli ilmselt parim osa reisist. Liumägi asus lastebasseinide alal, aga me sobitusime hästi ja tundsime nii siirast rõõmu.

Vikerkaareliumägi!! Sanderi foto

Samal ajal elas Anzela läbi traumeeriva elamuse. Ta tuli basseinist välja ja kangestus. Kus on ta rätik? Kuhu see jäi? Mis sellest sai? Mis on juhtunud? Vaadanud vasakule, paremale, vasakule, leidsid nad Madliga ühe härra. Oh üllatust! Seal rätik oligi! Täiesti suvalise mehe puusa ümber keritud! Seal nad kahekesi seisid ja vaatasid, kuidas härra kõnnib. Mis Sa ikka ütled… Härra tegi terve ringi peale ning …? pani rätiku tagasi. Täpselt sinna, kust ta selle võttis, ning haaras kõrvalt oma rätiku. Läks vist esimesel korral natuke valesti. Anzela väljus spaast kahe rätikuga. Ühe tutika rohelise ja loomapildiga ning ühe suvalise härra kantuga. Kaotatud ning taasleitud rätik sai endale reisiks uue omaniku ning Anzela supervahva uue.

Anzela uus supervahva rätik. Madli foto

Spaas tegime ühe esinemise ka. Täitsa jube kogemus oli supelkostüümist rahvariietesse riietuda. Püüdsin rakendada uut suvist vormi, mis oli üsna sarnane tavapärasele, lihtsalt ilma seelikuta. Ei läinud läbi.

Uus suvine vorm? Tuule foto

Suured peeglid! Madli foto

Riietes hakkas tiba palav ning lausa kadedaks tegid kõik need basseinist vaatavad inimesed. Esinemine ise läks hästi ning saame nüüd jälle uue linnukese kirja panna. Keegi polnud varem spaas esinenud, aga õnneks Maatasa on väga mitmekülgne.

Igati õigesti veepargiks riides. Foto Priidu telefonist

Helini foto ja Katzi meemid

Publik nautis kontserti basseinist. Priidu foto

Linnuke kirjas! Kermo foto

Pärast esinemist läksid mõned meist ujuma ja ülejäänud duši järjekorda. Jasminiga jäime enne bussi minekut vabatahtlikeks ruumi üle vaatama, et midagi maha ei jääks. Maha jäid Sanderi pusa ja HALLIKI KARDIGAN ning terve hunnik nalle. Võtsime kõik kaasa ning jagasime laiali. Halliki pakkus heatahtlikult, et tuleb mängida „mida see pant peab tegema“, aga selle aja peale oli ta oma asja juba kätte saanud ja mäng jäi ära. Seejärel läksime bussi. Väiksed bussid olid kadunud. Selle asemel oli SUUUUUR buss. Tuli nagu tuttav ette kuskilt. Läksime sisse ja seal see oli! Sander Lillo sai taas kokku oma nokamütsiga, mis oli paar päeva varem sinna jäänud (õnneks tal oli teine veel). Kommentaariks ütles ta ise „kannatlikkus on voorus“. Olgu, Sander.

Oli aeg järgmiseks esinemiseks. Jõudsime kohale ning avastasime, et on mega nälg. Aega nagu oli, aga õhtusöögi aeg veel ei olnud. Hakkasime siis asju tuppa sättima. Minu tantsupaariline Sander oli selleks ajaks kergelt lombakas. Tundus, et ta oli spaas torust alla sõites saanud hoobi vastu põlve. Lavaproovis tantsisin Tõmba Jüri üksinda ning arvasin, et kontserdiks saab Sander jalad alla. Pärast lavaproovi käisime veel Hallikiga talle jääkotti küsimas. Täpselt nii nagu kolmandas klassis käiakse õpetajate toas. Halliki koputas ja mina rääkisin. Küsisin hästi viisakalt ja asjalikult ning naeratasin säravalt. Toas olnud kolm prouat ütlesid „ahah english“ ja läksid otsima kedagi, kes saaks aru ka, mis ma ütlesin. Nojah. Meile toodi väike kauss (ämber?), mille sees vesi, jääkuubikud ning rätik. Loike jäid tuppa ainult üksikud! Tervise huvides otsustas Halliki, et Sander ei tantsi midagi peale neljatantsude. See tähendab, et paljud said endale uued rollid, uued paarilised.

Lavaproov. Priidu foto

Siis ilmus meie reisichatti kiri, et tulge üle tee kiirtoiduputkasse, Kristjan teeb välja. Putka ei olnud üle tee, vaid kaugemal, aga Kristjan tegi välja küll. Tellimine oli totaalne kaos nagu ikka, kui korraga üritavad süüa 21 inimest, aga saime hakkama. Esimesed inimesed said oma toidu kätte, kui me järsku avastasime, et kuule megalt kiire on tegelikult. Seega, ootasime oma toite edasi, aga oluliselt stressirohkemalt. Pool burgerit ära söönud, panin Sprite’i pudeli tagataskusse ning lidusin Tuule ja Sillega burks käes esinemiskoha poole tagasi.

Kiirtoit sõna otseses mõttes. Priidu foto

Kõht jõhkralt täis, oli aeg riietuda ning vöö ümber kerida. Jõudsin veel kirjutada spikri, kellega parasjagu tantsima pean ning jõudsime ka proovi teha. Marko sai endale kangakudumise soolo ning tal tuli see suurepäraselt välja. Ainult üks kord üritas ta minu asemel joosta oma õige paarilise Tuule juurde. Väike kaos hiljem ning oligi aeg lavale minna, aga mitte ilma viimase kaoseta! Nimelt kandis Robert läätsi, et laval autentsem välja näha. Paar minutit enne lavale minekut teavitas ta kõiki valjult, et üks lääts on läinud silma taha. Müstiline mees. Reaktsioonid olid peamiselt järgnevad: „iu“, „vau“, „ah??“. Kuidagi sai ta selle kätte, võttis välja ning läks lavale ühe läätsega. Väga vapper, arvestades, et näiteks kuhaanuškat tantsis esimest korda üle VÄGA pika aja.

Pinged olid laes, muutusi oli palju, muusikud ei näinud tantsijaid peaaegu üldse, aga esinemine läks lausa väga hästi! Kõik olid oma uutes rollides meeletult tublid ning ka Robert astus õigele poole selles ühes kohas kuhaanuškas, mis tal proovis segi läks. Publik oli väga soe ja armas ja üldse oli nauditav esinemine.

Pärast esinemist olid pingete asemel laes emotsioonid! Endiga väga rahul ning üksteise üle uhked, tekkis aplausikoht. Asjad kokku pakitud, läksime bussi. Tekkis pikk diskussioon, kas minna õhtusöögile või mitte, sest kõht oli burksidest veel nii täis. Süüa tahtjaid oli ainult kaks, aga läksime ikkagi, sest ees oli ootamas veel PIDU. Toidukohas sõid siiski kõik ja kiitsid hoolega.

„Koju“ jõudnud, olin rõskelt väsinud ja peaaegu juba magasin, aga SIIS tegi meie suur juht Halliki tõeliselt mõjuva manöövri. Ta seisis koridoris akna kõrval ja muudkui hõikas „Maatasa!“, „Lähme peole!“, „MAATASA!“, „RUTTU“, „KIIREMINI“. Saime kõik innustatud  ning läksime möllu panema.

Tegime pidu/tantsuklubi/koosviibimist koos saksa rühmaga. Nad olid niiiiiii vahvad. Nad olid kodust kaasa toonud huvitava (rahvusliku?) toote. Tegu oli kanges alkoholis leotatud pirnidega. Priidule maitses, minu arvates väga hea ei olnud. Mitmed saksa poisid kinnitasid, et läheb järjest paremaks. Tegu oli libauudisega. Sain ka teist õhtut järjest naerdes vaadata, kuidas Tulused keelduvad alkoholist, öeldes, et nad on lapsed, ning pakkujad on segaduses, aga siiski armsad.

Kuulsad pirnid. Helini snäpp

Tantsuklubi ise oli meeletu. Sakslased õpetasid hoole ja armastusega tantse, millele üsna kohe pihta saime ja oli naljakas kuulda iga poisi käest, et nüüd peab teisele poole minema. Samas oli üks väega keeruline tants, mille kohta tuli väga vähe juhiseid. Selles kolme kolmese paariga tantsus oli meil Anzelaga kahe peale üks saksa poiss, kes üritas meid siis õigesse kohta visata. Mina olin oluliselt rohkem eksinud kui Anzela, aga saime hakkama. Kõige naljakam asja juures oli, et noormees oli meile enne ühe sammu selgeks õpetanud ning öelnud, et see on tantsu kõige raskem osa. Tõesti ei olnud!

Lõputantsuks tegime Nõianeitsi. Ja siis perekonnavalsi. Ja siis ühe saksa tantsu. Ja siis veel ühe. Sattusin selleks inimeseks, kes üle saali juhiseid karjub. Tuli vist okeilt välja, eks tähelepanu püüab ka suurest elevusest üles-alla hüppamine.

Ühest viimasest tantsust oli siis saanud neli, kui otsustasime, et okei, nüüd on kõik. Järgnesid südamlikud hüvastijätud, head-ööd soovid ning lubadused järgmisel päeval pidu korrata. Seejärel pessu ja magama. Targa kella järgi jõudsin magama 03.25 ja etteruttavalt võib öelda, et järgmisel päeval kell 8 hommikusöögile meie tuba ei jõudnud.