Maskiblogi V

Kuna tantsuklubi ei toimunudki, otsustasime asjad kokku pakkida ja koju minna, sinna oli ju ka siiski pool tundi sõitu. Päevaplaaniga oli aga segadust veel. Homses plaanis, mille Anna mulle messengeris saatis, oli kl 10 vastuvõtt, kl 11 konverents ja 12.30 paraad. Britt informeeris mind, et Mairis oli öelnud, et homme siis üheksaks hommikusöögile ja siis konverents ja kl 12 riides. Üldse ei klappinud. Küsisin üle, Mairis oli segaduses. Näitasin Anna sõnumit, veel rohkem oli segaduses. Aga üks väga intensiivselt seletav tädi oli kõrval, kahe peale genereerisid meile veel kolmanda päevakava - vastuvõttu hommikul ei ole, sest see oli täna ära, konverentsile ka tulema ei pea, kui ei taha, aga kl 12 peaks siin ja riides olema. Meile tundus, et me ilmselt ei lähe lätikeelsele konverentsile. Suurepärane - vaba hommik!

Teel kultuurimajast kooli (võtab umbes 30 sekundit) tutvusime ühe lätlannaga. Alustas jälle Hallikiga vene keeles juttu, Halliki oli umbes sama pädev kui enne. Aga ilmselt kuna tegemist oli üsna noore inimesega, küsis Halliki elupäästva küsimuse: “Maybe English?” Ja selgus, et neiu räägib täiesti pädevat inglise keelt, kuigi oli parajalt pidune. Küsis, kust me Eestist tuleme, ja rõõmustas, et Tartust, sest nende rühm on Smiltenest, ja see ei ole üldse kaugel. Küsis igasugu küsimusi meie kostüümide ja traditsioonide kohta. Seda juhtus üldse palju. Väga väga palju tuldi juurde ja küsiti hästi põhjalikke küsimusi, õnneks enamasti oskasime vastata ka. Aga see oli muljetavaldav, kui hästi nad ise olid oma pärimusega kursis. Ma arvan, et top 1 küsimus, mida küsiti, oli et “kas teil võivad siis naised ka marti joosta?” Selgub, et läti traditsioonis ei või. Seal õhtul ka nö naismardisante väga ei paistnud, naisi mehe kostüümis küll, ja vastupidi ka samas.

Muide, pärast Maatasa esinemist tuli lava taha see sama onu, kellega me vastuvõtul rääkisime ja ta oli meie esitusest väga elevil. Vahetasime kontakte, sain teada, et ta nimi on Ivars. Talle väga meeldis, mida me tegime ja ütles, et võiksime kindlasti kokku saada ja üksteiselt õppida ja siis käia koos näiteks Valgas ja Valkas sanditamas. Ja siis selgus, et ta on väikest viisi Eesti fanatt vist üldse, mingeid fraase teadis eesti keeles jne, ja tal on oma firma ja firmat tehes talle oli oluline see eesti keelde ja liivi keelde ka tõlkida. Firma nimi on Väetamm. Aga ega ta niisama guugl transleit ei teinud, tal oli konsultant ka - Contra.

Temaga oli jälle igati huvitav juttu ajada ja sain palju targemaks. Muuhulgas oli siis võimalus värvikamate numbrite kohta seletusi küsida. Nt üks rühm rääkis kogu aeg et igaunija ja igaunija ja korraks ütlesid Saaremaa, ja mängisid seda “Metsa läksid sa, metsa läksin ma”. Ilmselgelt meil tekkis küsimusi. Ivars seletas, et nende rühma nimi on Sāmsala ja et see on vana läti nimi Saaremaa jaoks. Aga miks nende rühma nimi Saaremaa on? Võibolla kuna nende rühm on pärit linnakesest Kuramaalt, mis on linnulennult Saaremaast kõigest u 70 km kaugusel.

Jätsime kostüümid kooli, sõitsime hostelisse ja vähemalt minu ja Tuule toas mingit pidu ei olnud, vaid läksime kohe magama. Uinusin teadmisega, et hommikul ootab hommikusöök kl 9, ja siis aega niisama olla ja kaheteistkümneks alles asjalikuks. Imeline.

Ära hõiska enne õhtut - kl 1.39 saatis Mairis mulle sõnumi, et kas me oleks valmis konverentsil 5-10 minutit ettekannet tegema. Mina muidugi öösel seda sõnumit ei näinud, vaid avastasin selle hommikusöögil. Kui meeldiv üllatus - pooleteist tunni pärast teha ettekanne rahvusvahelisele seltskonnale null ettevalmistusega. Mairis vabandas, et see nii hilja selgus, aga et nende folkloorinõukogu esimees oli pärast eilset etteastet leidnud, et me võiks ka teha. Me otsustasime, et viis minutit räägib ikka ära. Powerpointi polnud, arvutit ka polnud, aga võtame siis elavad mardid kaasa ja seekord paneme küll Reemetsa tanki.

Muljetasime hommikukohvi kõrvale eilsest õhtust ja Halliki tahtis väga teada, mis õnne tema paberitükk talle toob, mis ta eile kaasa võttis, et tee guugl transleit. Ma arvasin, et vist ei ole parim idee, pärast tuleb jälle kõrvaklappidega isamesilane. Saatsin Katrinale pildi. Katrina naeris ja tõlkis, et “Kaja on kuradi vastus ja pilkamine”. Halliki leidis, et see on ilus ja sobib küll. Lasin huvi pärast Jasmini oma ka ära tõlkida. Katrina ütles, et ilma kontekstita ei ole üldse loogiline, aga tema pakkumine oli “Beekeper's bride was being sad: she was listening carefully to father of bees (I guess that might be beekeeper Sr. )

Hommikusöök oli tore, perenaine oli tore, tõi muudkui pannkooke ja kohvi. Mina tänasin läti keeles ja lõpuks tädi tuli meie lauda rääkima (loomulikult vene keeles, kuigi sekka sattus ka inglisekeelseid sõnu) ja küsis, kas ma olen läti keelt õppinud. Kahjuks ei, ma oskan öelda umbes täpselt ainult paldies (aitäh), ludzu (palun), Igaunija (Eesti) ja es pazaudeju savu saktu (Ma kaotasin oma sõle ära). Ma seletasin, et mul on lihtsalt Lätis sõpru. Tädi oli hästi heas tujus ja tahtis väga eesti keeles ka palun ja aitäh õppida. Tõi mulle salvrätiku, kuhu peale kirjutada ja seletas väga pikalt žestikuleerides, et palun on nagu balons (õhupall). Kui Britt käis head aega ütlemas, oli tädi hästi sõbralik olnud ja öelnud, et me ikka kindlasti sõpradele soovitaks nende juures ööbida, kui keegi siinkandis on. Hallikiga arutasime pärast, et kahjuks vist tegelikkus on see, et see on no sisuliselt asustamata kant ja ega siia vist väga keegi ei satu. Aga ega kui mõni sõber peaks sattuma, ega siis soovitaks küll.

Bussisõidu ajal linna mõtlesime konverentsitekste välja. Leppisime kokku, et räägimegi siis lihtsalt selle meie mardirituaali lahti, pmst et mida me eile seal laval korraldada üritasime. Jasmin ja Reemets tulid meile modellideks. Üsna kohe alguses oligi meie kord rääkida. Mairis tuli jälle appi tõlkima. Rahvas kuulas huviga, kommenteeris mingeid asju omakeskis ja noogutas kaasa. Rääkisime oma jutukese ära, ütlesin, et võib küsida ja nii. Folkloorinõukogu onu arvas, et me võiks midagi laulda. Seepeale tulid ülejäänud maatasalised ka lavale ja laulsime siis tänamise laulu, lasime sisu ka ära tõlkida. Kahjuks ka seekord ei olnud meie laulu ja pillimängu kuulda, sest, noh, meil ei olnud pille.

Edasi tulid veel välisrühmade ja vist muidu põnevamate rühmade ettekanded. Neil olid samamoodi kostüümides inimesed kaasas ja siis lühidalt seletasid, mida miski sümboliseerib. Mairis oli seekord minu kõrval ja tõlkis mulle paralleelselt, sest konverents oli loomulikult jälle läti keeles. Aga tõlkega koos oli palju huvitavam! See oli ikka tõesti põnev, kuidas siin meie naaberriikides on justkui need samad kombed, ja samas ei ole ka. Leedu rühmal olid kihvtid maskid ja kostüümid, nende kohta Mairis seletas, et nad on üsna nagu meie, et käivad majast majja. Aga et nad ei laula. Aga tantsivad. Ande ei pruugi saada, aga kui parasjagu on pererahval mingi pidustus või õhtusöök, siis kutsutakse lauda.

Veel tutvustasid oma kostüüme need noored, kes olid endale teise keha külge monteerinud. Seletasid (inglise keeles!!), et mõned neist on rekonstruktsioonid traditsioonilistest kostüümidest, mida kunagi kanti, ja mõned neist on juba nende enda fantaasialend. Et ka ikka jälle viljakusega seotud ja et kui asendid näevad natuke siivutud välja, siis see ongi eesmärk. Ja et selline sugude sassiajamine on ka taotluslik, need kostüümid olid tõesti huvitavad. Oli nt mehe ülaosa, aga seelik seljas, ja siis oli ette monteeritud veel naise ülaosa ja taha kinnitatud mehe jalad.

Vene rühma kombed olid nii palju sarnased, et käidi ka majast majja ja etendati midagi, aga tegelased olid hoopis teistsugused. Nemad olid ka põhjalikult muuseumimaterjale uurinud ja võimalikult täpselt oma maskid teinud. Nende tegelased olid nt samuti karu (jõukuse sümbol) ja mingid loomad veel, aga ka jumal ja kurat ja kõiksugu metsavaimud, ühesõnaga huvitav segu kiriklikest ja paganlikest kommetest.

Siis muidugi Kameruni rühm. Kahjuks sel ajal kadus Mairis ära ja ma tõesti ei kuulnud, mida see prints rääkis. Tulused istusid veidi eespool ja kinnitasid seda, mida minagi kuulsin, et kogu aeg oli world peace. Nemad tõid näha suure õlgedest tehtud kübaralaadse toote, mille pealael oli siis maski nägu. Pidavat jah kõiksugu rahu sümboliseerima ja tooma. Millalgi hakkasid jälle rütme plaksutama ja rahvast kaasama. Prints võttis mingi koliseva kella välja, mida sai koputada ja kuhu tuli sisse rääkida. Käis sellega mööda publikut ringi ja valitud said ka sinna peale rütme koputada. Mina sain ka. Päris kindel ei ole, mis rituaali ma just tegin ja minuga nüüd saab. Mina sain aru, et ta suhtleb teispoolsusega, Brett ütles, et sinna tuli oma mured rääkida. Igal juhul raisatud võimalus, sest mina keskendusin ainult sellele, et rütmis püsida.

Sellega konverents lõppes, jäänud oli veel lõpurongkäik ja kontsert väljas jõe ääres.