Toolsesse jõudes jagasime kõigepealt end kämpingutesse ja sättisime õhtusöögile. Kokatädi oli väga tore, aga mures, et äkki ei ole piisavalt ja läks autoga ära süüa juurde tooma. Tagasi jõudis ta vaagnatäie friikate ja viineritega - täpselt selleks ajaks, kui kõik olid lõpetanud.
Üldiselt oli edasi vaba õhtu. Korraks rivistusime kõik koos lõkkeplatsi juurde, et infot saada. Selgus, et meeskonnamängud ei ole ainult seikluspargi teema, vaid jätkuvad ka laagris. Endiselt tehakse asju ansamblitena - Kapten Trumm, Remmeli (seekord koos Tauriga), Tulused ja.. Kuidas neid Suuri peaks nimetama.. Ürgleigarid. Me otsustasime, et oleme Ürgleigarid.
Halliki andis igale ansamblile ka esimese ülesande - teha looduslikest materjalidest oma kämpingute vahele majavaim. Esitleda tuleb neid laagri avamisel, seega oma valik, kas hakkate kohe tööle või ootate viimase hetkeni. Majavaimule tuli ka nimi panna ja võimed anda. Lisaks tuli igal ansamblil välja mõelda kaks reeglit, et koos tekitada laagri kodukord. Leida tuli ka teibatantsuks sobivad teibad.
Lapsed panid kohe jooksuga kämpingute poole vaimu tegema ja said selle ka kõige esimesena valmis. Remmeli leidis see-eest esimesena teibad. Tulused tundusid üsna muretud. Ürgleigarid läksid metsa inspiratsiooni otsima. Kõndisime maanteeni, leidsime ägeda tüki puukoort ja kõndisime tagasi. Sander meisterdas lõkkeplatsil puuokstest pea jaoks võre. Edasi otsustasime, et see tuleb käbidega täita. Kahjuks võrestik ei olnud väga tihe ja käbid hakkasid väljuma. Järelikult tuleb samblaga polsterdada. Saatsime Kristjani metsa sammalt korjama. Ta kadus sinna väga pikaks. Naases koos jupi sambaga. Töötas! Aga vähe on. Kristjan jälle metsa.
Seejärel leidsime, et sõnajalad võiks juusteks olla. “Et oleks nagu.. Hello!”, tsiteerides Britti (“hello” käib koos vastava žestiga, kus parem käsi tuuakse parema kõrva juurde). Britt kordas seda žesti õhtu jooksul mitmeid kordi, me küll lõpuni välja polnud päris kindlad, mida see pidi tähendama, aga see oli igati veenev ja me nõustusime.
Viktor (meie vaim) sai veel endale selle ägeda puukoore habemeks, piibu suhu, sõnajalad juusteks ja oksad sarvedeks. Tegime talle ka õlad ja ühe jäseme. Selleks ajaks oli õues juba täiesti pime ja toimetasime taskulambi valgel. See meid ei takistanud. Vaim vajas silmi ja nina. Kristjan oli vahepeal veel uuesti kadunud, aga ilmus järsku peotäie õitega. Ta leidis, et need on ilusad ja äkki sobiks silmadeks. Puulehtedest ja ristikutest said seega silmad. Aga nina? Mingi mädand seen loomulikult. Leidsime, et on juba kaunis küll, tegime välguga ilupildid ja läksime magama - kell oli juba palju, pealegi ürgleigarite soovitud päevakorrapunkt oli, et öörahu võiks alata kell kaheksa, me rohkem ei jaksa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar