Laagriblogi V

Teisipäev.

Kui Halliki akordioni-äratus mu und ei häirinud, siis Remmeli oma küll. Maribel lärmas edukalt akordioniga ja teised kasutasid oma teibaid selleks, et neid mööda kämpingute seinu/katuseid lohistada, ja see tegi juba päris korralikku lärmi. Remmeli virgutus oli samuti hästi läbi mõeldud - virgeks sai nii vaim kui keha. Kõigepealt oli viktoriin, kus tuli teada nt Koidu ja Kirke täisnimesid, toolide arvu sööklas, mitmes suvelaager Maatasal on jne. Võitsid Ürgleigarid ja auhinnaks oli luba esimesena hommikusööki võtta. Hommikuvõimlemiseks tegime ühe korra “Pea ja õlad, põlved-varbad”. Ja siis veel korra, sest Halliki tahtis filmida ka. Suurepärane virgutus, aitäh Remmeli.

Edasi läks päev juba tuttavas rütmis - hommikusöök, laulutuba, ansamblitunnid, trenn. Seekordne trenn oli juba väsitavam, pluss kaheksa minutit enne trenni lõppu leidis Marius, et nüüd on aeg teha jõutrenni. Peale pandi Ivo Linna lugu, kus poisid tegid kätekõverdusi iga kord, kui lauldi Laurentsius, ja tüdrukud, kui mainiti mõnd nädalapäeva. Täna on igatahes mitmed kurtnud, et käed on valusad.

Vaikne aeg pärast trenni kulus seekord mitte nii väga kohvitades, vaid pigem kõik lihtsalt magasid. Hiljem selgus, et tegelikult olid kohalikud kasvatajad teinud osade inimestega sööklas Eesti mängu. Halliki pärast küsis, et miks nii vähe osalejaid oli, aga kõigi vastus oli üks - me magasime.

Siis oli aeg Tarmo ansamblitunniks. Kui eile tutvusime lihtsalt kahe polkaviisiga, siis tänaseks oli Tarmo valmis kirjutanud terve sümfoonia. Partituurid anti ette, kuigi ausalt öeldes me sealt esimese pilguga palju välja ei lugenud. Tarmo ütles, et see on taotluslik, et siis me ei jää nooti vaatama, vaid õpime ruttu pähe. Sümfoonia oli üsna väljakutseid pakkuv ja alguses oli kõigil suur segadus. Proov oli töine, keskendumine maksimaalne, tulemus.. Noh vajab veel harjutamist. Aga lugu oli väga lahe, ja oli väga mõnus pusimine, ja üldiselt oli meeleolu väga hea ja nalja sai palju. Carol oli ahastuses, aga muidu oli okei.

Pärast õhtusööki nägi päevakava ette, et kohtume 21.30 lõkkeplatsil. Tekkis vaba aega, mina tulin meie prooviruumi blogi kirjutama, aga kuidas sa kirjutad, kui sõbrad tulevad kõrvale, võtavad pillid kätte ja hakkavad laulma. Seadsime hoopis "Lenda lindu" mitmehäälseks. Täiesti kvaliteetaeg. Ta natuke nii kipubki siin minema - mõtlen mina, et kirjutan vaikselt omaette, aga tulevad sõbrad pilli mängima või juttu ajama ja arvuti jääb sinnapaika. 

Kogunesime siis määratud ajal lõkkeplatsil ja selgus, et meid ootab ees orienteerumismäng! Pandi meid pikkuse järjekorda ja jagati viieks. Meie meeskonda kuulusid näiteks mina, Sander, Maribel ja Mirtel. Mängujuht andis meile juhised, et kõigepealt antakse nimekiri asjadest, mis tuleb kokku koguda ja kes esimesena valmis saab, võib esimesena rajale minna. Nii kui ta start ütles, oli Mirtel juba poole laagriplatsi peale jooksnud ja karjus “Lähme!!!!” Meie karjusime vastu “Kuhu???” ja kutsusime Mirteli tagasi, et juhised enne läbi lugeda, kui jooksma hakkame. Nimekirjas oli alguses mainitud hambapasta, ja nii kui jõudsime selle ette lugeda, oli Mirtel juba oma kämpingu poole jooksmas. Selle aja peale, kui lugemisega nimekirja lõppu jõudsime, oli ta tagasi, hambapasta kaasas. Selgus aga, et nimekirjas oli veel asju, mida leidub Mirteli kämpingus, nii et ta jooksis uuesti asju tooma. Maribel asus käbisid korjama. Meie Sanderiga kirjutasime tähestikku. Saime esimesena oma asjad kokku, seega võisime starti asuda.

Esimene vihje ütles, et leidke katusel asuv pihlakas. Või noh, päris nii otsesõnu ei öelnud, tuli nuputada oranžide marjadega puud. Katusel kasvav puu kõlas keeruliselt. Tulime kõigepealt maja poole ja vaatasime ümberringi, aga ei leidnud midagi. Tuiasime tükk aega, kui Mirtel ütles, et ta teab küll, kus pihlakad on. Katusest ei teadnud midagi. Aga jooksime tema järel mäest üles ja tõepoolest, keldri kohal kasvas pihlakas! Sealt tuli leida järgmine vihje. “Ma tean, kus vihje on, me enne nägime!” hõikas Mirtel ja hakkas väga vilunud liigutustega mööda puujuuri keldri katusele ronima. Ja tõepoolest, tõmbaski puu tagant välja ümbriku lipikutega ja hüppas sellega kohe alla meie juurde. Aitäh, Mirtel, aga see on vaja tagasi ka panna… Pole probleemi, Mirtel vinnas end jälle üles ja libistas uuesti alla. Siis jõudis korraldaja ja imestas, et nemad küll seda ümbrikku nii kõrgele ei pannud.. Tundub, et enne mängu algust olid nobedamad käed ja jalad esimese punkti juba läbinud.

Järgmine vihje peitis end kasvatajate maja juures. Seal otsisime päris kaua. Käisime ümberringi ja järgmine meeskond jõudis juba järele, seega üritasime mõlemad otsida nii, et teisele midagi ei reeda. Järsku märkas Maribel, et vihjed on lillepotis. Kutsus Mirteli endale rõdu ääre juurde ja sosistas kõrva, kus see on. Mirtel üritas seda salaja kätte saada, kui teised ei näe, aga teised olid kogu aeg ümber.. Napsasime selle siiski ära. Järgnevad punktid viisid meid veel kämpinguid üle lugema, auto rehve mõõtma, liivaga täidetud pudelit üle võrgu viskama, ümber pesumaja käbidega teatejooksu tegema jne jne. Üldiselt meil oli täiesti toimiv meeskond - Mirtel oli kiire ja krapsakas, Maribel märkas esimesena vihjete sedeleid, Sander oli praktiline ja nuputas asju välja. Mina hoidsin asju.

Aga siis läksid meeskonnad kaheks. Väiksed jäid laagriplatsile, aga suured pidid omavahel kokku saama, nende jaoks ei olnud mäng lõppenud. Meile anti uued vihjed. Kristjan H puudus orienteerumiselt. Halliki ei osanud ka seletada, mis tal viga on. Kristjan ise päeval ütles, et tal on õnnestunud laagri jooksul korduvalt tegevusi lihtsalt sõna otseses mõttes maha magada. Eeldasin, et praegu oli siis veel üks neist kordadest.

Pidime suunduma mere poole, aga tee peal tuli kõik koos käest kinni teed ületada; teha pilt, kus on peal kõigi jalad; teha pilt, kus kõik on kivi peal; laulda üks poiste valitud laul (Kesha - Tik Tok), laulda üks tüdrukute valitud laul (Õtak tulõ).

Hakkasime lähenema merele. Kirjas oli, et leidke kunstvalgustusega ala. Ja ennäe - Kristjani sinine auto ootas meid, tuled põlemas. Eeldasime, et see on see. Edasi ütlesid juhised, et kikitage kõrvu ja otsige edasi. Eeldasime, et ju siis on Kristjan kuskil oma kitarriga mängimas. Kuulasime. Ei kuulnud. Aga meri oli üsna vali, ju siis ei olnud kuulda. Astusime lihtsalt mere poole. Märkasime, et linnuses põlevad küünlad. Meelis, Carol ja Sander olid enne orienteerumist just linnuse juurde jalutanud ja ütlesid, et siis küll küünlaid ei olnud. Järelikult tuleb sinna poole suunduda. Võtsime siis suuna linnusesse, kui märkasimegi Kristjanit tornis meid avatud kätega ootamas.

Linnusehärra Kristjan tervitas meid pidulikult, õnnitles raja läbimise puhul, ja premeeris meid kotitäie banaanidega. Ega ausalt kõht oli tühi küll. Kuid see polnud veel kõik! Välja ilmus ka kast Maatasa laulikutega. Ja ka see polnud veel kõik! Ilmus ka Meelise kitarr. Ühtlasi ilmus ka VÄGA palju sääski. Kuid linnusehärral oli sääsemürk olemas ja see täiesti toimis. Ja nii me sättisime end linnuse müüridele istuma ja laulsime küünlavalgel päikseloojangul kahe kitarri ja meremühina saatel laulikust lemmiklaule.

Õudselt ilus oli. Mõtlesin, et lõunaeestlased nagu me oleme, ega võibolla liiga tihti ju mere äärde ei satugi, vähemalt mina mitte. Igal juhul kuidagi eriline tunne oli laulda kõiki neid meremeeste laule, vaadates lõputut merd ja kuulates lainete loksumist. Laulsime ka Ilusal suveõhtul. Tundus temaatiline. Oli tõesti ilus suveõhtu ja “vaatsin Balti mere ilu ehakullala läikimas” sobis ka. Viimaseks lauluks tegime Villakombalii. Ilma kitarrideta, merekohina saatel. Sättisime tagasi. Teised jalutasid tagasi, minul õnnestus orienteerumisel oma jalad villi joosta, seega jäin Kristjaniga küünlaid kustutama ja tulime koos autoga tagasi.

Autos jõudsime juttu ajada ja selgus, et me tõlgendasime oma meeskonnaga üht-teist teisiti kui mõeldud. Näiteks see, et autotuled on kunstlik valgus. See ei olnud üldse plaanis, Kristjan lihtsalt ise leidis, et võiks meile auto sinna jätta, et oleks tore. Kunstlik valgus pidi olema hoopis need küünlad. Ma mainisin, et kikitasime kõrvu küll, aga ei kuulnud midagi. Kristjan ütles, et noojah, see võibolla tulenes sellest, et ega ta ei teinud ka midagi. Ta jõudis ise väga napilt asjad valmis vahetult enne kui me jõudsime. Tal endal oli ka paras seiklus sinna jõuda. Nt natuke aega enne merd on üks värav, kust tegelikult ei ole lubatud läbi sõita. Helistas korraldajale, et mis ta teeb, korraldaja ütles, et kui keegi tuleb pahandama, siis ütle, et Uuno lubas. Sellega oli siis korras. Edasi tuli leida sobiv koht. Et võiks ju olla linnuses, aga merevaatega.. Otsis siis kohta, ja leidis ka. Tõesti väga väga kaunis oli.

Ühesõnaga oli väga armas õhtu. Tagasi jõudes oli kell juba südaöö kandis, nii et sättisime kõik otse magama - hommikul lubas meid äratada ja virgutada Kapten Trumm.