“We need one or two people in costumes now.” Ee kui kohe? Meie kostüümid on kõik juba koolis. “Around 30 minutes. For individual mask parades. If you want. It’s just for fun.” Okei, 30 minutiga jõuab riidesse panna küll. Festivalidel on varem ka olnud see, et peakontserdi lõpus igast rühmast üks paar rahvariides tuleb lavale ja siis lehvitad seal ilusti. Aga et kes siis? Esimene mõte oli Reemets, tal on väga hea kostüüm. Aga Reemets ei olnud nõus. Kermo oli, seega üks olemas. Aga teine? Mitte keegi ei võtnud vedu. No vahet ei ole, ma võin ise ka lehvitada lõpuks. Jäime siis mina ja Kermo. Panime riidesse ja meid suunati lava taha ootama.
Lava taga oli igasugu põnevaid tegelasi. Nt üks noormees, kel oli kõigest mingi jänesenaha tükk strateegiliselt ümber vöö seotud, aga muidu ihualasti. Kameruni prints oli ka seal. Võttis mult mu maski käest. Ütles, et ilus mask. Ütlesin, et ise tegin. Siis me ajasime juttu, aga üldse ei olnud tore, väägaaa libe tüüp. Pluss ma pool aega ei saanud aru, mida ta räägib. Enamasti ma lihtsalt vaatasin nendesse prillidesse, mille klaaside peale oli suurelt Dior kirjutatud, üritasin midagi aru saada ja vastasin yes of course.
“Kutsun sind/teid Kameruni, kas sa mind Eestisse kutsud?” Ee jaajaa, yes of course. “Kamerunis ma olen pankur ja väga rikas. Mida sina teed?” Õpetan viiulit. “Very nice my friend. In Cameroon no violin. You me teach? Yes?” Ikka ikka. “Your group has festival? You invite me?” Mhm kindlasti. See tundus lihtsalt lõputu. Õnneks hakkas millalgi paraad pihta ja mind korraldati rivvi.
Aga siis - milline plot twist! See ei olnud mingi lehvitamise üritus! Paar saadeti lavale ja mingi tümm pandi peale ja pidi midagi tegema. Vabandage, ma ei nõustunud sellega, ma olin lehvitamisega arvestanud!! Kahjuks või õnneks me ei näinud läbi ukse, mida teised tegid, aga rahvas oli pöördes. Mairis oli meie kõrval ja seletas meile, et see on nali, tehke lihtsalt midagi naljakat, mida naljakam seda parem, lihtsalt tehke nalja. Apppi. Ja ta kordas seda iga minuti järel uuesti. Sellest ei olnud abi!! Tema oli muidugi hästi pikk ja nägi laval toimuvat ja siis ta kommenteeris seda ka: “No umbes nagu nemad. Aga nad ei ole väga head. Te suudate paremini.” Issand jumal, kuhu ma sattunud olen ja MIKS REEMETS SIIN EI OLE?! Mina ja Kermo lavale nalja tegema, see ise on juba aasta parim nali.
Kõige hullem oli see, et ei teadnud ju, mis lugu kellelegi tuleb. Me olime üsna lõpus, nii et ma kuulasin teiste lugusid, tegin mega analüüsi, enamasti olid suht ühes tempos ja mulgi polkat saaks peale teha. See oli kõik, kogu mu idee oli mulgi polka, palju õnne. Mingi hetk tuli Halliki lava taha, ütles et tehke seda tatsumise tantsu, käevangus ja hüppamist ja kermo võib must üle hüpata jne. Vot sellest oli abi, mitte sellest, et Mairis JÄLLE ütles, et lihtsalt olge hästi naljakad. Igatahes meie suur masterplan oli et teeme alguses tatsumise tantsu, siis mulgi polkat, ja kui ikka on muusikat üle, siis paneme lihtsalt improt. Geniaalne, eks.
Ja oligi meie kord. Meie lauluks oli numa numa nei. Iseenesest hästi. Aga kõik järgnev on igal juhul üks kummalisemaid asju, mida ma teinud olen ja ausalt öeldes ma liiga palju ei mäleta. Midagi me seal tatsusime ja tegime käevangus ja siis ma kükitasin maha ja Kermo hüppas üle, ja nii paar korda, ja siis me tegime kaks mulgi polka tiiru mis feilisid sest me ei teinud samu osasid korraga, ja siis me kargasime ja tõmblesime niisama ja mul pole tegelt õrna aimu, mida Kermo isegi tegi, igatahes see laul ei lõppenud ja ei lõppenud. Ma juba hakkasin lavalt maha sättima, aga ei, no ei saa läbi. Samas peab tunnistama, et mingis mõttes oli päris lahe ka, mask oli ju ees. Lohutasin ennast, et kui peaks netti üles minema, siis vähemalt ei tunta ära. Aga jah, maskeerituna suht pimedas laval ringi tõmmelda oli mingis mõttes üsna vabastav, “päriselus” ma ei oleks elu sees midagi teinud. Ma olen kindel, et kuskil on sellest mingi video ja ma tõesti ei kavatse seda vaadata. Las see jääb sinna Lätti.
Edasi sai veel paari numbrit vaadata, üks pisike tüdruk nt läks üksi sinna hüppama, rahvas tuli kõik temaga koos lavale. Valgevene inglike tantsis Gangnam style'i. Ja siis sai pidu läbi. Küsisin Mairise käest, et kuidas tantsuklubi välja näeb või millal või kus või mis. Mairis oli väga vabandav: “Very sorry, aga meil ei ole ühtegi klubi, meil on nii väike linn.. Üks baar on ainult..” Üritasin kaks korda uuesti, sain sama vastuse. Ei nagu, pidi olema ju tantsuklubi..?? “Aa!” Koitis. Mairis viipas saali, kus Ceiruleits mängis jälle mingi kaks läti tantsu - “See ongi.”
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar