kolmapäev, 19. veebruar 2020

Maskide festival I

Maskide festivali reisiblogi, I osa
Maskide festival algas kogunemisega Era tänavas kl 7.30. Ladusime bussi täis pille, kostüüme, maske ja
kasevitsasid ja asusime teele. Meie ööbimispaigaks oli hostel väikses Jekabpilsis, poole ühe paiku olime
kohal, seadsime end sisse ja sõitsime veel pool tundi Livanisse, kus festival toimub.
Esimene asi päevaplaanis oli lõuna kl 14.

Tegelikult algas festival juba hommikul kell 10, aga meil oli lubatud hiljem liituda, et ei peaks veel varem sõitma hakkama. See tähendas aga seda, et kõik korraldajad ja tähtsad tegelased olid kuskil laiali ja meid vastu võtmas ei olnud otseselt kedagi, üksikud maskeeritud tegelased liikusid õues ringi.

Esimene ülesanne oli seega leida oma klassiruum ja saada teada, kuhu minema peab.

Infot oli meil enne saabumist tegelikult üldse vähe. Kutse siia saime seoses sellega, et kutsusime Läti
rühma Ceiruleits oma festivalile. Suhtlesime juhendaja Annaga messengeris, Anna ütles, et ok, aga et
tulge teie meie maskide festivalile. Me ütlesime ka ok. Ja edasi sai infot täpselt nii palju kui ma taipasin
küsida, ametlikku päevaplaani või infokirja või midagi ei olnud. Öeldi, et uurige välja, mis maskid teie
traditsioonis on olnud ja näidake meile ka, ja et esinemised on nii sees kui väljas. Annaga asju ajada oli
tore, ta vastas alati hästi ruttu, aga mitte väga puhtas inglise keeles, nii et päris kindel ei olnud ma ka
selles infos, mis mul olemas oli.

Kirjeldus

                                                                  Līvāni meie saabudes. 

Igatahes läksime Hallikiga siis kultuurimajja seiklema. Istusid tähtsad tädid toolidel. Seletasin inglise keeles,
et oleme Eesti rühm ja tahaks teada, kuhu minna. Natuke segadust. Proovisin uuesti: "Igaunija."
Aaaa, jaajaa. Anti meile mapp info ja käepaeltega ja vene keeles seletati, et minge nüüd kooli.
Läksime koolimajja, leidsime võtmetädi. Korra küsisin inglise keeles, pigem ei läinud hästi.
Näitasin ümbriku peale - "Tartu folkloras klubs Maatasa, Igaunija". Saime võtme ja klassi kätte.
Jagasime klassi ühe Läti rühmaga, kes oli juba pool klassi suht hõivanud. Hõivasime siis ülejäänud kohad
ja seadsime end sisse. Siis ilmus üks Läti rahvariides kutt ja teatas, et on aeg lõunaks. Ütlesin Tuulele, et
ma ei tea, kes see on või mis ta nimi on, aga üks rahvariides tüüp ütles, et võib sööma minna. Tuule ütles,
et "see on jumalast cool vend, tõmbas enne *viuh* telefoni saapasäärest välja."
Lõunaks oli plaanitud tund aega ja siis veel tund aega pausi enne konverentsi, seega leppisime kokku, et
sööme ära ja teeme proovi. Lõuna oli ülihea, kõhud said täis, alustasime prooviga. Just siis, kui ütlesin, et
"if you can't read, you will be punished", ilmus rahvariides tüüp uksele ja ütles, et rühma esindajad peavad
kohe ära vastuvõtule minema, ülejäänud rühm on vaba. Me lootsime, et me võime oma paar minutit kava
lõpuni teha, aga ei. Läksime Hallikiga rahvariides tüübi järel, teised lubasid ise edasi harjutada. Vastuvõtt
tuli üllatusena, kingitust meil kaasas ei olnud ja ega ma liiga hästi riides ka ei olnud, aga midagi teha ka
polnud. Vahepeal jõudsin rahvariides tüübiga kontakte vahetada, selgus, et ta nimi on Mairis. Vahetasime
igaks juhuks numbreid ka, ta andis oma numbri mulle eesti suunakoodiga, aga muidu oli kõik hästi.
Esindajad paigutati bussi peale. Halliki leidis endale juba uue sõbra. Õigemini sõber leidis tema. Üks väga
aktiivne Leedu tädi tuli kohe juurde ja küsis kust me tuleme ja küsis kontakte ja jutustas hästi kiiresti vene
keeles. Kahjuks Halliki vene keel nii kiire ei olnud ja minu oma ammugi mitte. Selle tulemusena oli tegemist
kõige naljakama vestlusega, mida ma kunagi kuulnud olen. Tädi räägib mega kiiresti vene keeles mingi
lause ära, mispeale Halliki vastab tasa ja targu, üritades vene keeles sõnu leida, aga reaalsuses oli umbes
50:50 inglise keelega pooleks, nii umbes üle ühe sõna. Sellest vist ei olnud ka abi, et mina kõrval kõht
kõveras naersin. Ma enam ei mäleta kõiki neid lauseid, aga nt üks mu lemmik hetk oli see, kui tädi seletas
soravalt, et temal on tartus sõbranna, kes töötab giidina ja ta oskab eesti keelt ja Leedu keelt ja me võime
Tartus kokku saada ja saamegi omavahel rääkida. Halliki vastas: "guugl transleit".

Halliki uus sõbranna, kahjuks sõprus ei kestnud kaua.

Igatahes feissbuuki sõbrakutsed said saadetud ja profiilid vaadatud. Meie taga istus üks vahva onu, tal oli

meile väga sarnane kostüüm - kasetohust mask, kasukas pahupidi, takust juuksed ja kellad vöö küljes.
Tema oli aga sammu kaugemale läinud ja kasukas oli selja peal kinni nööbitud ja maski nägu oli ka kuklas.
Jõudsime kuhugi kohale, läksime sisse - ja olime järsku klaasivabrikus. Otse meie silme all tegid mehed
paljakäsi lahtisel tulel suure klaasvaasi valmis. Oli muljetavaldav küll. Keegi tähtis tädi kommenteeris ka
kõike, aga kahjuks ainult läti keeles.


Kui vaas sai valmis, ilmus Mairis jälle välja ja ütles, et meil on nüüd kümme minutit vaba aega ringi vaadata.
Selgus, et sealsamas oli ka rahvusliku käsitöö näitus, kus nt oli Läti kõige pikem rahvariidevöö - selle tegemiseks
võeti 100 meetrit lõnga, tulemuseks oli umbes 95 meetrit vööd. Mairis seletas veel, et klaasivabrik on siin
toimetanud juba 19. sajandist saadik ja on päris suur, kolmandik linna inimestest töötab siin. Vanasti oli siin ka
kullatööstus ja alkoholitehas ja algselt tegi klaasivabrik alkoholitehasele pudeleid.
95 meetrit Latgale vööd. Halliki foto

Näitusel olid väljas selle vabriku esemed algusest tänapäevani. Päris palju äratundmist oli nt mingite
kaheksakümnendate nõuka-aegsete nõudega, mida on meil ka igal pool.
Saime lõpuks Annaga tervitada ja esimest korda päriselt näha. Ja selgus, et seesama Anna, kes mulle alati
kahe minuti jooksul messengeris vastab, hakkas hoopis saksa keeles vabandama, et ta keelt ei oska ja
kutsus Mairise kõrvale tõlkima. Selgus, et kogu meie aastatepikkune vestlus oli toimunud läbi google tõlke. :D
Ühesõnaga Halliki guugl transleit on täiesti teemas.
Siis oli aeg vastuvõtuks. Peeti palju ilusaid kõnesid ja kõik osalejad said kingikotid ja klaasivabrikus tehtud kitse
(festivali sümbol). Väga ilus laud oli kaetud ja kohvi pakuti ka ja korraldajad kutsusid lahkelt lauda. Mina
rõõmustasin pika päeva esimese kohvitassi üle väga ja võtsin laualt ühe armsa koduse välimusega vahvlikese
ka näppu. Aga siis hakati hoopis jälle kõnesid pidama. Mairis tõlkis, väga ilusad olid. Ja iga natukese aja tagant
hakkasid lampi kõik ruumisviibijad laulma ja klaase kokku lööma - kokku kestis see tubli 20 minutit, ja mina
seisin seal terve aeg oma kohvi ja vahvlikesega. Päris piinlik oli.
Ausõna katsun edaspidi mitte kohe kohvi juurde joosta.
                                                              Kõik hakkasid laulma.

Siis tutvusime selle onuga, kes bussis meie juures istus. Tutvus algas sellest, et onu tegi laual olevatest
lippudest pilti ja Halliki vabandas, et tema taldrik jäi sinna peale. Onu ütles, et pole viga, ei jäänud peale.
Ja siis me rääkisime kogu ülejäänud aja ja tohutult huvitav oli! Nt ta küsis, kas me oleme esimest korda Lätis
festivalil. Ütlesime, et sellel festivalil küll, aga Lätis oleme varem ka käinud, nt Baltical. Tema ütles, et tema
käis Baltical 1988. aastal, kui ta oli 11-aastane ja nägi seal esimest korda Läti lippu. Et tal on see nii eredalt
meeles, sest oli ju veel nõukogude aeg, aga siis tuli keegi välja puna-valge lipuga ja isa seletas, et näe vaata,
see on meie päris lipp!
Siis me rääkisime veel mardikommetest ja maskidest. Onu uuris väga suure uudishimuga, kuidas meil seal
Eestis asjad käivad ja kui palju meid siin festivalil on ja et ta väga ootab meie esinemist, sest ta teab, et Eestis
on need traditsioonid rohkem alles kui Lätis. Ausalt öeldes see oli väga huvitav märkus, sest meile tundus just
vastupidi. Arvestades seda, et neil on terve eraldi maskide festival, mis toimub juba kahekümnendat aastat
(iga aasta erinevas linnas), ja kuidas meie pidime suurt kodutööd tegema, et oskaks seal midagi esitada.
Aga ma saan aru, et neid üllatab see, et meil ikkagi käiakse veel marti jooksmas, onu seletas, et neil on mardi
ja kadri traditsioonid üsna välja surnud.
Nemad rajasid siin meestega oma rühma kuskil neli aastat tagasi ja võtsid missiooniks neid kombeid
taaselustada, aga et üsna vaevaliselt läheb, inimesed väga ei taha sisse lasta. Kui nad käivad marti jooksmas,
siis väga tavaline on, et inimesed ei lase sisse või teevad näo, et neid ei ole või peidavad ära. Tihti juhtub nii,
et inimesed on olemas, aga neid nähes põgenevad ära. Aegajalt siiski juhtub ka seda, et lubatakse sisse ja
vaadatakse huviga ja öeldakse, et jaajaa, vanaema midagi rääkis jah.

Alguses nad ei saanud aru, miks siis inimesed neid vastu võtta ei taha. Seega nad püüdsid mõned põgenejad
kinni ja küsisid, miks nad põgenevad. Ja selgus väga huvitav põhjus. Lätis nimelt on väga moes Halloweeni
joosta. Aga kui pererahvas kommi ei jaga, siis tihti karistusena kasutavad jooksjad tugevat liimi ja liimivad
pererahval ukse niimoodi kinni, et seda ei saa enam lukku keerata. Mõnikord tehakse päris korralikult kahju ja
inimesed kardavad, et mardid teevad sama. Leedus seda probleemi ei olevat, sest seal on oma mingi hingede
püha samal ajal, mida väga tugevalt tähistatakse ja halloween ei ole teemas. Aga Lätis nad siis seletavad
inimestele, et ei, nad ei tee neile liiga, vaid vastupidi toovad õnne ja õnnistavad, ja siis inimesed jäävad kuulama
ja vaatama ja leiavad, et tegelikult on tõesti tore. Igatahes nad väga tegelevad selle teemaga, käivad avalikult
sanditamas, mõnikord keset tänavat, mõnikord lihtsalt seiskavad kogu liikluse. Mõnikord on toredaid kogemusi
ka. Nt ükskord püüdsid ühe tädi kinni, kes oli just toidupoest tulnud, suured poekotid kaasas. Laulsid ja tantsisid
talle ja õnnistasid ta valge BMW ära. Tädi oli neid nähes nii üliõnnelik, et andis kõik oma poekotid lihtsalt neile
ära, suure pudeli viina veel pealekauba ja läks koju tühjade kätega, aga ise heas tujus.