Laagriblogi IV

Laagri avamiseks kogunesime kõik lõkkeplatsile. Meeleolu oli ülev. Laagriülem ootas, uhke müts peas. Halliki seisis lipuvarda juures, käes MAATASA LIPP! Publik ootas pinkidel. Pillimehed olid valmis hümni mängima (Kasekest). Kuid siis selgus probleem.

Lippu ei saanud heisata. Lipuvardas lehvis vimpel, mis ei tahtnud sealt sugugi maha tulla. Saadi aru, et see vimpel on kuidagi lipuvarda küljes kinni, nii et seda ei saa lihtsalt alla tõmmata. Mis nüüd saab?

Edasine meenutas juba mõnd vana muinasjuttu, kus kolm küla kangemat poissi käisid ükshaaval jõu ja nõuga katsumusi lahendamas, et kuningatütar ja pool kuningriiki endale saada. Esimesena proovis Sander. Tasa ja targu, nõuga, mitte jõuga. Võttis aga nöörid kätte ja üritas kuidagi osavalt ja täpselt seda vimpli kinnijäänud otsa nagu vist üles visata, et see sealt üle tuleks. Proovis ühtpidi ja teistpidi, aga ei midagi. Järgmisena tuli Kristjan H. Kõigepealt jõuga, nööridega. Tulemuseta. Seejärel vaatas lipuvarrast, et kas ei saa seda lihtsalt maha võtta. Ühe kruvi jõudis juba väljagi võtta. Siis küsis, kas see plaan sobib. Leidsime, et laagriülem peab kinnitama. Ülem oli aga läinud ritva otsima. Seega panime hääletusele. “Lugupeetud laagrilised. Kas kõik on nõus, et me võtame selle masti nüüd lihtsalt maha?” Vastuseni me ei jõudnudki, sest saabus kolmas õnneproovija - laagriülem isiklikult. Tarmo oli juba enne arvanud, et kui oleks kuskil mingit pikka ritva, siis saaks äkki.. Aga me pigem ei osanud küll öelda, kust võiks laagriplatsilt leida ma-ei-tea-mitme meetri pikkust ritva. See teda ei heidutanud ja ülem läks siiski missioonile. Ja uskumatu, õige pea oli ta tagasi ja laskus uhkelt mäest alla - kahe kanalisatsioonitoruga! Need said siis üksteise sisse pandud ja nagu tellitult oli tulemuseks peaaegu täpselt lipuvarda pikkune toru.

Niisiis nagu ka muinasjuttudes, tuli võitjaks see kolmas katsetaja. Aga sellega siiski veel asi ei lõppenud. Vimpel oli vaja kätte saada, aga ühe mehe jõust selleks ei piisanud. Niisiis ühendasid kolm vaprat oma jõu, vinnasid suure toru püsti ja hakkasid lipuvardale lähenema. Rahvas juhendas, kui palju veel, ja kolm kanget hakkasid vimplit sihtima. Meie leidsime, et see hetk vajab nüüd küll taustaks Kasekest. Mõeldud-tehtud. Niisiis vaatasime Kasekese saatel pealt, kuidas Tarmo, Kristjan ja Sander hiiglasliku kanalisatsioonitoruga üritasid EV100 vimplit kätte saada. Ja nad said!

Leidsime, et on täiesti aus, kui sama kolmik nüüd selle lipu heiskab. Et hetk oleks pidulikum, mängisime seekord Kasekest valsitaktis.

Järgmisena oli aeg ansamblite esindajatel ülemale raporteerida, kas kõik on kohal. Olid. Järelikult võis anda laagrivande. Ülem luges ette ühiselt koostatud kodukorrapunktid: Luban, et kämpingualal ei lärma; hoian puhtust; külla minnes koputan ja ootan vastust; ei söö muru jne. Tavalised asjad. Meie hõikasime pärast igat punkti ühiselt “Jah!”. Kõige olulisem punkt oli see, et olen alati rõõmsasti nõus kõikide Halliki jooksvate ideedega.

Vanne antud, oli aeg tutvuda majavaimudega. Esimesena Kapten Trummi omaga. Lapsed teatasid selle peale, et aga neil läks see katki. Aga pole viga, teevad kohe uue. Läksime siis nende kämpingu taha ja leidsime eest väikse vaimu nimega Hants. Väidetavalt oli vaimul võime koeraks muunduda, seoses sellega, et nad leidsid metsast koeramänguasja, aga kahjuks koer oli ära kadunud.

Järgmiseks Remmeli vaim. Maapinnale olid laotatud käbid ja muu kraam ja moodustus nuttev nägu. Noored rääkisid juurde ka terve legendi Buratinost, kes tegeles salaja joomisega, aga jäi isale vahele. Isa küsis, et Buratino, kas sa jood?? Buratino vastas eitavalt, aga nina hakkas valetamisest kasvama ja isa võttis selle lihtsalt maha. Sellest siis see känd.

Tuluste vaim oli pigem minimalistlik. See koosnes ühest jalgadega käbist. Ta nimi on Kaarel. Ta võime oli see, et ta räägib null detsibelli valjusega, aga kui panna ta kõrva äärde, siis on kuulda käbi häält. Carol ei kuulnud.

Ürgleigarite vaim oli eelmisest õhtust pisut väsinud, aga pole viga. Meie vaim Viktor püsis kenasti püsti. Vaimu võime on peletada kutsumata külalisi. Sääski peletab ka, aga sääsed lähevad halbade inimeste peale. Niisiis, kui sääsed söövad, siis tea, et oled selle ära teeninud. Kuigi tundub, et Viktor koosneb ainult peast ja õlgadest, siis see ei ole nii - tema keha jätkub maa all kilomeetrite kaupa (Tartuni välja).

Nonii, väga tore, aitäh kõigile - ütles Halliki. Aga ei läinud läbi. Nõudsime kasvatajate vaimu ka näha. Õnneks oli kämpingutest majja täitsa paar sammu kõndida ja mõtlemisaega. Kohale jõudes ootas meid.. Tühjus. Aga kasvatajad seisid pidulikult ja Halliki hakkas legendi rääkima. Vaimu nimi oli Maa Tasa ja teda näevad ainult tõelised maatasalised. Nii et kui ei näe, siis tee omad järeldused.

Siis saime ühtlasi teada, mida teivastega teha tuleb. Teibatants. Laagri lõpuks tuleb luua uus teibatants. Lihtne.

Seejärel oli esimene lõkkeõhtu. Võtsime laulikud ja hakkasime soovilugusid laulma. Üsna pea oli aeg Kapten Trummil magama minna. Nad olid suures lauluhoos ja üldse ei tahtnud. Lubasime, et võivad ühe lõpuloo valida. Nemad valisid muidugi “Papal oli rikas põld”. Kes ei tea, siis selle looga käib kaasas järgnev legend. Vanatüdruk oli õhtul saunas ja kurat ukse taga ootamas. Aga vanatüdruk oli kaval ja ütles, et oota ma kohe tulen, ma laulan enne ainult ühe laulu. Ise aga valis nii pika laulu, et jõuaks päike tõusma hakata ja Kuradi võim kaoks. Ja siis laulis seda laulu, mida Kapten Trumm tahtis laulda. Ühesõnaga, meid ootas ees pikk laul. 

Ega me isegi väga kauaks ei jäänud. Laulsime veel mõned laulud, viimaseks looks tegime Villakombalii (“see lambalaul”, nagu üks kolleeg ütles) ja sättisime magama, et hommikul ärgata Remmeli äratuse peale.