Maskiblogi II

Pärast vastuvõttu sõidutati meid kultuurimajja konverentsile. Seekord sattusin mina Halliki uue sõbranna kõrvale istuma ja kuna minu vene keel on paras nali, möödus sõit vaikuses.

Konverentsisaal oli paksult rahvast täis, kohti polnud ja õhku ka mitte. Omasid ka ei näinud, kirjutasin Tuulele, et mis toimub. Tuule vastas, et olid 40 minutit oodanud, siis tuli tädi ja hakkas läti keeles rääkima ja nad otsustasid lahkuda. Tundus mõistlik. Me olime Hallikiga natuke aega ikkagi seal. Ühel hetkel tegi Halliki väga julge liigutuse ja avas akna. Minu arust oli maailma parim idee, lõpuks sai hingata, aga üks läti naine pahandas intensiivselt läti keeles, ma eeldan, et tänavamüra pärast. Samas mure oli mõistetav, mitte midagi ei olnud kuulda. Halliki aga ei kavatsenud ilma õhuta konverentsil kauem viibida ja läks ära koridori, ma liitusin. Siis ta otsustas, et läheb kooli ja vaatab, kuidas teistel läheb, aga arvas, et mina võiks edasi jääda, sest tulemas olid välisrühmade ettekanded. Iseenesest ma oleks tahtnud neid kuulata küll, aga kui ma olin ikkagi tubli pool tundi istunud trepil telefonis ja kuulanud poole kõrvaga algul läti keelt, millest ma aru ei saanud ja seejärel vene keelt, millest ma ka aru ei saanud, leidsin ma, et aitab. Kirjutasin Britile, Britt lubas mul ära tulla. Aitäh, Britt. Siiski, trepil istudes kuulsin pealt Kameruni rühma giidi vestlust ühe rühmaliikmega, kus giid küsis, et kas see, keda nad printsiks kutsuvad, on päriselt prints. Vastati, et on jah ja tõenäoliselt saab kuningaks ka. See oli päris huvitav. Sellele eelnes aga giidineiu püüe ühte lauset viis korda ümber sõnastada, et teine pool midagi aru saaks. Ühesõnaga kahest välisrühmast üks rääkis vene keeles ja teise inglise keel ei tundunud liiga lubav, seega ma arvan, et ma ei jäänud paljust ilma.

Läksin ka kooli. Uksest sisse astudes kuulen, et mängitakse pille, nii ilus, hästi kõlab. Siis kuulen laulusõnu selges eesti keeles. Maatasa! Lasin siis muusikal teed juhatada ja leidsin tulused akna peal jämmimas ja kõik teised olid ka seal. Läksin ja tõin ka pilli, mängisime veel paar lugu, seejärel otsustasime, et tegelikult võiks ikkagi proovi teha. Läksime alla keldrisse, seal oli ruumi küll. Asjalik proov oli. Ühel hetkel kõndis sisse üks segaduses noormees, kes oli nii segaduses, et ei suutnud isegi valida, mis keeles rääkida. Algul vist rääkis läti keeles, siis inglise keeles uuris, kust me tuleme; kuuldes, et me oleme eestlased, hakkas üldse saksa keelt rääkima ja oli ahastuses, lõpuks vist ikkagi kuidagi jõudis inglise keeleni ja jõudis ka pointini: "I'm looking for black people". Pmst ta oli omadega väga sassis ja me ei osanud teda aidata ka ja ta lahkus. Hiljem kohtusime uuesti, kui ta kõndis meie klassi sisse ja oli isegi VEEL rohkem segaduses.

Aga me saime lõpuks proovi tehtud! Päris soravalt siiski ei jooksnud, aga saame hakkama.

Edasine info ja plaan oli järgnev. Kl 18 kultuurimajas kontsert. Esimene etteaste on vaja ära vaadata, sest seal on meie sõber mardisant ja tutvustavad Läti mardikombeid. Siis on kella seitsmeni aega söömiseks. Pärast sööki kostüümid selga, pillid kaasa ja kontserdile edasi. Pärast kontserti kl 21 tantsuklubi. Meie esinemine 20.40. Bussiga koju kl 00.00. Lihtne ja loogiline.

Tõesti ei olnud. Esiteks läksime kultuurimajja ja avastasime, et laudadega üritus ja me oleme Kameruniga ühes lauas ja öeldi, et kui meil on midagi lauale tuua, siis see on see aeg. Noh, meil ei olnud midagi. Pole viga, lahendasime ära, et pärast õhtusööki lähevad poisid poodi ja toovad. Seni kantseldas Halliki kõiki ja ütles, et ei tohi rohkem lätlaste toodud kohupiimapalle süüa, Kamerunile peab ka jääma!! Kameruni sõpradest nii palju, et pool õhtut neid ei olnud, siis nad tulid, prints istus korraks mu kõrvale, siis otsustas, et lahkub, paar tükki olid natuke aega edasi, maadlesid umbes 15 minutit veinipudeliga ja lõpuks saabus nende giid ja korraldas nad teise lauda ülejäänud rühma juurde. Nende asemele tulid aga paar Läti onu, kes nautisid pidu, tühjendasid oma pudeli ja tukkusid siis tasakesi.

Järgmine šokk oli see üldine peomeeleolu, mis valitses ja üleüldse see, mis edasi toimus. Meie vist kujutasime ette, et kontsert on kontsert - inimesed on saalis ja kuulavad ja sina esined. Aga vot siin oli küll "pidu meis eneses" - pidu oli saalis laudades ja pidu oli ka laval lauas. Lavale oli nimelt ka laud kaetud ja korraldajad või võõrustajad või keskid igatahes istusidki terve aja seal. Publik nautis olemist ja ajas juttu, esinejad laval karjusid mikrofonidesse järjest kõvemini.

Ma väga hästi ei kujutanud tegelikult ette, kuidas see toimima peaks, et läheme Lätti rahvusvahelisele festivalile esinema ja siis läheme oma mardikava tegema, inimeste lugemist kontrollima ja mänge tegema ja ande paluma jne. Ma kujutasin ette, et rahvas istub saalis ja vaatab, et misasja me korraldame..? Aga selle koha pealt oli lätlastel kõik läbi mõeldud. Neil on ju endal ka need traditsioonid olemas, nii et oligi lavale kaetud laud pererahvaga, ja kõiki tegevusi sai nendega teha. Andide palumine toimis ka, sest nad olid ise ilusti valmistunud ja pakkusid ise süüa ja juua. Ja nii oligi, järjest rühmad tulid lauldes ja mängides uksest sisse, jõudsid pererahvani, tegid oma rituaalid ära, said annid kätte, tänasid ja lahkusid. Suurepärane!

Mida me vist keegi ette ei kujutanud, olid need kümned ja kümned Läti rühmad oma kostüümidega. Elamust suurendas muidugi veel ka see, et kogu õhtu toimus läti keeles ja meil oli null tõlget ja null konteksti. Kuigi muidugi Halliki ja Reemets aitasid tõlkida. Ühesõnaga totaalselt sürr õhtu, kus iga natukese aja tagant jõudsid mõelda, et no nüüd olen ma kõike näinud, aga järgmisel hetkel selgub, et üldse mitte. Etteruttavalt võin öelda, et kontsert tõesti ei lõppenud kl 21, südaööl käis veel suur pidu.

Niisiis vaatasime me kuus tundi, kuidas järjest tulid lavale mardisandid, kadrid, kõiksugu loomad (karusid oli palju, isiklik lemmik oli lehmakostüümis roosade crocsidega naine), karjusid ja laulsid läti keeles, tantsutasid pererahvast, tegid arusaamatuid rituaale, jätsid meid segadusse ja lahkusid, ja iga järgmine rühm oli eelmisest pöörasem.

Ühe rühma maskideks olid punutud korvid, nad ilmselgelt ei näinud sealt väga hästi läbi ja kõndisid käest kinni rivis nagu pimedad, samal ajal kui korraldajad neid trepist alla ja üles juhatasid. Valgevene rühmas oli arstikitlis neiu, inglike, kuradike, mustlane ja palju muud. Olime tunnistajaks etteastele, kus rahval paluti hästi vaikselt olla, sest koor hakkab laulma, aga koor ja dirigent hoopis imiteerisid tummalt laulmist ja me vaatasime neid vaikuses. Ühel tädil oli totaalselt õlekuhi seljas. Üks noorterühm olid igaüks endale ühe keha veel külge monteerinud.

Meie muretsesime, et peaks nagu õnne jagama ja vilja loopima vms, aga et kas sobib põrandat nüüd reostada. Lätlased küll selle pärast ei muretsenud, viskasid mõnuga igasugust kraami igale poole, terve põrand oli täis. Üks rühm viskas paberitükke, me eeldasime et seal on ka hea õnn ja korjasime mõned. Jasmin üritas guugl transleit teha, tulemuseks oli pmst "kõrvaklappidega isamesilane".

Korduv motiiv oli see, et peeti pulmi, aga näiteks samused korvipead hoopis tapsid ükshaaval pererahva ära. Nii mõnigi rühm jagas viljaõnne - aga üldse mitte põldudega seoses. Meestel olid vöö ümber seotud kaks sibulat ja porgand ja tegelesid väga aktiivselt hoopis noorte neidude viljastamisega. Korraldajarühm Ceiruleits oli kõik ühes. Nende tegelased jooksid kõik mööda saali rahva seas ringi. Vaatan mina, kuidas Mairis nende koosseisus kostüümis pilli mängib, kui üks neist viljakusjumalatest haarab selja tagant kinni - ma totaalselt karjusin ehmatusest. Siis ilmus meie lauda Kameruni giid, kes oli kehastunud mustlannaks ja hakkas Reemetsa käe pealt tulevikku ennustama. "ooh very good, very rich! Beaaautiful wife! Five children!" Noh, hästi ju! "Okay, five euros!" nõudis mustlanna tasu. Kuid raha meil ei olnud anda, ei olnud ainsat sentigi, ja sentigi. Mustlanna vaatas uuesti kätt: "No money! No children! Ugly wife!" ja lahkus. Siis tuli kaupmees, lõi kohvri lahti ja hakkas meile siidpesu müüma. Me siiski ei ostnud. See-eest leidsime üles Halliki rahakoti ja mõned eurod. Mustlane oli juba järgmise laua juurde jõudnud ja luges järgmist kätt, aga Reemets lihtsalt läks ja segas vahele ja toppis neiule eurod pihku. Aga vist ei saanud uut ennustust siiski, mustlanna oli liiga šokis.

Nii me siis ootasime oma järge.