Kirjutab Helin.
Laagriblogi I
Ehk Maskiblogi järg enneolematu populaaruse tõttu rahva tungival nõudmisel (üks isik).
Kuna sel suvel ühtegi festivali ei toimu, otsustasime oma ootamatult tekkinud vaba aja sisustada hoopis pikema suvelaagriga. Otsustasime ka esimest korda laagerdada kõik koos - nii Maatasa suured kui ka Kapten Trumm.
Laagrisse väljumine oli 19. juulil kl 14 ja esimest korda kogunesime kõik Era 2 asemel Jaama tänaval. Kui oma perega Jaama jõudsime, siis Tuule esiti ei väljunud autostki. Ta oli veendunud, et me võtame sealt mingid asjad vms ja sõidame siis Erra edasi. Oi seda šokki, kui ta taipas..
Väljumine viibis veidi, sest otsiti banaane, aga leiti õige pea ja väiksed poisid tassisid kõik kibekiiresti bussi. Sõit oli üsna pikk, aga meeleolukas. Pole ju viis kuud kokku saanud ja juttu jätkus. Minu ees istusid kaks Kapten Trummi, kes vaatasid aknast välja, vahepeal kontrollisid, kas mina ka vaatan, ja vana lagunenud kasvuhoonet nähes otsustasid, et see on nüüd nende kämping.
Esimene peatus oli Lontova seikluspargis. Laagrilised jagati viiestesse meeskondadesse ansamblite kaupa. Kapten Trummi lapsed olid ühes meeskonnas ja läksid kohe Hallikiga koos oma rada läbima. Omaette meeskonna moodustasid veel Tulused (Tuule, Jasmin, Robert, Kermo, Kristjan P), Remmeli (Kirke, Marta, Maribel, Koit, Oskar) ja Suured (Meelis, Sander, Kristjan H, Carol, Tauri). Mina jäin kahe jalaga maa peale, elasin sealt kaasa ja valvasin mulle taskutesse hoiule antud telefone, prille, autovõtmeid.
Kui Kermo oma päikseprillid mulle hoiule andis, leidsime, et kes kindlasti peaks oma prillid hoiule andma, on Robert. Me teame küll, kui hea õnn tal nendega on. Robert: “pole vaja.” Also Robert: pillab prillid pärast kahte esimest sammu. Liialdamata. Kaks sammu esimese raja esimesel platvormil ja prillid juba lendasid. Õnneks platvormile. Robert ei heitunud ja prille endiselt hoiule ei andnud.
Suured asusid esimesena vasakpoolse raja peale. Nii palju kui ma aru saan, siis tuli rada läbida kujutledes, et turvaköisi ei ole ja tasakaaluks üksteisele toetudes. Lisaks tuli seal nuputada, kuidas köite kinnitusi ümber tõsta ja kuidas raskust jaotada jms. Tundus paras pähkel ja vähemalt Meelist ja Kristjanit nägin küll oma turvaköite otsas kõlkumas. Hiljem läbisid selle raja ka teised meeskonnad. Remmelil võttis see rada vist kõige rohkem aega, aga osaliselt vist sellepärast, et nad lihtsalt ei ulatunud. Tulustel läks üsna ruttu, kuid ilma ühe liikmeta. Tuule oli vahepeal oma kätele haiget teinud ja loobus.
Vasakult teine rada kujutas endast trossi, mida mööda sai oja ühelt kaldalt teisele laskuda. Kõik meeskonnad aitasid ilusti oma liikmeid sealt ükshaaval üle. Suurte meeskonnale andis kohalik korraldaja-onu lisaülesande, selle huntide ja kitsede mõistatuse, et kuidas saaks kõik lambad ühele kaldale nii, et ikka hunt ära ei sööks vms. Meeskond asus kohe hooga mõistatust lahendama. Kõlasid erinevad teooriad, ja et asi ikka selge oleks, mängiti olukord kaldal olles läbi. Onu ütles, et tegelikult kunagi ükski meeskond ei viitsi seda mõistatust lahendada, vaid sõidavad niisama üle oja. Aga ei, Suurtel käis suur ajutöö ja onu vaatas mõttekäiku pealt, uhkus silmis. Varsti oli plaan valmis ja väga elegantselt kahe kaupa lenneldi ühelt kaldalt teisele.
Samal ajal kõrvalrajal Tulustel nii elegantselt ei läinud. Järgmisel rajal oli neli paralleelset trossi, mida mööda tuli kõrvuti kõndida üksteisest kinni hoides. Sama raja oli varasemalt täiesti edukalt läbinud Remmeli, tasa ja targu. Tulustel aga oli hoog sees. “Nii, 3 2 1 läks!!!” ja hakkasid kõik koos reipal sammul tulema, siis kaotasid tasakaalu, jäid seisma, õõtsusid küljelt küljele - ja kukkusid kõik puntras rippuma. Pole viga, tuju oli üleval ja vinnasid ise ka end üles. Ja läks uuesti. “3 2 1 läks!!” ja läbiti vist lausa järgmine meeter, kui jälle olid kõik puntras üksteise seljas rippumas. Seekord aga oli olukord vähem naljakas. Tulused olid kõik üksteisele otsa kukkunud ja mõnigi sai haiget, aga Jasminil kukkusid prillid alla ojja. Vaatan uuesti rajale ja kaldale läheneb reipal sammul Robert, üksinda. Tulused andsid alla.
Jasmini prillidega läks kõik siiski hästi. Kohalik onu tõmbas kummikud jalga ja läks ojja, samal ajal teine töötaja oli üleval trossidega ja juhendas, kust poolt otsida. Onu tõmbas ojast välja täiesti terved ja kriimudeta prillid.
Kaks rada oli veel, aga need olid pigem sündmustevaesed. Igatahes kõik olid väga tublid ja väga vaprad ja rajad said läbitud. Läksin tagasi majja, kus kõik oma rakmeid tagastasid. Tuule istus oma väga valutavate peopesadega. Carol näitas, kus tal sinikad on. Meelis küsis töötajalt plaastrit, tal jooksis sõrmest verd. Oskar sidus ka paar näppu kinni. Saabusid Remmeli tüdrukud ja küsisid “Kus see plaastritädi on?” Väga hullusti keegi siiski viga ei saanud, tuju oli hea ja emotsioone palju. Sõitsime edasi laagripaika.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar