Maskiblogi I

Maatasa käis Lätis Maskifestivalil, I osa. Kirjutab Helin. 

Maskide festival algas kogunemisega Era tänavas kl 7.30. Ladusime bussi täis pille, kostüüme, maske ja kasevitsasid ja asusime teele. Meie ööbimispaigaks oli hostel väikses Jekabpilsis, poole ühe paiku olime kohal, seadsime end sisse ja sõitsime veel pool tundi Livanisse, kus festival toimub. Esimene asi päevaplaanis oli lõuna kl 14.

Tegelikult algas festival juba hommikul kell 10, aga meil oli lubatud hiljem liituda, et ei peaks veel varem sõitma hakkama. See tähendas aga seda, et kõik korraldajad ja tähtsad tegelased olid kuskil laiali ja meid vastu võtmas ei olnud otseselt kedagi, üksikud maskeeritud tegelased liikusid õues ringi.

Esimene ülesanne oli seega leida oma klassiruum ja saada teada, kuhu minema peab. Infot oli meil enne saabumist tegelikult üldse vähe. Kutse siia saime seoses sellega, et kutsusime Läti rühma Ceiruleits oma festivalile. Suhtlesime juhendaja Annaga messengeris, Anna ütles, et ok, aga et tulge teie meie maskide festivalile. Me ütlesime ka ok. Ja edasi sai infot täpselt nii palju kui ma taipasin küsida, ametlikku päevaplaani või infokirja või midagi ei olnud. Öeldi, et uurige välja, mis maskid teie traditsioonis on olnud ja näidake meile ka, ja et esinemised on nii sees kui väljas. Annaga asju ajada oli tore, ta vastas alati hästi ruttu, aga mitte väga puhtas inglise keeles, nii et päris kindel ei olnud ma ka selles infos, mis mul olemas oli.

Igatahes läksime Hallikiga siis kultuurimajja seiklema. Istusid tähtsad tädid toolidel. Seletasin inglise keeles, et oleme Eesti rühm ja tahaks teada, kuhu minna. Natuke segadust. Proovisin uuesti: "Igaunija." Aaaa, jaajaa. Anti meile mapp info ja käepaeltega ja vene keeles seletati, et minge nüüd kooli. Läksime koolimajja, leidsime võtmetädi. Korra küsisin inglise keeles, pigem ei läinud hästi. Näitasin ümbriku peale - "Tartu folkloras klubs Maatasa, Igaunija". Saime võtme ja klassi kätte. Jagasime klassi ühe Läti rühmaga, kes oli juba pool klassi suht hõivanud. Hõivasime siis ülejäänud kohad ja seadsime end sisse. Siis ilmus üks Läti rahvariides kutt ja teatas, et on aeg lõunaks. Ütlesin Tuulele, et ma ei tea, kes see on või mis ta nimi on, aga üks rahvariides tüüp ütles, et võib sööma minna. Tuule ütles, et "see on jumalast cool vend, tõmbas enne *viuh* telefoni saapasäärest välja."

Lõunaks oli plaanitud tund aega ja siis veel tund aega pausi enne konverentsi, seega leppisime kokku, et sööme ära ja teeme proovi. Lõuna oli ülihea, kõhud said täis, alustasime prooviga. Just siis, kui ütlesin, et "if you can't read, you will be punished", ilmus rahvariides tüüp uksele ja ütles, et rühma esindajad peavad kohe ära vastuvõtule minema, ülejäänud rühm on vaba. Me lootsime, et me võime oma paar minutit kava lõpuni teha, aga ei. Läksime Hallikiga rahvariides tüübi järel, teised lubasid ise edasi harjutada. Vastuvõtt tuli üllatusena, kingitust meil kaasas ei olnud ja ega ma liiga hästi riides ka ei olnud, aga midagi teha ka polnud. Vahepeal jõudsin rahvariides tüübiga kontakte vahetada, selgus, et ta nimi on Mairis. Vahetasime igaks juhuks numbreid ka, ta andis oma numbri mulle eesti suunakoodiga, aga muidu oli kõik hästi.

Esindajad paigutati bussi peale. Halliki leidis endale juba uue sõbra. Õigemini sõber leidis tema. Üks väga aktiivne Leedu tädi tuli kohe juurde ja küsis kust me tuleme ja küsis kontakte ja jutustas hästi kiiresti vene keeles. Kahjuks Halliki vene keel nii kiire ei olnud ja minu oma ammugi mitte. Selle tulemusena oli tegemist kõige naljakama vestlusega, mida ma kunagi kuulnud olen. Tädi räägib mega kiiresti vene keeles mingi lause ära, mispeale Halliki vastab tasa ja targu, üritades vene keeles sõnu leida, aga reaalsuses oli umbes 50:50 inglise keelega pooleks, nii umbes üle ühe sõna. Sellest vist ei olnud ka abi, et mina kõrval kõht kõveras naersin. Ma enam ei mäleta kõiki neid lauseid, aga nt üks mu lemmik hetk oli see, kui tädi seletas soravalt, et temal on tartus sõbranna, kes töötab giidina ja ta oskab eesti keelt ja Leedu keelt ja me võime tartus kokku saada ja saamegi omavahel rääkida. Halliki vastas: "guugl transleit".

Igatahes feissbuuki sõbrakutsed said saadetud ja profiilid vaadatud. Meie taga istus üks vahva onu, tal oli meile väga sarnane kostüüm - kasetohust mask, kasukas pahupidi, takust juuksed ja kellad vöö küljes. Tema oli aga sammu kaugemale läinud ja kasukas oli selja peal kinni nööbitud ja maski nägu oli ka kuklas.

Jõudsime kuhugi kohale, läksime sisse - ja olime järsku klaasivabrikus. Otse meie silme all tegid mehed paljakäsi lahtisel tulel suure klaasvaasi valmis. Oli muljetavaldav küll. Keegi tähtis tädi kommenteeris ka kõike, aga kahjuks ainult läti keeles.

Kui vaas sai valmis, ilmus Mairis jälle välja ja ütles, et meil on nüüd kümme minutit vaba aega ringi vaadata. Selgus, et sealsamas oli ka rahvusliku käsitöö näitus, kus nt oli Läti kõige pikem rahvariidevöö - selle tegemiseks võeti 100 meetrit lõnga, tulemuseks oli umbes 95 meetrit vööd. Mairis seletas veel, et klaasivabrik on siin toimetanud juba 19. sajandist saadik ja on päris suur, kolmandik linna inimestest töötab siin. Vanasti oli siin ka kullatööstus ja alkoholitehas ja algselt tegi klaasivabrik alkoholitehasele pudeleid.

Näitusel olid väljas selle vabriku esemed algusest tänapäevani. Päris palju äratundmist oli nt mingite kaheksakümnendate nõuka-aegsete nõudega, mida on meil ka igal pool.

Saime lõpuks Annaga tervitada ja esimest korda päriselt näha. Ja selgus, et seesama Anna, kes mulle alati kahe minuti jooksul messengeris vastab, hakkas hoopis saksa keeles vabandama, et ta keelt ei oska ja kutsus Mairise kõrvale tõlkima. Selgus, et kogu meie aastatepikkune vestlus oli toimunud läbi google tõlke :D ühesõnaga Halliki guugl transleit on täiesti teemas.

Siis oli aeg vastuvõtuks. Peeti palju ilusaid kõnesid ja kõik osalejad said kingikotid ja klaasivabrikus tehtud kitse (festivali sümbol). Väga ilus laud oli kaetud ja kohvi pakuti ka ja korraldajad kutsusid lahkelt lauda. Mina rõõmustasin pika päeva esimese kohvitassi üle väga ja võtsin laualt ühe armsa koduse välimusega vahvlikese ka näppu. Aga siis hakati hoopis jälle kõnesid pidama. Mairis tõlkis, väga ilusad olid. Ja iga natukese aja tagant hakkasid lampi kõik ruumisviibijad laulma ja klaase kokku lööma - kokku kestis see tubli 20 minutit, ja mina seisin seal terve aeg oma kohvi ja vahvlikesega. Päris piinlik oli. Ausõna katsun edaspidi mitte kohe kohvi juurde joosta.

Siis tutvusime selle onuga, kes bussis meie juures istus. Tutvus algas sellest, et onu tegi laual olevatest lippudest pilti ja Halliki vabandas, et tema taldrik jäi sinna peale. Onu ütles, et pole viga, ei jäänud peale. Ja siis me rääkisime kogu ülejäänud aja ja tohutult huvitav oli! Nt ta küsis, kas me oleme esimest korda Lätis festivalil. Ütlesime, et sellel festivalil küll, aga Lätis oleme varem ka käinud, nt Baltical. Tema ütles, et tema käis Baltical 1988. aastal, kui ta oli 11-aastane ja nägi seal esimest korda Läti lippu. Et tal on see nii eredalt meeles, sest oli ju veel nõukogude aeg, aga siis tuli keegi välja puna-valge lipuga ja isa seletas, et näe vaata, see on meie päris lipp!

Siis me rääkisime veel mardikommetest ja maskidest. Onu uuris väga suure uudishimuga, kuidas meil seal Eestis asjad käivad ja kui palju meid siin festivalil on ja et ta väga ootab meie esinemist, sest ta teab, et Eestis on need traditsioonid rohkem alles kui Lätis. Ausalt öeldes see oli väga huvitav märkus, sest meile tundus just vastupidi. Arvestades seda, et neil on terve eraldi maskide festival, mis toimub juba kahekümnendat aastat (iga aasta erinevas linnas), ja kuidas meie pidime suurt kodutööd tegema, et oskaks seal midagi esitada. Aga ma saan aru, et neid üllatab see, et meil ikkagi käiakse veel marti jooksmas, onu seletas, et neil on mardi ja kadri traditsioonid üsna välja surnud.

Nemad rajasid siin meestega oma rühma kuskil neli aastat tagasi ja võtsid missiooniks neid kombeid taaselustada, aga et üsna vaevaliselt läheb, inimesed väga ei taha sisse lasta. Kui nad käivad marti jooksmas, siis väga tavaline on, et inimesed ei lase sisse või teevad näo, et neid ei ole või peidavad ära. Tihti juhtub nii, et inimesed on olemas, aga neid nähes põgenevad ära. Aegajalt siiski juhtub ka seda, et lubatakse sisse ja vaadatakse huviga ja öeldakse, et jaajaa, vanaema midagi rääkis jah.

Alguses nad ei saanud aru, miks siis inimesed neid vastu võtta ei taha. Seega nad püüdsid mõned põgenejad kinni ja küsisid, miks nad põgenevad. Ja selgus väga huvitav põhjus. Lätis nimelt on väga moes Halloweeni joosta. Aga kui pererahvas kommi ei jaga, siis tihti karistusena kasutavad jooksjad tugevat liimi ja liimivad pererahval ukse niimoodi kinni, et seda ei saa enam lukku keerata. Mõnikord tehakse päris korralikult kahju ja inimesed kardavad, et mardid teevad sama. Leedus seda probleemi ei olevat, sest seal on oma mingi hingede püha samal ajal, mida väga tugevalt tähistatakse ja halloween ei ole teemas. Aga Lätis nad siis seletavad inimestele, et ei, nad ei tee neile liiga, vaid vastupidi toovad õnne ja õnnistavad, ja siis inimesed jäävad kuulama ja vaatama ja leiavad, et tegelikult on tõesti tore. Igatahes nad väga tegelevad selle teemaga, käivad avalikult sanditamas, mõnikord keset tänavat, mõnikord lihtsalt seiskavad kogu liikluse. Mõnikord on toredaid kogemusi ka. Nt ükskord püüdsid ühe tädi kinni, kes oli just toidupoest tulnud, suured poekotid kaasas. Laulsid ja tantsisid talle ja õnnistasid ta valge BMW ära. Tädi oli neid nähes nii üliõnnelik, et andis kõik oma poekotid lihtsalt neile ära, suure pudeli viina veel pealekauba ja läks koju tühjade kätega, aga ise heas tujus.