Laagriblogi VIII

Õhtuseks tegevuseks oli karaoke. Jah, te lugesite õigesti.

Mina ja Kristjan H valmistasime siis ette, Kermo oli ka abis ja ühendas kõik diskotuled ära, lapsed ümber jooksmas. Kõik olid küll väga abivalmid ja küsisid, kas saab midagi teha, aga neid abistajaid oli niii palju, et me leidsime, et võivad aidata sellega, et lähevad õue mängima. Ja läksidki ja me saime suletud uste taga vaikuses edasi toimetada.

Kõik läks kenasti ja graafiku järgi, panime just heliprooviks Kaelakee hääle peale, kõlarid ja mikrid töötasid, telekas sõnad jooksid, nii hea pidu oli! Aga siis kadus internet ja tagasi ei tulnud. Kristjanil oli õnnestunud mu läpakas lennurežiimile panna ja ma ei saanud seda enam sealt kuidagi maha, seega me ei saanud netiga ühendada ja kõik oli halvasti. Igalt poolt proovisin, aga see lennurežiim ei läinud ära! Tegin restardi. Ikka sama. Jõudsid juba mõned ürgsed, ka Meelis. Küsisin nõu. Meelis ütles, et ma tegin praegu vaese mehe resa, aga "have you tried turning it off and on again?" Ei. Tegime seda. Ei aidanud seegi, hoopis Windows hakkas uuendusi installima.

Olin selleks hetkeks tubli viisteist minutit vähemalt jamanud, kui Kristjanil hakkas koitma. Tuli arvuti juurde ja vajutas mingit salajast nuppu. Ja oligi korras. Ühesõnaga talle meenus, et kõrvaklapiauku otsides ta oli mingi väikse imeliku nupu leidnud ja mõelnud, et huvitav, mida see teeb. Noh nüüd me siis teame, et paneb lennurežiimile.

Edasi läks kõik sujuvalt. Avasime uksed ja lasime lapsed tuppa. Vahepeal oli ka laud kaetud - kogu selle salajase kraamiga, mis me eile Kunda konsumist olime kokku ostnud. Pluss suur ja imehea šokolaadi-kirsitort, mille lõikamise taustaks sai sünnipäevalaps loo valida ja selleks oli muidugi "Eile käisin linna vahel ma ja ostsin kuus jäätist, millest kaks ära sõin." Võimalik, et laulsime veel sünnipäevalaulu. Igatahes olid olemas kuldsed õhupallid 2 ja 3, mida Carol ja Anzela jäälilledele omaselt segiläbi presenteerisid, mistõttu tuli Kapten Trumm kollektiivselt küsima, kas Meelis sai siis 23 või 32. Ma küsisin, mis nad ise arvavad. Arvamused jagunesid umbes pooleks.

Plaanis oli küll teha karaokeõhtu, aga soojenduseks pani Kristjan niisama mõned lood mängima ja VÄGA hea playlist oli ja meil läks lihtsalt diskoks kätte. Kõlas Anne Veski ja Spice Girls vaheldumisi ja sinna vahele lihtsalt kõike head ja paremat, mida vähegi suudate ette kujutada. Mingil hetkel oli kogu laager korraga tantsupõrandal, väiksed suurtel kukil.
Said ette näidatud oma parimad tantsuliigutused, täiest kõrist kaasa lauldud, lastega "Kes aias" tantsitud, nii hea pidu. Ülimalt meelelahutuslik on see, kui väga Kapten Trumm armastab kätekõverdusi teha. Iga natukese aja tagant oli üks trumm põrandal pumpamas ja hetkega olid kõik teised trummid ka maas ja terve põrand oli täis kätekõverdusi tegevaid lapsi.

Disko oli väga menukas ja kestis nii kaua, et lapsed pidid juba magama minema. Lapsed seega karaokeni ei jõudnudki, aga eks siis järgmine kord.
Suurte jaoks oli aga karaokeõhtu avatud. Asju üles sättides arvas Kristjan, et on juba soome karaokebaari vaib küll, ja et ta võib vabalt õhtujuht olla. Ja nii saime me endale kogu õhtuks soomekeelse, silmnähtavalt ja kuuldavalt elu ja paljusid karaokeõhtuid kogenud konferansjee - Jussi. Leidsime, et teeme julgustuseks otsa lahti ja lõpetame selle poolelijäänud Kaelakee hääle ära. Pool aega kõlarid vilisesid ja diskost olin mina vähemalt juba hääle ära karjunud, aga teate, öösel diskovalguses KAELAKEE HÄÄLT karaokes laulda, duetipartneriks üsnagi Ivo Linna hääle, aga pigem jörpalike tantsuliigutustega Jussi - fantastiline. Lihtsalt mida veel üldse elult tahta. See oli nagu eluunistus, mida ma ei teadnud, et mul on. Jussi tänas publikut ja ütles, et teie ees olid Jussi ja Jutta.

Edasi läks lahti kõige segasem karaokeõhtu, mida ma näinud olen, aga see oli imeline. Absoluutselt kõik numbrid olid elamuslikud, mainin siinkohal ära vaid mõned paljudest pärlitest. Halliki tellis Susan Boyle'ist inspireeritud Memory, ta kunagi esitas seda maja sünnipäeval. Lavale jõudes taipas Halliki, et tookord kontserdil oli nii, et ta ju tegelt viisi täpselt ei teadnud ja mina olin kardina taga ja laulsin kaasa. Ja et ta endiselt seda viisi ei tea. Seega sai mulle teine mikker ja saime emaga duetti laulda, publikus süttisid telefonide tulukesed.

Remmeli esines alati kollektiivselt, nende repertuaari kuulusid My heart will go on ja Ojalaul. Anzela ja Carol esitasid Taukari "Kell kuus", Anzela osaks siis vokaal ja Carolil sõnu otseselt ja hingestatult tõlgendav moderntants, millega korraks liitus ka Jussi. Tuule ja Kristjan laulsid tohutu energiaga mingi eriti raju jaapanikeelse anime laulu, mille ainsad ingliskeelsed sõnad olid "1999 bizarre summer". Kristjan tegi ka soolonumbri laulust "Tequila". Geniaalne valik, konkreetselt terve laul on instrumentaal ja neljal korral tuleb õigel hetkel öelda tekiila. Vapustav õhtu. Kuskil enne ühte leidsime, et peaks vist otsad kokku tõmbama. Lõpulooks sai hääletatud Neiu mustas kleidis, lootuses, et meil on midagi koreograafiast meeles. Ei olnud.

Järgnes ühine koristamine rahustava soome popmuusika saatel ja seejärel otse magama, sest hommikul oli meie, Ürgleigarite, kord teisi virgutada..