Laagriblogi VII

Neljapäev ja Meelise sünnipäev.

Neljapäeval oli tuluste kord virgutada. Siseinfo ütles, et kui nad äratusega Meelise kämpingu juurde jõuavad, on plaan äratuseks sünnipäevalaulu laulda. Me leidsime oma kämpingus, et tahame ka laulda. Seega ärkasin seekord lausa enne äratajaid ja vaatasin hoopis õues äratamist pealt. Kindlasti mõtlete, et kuidas siis tulused teisi äratasid? Meeldetuletuseks, et seni on äratatud akordioniga, akordioni ja teivaste lärmiga, ja vilepillikooriga. Tuluste äratus oli Illos valts.

Ülejäänud virgutus oli täpselt sama armas. Oli tehtud väga mõnus playlist eestimaisest (pärimus)muusikast, kõik koguti ringi ja igaüks näitas ühe harjutuse ette, mida siis kõik koos tehti. Väga mõnus. Aga see ei olnud veel kõik. Oli aeg minna hommikust sööma ja selgus, et tulused olid kõigile pannkooke teinud! Tulused avasid oma kohviku ja jäid ise teisi teenindama, serveerisid igaühele koogi nende soovitud lisanditega ja joonistasid vahukoorega peale vastavalt soovile naerunägusid, südameid, initsiaale, viiulivõtmeid..

See oli nii armas, mul tulid lihtsalt pisarad silma. Väga tihti on nii, et kui kuskil laagrites vms antakse kellelegi võim määrata kellegi teise tegemisi, siis seda kasutatakse kohe ära ja pannakse teised kõiksugu ebameeldivusi läbi elama. Aga tuluste hommik oli nagu üks pehme pai. Terve see seltskond ärkas kell kuus, et ühiselt kogu laagrile pannkooke küpsetada. Lihtsalt niisama. Ja siis jagasid kõigile õnnelikele laagrilistele need kunstiteosed kätte ja ise jõudsid viimastena sööma. Suured kallistused kõigile tulustele, te olete lihtsalt nii armsad.

Meelise sünnipäeva puhul said kõik kommi ka ja laulsime veel ka teist ja kolmandat korda sünnipäevalaulu.

Edasi läks kõik jälle tavapäraselt. Laulutuba ja pillitund ja lõuna. Ja trenn. Seekord tuli minna. Aga inimeste väsimus ei olnud kuhugi kadunud ja survestatud Halliki tegi taas kõne treenerile ja ütles, et tehku pigem rahulikult. Trennis tervitas meid Marius, kes pani lihtsalt terve trenni meile puid alla, et me eile ei tulnud. "Tore teid näha, eile millegipärast jõudsid ainult väiksed trenni.. Täna sain ka juba kõne, et suured küll täna tulevad, aga ära sa nendega mitte midagi tee! Muidu pärast jälle blogist saan lugeda, kuidas Marius väsitas ära." Seoses sellega, et selgus, et Marius ka blogi loeb - trenn oli imeline ja kõik olid õnnelikud ja mitte keegi ei väsinud hetkekski ära ja kõik oli megaperfektne ❤️❤️
Ei tegelikult oligi tore trenn, õppisime uut tantsu ja selgus, et see on lõppkontserdil väikestega ühislugu. Boonuspunktid selle eest, et sai jälle Ivo Linna saatel tantsida.

Pärast trenni olid mul isiklikult küll vaba ajaga suured plaanid, aga ma olin täiesti kustunud ja veetsin iga minuti sellest voodis ja seega ei oma ülevaadet ka teiste tegemistest.

Tarmo tunnis jätkasime nende kahe uue ja segase looga. Aga me olime neid juba hommikul omavahel harjutanud, nii et oli juba oluliselt vähem segane. Sümfooniaid viimistlesime ka, harjutasime lausa metronoomiga. Tarmo tunnid olid ilmselt minu lemmiktunnid igas päevas. Ülimõnus on toredate inimestega head muusikat teha, pluss dirigent-helilooja Tarmo on ülipädev ja mõnusa energiaga ja seadetes oli parajalt pusimist, et igav ei hakka, aga samas liiga palju stressi ka ei tekita, pluss mulle meeldis balanss selle vahel, kuidas ta ühest küljest teadis väga täpselt, mida ta tahtis, aga samas andis ka vabadust ise oma partiisid kujundada.

Poolteist tundi möödub alati lennates ja ongi aeg õhtusöögiks. Õhtuseks tegevuseks oli seekord aga midagi erilist.