Viimasel hommikul virgutust ei olnud. Kogunesime lihtsalt ühisele hommikusöögile. Viimase hommiku puhul olid hommikuks pannkoogid. Halliki tahtis lõpukõne pidada, aga taaskord oli keeruline saada kogu see kamp korraga ühte kohta kokku. Lapsed jooksid ringi ja Robert magas.
Kui kõik olid koos, oli aeg lõpusõnadeks. Halliki tänas kõiki laagri eest ja rääkis, et kõik ansamblid on nii eriilmelised ja oma nägu. Kapten Trumm on lihtsalt lõputult energiline ja ei väsi üldse. Koit küsis selle peale lastelt, et noh, kas lähme pärast kulli mängima ja kõik karjusid jaatavalt. MOTT. Edasi Remmeli on korrektne ja täpne, Tulused on ääretult hoolivad ja Ürgsed on nagu kogu selle kamba süda. Ja kui me kõik koos oleme, on meil kokku üks väga tugev seltskond.
Laulsime ka kokkadele tänutäheks. Õigemini oli kohal ainult üks, talle siis laulsime ja mängisime traditsioonilise "Meil hetkeks antud elada". Suuremad olid pillidega, väiksemad tuututasid jälle oma viledega.
Hommikusöögil arutati veel, et huvitav, et Tulused ei võitnud seda parima virgutuse auhinda oma pannkoogihommikuga. Üks arvamus oli see, et pannkoogid olid tõesti imelised, aga virgutusest konkreetselt ei mäleta eriti palju. Mul on tunne, et järgmisel aastal tuleb täpsemalt sõnastada, kas hinnatakse konkreetselt virgutust, või tervet seda hommikut, seal oli erinevaid arusaamu. Robert arvas, et võibolla nad ei oleks pidanud ise Ürgsete poolt hääletama. Tuule ütles, et ta ei hääletanudki, ta hääletas Peamaja poolt! Üle pinkide jooksmine siiski!! Tuule oli ka muide ainus, kes nende poolt hääletas.
Pakkisime asjad kokku. Prooviruumi laua alt ilmus välja kellamäng. Kristjan oli väga pettunud, et selle olemasolust alles nüüd teada sai. Kotti läksid ka “Head Eesti mõistatused”, meie lemmik-ajaviide. Iga kord, kui tekkis mõni pikem paus ja keegi enam midagi teha ei jaksanud, võttis Carol karbist mõistatuste kaardid ja hakkas kõigilt vastuseid nõudma. Need olid ülijaburad, seega fantastilised. Kõik mõtlesid väga hoolega kaasa. No näiteks, mis see on: Pealt must, seest punane, pistad sisse, on mõnus?
Kaloss loomulikult.
Teine meelelahutuslik ese oli minu ostetud väike tsitaadiraamat. Minu väga heal sõbrannal on kombeks kõigile ja kõige peale soovida “Tuult tiibadesse!!”, seega kui ma nägin Kunda Konsumis pisikest tsitaadiraamatut sama pealkirjaga, siis ma loomulikult pidin selle ostma. See oli enamasti laual ja möödakäijad tegid kõik sama rituaali läbi: 1. Näeb raamatut. 2. Loeb kõva häälega ette pealkirja “Tuult tiibadesse” 3. “Aa siin on tsitaadid nagu.” 4. Otsib kuskilt keskelt mingi eriti lambika tsitaadi ja loeb kõigile ette. 5. Paneb raamatu kinni, näeb tagakaanel hinnasilti. 6. “Nii kallis??!!”
Mina, Meelis, Tuule ja Carol läksime Meelise autoga varem ära, sest meil kõigil oli vaja varakult Tartusse jõuda. Pakkisime asjad auto peale, avastasime, et ei mahu, pakkisime osad asjad bussi peale. Taaskord oli Koit abivalmis asjadega aitama. Kui asjad olid pakitud, läksime kämpingute juurde laagrilistega hüvasti jätma. Väiksed tüdrukud kallistasid kõik hästi kõvasti. Mõni lausa kaks korda. Siis jõudsime Tuluste poiste kämpingusse. Vedasime kihla, et Robert on horisontaalselt. Oligi. Leidsime, et nüüd laulame hüvastijätuks kõigile “Meil hetkeks antud elada ja elu tundub nii raskena”, aga ainult sinnamaani. Üllatunud näod olid vahvad, kui lugu niimoodi lõppes.
Edasi Tuluste tüdrukute kämpingusse, kus nüüdseks elas ainult Jasmin, kes tervitas meid sellega, et ulatas Tuulele tema soki. Ka temale laulsime ühe rea. Siis ürgsete tüdrukute kämping, kus nüüd oli ainult Britt. Tema tervitussõnad olid “Te olete ikka veel siin??” Üks rida laulu tallegi. Siis ürgsete poiste kämping, kus olid Sander ja Kristjan, kes tervitas meid fanfaariga. Neilegi laulsime ühe rea ja ütlesime tsau ja läksime ära. Lõkkeplatsil toimetas Halliki, kes ütles, et tema seda rida ei taha kuulda, ta tahab seda teist. Seega meie viimaseks lauseks laagriplatsil jäi “Hei, noored sõbrad, tantsigem, kuni selleks jätkub veel aega!”
Sellega oli meie jaoks laager lõppenud. Kuulsin hiljem, et bussiga reisijatel oli põnevam tagasitee - väljuti hiljem kui plaanitud ja vahepeal parandati bussi ka. Aga kohale kõik jõudsid. Ja kuigi laager lõppes ametlikult kaks päeva tagasi, tundub, et keegi ei ole veel lainelt maha saanud. Hästi tore oli see, kuidas kõik kogu aeg rääkisid, et “järgmisel aastal võiks seda ka teha” või “järgmisel aastal peaks nii tegema”. Mhm peaks. Siiralt loodan, et nende tulevikuplaanidega läheb paremini, kui minul enda omadega läks. Aga tundub, et kõik on ühel meelel, et see järgmine kord kindlasti tuleb.
Kui ma esimeses postituses mainisin, et üks inimene arvas, et võiks blogi kirjutada ja pidasin sellega silmas Hallikit, siis selgus, et neid on ikka hulka rohkem! Tundsin alguses, et no ka kõige parema tahtmise juures ei saa tulla sellist põnevikku nagu maskiblogi, sest maatasa laager lihtsalt ei saa nii pöörane olla, ja et kallid lugejad peavad võibolla pettuma - aga sain vastu hoopis hulganisti toredaid ja toetavaid kommentaare ja kõik olid väga varmad vastama täpsustavatele küsimustele, kui mu enda mälu alt vedas. Aitäh!
Järgmise korrani!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar