Pärast kontserti tegime ühispildi kogu laagriseltskonna ja laagriülemaga. Nagu aimata võite, ei ole nii suure seltskonnaga ilusa pildi saamine lihtne, eriti kui Kaimar terve aeg oma särki sööb ja ülejäänud trummid laagriülemale sarvi üritavad teha.
Mõned laagrilised läksid pärast kontserti peredega koju, jätsime hüvasti. Lahkus ka meie madrusemütsiga laagriülem. Ütles, et on vaja laevale jõuda.
Kontserdisaalist oli saanud peoruum. Snäkilaud oli kaetud, meeleolu oli mõnus. Teleka külge oli ühendatud Halliki kaamera ja pandi käima meie tantsukontsert, mida vaadati väga huviga ja väiksed tantsisid oma tantse kaasa.
Õhtusöögi ajal olime Kristjaniga arutanud, et ikka jube head sümfooniad ja Kristjan ütles, et tegelikult on tal olemas kogu vajalik helitehnika, et need ära salvestada ja siis ta saab need endale telefonihelinaks panna. Ja see meie prooviruum oleks salvestamiseks ideaalne. Seega võtsime plaani, et pärast kontserti läheme ja mängime lood linti. Niisiis hakkas Kristjan kamraadidega prooviruumist stuudiot tegema.
Peoruumis oli seni tantsuklubi. Tantsisid põhiliselt väiksed. Mängisime ära neile tuttavad tantsud ja lihtsalt lugusid, mida ise tahtsime. Robert näiteks tahtis väga intensiivselt perekonnavalssi.
Keskööks oli stuudio valmis ja salvestamine võis alata. Väsimusaste oli muidugi juba üsna tajutav, aga tuju oli hea. Tegime kohvi, kõrvalmajast toodi snäkilaualt süüa, järelejäänud Remmeli noored (neid oli vahepeal veel vähemaks jäänud) tulid ka meile seltsi. Koit andis mulle oma kommikarbi, mille oli sõbraliku laagrilise tiitli eest auhinnaks saanud, ja ütles, et ma saadaksin selle ringile. Ise võttis koha sisse tugitoolis ja istus meiega koos ringis seni kuni meie salvestasime.
Alguses oli omajagu sagimist, seoses näiteks sellega, et Briti vastselt vahetatud kandlekeel vajas kogu aeg häälestamist. Meie trummar Kristjan P oli pärast kontserti koju läinud, seega Suur Kristjan sai Meeliselt kiire djembemängu õpitoa ja asus ise trummide taha. Sander Lillo sai salvestamiseks Kristjani mandoliini, sest sellele saab juhtme taha panna, aga see hakkas plärisema. Kristjan siis sättis natuke roopi. Ja tegi asja ainult hullemaks. Pluss pill läks nüüd hullult häälest ära. Kristjan pani uuesti häälde, ja viskas siis häälestaja lauale küpsisekaussi. Või nii ta arvas. Tegu oli hoopis arbuusikausiga, seega häälestaja oli nüüd märg ja kleepuv. Paar esimest võtet läks nässu kah, ühes salvestas Kristjan kogemata ainult bassi ja teist ei pannud üldse salvestama.
Saime siis esimese asjaliku võtte tehtud, viimased noodid mängitud ja siis tuleb alati paar sekundit veel vaikust hoida. Aga vaikuse katkestas hoopis nohune Robert, kes kohe pärast viimast nooti lihtsalt otse mikrisse nohises. See pakkus liiga palju nalja. Mingi võte lõppes veel nii, et kõik oli valmis ja tehtud, ja siis Robert korraldas midagi. Ma enam ei mäleta, mida. Matsutas vist. Robert võib ise täpsustada. Üldiselt peab siiski ütlema, et Robert oli ülitubli puldinaaber. Meil olid totaalsed orkestripartiid, aga Robert oli nii asjalik, noodid ja pliiats alati kaasas, märkmed sees, vajadusel noodistas oma partiid ise, ja lõpuks olid tal veel lood peas ka.
Saime esimese loo tehtud ja kuulasime üle ja kõlas üle ootuste hästi. Kuulda olid ka vaiksemad pillid, nt Caroli väga põnev partii. Tarmo andis mingis esimeses proovis Carolile konserviavaja kätte ja ütles, et mängi nüüd. Et sissejuhatuses võiks nagu mingeid heliefekte sellega tekitada. Carol harjutas hoolega ja proovis erinevaid vahendeid, lõpuks otsustas kandlevõtme kasuks. Nüüd salvestuses oli see väga hästi kuulda ka ja tõesti oli lahe.
Siis oli aeg teise sümfoonia jaoks. Seal mängis Kristjan tavaliselt kitarri, seega trummar oli puudu. Aga toas viibis Oskar, ta ju õpib löökpille. Me kutsusime ta meiega mängima, ja Oskar tuligi! Ja mängis kohe väga veenvalt kaasa ja mingit probleemi ei olnud. Meelis kõrvalt noogutas, kui oli vaja mängima hakata, ja uuesti, kui oli vaja mängimine lõpetada. Müts maha - võõra looga üks läbimäng ja kohe linti.
Teise loo salvestamise algus veidi viibis, sest ootasime, kuni Külli duši all käis. Aga ta lubas, et ta on väga kiire! Oli ka. Meie olime ka kiired ja kella poole kaheks olid mõlemad lood salvestatud! Iseenesest väga tubli saavutus, pooleteise tunniga kaks lugu salvestada ja seda veel nii suure koosseisu ja uniste peadega. Aga hästi tore oli. Kõik olid väga asjalikud ja keskendunud ja samas oli hullult lõbus. Pakkisime asjad kokku ja läksime magama. Ees ootas viimane hommik laagris.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar