Laagriblogi IX

Ausalt oleks tahtnud pärast karaokeõhtut kauem magada, aga tuli hoopis kõige varasem ärkamine terve laagri jooksul. Ei saa ju magades teisi virgutada.

Kahjuks Ürgleigarid ei olnud oma virgutusega pooltki nii energilised kui Kapten Trumm või nii läbimõeldud kui Remmeli, või nii hoolivad ja entukad kui Tulused. Me leidsime, et me oleme juba ürgsed ja vanurid ja ega ei jaksagi siin noortega sammu pidada.

Äratusega tegelesid Meelis ja Kristjan. Meelis mängis torupillil Griegi Hommikumeeleolu, mis oli vist ka ainus kord terve laagri jooksul, kui torupill välja võeti. Kristjanil oli.. fanfaar. Spetsiaalselt Jõgevalt äratuseks toodud!
Virgutust viis läbi Carol. Carol on ju paberitega füsioterapeut, kes töötab Tartu Hooldekodus. Leidsime, et Caroli vanurite võimlemine on täpselt meie tase. Me Kristjaniga panime kokku ka vastava playlisti.
Nii me siis virgusime, tasa ja targu, Carol juhistele lisaks julgustavaid sõnu ütlemas, taustaks mängimas sellised hitid nagu "Kallim, hõbedaselt sul juba helgib juuksekuld", "Ei me ette tea", "Noorus on ilus aeg", "Las mööduvad aastad".
Hommikusöögil rääkisime Hallikiga, et peaks pärast kindlasti õhtuse kontserdi kava läbi mõtlema. Mhm peaks.

Pärast hommikusööki leppisime viiulitega proovi kokku. Kohale jõudis neljast kutsutust kaks. Martal oli halb hakanud ja Elli.. Ma ei teagi, kus ta oli. Ta alati tuleb ise õigeks ajaks, nii et ma ei läinud teda otsima, et küll jõuab. Aga kui ikka ei jõudnud, läksin vaatama, kus ta on. Elli jooksis kuskil kaugustes teiste lastega ringi ja ei olnud üldse seda nägu, et oleks proovi tulemas. Ma leidsin, et las ta siis jookseb, tal tuli eile kindlalt välja, ja selle aja peale kui ma talle järele jooksen ja me pilli lahti pakime, on prooviaeg otsas ka. Harjutasime siis praegu kolmekesi, aga et pärast peaks siis kindlasti kõik koos läbi tegema. Mhm peaks.

Laulutunni tegime lühikese. Mulle tundus, et kõigil on endal palju tegemist ja harjutamist, et teeme lihtsalt oma kontserdi lood läbi. Mõtlesime, et Robert võiks õhtul põdralaulu eest võtta, aga selle sõnu laulikus ei olnud, nii et peaks pärast sõnad välja kirjutama. Mhm peaks.

Pillitunni tegime ka lühikese. Harjutasime põhiliselt Tarmo lugusid. Eriti palju pinget pakkus üks uutest lugudest. Seal oli väga vahelduv taktimõõt, aga kaks lööki oli kõigil vaja pausi pidada. Harjutasime seda vist kümneid kordi, sest iga kord läks kellelgi meelest ära. Ja kusjuures alati erinev inimene ja alguses läks täpselt ringiratast ka, ühesõnaga see hakkas juba meenutama mingit mängu, kus igas voorus langeb keegi välja. Lõpuks saime ikkagi enam-vähem käppa.
Harjutasime ka sümfooniat. Kermo peab lugu alustama ja ta oli kaval ja pani endale metronoomi telefonist õige tempoga käima ja siis ühte kõrva klapi, kust seda kuulata. Me vist püsisime selles tempos paar takti, aga vähemalt algus sai õigesse temposse.

Muidugi enne kui me üldse mängima hakkasime, tuli parmupill kätte saada, see nimelt kukkus diivani vahele. Aga kuidas saada kätte diivani vahele kukkunud parmupill? Tuleb ka teine parmupill diivani vahele ajada. Ja siis sellega sikutada. Mõtlesin, et kui kontsert on mujal kui siin ruumis, siis peaks läbi mõtlema, kuidas ja kuhu noodid panna, peaks kindlasti pärast noodid kokku kleepima. Mhm peaks.

Pärast lõunat oli jälle trenniaeg! Teadsime, et täna on lühem trenn, sest tunni aja pärast tulevad juba väiksed, et meiega koos ühistantsu harjutada. Marius ütles, et teeme oma asjad läbi ja puhastame natuke ja siis teeme lastega koos. Ja et noh tegelikult oli muidugi plaanis üks tants veel õppida, aga millegipärast nagu ühte trenni ei toimunud * khm *. Ja üleüldse, miks meid nii vähe on? Kus see tutiga poiss on? Mariusel oli õigus, meid oli tõesti vähemaks jäänud. Kogu meie laager hakkas meenutama teatud Agatha Christie romaani. Eriti puudutas see veel just Remmelit. Neid oli esialgu kuus, aga esimesena langes Tauri ja Kristjan H viis ta koju. Teisena langes Marta. Haigestunud oli ka Robert, nüüd tuntud ka kui tutiga poiss, oma firmasoengu järgi. Tema oli oma haiguses küll ise süüdi, neil nimelt oli kombeks magada avatud kämpingu-uksega ja Robert magas kohe ukse kõrval. Kusjuures see pole isegi kõige ekstreemsem laagris nähtud magamisviis - Kristjan H nt veetis ühe öö võrkkiiges.

Igatahes üheksa paari asemel oli trennis kuus. Leppisime kokku, et uue tantsuga täna tegelema ei hakka. Mariusele edastaksin siinkohal vähemalt kolmest allikast mulle tulnud arvamuse, et see uus tants iseenesest tundus lahe ja sügisel tahaks ikka ära õppida.

Arutasime lõppkontserti ja kus ruumis see toimub. See oli hea küsimus, me ei teadnud ise ka. Laagriplatsil siseruumis sobivat kohta ei ole, seega arvasime, et teeme siis õues. Mis ei ole üldse ideaalne - maa on ju ebatasane, vihma lubas ka, siis on veel libe ka, lavaproovi koos Mariusega teha ei saa. Aga alternatiive ka nagu ei näinud.

Nojah, eks mõtleb, hakkame trenniga pihta. Varsti ju tuleb Kapten Trumm ja nad tahavad meile oma neli folkloorset tantsu ette tantsida, ütles Marius. Aga see andis mulle idee. Kui lapsed juba niikuinii tulevad ja plaanis on ette tantsida, tulgu juba siis ülejäänud laagrilised ka ja tantsime siin saalis oma asjad ette ära. Muidugi ei ole siis kahjuks kogu publikut kohal, aga vähemalt saame kindlalt tantsud tantsitud, sest õhtuks lubas tõesti halba ilma. Saal on ka tuttav ja praegu on kõik soojad, õhtul keset kontserti hoobist kaks tantsu teha oleks raskem, raudselt läheks rohkem sassi. Kui ilm ja aeg lubavad, siis võime õhtul mingi numbri uuesti teha. Igatahes tundus see Halliki ja Briti ja Caroli arust samuti loogiline, niisiis panime idee lukku.

Varsti oligi juba Kapten Trumm kohal. Nad saabusid täpselt siis, kui me tegime koos muusikaga ühistantsu läbi. Marius hõikas neile, et ruttu nüüd sussid jalga ja võtke kohad sisse, jõuate oma osaks täpselt! Ja oi kus siis läks siblimine lahti! Kõik jooksid ja otsisid ja karjusid oma paarilisi. Ja saidki õigeks ajaks valmis! Loo lõpus tegime siis esimest korda oma plaksud lastega koos ja vähemalt minul läks küll nägu naerule. Nad olid nii energilised ja nii püüdlikud, ma kohe tundsin, et ma pean ka rohkem pingutama. Tegime veel korra terve tantsu koos läbi, siis lapsed enda tantsud ka ja jäimegi publikut ootama.