Laagriblogi: Epiloog

Kirjutab Halliki. 

Ma siis räägin sellest, mis sai edasi sellest hetkest, kui Helin lahkus.

Nimelt koristasid kõik usinalt kämpinguid. Kui Kapten Trumm pakkus laagri vandesse lause "olen puhas ja hoian kämpingu ka puhtana", siis nii ka oli. Nad käisid mu meelest kogu aeg ringi hari käes ja kloppisid üle ukse oma vaipu. Eriti Romet! Viimasel päeval klopiti veel erilise usinusega vaipu ja hari käis kämpingust kämpingusse.

Kämpingud korras, tassisid kõik oma asjad peamaja ette ja sealt edasi tassisid kõik veel ka lõkkematerjaliks toodud hagu algsesse kohta tagasi, sest kahjuks jõudsime laagri ajal teha vaid ÜHE lõkkeõhtu.

Ja oligi aeg laager ametlikult lõpetada. Kogunesime kõik lipu ümber. Natuke nukker oli vaadata, kui väheks meid oli jäänud ja ma ei hakanud tavapärast loendust tegemagi, sest tundus, et siis oleks juba nagu peale lahingut, kui vaadatakse, kui palju on ellujääjaid. Meeleolu oli aga pigem hea. Ütlesin, et kui laagri lahkudes natuke kurb tunne, et laager läbi sai, siis on see õnnestunud. Tundus, et kõigil oli seepeale natuke kurb tunne ka.

Lipu langetamise au said endale Kristjan ja Sander. Nad võtsid selle aeglaselt ja väärikalt alla ja kuna meil laagrilaulu ega ka maatasa hümni ei ole, siis laulsime loomulikult Kasekest. Laulu laulsid peamiselt Kapten Trummi omad, sest neid oli kõige rohkem ja nad ei lasknud häirida, et nad Kasekese sõnu ei tea ka. Ja see tundus juba päris Maatasa liikmete moodi küll.

Seejärel läksin kohvikuruumi, et vaadata üle, kas meie asju ei vedele kusagil ja jäin lihtsalt seda ruumi vaatama. Meenus Kevade filmi üks viimaseid kaadreid, kus õpetaja Laur jääb silmitsema segamini klassiruumi. Kui palju need neli seina on näinud, mida kõike seal on tehtud, ja nüüd on ta vaikne ja tühi. Meenus ka, kuidas Tarmo eile lõppkontserdil kogu seltskonnale õpetaja Lauri sõnadega enne lahkumist muigega kõigile südamele pani, et ärge siis viiulit unustage ja lisas juurde, et need ka, kellel seda ei ole.

Ühesõnaga jäin seda ruumi silmitsema ja unustasin täielikult ära, miks ma sinna olin läinud. Esimene mõte oli ju siiski, et peaks ruumi üle vaatama. Mhm peaks.

Igatahes, kui olime bussis, tuli laagripealik Helen ja ütles, et meil on pilliruumis ühe pilli jalad. Ok, järelikult sünteka omad. Ütlesin ühele Kapten Trummile, et ole hea – too ära. Ja nagu trummid ikka - läksid kambakesi. Ja väga hea, sest lisaks jalgadele tassisid nad bussi juurde veel ühe väikese djembe ja… kidravõimu… Oeh, see oli nüüd küll päris piinlik. Aga hea, et kõik lahenes. Üldiselt olime aga sõiduvalmis. Getter hõikas mulle veel, et Kalver sööb jälle muru. Vastasin, et las sööb - laager on läbi.

Laagriblogi XIV

Viimasel hommikul virgutust ei olnud. Kogunesime lihtsalt ühisele hommikusöögile. Viimase hommiku puhul olid hommikuks pannkoogid. Halliki tahtis lõpukõne pidada, aga taaskord oli keeruline saada kogu see kamp korraga ühte kohta kokku. Lapsed jooksid ringi ja Robert magas.

Kui kõik olid koos, oli aeg lõpusõnadeks. Halliki tänas kõiki laagri eest ja rääkis, et kõik ansamblid on nii eriilmelised ja oma nägu. Kapten Trumm on lihtsalt lõputult energiline ja ei väsi üldse. Koit küsis selle peale lastelt, et noh, kas lähme pärast kulli mängima ja kõik karjusid jaatavalt. MOTT. Edasi Remmeli on korrektne ja täpne, Tulused on ääretult hoolivad ja Ürgsed on nagu kogu selle kamba süda. Ja kui me kõik koos oleme, on meil kokku üks väga tugev seltskond.

Laulsime ka kokkadele tänutäheks. Õigemini oli kohal ainult üks, talle siis laulsime ja mängisime traditsioonilise "Meil hetkeks antud elada". Suuremad olid pillidega, väiksemad tuututasid jälle oma viledega.

Hommikusöögil arutati veel, et huvitav, et Tulused ei võitnud seda parima virgutuse auhinda oma pannkoogihommikuga. Üks arvamus oli see, et pannkoogid olid tõesti imelised, aga virgutusest konkreetselt ei mäleta eriti palju. Mul on tunne, et järgmisel aastal tuleb täpsemalt sõnastada, kas hinnatakse konkreetselt virgutust, või tervet seda hommikut, seal oli erinevaid arusaamu. Robert arvas, et võibolla nad ei oleks pidanud ise Ürgsete poolt hääletama. Tuule ütles, et ta ei hääletanudki, ta hääletas Peamaja poolt! Üle pinkide jooksmine siiski!! Tuule oli ka muide ainus, kes nende poolt hääletas.

Pakkisime asjad kokku. Prooviruumi laua alt ilmus välja kellamäng. Kristjan oli väga pettunud, et selle olemasolust alles nüüd teada sai. Kotti läksid ka “Head Eesti mõistatused”, meie lemmik-ajaviide. Iga kord, kui tekkis mõni pikem paus ja keegi enam midagi teha ei jaksanud, võttis Carol karbist mõistatuste kaardid ja hakkas kõigilt vastuseid nõudma. Need olid ülijaburad, seega fantastilised. Kõik mõtlesid väga hoolega kaasa. No näiteks, mis see on: Pealt must, seest punane, pistad sisse, on mõnus?

Kaloss loomulikult.

Teine meelelahutuslik ese oli minu ostetud väike tsitaadiraamat. Minu väga heal sõbrannal on kombeks kõigile ja kõige peale soovida “Tuult tiibadesse!!”, seega kui ma nägin Kunda Konsumis pisikest tsitaadiraamatut sama pealkirjaga, siis ma loomulikult pidin selle ostma. See oli enamasti laual ja möödakäijad tegid kõik sama rituaali läbi: 1. Näeb raamatut. 2. Loeb kõva häälega ette pealkirja “Tuult tiibadesse” 3. “Aa siin on tsitaadid nagu.” 4. Otsib kuskilt keskelt mingi eriti lambika tsitaadi ja loeb kõigile ette. 5. Paneb raamatu kinni, näeb tagakaanel hinnasilti. 6. “Nii kallis??!!”

Mina, Meelis, Tuule ja Carol läksime Meelise autoga varem ära, sest meil kõigil oli vaja varakult Tartusse jõuda. Pakkisime asjad auto peale, avastasime, et ei mahu, pakkisime osad asjad bussi peale. Taaskord oli Koit abivalmis asjadega aitama. Kui asjad olid pakitud, läksime kämpingute juurde laagrilistega hüvasti jätma. Väiksed tüdrukud kallistasid kõik hästi kõvasti. Mõni lausa kaks korda. Siis jõudsime Tuluste poiste kämpingusse. Vedasime kihla, et Robert on horisontaalselt. Oligi. Leidsime, et nüüd laulame hüvastijätuks kõigile “Meil hetkeks antud elada ja elu tundub nii raskena”, aga ainult sinnamaani. Üllatunud näod olid vahvad, kui lugu niimoodi lõppes.

Edasi Tuluste tüdrukute kämpingusse, kus nüüdseks elas ainult Jasmin, kes tervitas meid sellega, et ulatas Tuulele tema soki. Ka temale laulsime ühe rea. Siis ürgsete tüdrukute kämping, kus nüüd oli ainult Britt. Tema tervitussõnad olid “Te olete ikka veel siin??” Üks rida laulu tallegi. Siis ürgsete poiste kämping, kus olid Sander ja Kristjan, kes tervitas meid fanfaariga. Neilegi laulsime ühe rea ja ütlesime tsau ja läksime ära. Lõkkeplatsil toimetas Halliki, kes ütles, et tema seda rida ei taha kuulda, ta tahab seda teist. Seega meie viimaseks lauseks laagriplatsil jäi “Hei, noored sõbrad, tantsigem, kuni selleks jätkub veel aega!”

Sellega oli meie jaoks laager lõppenud. Kuulsin hiljem, et bussiga reisijatel oli põnevam tagasitee - väljuti hiljem kui plaanitud ja vahepeal parandati bussi ka. Aga kohale kõik jõudsid. Ja kuigi laager lõppes ametlikult kaks päeva tagasi, tundub, et keegi ei ole veel lainelt maha saanud. Hästi tore oli see, kuidas kõik kogu aeg rääkisid, et “järgmisel aastal võiks seda ka teha” või “järgmisel aastal peaks nii tegema”. Mhm peaks. Siiralt loodan, et nende tulevikuplaanidega läheb paremini, kui minul enda omadega läks. Aga tundub, et kõik on ühel meelel, et see järgmine kord kindlasti tuleb.

Kui ma esimeses postituses mainisin, et üks inimene arvas, et võiks blogi kirjutada ja pidasin sellega silmas Hallikit, siis selgus, et neid on ikka hulka rohkem! Tundsin alguses, et no ka kõige parema tahtmise juures ei saa tulla sellist põnevikku nagu maskiblogi, sest maatasa laager lihtsalt ei saa nii pöörane olla, ja et kallid lugejad peavad võibolla pettuma - aga sain vastu hoopis hulganisti toredaid ja toetavaid kommentaare ja kõik olid väga varmad vastama täpsustavatele küsimustele, kui mu enda mälu alt vedas. Aitäh! 

Järgmise korrani!

Laagriblogi XIII

Pärast kontserti tegime ühispildi kogu laagriseltskonna ja laagriülemaga. Nagu aimata võite, ei ole nii suure seltskonnaga ilusa pildi saamine lihtne, eriti kui Kaimar terve aeg oma särki sööb ja ülejäänud trummid laagriülemale sarvi üritavad teha.

Mõned laagrilised läksid pärast kontserti peredega koju, jätsime hüvasti. Lahkus ka meie madrusemütsiga laagriülem. Ütles, et on vaja laevale jõuda.

Kontserdisaalist oli saanud peoruum. Snäkilaud oli kaetud, meeleolu oli mõnus. Teleka külge oli ühendatud Halliki kaamera ja pandi käima meie tantsukontsert, mida vaadati väga huviga ja väiksed tantsisid oma tantse kaasa.

Õhtusöögi ajal olime Kristjaniga arutanud, et ikka jube head sümfooniad ja Kristjan ütles, et tegelikult on tal olemas kogu vajalik helitehnika, et need ära salvestada ja siis ta saab need endale telefonihelinaks panna. Ja see meie prooviruum oleks salvestamiseks ideaalne. Seega võtsime plaani, et pärast kontserti läheme ja mängime lood linti. Niisiis hakkas Kristjan kamraadidega prooviruumist stuudiot tegema.

Peoruumis oli seni tantsuklubi. Tantsisid põhiliselt väiksed. Mängisime ära neile tuttavad tantsud ja lihtsalt lugusid, mida ise tahtsime. Robert näiteks tahtis väga intensiivselt perekonnavalssi.

Keskööks oli stuudio valmis ja salvestamine võis alata. Väsimusaste oli muidugi juba üsna tajutav, aga tuju oli hea. Tegime kohvi, kõrvalmajast toodi snäkilaualt süüa, järelejäänud Remmeli noored (neid oli vahepeal veel vähemaks jäänud) tulid ka meile seltsi. Koit andis mulle oma kommikarbi, mille oli sõbraliku laagrilise tiitli eest auhinnaks saanud, ja ütles, et ma saadaksin selle ringile. Ise võttis koha sisse tugitoolis ja istus meiega koos ringis seni kuni meie salvestasime.

Alguses oli omajagu sagimist, seoses näiteks sellega, et Briti vastselt vahetatud kandlekeel vajas kogu aeg häälestamist. Meie trummar Kristjan P oli pärast kontserti koju läinud, seega Suur Kristjan sai Meeliselt kiire djembemängu õpitoa ja asus ise trummide taha. Sander Lillo sai salvestamiseks Kristjani mandoliini, sest sellele saab juhtme taha panna, aga see hakkas plärisema. Kristjan siis sättis natuke roopi. Ja tegi asja ainult hullemaks. Pluss pill läks nüüd hullult häälest ära. Kristjan pani uuesti häälde, ja viskas siis häälestaja lauale küpsisekaussi. Või nii ta arvas. Tegu oli hoopis arbuusikausiga, seega häälestaja oli nüüd märg ja kleepuv. Paar esimest võtet läks nässu kah, ühes salvestas Kristjan kogemata ainult bassi ja teist ei pannud üldse salvestama.

Saime siis esimese asjaliku võtte tehtud, viimased noodid mängitud ja siis tuleb alati paar sekundit veel vaikust hoida. Aga vaikuse katkestas hoopis nohune Robert, kes kohe pärast viimast nooti lihtsalt otse mikrisse nohises. See pakkus liiga palju nalja. Mingi võte lõppes veel nii, et kõik oli valmis ja tehtud, ja siis Robert korraldas midagi. Ma enam ei mäleta, mida. Matsutas vist. Robert võib ise täpsustada. Üldiselt peab siiski ütlema, et Robert oli ülitubli puldinaaber. Meil olid totaalsed orkestripartiid, aga Robert oli nii asjalik, noodid ja pliiats alati kaasas, märkmed sees, vajadusel noodistas oma partiid ise, ja lõpuks olid tal veel lood peas ka.

Saime esimese loo tehtud ja kuulasime üle ja kõlas üle ootuste hästi. Kuulda olid ka vaiksemad pillid, nt Caroli väga põnev partii. Tarmo andis mingis esimeses proovis Carolile konserviavaja kätte ja ütles, et mängi nüüd. Et sissejuhatuses võiks nagu mingeid heliefekte sellega tekitada. Carol harjutas hoolega ja proovis erinevaid vahendeid, lõpuks otsustas kandlevõtme kasuks. Nüüd salvestuses oli see väga hästi kuulda ka ja tõesti oli lahe.

Siis oli aeg teise sümfoonia jaoks. Seal mängis Kristjan tavaliselt kitarri, seega trummar oli puudu. Aga toas viibis Oskar, ta ju õpib löökpille. Me kutsusime ta meiega mängima, ja Oskar tuligi! Ja mängis kohe väga veenvalt kaasa ja mingit probleemi ei olnud. Meelis kõrvalt noogutas, kui oli vaja mängima hakata, ja uuesti, kui oli vaja mängimine lõpetada. Müts maha - võõra looga üks läbimäng ja kohe linti.

Teise loo salvestamise algus veidi viibis, sest ootasime, kuni Külli duši all käis. Aga ta lubas, et ta on väga kiire! Oli ka. Meie olime ka kiired ja kella poole kaheks olid mõlemad lood salvestatud! Iseenesest väga tubli saavutus, pooleteise tunniga kaks lugu salvestada ja seda veel nii suure koosseisu ja uniste peadega. Aga hästi tore oli. Kõik olid väga asjalikud ja keskendunud ja samas oli hullult lõbus. Pakkisime asjad kokku ja läksime magama. Ees ootas viimane hommik laagris.

Laagriblogi XII

Esimesena kandsid oma lood ette Kapten Trummi lapsed. Neil oli lausa neli lugu! Laulsid ja mängisid oma põhipille, aga ka ise Tarmo juures meisterdatud pille. Tarmo rääkis pärast, et kõige usinam meisterdaja oli Kevin. Tema jõudis teha lausa viis pilli - ja kõik valesti! Ja siis veel ühe õigesti ka.

Minu lemmiklugu Kapten Trummilt oli “Jussil ja Jassil oli pajupill, pisikesel Peetril tore torupill. Tutulutu tutulutu tutulututuuuu”. Iga rea järel oli paus, kus lapsed ükshaaval oma pillidega häält tegid. Kes pajupilliga, kes roopilliga, kes savivilega. Laul räägib edasi sellest, kuidas pillid mängisid nii kõvasti, et naaberküla Kadri ei saanud magada. Kadri küll karjus (ja kapten trummid ka täiesti kõrist): “Minge minema!!!!”, aga pillid siis veel enam pandi üürgama. Ja kapten trummi pillid tõesti üürgasid. Publik muheles saalis, aga esinejad laval ei saanud ka kuidagi naeru tagasi hoida ja mõned bändiliikmed olid sunnitud oma pillimängu katkestama, et lihtsalt täiest kõrist naerda.

Remmeli kandis ette kaks lugu, mis nad Tarmo juures õppisid. Remmeli algselt kuueliikmelisest koosseisust oli laval trio koosseisus Kirke, Oskar ja Koit, pluss siis Tarmo ise lõõtsaga. Tarmo mainis ka, et Remmeli proovid meenutasid teatud Agatha Christie romaani, iga päevaga tuli proovi üks liige vähem ja et hea, et täna laager ära lõppeb, muidu polekski kedagi alles jäänud. Remmeli lood kõlasid väga hästi, eriti meeldejääv oli teine lugu. Tarmo oli poistele andnud ülesandeks ise laulule sõnad kirjutada, aga need osutusid küllaltki vägivaldseks. Kui ma õigesti mäletan, rääkis laul naisevõtust ja pussitamisest. 

Laagris tekkisid ka mõned pillirühmade ansamblid. Jasmin tegi mandoliinidega bändi ja mina viiulitega. Esimesena mängisid oma loo ette mandoliinid - Jasmin, Oskar ja Sander. Minu teada oli see Maatasa Mandoliiniansambli esimene esinemine, varem meil ei olegi vist kunagi kolm mandoliini koos mänginud. Ülilahe.

Mandoliinide loo ajal kogusin juba viiuldajad kokku ja valmistusime oma looks. Elli oli oma viiuliga ilusti minu kõrval, kuulas mandoliine ja ootas meie lugu. Järsku lähevad silmad suureks ja Elli sosistab: “Heliiiiin!” Ma küsisin, mis on? “Ma ei mäleta meie lugu..” Nojah, me ei jõudnudki kõik koos proovi teha. Ma ütlesin, et ärgu kartku, ma mängin temaga kaasa. Seletasin ruttu, mis noote vaja mängida on. Minu lahinguplaan oli mängida esimene läbimäng viisi kaasa, teine läbimäng Elliga tema partiid kaasa ja siis võiks juba kõigil oma osa meeles olla ja saan ise kolmanda läbimängu ajaks teise hääle võtta. Päris nii ei läinud, meil ikka juhtus seal üht ja teist. Aga viiuldajad olid kõik hästi tublid ja iseenesest minu meelest ansambel kõlas väga hästi ja ma olen kõigi üle jube uhke.

Lauluõpituba esines ka, väga korralik koor moodustus meist. Otsustasime siis lõpuks laval, et esitusele tulevad Transvaal ja Põdralaul. Mõlemad ilma saateta, aga väga mitmehäälsed laulud. Robert sai siis lõpuks sõnad minu telefonist ja laulis väga ilusti eest. Transvaal kõlas ka sajahäälselt. Laulutoalised tahtsid laulda ka Lenda lindu, see oleks siis ilus saatega laul. Halliki ütles, et kindlasti teeme, aga pärastpoole. Mhm pärast.

Ja siis oli aeg Tarmo sümfooniateks. Esimene väljakutse oli end üldse lavale sättida. Olime nii harjunud oma prooviruumis ringiratast istuma ja laua peal ja toolidel noote hoidma. Proovisime end paika sättida, aga ilmselgelt laval päris ringis ju istuda ei saa. Noodid jäid mul ju ka kleepimata. Mis oli kohe jama, sest nad ei tahtnud üldse nende toolide peal püsti püsida. Lõpuks kinnitasime oma kaks lehte tooli seljatoe külge Sanderi häälestajaga.

Alustasime lihtsamast ja tegime kõigepealt ära need kaks uut rahvalikku lugu, kus tuleb hoolega taktimõõdul ja pausidel silma peal hoida. Mõistlik otsus, see oli nagu heliproovi eest. Selgus nt, et bassi on vähe ja Meelis keeras juurde, kuigi siis vist sai juba liiga palju. Mina ei kuulnud üldse, mis Tuule teeb, seega sättisime oma asendeid. Ühesõnaga viisime korrektuurid sisse. Sümfooniad läksid iseenesest päris hästi, lihtsalt natuke ebamugav oli mängida nii harjumatus asetuses ja akustikas ja nii, et noot järjest allapoole libiseb. Aga midagi hullu ei juhtunud, pealegi lood olid lahedad ja hästi kihvt oli neid nüüd lõpuks laagrile esitada.

Sellega olid kõik lood ette kantud ja oli aeg kõnedeks ja tänamisteks. Tänati juhendajaid ja kasvatajaid. Tänati publikut, kes, tsiteerides Hallikit “on tulnud kohale kaugelt Tallinnast, Tartust, Narvast! Tegelikult ma ei tea, et keegi oleks Narvast tulnud, aga äkki keegi ikka tuli!” Ja tänati ka laagrilisi, kõik said endale laagriülema käepigistuse saatel tunnistuse laagris osalemise kohta.

Õhtusöögi ajal kuulutas Halliki välja rahvahääletuse, et valida kõige sõbralikum laagriline ja kõige paremini virgutanud ansambel. Oli aeg tulemusteks. Kõige sõbralikuma laagrilise tiitel läks jagamisele Oskari ja Koidu vahel. Täiesti ausalt arvan, et mitte keegi ei kahtle, et see läks väga õigetele inimestele. Nad tõesti olid alati sõbralikud ja väga abivalmid, ja seda kõigiga. Suhtlesid vabalt nii kõige vanemate kui kõige noorematega. Kõige parema virgutuse auhind läks aga Ürgleigaritele, mis minu jaoks oli paras üllatus. Loomulikult tänan kõiki meie fänne ja meil on hea meel, et teile meeldis ja meil oli ka tore, aga ma olin veendunud, et võidab ükskõik, mis teine meeskond. Ja ega valida oli raske, kõik olid nii toredalt ja erinevalt oma asjad lahendanud. Viimase koha saavutas Peamaja, st Halliki ja kasvatajate meeskond.

Aga sellega ei olnud auhinnatseremoonia lõppenud. Ka orienteerumisel oli vaja hääletada. Iga meeskond pidi valima kõige sõbralikuma laagrilise, kõige ilusama poisi ja kõige ilusama tüdruku. Meie meeskond lasi lihtsalt Mirtelil valida, see käis tal ruttu. “Kes on kõige ilusam tüdruk?” “Kirke!” “Aga kõige ilusam poiss?” “Koit!” Aga kõige sõbralikum? “Koit!” Maribel arvas, et Oskar ikka, Oskar annab süüa. Mirtel ei nõustunud, ütles, et kapten trumm jagab ise teistele kommi ja ikka Koit tuleb kirjutada.

Igatahes selgus, et ka siin valiti kõige sõbralikemaks Koit ja Oskar. Iludusvõistlus osutus aga väga põnevaks. Poiste seast nomineeriti nt Kristjan, aga ei olnud täpsustatud, kumb neist, seega nad läksid mõlemad auhindu võtma. Võitjaks aga osutus Koit. Tüdrukute seast olid kõige ilusamaks nomineeritud nii Kirke, Britt kui Carol, aga võitis.. Halliki!!!

Kui kõik kõned olid peetud ja kingid üle antud, tegime lõpulooks uuesti Jussil ja Jassil, seekord kogu laagri seltskonnaga, Kapten Trummid oma pillidel soleerimas. Sellega oli kontsert lõppenud. Aga mitte õhtu.

Laagriblogi XI

Ilmselgelt ma ei jõudnud lõpuks teha MITTE ÜHTEGI asja, mida ma mõtlesin, et peaks. Pärast proovi oli kohe õhtusöök, siis sättisime kontserdiks saali, siis vahetasime Briti kandlel keelt - ja oligi aeg otsas. Publik oli kohal ja kontserdi algus juba niigi viibis. Hakkasime pihta.

Kõigepealt esitasime õues ansamblite kaupa oma teibatantsud. Ja need olid nii lahedad!! Iga ansambel oli neid täiesti omas võtmes lahendanud, aga kõik olid olukorda suhtunud suure tõsidusega ja tulemus oli väga kihvt.

Kõigepealt Kapten Trumm featuring Kristjan H raamtrummil. Või nagu lapsed teda kutsuvad, Suur Kristjan. Ühisesse tantsutrenni jõudes hõikasid lapsed kõik üllatuse ja vaimustusega "Suur Kristjan tantsib!!" Mul jäi mainimata, aga pärast tantsukontserti tantsijaid üles rivistades selgus, et Marius oli lastele hüüdnimed pannud, sest tal ei püsinud õiged nimed meeles. Kaimar nt oli Muruniiduk, sest ta sõi muru. Teiste omad mul ei tule hetkel meelde, võite julgelt täiendada.

Kapten Trummi teibatants oli igati ürgne. Kargasid seal ringi, jalad harki ja karjusid sünkroonis "Kap-ten Trumm Trumm Trumm!" Demonstreerisid ka oma osavust, hüpates üle nii ühest, kahest kui ka liikuvatest teivastest.

Remmeli kasutas muusikana Trad. Attack! - Kooreke. Iseenesest on ju tegemist loitsuga ja kogu see tants mõjus maagiliselt küll. Väga hoolega läbi mõeldud ja väga leidlikud jõu- ja ilunumbrid, mis näitasid nii iga osaleja enda oskusi kui ka head meeskonnatööd. 

Tulused olid tulused, lapsemeelsed ja südamlikud. Muusikaks oli Tujurikkuja teemalugu ja teibaid kasutati nii luuana, millega maad pühiti kui ka nõia kombel lennati. Samuti väga leidlikult olid teibad ära kasutatud ja täiesti omamoodi. Publiku lemmik oli Robert, kes teiste paaristantsu ajal üksinda taustal teibaga ringi kargles.

Meie, ürgsete tants koosnes kahest ristatud teibast ja neljast tantsijast, kaks poissi ja kaks tüdrukut. Mina, Anzela ja Kristjan mängisime muusikaks Jalmar Vabarna - Karmoškale. Nagu muusikas, on ka tantsus A ja B osa. A-osa oli alati sama, aga korduses varieeritud. B-osa on trikitamiseks. Ja iga läbimänguga tõstetakse teibad kõrgemale. Esimene “level” on teibad maas, teine on teibad puusa kõrguselt käes, kolmas on teibad õlal ja neljas teibad pea kohal.

Pakkisin pärast meie tantsu pilli kokku, Koit ja Oskar kiikusid kõrval. Koit küsis, et mida me siis oma lauluõpitoaga kontserdil esitame? Ma täiesti ehmatasin ja ei osanud mitte midagi vastata. Ei tea veel. Tundsin ennast halvasti, et kontsert juba praktiliselt käib ja ma tea ikka veel, mida me laulame, nii halb. Aga poisid hakkasid naerma ja ütlesid, et see läheb blogisse.

Laagrilised ja publik aga suundusid sööklasse, mis oli vahepeal muundunud väga ilusaks ja õdusaks kontserdisaaliks, koos vastava valgustuse ja helitehnikaga. Oli aeg lõppkontserdiks.

Laagriblogi X

Publik pandi lavale istuma ja ootasime oma esinemist. Tuli küll kontserdi tunne sisse. Kõigepealt suured ja Kagu-Eesti süit. Koosneb siis neljast sarnasest Kagu-Eesti tantsust, kus A-osas on enamasti vaja kõndida, aga B-osas on muudkui polka, seega natuke võtab lõpuks ikka võhmale, aga pole viga. Koos väikestega tulid proovi ka Robert ja Britt ja tantsisid ikkagi kõik tantsud ära, niisiis oli meid üks paar rohkem.

Järgmisena tantsis Kapten Trumm, tegime oma tantse kordamööda. Väikeste tantse oli nii tore vaadata, nad olid tantsides lihtsalt nii siiralt rõõmsad, kogu aeg suu kõrvuni, ja samas hästi asjalikult sikutasid üksteist ja tegid oma samme.

Suurte teine tants oli Sõrmelugu-reilender. See tants tekitas meis vastakaid arvamusi. Kõik ei olnud just liiga suured fännid, sest see on täiega väsitav tants. Mina isiklikult ei armasta eriti reilendreid üleüldse. Aga Carolile jälle ei meeldinud just Sõrmelugu, kus peab terve aeg keerutama. Mõtlesime vahepeal, et äkki teeks mõnikord nii, et poisid keerutavad. Lõpuks me leidsime Caroliga, et peaks lihtsalt vahetustega tegema - ma võin vabalt keerutada, aga ei fänna reilendrit, Carol jälle ei taha keerutada, aga võib reilendrit tantsida. Nii hea plaan ju. Aga hää küll, saame hakkama.

Vahepeal tantsisid jälle lapsed ja siis oli aeg teha ühistants. Selleks oli Ivo Linna "Suvi". Tore tants ja Ioomulikult alati plusspunktid Ivo Linna eest. Minu arust läks üllatavalt hästi, arvestades, et me kõigest kaks päeva seda õppisime ja esimesel päeval poolest aru ei saanud. Väikesed tulid lõpus juurde ja tegid väga veendunult meiega koos oma plakse. Õudselt kihvt oli neid vaadata. Hakkasin vahepeal proovis mõtlema, et ma olin nendega umbes täpselt sama vana, kui ma lapsena seda tantsu õppisin. See ja Kalamees on üldse ühed mu esimesed mälestused rahvatantsust, nii et hästi vahva oli vaadata nüüd kapten trummi samu asju tantsimas.

Kontsert läbi, võtsime rivvi, Marius pidas lõpukõne. Ütles, et areng on olnud näha nelja päevaga, või noh, tähendab kahe päeva, paus, kahe päevaga pigem * khm *. Ütles veel, et Laurentsius jäi nüüd täna tegemata, aga ta saadab kellelegi loo ja tahab videot vastu, kuidas me kätekõverdusi teeme.

Pärast trenni oli vaba aeg Tarmo tunnini, aga seekord ei olnud aega kohvitada, sest õhtusel kontserdil tuli ju ette kanda oma loodud teibatants ja me polnud sellega isegi alustanud. Või noh, teibad olid olemas ja Meelisel ja Sanderil vist mingi idee ka. Niisiis võtsime teibad ja läksime telki lavale. Meelis, Sander, Carol ja Britt teivastega, Anzela karmoškaga ja Kristjan H.. tekiga. Kui laagri unimütsi tiitel tuleks välja jagada, siis see läheks talle (Robert tihedalt kannul). Kristjan kurtis millalgi laagri alguses, et tal on liiga viisakad kämpingukaaslased. Isegi kui ta keset päeva magab, nad kohe toimetavad hiirvaikselt, et mitte ta und segada, mistõttu Kristjan suutis nii mõnegi õpitoa lihtsalt maha magada. Üldiselt nii Roberti kui Kristjani puhul võis kindel olla, et nende kämpingut külastades leiab nad horisontaalselt.

Proov oli edukas, saime minuti pealt oma tantsu valmis ja olime täpselt õigel ajal Tarmo õpitoas kohal. Kahjuks minuti pealt jõudmine tähendas, et mu nüüdseks juba traditsiooniline kohvipaus jäi ära, sest ma lihtsalt ei jõudnud selleni. Tarmo arvas, et pole viga, tee rahulikult kohvi - muidu pärast oled proovis terve kaks tundi kõigi peale hästi kuri. Leppisime kokku, et see on teiste hüvanguks oluline tõesti, nii et alustasime prooviga mõned minutid hiljem, nii et soovijad jõudsid endale kohvi teha.

Võtsime asendid sisse ja ootasime edasisi juhtnööre, aga neid ei tulnud. Tarmo ütles, et tema enam ei kamanda, peaproov ju ja nüüd tuleb ise hakkama saada. Niisiis me lõime ise lood lahti ja mängisime ette ja Tarmo kommenteeris ja parandas ja ja tegi veel mingeid muudatusi. Proovi lõpus lasi ta meil kohad ära vahetada, et kuuleksime vahelduseks enda kõrval teisi mängijaid. See oli üllatavalt segadusttekitav! Lugu ju oli täpselt sama, aga see, et ühel pool mängib kandle asemel mandoliin ja teisel pool viiuli asemel karmoška, lõi minu mõtted alguses küll sassi. 

Tarmol olid nüüd dirigeerimisest ja flöödist vabad käed ja nooti ka ei jälginud, seega ta tantsis mööda tuba ringi ja mängis meiega kaasa, kasutades instrumentidena nii Halliki plokkflööti, kui ka kõike muud, mida leidis. Küüslauguleibade purk oli shakeriks, küpsisekarp tamburiiniks, rütmipillina läks käiku ka Briti kannel. Ühtegi akordi peale ei pannud, vaid lihtsalt hoidis ühe käega õhus ja teisega lõi väga energiliselt lahtisi keeli. Ühe keele lõi katki ka. Britt ei olnud sel hetkel toas, kui Tarmo ta pilliga ringi tantsis, saabus just siis kui lugu lõppes ja Tarmo ütles, et "näe ainult üks keel läks katki." Aga polnud viga, mul olid varukeeled olemas ja Tarmo lubas ära vahetada. Taaskord jõudsin mõelda, et peaks ikka noodid ära kleepima. Mhm peaks. Halliki tuli ja ütles, et peaks kava läbi mõtlema. Mhm peaks.

Laagriblogi IX

Ausalt oleks tahtnud pärast karaokeõhtut kauem magada, aga tuli hoopis kõige varasem ärkamine terve laagri jooksul. Ei saa ju magades teisi virgutada.

Kahjuks Ürgleigarid ei olnud oma virgutusega pooltki nii energilised kui Kapten Trumm või nii läbimõeldud kui Remmeli, või nii hoolivad ja entukad kui Tulused. Me leidsime, et me oleme juba ürgsed ja vanurid ja ega ei jaksagi siin noortega sammu pidada.

Äratusega tegelesid Meelis ja Kristjan. Meelis mängis torupillil Griegi Hommikumeeleolu, mis oli vist ka ainus kord terve laagri jooksul, kui torupill välja võeti. Kristjanil oli.. fanfaar. Spetsiaalselt Jõgevalt äratuseks toodud!
Virgutust viis läbi Carol. Carol on ju paberitega füsioterapeut, kes töötab Tartu Hooldekodus. Leidsime, et Caroli vanurite võimlemine on täpselt meie tase. Me Kristjaniga panime kokku ka vastava playlisti.
Nii me siis virgusime, tasa ja targu, Carol juhistele lisaks julgustavaid sõnu ütlemas, taustaks mängimas sellised hitid nagu "Kallim, hõbedaselt sul juba helgib juuksekuld", "Ei me ette tea", "Noorus on ilus aeg", "Las mööduvad aastad".
Hommikusöögil rääkisime Hallikiga, et peaks pärast kindlasti õhtuse kontserdi kava läbi mõtlema. Mhm peaks.

Pärast hommikusööki leppisime viiulitega proovi kokku. Kohale jõudis neljast kutsutust kaks. Martal oli halb hakanud ja Elli.. Ma ei teagi, kus ta oli. Ta alati tuleb ise õigeks ajaks, nii et ma ei läinud teda otsima, et küll jõuab. Aga kui ikka ei jõudnud, läksin vaatama, kus ta on. Elli jooksis kuskil kaugustes teiste lastega ringi ja ei olnud üldse seda nägu, et oleks proovi tulemas. Ma leidsin, et las ta siis jookseb, tal tuli eile kindlalt välja, ja selle aja peale kui ma talle järele jooksen ja me pilli lahti pakime, on prooviaeg otsas ka. Harjutasime siis praegu kolmekesi, aga et pärast peaks siis kindlasti kõik koos läbi tegema. Mhm peaks.

Laulutunni tegime lühikese. Mulle tundus, et kõigil on endal palju tegemist ja harjutamist, et teeme lihtsalt oma kontserdi lood läbi. Mõtlesime, et Robert võiks õhtul põdralaulu eest võtta, aga selle sõnu laulikus ei olnud, nii et peaks pärast sõnad välja kirjutama. Mhm peaks.

Pillitunni tegime ka lühikese. Harjutasime põhiliselt Tarmo lugusid. Eriti palju pinget pakkus üks uutest lugudest. Seal oli väga vahelduv taktimõõt, aga kaks lööki oli kõigil vaja pausi pidada. Harjutasime seda vist kümneid kordi, sest iga kord läks kellelgi meelest ära. Ja kusjuures alati erinev inimene ja alguses läks täpselt ringiratast ka, ühesõnaga see hakkas juba meenutama mingit mängu, kus igas voorus langeb keegi välja. Lõpuks saime ikkagi enam-vähem käppa.
Harjutasime ka sümfooniat. Kermo peab lugu alustama ja ta oli kaval ja pani endale metronoomi telefonist õige tempoga käima ja siis ühte kõrva klapi, kust seda kuulata. Me vist püsisime selles tempos paar takti, aga vähemalt algus sai õigesse temposse.

Muidugi enne kui me üldse mängima hakkasime, tuli parmupill kätte saada, see nimelt kukkus diivani vahele. Aga kuidas saada kätte diivani vahele kukkunud parmupill? Tuleb ka teine parmupill diivani vahele ajada. Ja siis sellega sikutada. Mõtlesin, et kui kontsert on mujal kui siin ruumis, siis peaks läbi mõtlema, kuidas ja kuhu noodid panna, peaks kindlasti pärast noodid kokku kleepima. Mhm peaks.

Pärast lõunat oli jälle trenniaeg! Teadsime, et täna on lühem trenn, sest tunni aja pärast tulevad juba väiksed, et meiega koos ühistantsu harjutada. Marius ütles, et teeme oma asjad läbi ja puhastame natuke ja siis teeme lastega koos. Ja et noh tegelikult oli muidugi plaanis üks tants veel õppida, aga millegipärast nagu ühte trenni ei toimunud * khm *. Ja üleüldse, miks meid nii vähe on? Kus see tutiga poiss on? Mariusel oli õigus, meid oli tõesti vähemaks jäänud. Kogu meie laager hakkas meenutama teatud Agatha Christie romaani. Eriti puudutas see veel just Remmelit. Neid oli esialgu kuus, aga esimesena langes Tauri ja Kristjan H viis ta koju. Teisena langes Marta. Haigestunud oli ka Robert, nüüd tuntud ka kui tutiga poiss, oma firmasoengu järgi. Tema oli oma haiguses küll ise süüdi, neil nimelt oli kombeks magada avatud kämpingu-uksega ja Robert magas kohe ukse kõrval. Kusjuures see pole isegi kõige ekstreemsem laagris nähtud magamisviis - Kristjan H nt veetis ühe öö võrkkiiges.

Igatahes üheksa paari asemel oli trennis kuus. Leppisime kokku, et uue tantsuga täna tegelema ei hakka. Mariusele edastaksin siinkohal vähemalt kolmest allikast mulle tulnud arvamuse, et see uus tants iseenesest tundus lahe ja sügisel tahaks ikka ära õppida.

Arutasime lõppkontserti ja kus ruumis see toimub. See oli hea küsimus, me ei teadnud ise ka. Laagriplatsil siseruumis sobivat kohta ei ole, seega arvasime, et teeme siis õues. Mis ei ole üldse ideaalne - maa on ju ebatasane, vihma lubas ka, siis on veel libe ka, lavaproovi koos Mariusega teha ei saa. Aga alternatiive ka nagu ei näinud.

Nojah, eks mõtleb, hakkame trenniga pihta. Varsti ju tuleb Kapten Trumm ja nad tahavad meile oma neli folkloorset tantsu ette tantsida, ütles Marius. Aga see andis mulle idee. Kui lapsed juba niikuinii tulevad ja plaanis on ette tantsida, tulgu juba siis ülejäänud laagrilised ka ja tantsime siin saalis oma asjad ette ära. Muidugi ei ole siis kahjuks kogu publikut kohal, aga vähemalt saame kindlalt tantsud tantsitud, sest õhtuks lubas tõesti halba ilma. Saal on ka tuttav ja praegu on kõik soojad, õhtul keset kontserti hoobist kaks tantsu teha oleks raskem, raudselt läheks rohkem sassi. Kui ilm ja aeg lubavad, siis võime õhtul mingi numbri uuesti teha. Igatahes tundus see Halliki ja Briti ja Caroli arust samuti loogiline, niisiis panime idee lukku.

Varsti oligi juba Kapten Trumm kohal. Nad saabusid täpselt siis, kui me tegime koos muusikaga ühistantsu läbi. Marius hõikas neile, et ruttu nüüd sussid jalga ja võtke kohad sisse, jõuate oma osaks täpselt! Ja oi kus siis läks siblimine lahti! Kõik jooksid ja otsisid ja karjusid oma paarilisi. Ja saidki õigeks ajaks valmis! Loo lõpus tegime siis esimest korda oma plaksud lastega koos ja vähemalt minul läks küll nägu naerule. Nad olid nii energilised ja nii püüdlikud, ma kohe tundsin, et ma pean ka rohkem pingutama. Tegime veel korra terve tantsu koos läbi, siis lapsed enda tantsud ka ja jäimegi publikut ootama.

Laagriblogi VIII

Õhtuseks tegevuseks oli karaoke. Jah, te lugesite õigesti.

Mina ja Kristjan H valmistasime siis ette, Kermo oli ka abis ja ühendas kõik diskotuled ära, lapsed ümber jooksmas. Kõik olid küll väga abivalmid ja küsisid, kas saab midagi teha, aga neid abistajaid oli niii palju, et me leidsime, et võivad aidata sellega, et lähevad õue mängima. Ja läksidki ja me saime suletud uste taga vaikuses edasi toimetada.

Kõik läks kenasti ja graafiku järgi, panime just heliprooviks Kaelakee hääle peale, kõlarid ja mikrid töötasid, telekas sõnad jooksid, nii hea pidu oli! Aga siis kadus internet ja tagasi ei tulnud. Kristjanil oli õnnestunud mu läpakas lennurežiimile panna ja ma ei saanud seda enam sealt kuidagi maha, seega me ei saanud netiga ühendada ja kõik oli halvasti. Igalt poolt proovisin, aga see lennurežiim ei läinud ära! Tegin restardi. Ikka sama. Jõudsid juba mõned ürgsed, ka Meelis. Küsisin nõu. Meelis ütles, et ma tegin praegu vaese mehe resa, aga "have you tried turning it off and on again?" Ei. Tegime seda. Ei aidanud seegi, hoopis Windows hakkas uuendusi installima.

Olin selleks hetkeks tubli viisteist minutit vähemalt jamanud, kui Kristjanil hakkas koitma. Tuli arvuti juurde ja vajutas mingit salajast nuppu. Ja oligi korras. Ühesõnaga talle meenus, et kõrvaklapiauku otsides ta oli mingi väikse imeliku nupu leidnud ja mõelnud, et huvitav, mida see teeb. Noh nüüd me siis teame, et paneb lennurežiimile.

Edasi läks kõik sujuvalt. Avasime uksed ja lasime lapsed tuppa. Vahepeal oli ka laud kaetud - kogu selle salajase kraamiga, mis me eile Kunda konsumist olime kokku ostnud. Pluss suur ja imehea šokolaadi-kirsitort, mille lõikamise taustaks sai sünnipäevalaps loo valida ja selleks oli muidugi "Eile käisin linna vahel ma ja ostsin kuus jäätist, millest kaks ära sõin." Võimalik, et laulsime veel sünnipäevalaulu. Igatahes olid olemas kuldsed õhupallid 2 ja 3, mida Carol ja Anzela jäälilledele omaselt segiläbi presenteerisid, mistõttu tuli Kapten Trumm kollektiivselt küsima, kas Meelis sai siis 23 või 32. Ma küsisin, mis nad ise arvavad. Arvamused jagunesid umbes pooleks.

Plaanis oli küll teha karaokeõhtu, aga soojenduseks pani Kristjan niisama mõned lood mängima ja VÄGA hea playlist oli ja meil läks lihtsalt diskoks kätte. Kõlas Anne Veski ja Spice Girls vaheldumisi ja sinna vahele lihtsalt kõike head ja paremat, mida vähegi suudate ette kujutada. Mingil hetkel oli kogu laager korraga tantsupõrandal, väiksed suurtel kukil.
Said ette näidatud oma parimad tantsuliigutused, täiest kõrist kaasa lauldud, lastega "Kes aias" tantsitud, nii hea pidu. Ülimalt meelelahutuslik on see, kui väga Kapten Trumm armastab kätekõverdusi teha. Iga natukese aja tagant oli üks trumm põrandal pumpamas ja hetkega olid kõik teised trummid ka maas ja terve põrand oli täis kätekõverdusi tegevaid lapsi.

Disko oli väga menukas ja kestis nii kaua, et lapsed pidid juba magama minema. Lapsed seega karaokeni ei jõudnudki, aga eks siis järgmine kord.
Suurte jaoks oli aga karaokeõhtu avatud. Asju üles sättides arvas Kristjan, et on juba soome karaokebaari vaib küll, ja et ta võib vabalt õhtujuht olla. Ja nii saime me endale kogu õhtuks soomekeelse, silmnähtavalt ja kuuldavalt elu ja paljusid karaokeõhtuid kogenud konferansjee - Jussi. Leidsime, et teeme julgustuseks otsa lahti ja lõpetame selle poolelijäänud Kaelakee hääle ära. Pool aega kõlarid vilisesid ja diskost olin mina vähemalt juba hääle ära karjunud, aga teate, öösel diskovalguses KAELAKEE HÄÄLT karaokes laulda, duetipartneriks üsnagi Ivo Linna hääle, aga pigem jörpalike tantsuliigutustega Jussi - fantastiline. Lihtsalt mida veel üldse elult tahta. See oli nagu eluunistus, mida ma ei teadnud, et mul on. Jussi tänas publikut ja ütles, et teie ees olid Jussi ja Jutta.

Edasi läks lahti kõige segasem karaokeõhtu, mida ma näinud olen, aga see oli imeline. Absoluutselt kõik numbrid olid elamuslikud, mainin siinkohal ära vaid mõned paljudest pärlitest. Halliki tellis Susan Boyle'ist inspireeritud Memory, ta kunagi esitas seda maja sünnipäeval. Lavale jõudes taipas Halliki, et tookord kontserdil oli nii, et ta ju tegelt viisi täpselt ei teadnud ja mina olin kardina taga ja laulsin kaasa. Ja et ta endiselt seda viisi ei tea. Seega sai mulle teine mikker ja saime emaga duetti laulda, publikus süttisid telefonide tulukesed.

Remmeli esines alati kollektiivselt, nende repertuaari kuulusid My heart will go on ja Ojalaul. Anzela ja Carol esitasid Taukari "Kell kuus", Anzela osaks siis vokaal ja Carolil sõnu otseselt ja hingestatult tõlgendav moderntants, millega korraks liitus ka Jussi. Tuule ja Kristjan laulsid tohutu energiaga mingi eriti raju jaapanikeelse anime laulu, mille ainsad ingliskeelsed sõnad olid "1999 bizarre summer". Kristjan tegi ka soolonumbri laulust "Tequila". Geniaalne valik, konkreetselt terve laul on instrumentaal ja neljal korral tuleb õigel hetkel öelda tekiila. Vapustav õhtu. Kuskil enne ühte leidsime, et peaks vist otsad kokku tõmbama. Lõpulooks sai hääletatud Neiu mustas kleidis, lootuses, et meil on midagi koreograafiast meeles. Ei olnud.

Järgnes ühine koristamine rahustava soome popmuusika saatel ja seejärel otse magama, sest hommikul oli meie, Ürgleigarite, kord teisi virgutada..

Laagriblogi VII

Neljapäev ja Meelise sünnipäev.

Neljapäeval oli tuluste kord virgutada. Siseinfo ütles, et kui nad äratusega Meelise kämpingu juurde jõuavad, on plaan äratuseks sünnipäevalaulu laulda. Me leidsime oma kämpingus, et tahame ka laulda. Seega ärkasin seekord lausa enne äratajaid ja vaatasin hoopis õues äratamist pealt. Kindlasti mõtlete, et kuidas siis tulused teisi äratasid? Meeldetuletuseks, et seni on äratatud akordioniga, akordioni ja teivaste lärmiga, ja vilepillikooriga. Tuluste äratus oli Illos valts.

Ülejäänud virgutus oli täpselt sama armas. Oli tehtud väga mõnus playlist eestimaisest (pärimus)muusikast, kõik koguti ringi ja igaüks näitas ühe harjutuse ette, mida siis kõik koos tehti. Väga mõnus. Aga see ei olnud veel kõik. Oli aeg minna hommikust sööma ja selgus, et tulused olid kõigile pannkooke teinud! Tulused avasid oma kohviku ja jäid ise teisi teenindama, serveerisid igaühele koogi nende soovitud lisanditega ja joonistasid vahukoorega peale vastavalt soovile naerunägusid, südameid, initsiaale, viiulivõtmeid..

See oli nii armas, mul tulid lihtsalt pisarad silma. Väga tihti on nii, et kui kuskil laagrites vms antakse kellelegi võim määrata kellegi teise tegemisi, siis seda kasutatakse kohe ära ja pannakse teised kõiksugu ebameeldivusi läbi elama. Aga tuluste hommik oli nagu üks pehme pai. Terve see seltskond ärkas kell kuus, et ühiselt kogu laagrile pannkooke küpsetada. Lihtsalt niisama. Ja siis jagasid kõigile õnnelikele laagrilistele need kunstiteosed kätte ja ise jõudsid viimastena sööma. Suured kallistused kõigile tulustele, te olete lihtsalt nii armsad.

Meelise sünnipäeva puhul said kõik kommi ka ja laulsime veel ka teist ja kolmandat korda sünnipäevalaulu.

Edasi läks kõik jälle tavapäraselt. Laulutuba ja pillitund ja lõuna. Ja trenn. Seekord tuli minna. Aga inimeste väsimus ei olnud kuhugi kadunud ja survestatud Halliki tegi taas kõne treenerile ja ütles, et tehku pigem rahulikult. Trennis tervitas meid Marius, kes pani lihtsalt terve trenni meile puid alla, et me eile ei tulnud. "Tore teid näha, eile millegipärast jõudsid ainult väiksed trenni.. Täna sain ka juba kõne, et suured küll täna tulevad, aga ära sa nendega mitte midagi tee! Muidu pärast jälle blogist saan lugeda, kuidas Marius väsitas ära." Seoses sellega, et selgus, et Marius ka blogi loeb - trenn oli imeline ja kõik olid õnnelikud ja mitte keegi ei väsinud hetkekski ära ja kõik oli megaperfektne ❤️❤️
Ei tegelikult oligi tore trenn, õppisime uut tantsu ja selgus, et see on lõppkontserdil väikestega ühislugu. Boonuspunktid selle eest, et sai jälle Ivo Linna saatel tantsida.

Pärast trenni olid mul isiklikult küll vaba ajaga suured plaanid, aga ma olin täiesti kustunud ja veetsin iga minuti sellest voodis ja seega ei oma ülevaadet ka teiste tegemistest.

Tarmo tunnis jätkasime nende kahe uue ja segase looga. Aga me olime neid juba hommikul omavahel harjutanud, nii et oli juba oluliselt vähem segane. Sümfooniaid viimistlesime ka, harjutasime lausa metronoomiga. Tarmo tunnid olid ilmselt minu lemmiktunnid igas päevas. Ülimõnus on toredate inimestega head muusikat teha, pluss dirigent-helilooja Tarmo on ülipädev ja mõnusa energiaga ja seadetes oli parajalt pusimist, et igav ei hakka, aga samas liiga palju stressi ka ei tekita, pluss mulle meeldis balanss selle vahel, kuidas ta ühest küljest teadis väga täpselt, mida ta tahtis, aga samas andis ka vabadust ise oma partiisid kujundada.

Poolteist tundi möödub alati lennates ja ongi aeg õhtusöögiks. Õhtuseks tegevuseks oli seekord aga midagi erilist.

Laagriblogi VI

Kolmapäev.

Virgutuse eest vastutas seekord Kapten Trumm. Äratuseks kõlasid isemeisterdatud vilepillid ja võimlemiseks tuli teha iga pingi peal kaks kätekõverdust. Lihtne ja lööv. Aga sellega asi ei lõppenud. Oli aeg banaanikulliks. Ja mind valiti kulliks. Õnneks Kaimar oli ka kull, muidu oleks võinud kõik lihtsalt ringi jalutada, ma pigem ei olnud väga ohtlik.

Laulutuba läks muidu kenasti, ainult jube külm oli. Laulikust suurem enamus on nüüdseks juba tuttavad lood, lisaks tegime veel mõned laulikuvälised setu laulud.

Pilli harjutasime ka, oma lugusid ja Tarmo sümfooniaid. Tekkis mingi hetk, kus enamik tuluseid ja ürgseid olid majas ja Halliki oli ka. Mainiti, et ei jaksa üldse trenni minna ja edasi läks arutelu, et aga äkki jätaks täna ära. Kaks päeva on trenni tehtud, kaks päeva tuleb veel, äkki oleks mõistlik lasta puhata. Leiti, et oleks mõistlik jah. Mõned inimesed olid puudu, seega mõned paarilisteta, mõnedel olid jalad väga läbi ja mõned olid lihtsalt väga väsinud. Et jätaks ära, oleks pikem paus ja saaks puhata ja pilli harjutada ja jaksab homme jälle. Hääletati poolt. Halliki tegi Mariusele kõne ja nii saigi.

Mina sisustasin pausi viiulite prooviga, õppisime ühe ühisloo ära. Edasi tiksusin majas, kirjutasin blogi, harjutasime pilli ja jõime väga palju kohvi. Väikesed väsinud ei olnud ja nemad käisid ilusti trennis.

Õhtul ootas meid taas Tarmo ansamblitund, valminud oli ka teine sümfoonia, samuti väga lahe lugu. Neli minutit enne proovi lõppu leidsime, et on aeg veel kaks täiesti uut ja väga segast vahelduva taktimõõduga lugu õppida.

Pärast õhtusööki oli vaba aeg. Mina, Carol ja Piret käisime Kunda konsumis krõpsu, kommi, puuvilja ja šampust ostmas, küll hiljem kuulete, miks. Halliki ja Britt läksid kõndima, et samme täis saada. Ürgsed ja Tulused mängisid lauamänge.

Plaani järgi pidi edasi tulema lõkkeõhtu, aga ilm oli väga tuuline ja ei tahtnud lõket teha. Mõtlesime, et teeks siis õues mingeid spordimänge, aga jube külm oli ja pealegi me pidime ju puhkama. Lõpuks otsustasime, et teeme meeskonniti aliast. Siis saame kõik toas olla, saame jälle meeskonnas midagi teha ja võiks kõigil lõbus olla. Halliki koostas meeskonnad, mina mõtlesin sõnu kahes raskusastmes, pisut lihtsamad kapten trummile ja pisut keerulisemad teistele. Eriti mul mingit inspiratsiooni peale ei tulnud, vaatasin aga toas ringi ja panin nähtu ja sellega seostuva kirja.

Meeskondi oli viis, kõigis oli üks ürgne, üks tulune, üks Remmeli ja üks kuni mitu kapten trummi. Kõik meeskonnaliikmed said 45 sekundit, et püüda seletada ära 3 sõna. Mõnel jäi aega puudus, mõni seletas 10 sekundiga. Üldiselt kõik meeskonnad olid väga tublid. Hästi huvitav oli kuulata, kuidas erinevad inimesed seletasid ja eriti vahva oli muidugi väikeste trummide seletamist vaadata. "See on oranž ja lõigatakse kaheks tükiks", seletas Romet. Meeskond pigem ei arvanud selle peale kohe ära, millega tegu, aga siis ütles Jasmin malbelt õige vastuse: porgand. Sander Lillo ja Tuule vastasseis oli samuti põnev.

Sander: Ootad seal..

Tuule: Bussijaam!!

Sander: ..rongi

Ühtlasi pakuti huvitavaid sõnu nagu nisuleib, jõulukuusepuu jms.

Viimaseks ringiks said aga sõnad otsa. Ma ju lugesin küll hoolega, ma ei tea, kuidas nii läks. Igatahes Halliki mõtles siis viimase vooru sõnad. Mis oligi samas aus, sain seletada kellegi teise mõeldud sõnu.

Kuid siis! Halliki ja Külli pidid ka omavahel sõnu seletama. Selleks mõtles iga meeskond kaks sõna, ühe Küllile ja teise Hallikile, nii et kokku said kumbki 5 sõna, mida seletada. Natuke panime neile siis aega ka juurde, kui rohkem sõnu on.

Esimesena seletas Halliki. Esimene sõna oli "triiksärk". Halliki hakkas kohe pantomiimina etendama pesu triikimist, aga eriti tore oli see, et ta tegi seda loomulikult otse publikusse ja keeras Küllile selja. Kogu see etendus pakkus loomulikult palju nalja publikule, aga ka esinejatele endile. Kuidagi nad selle ära arvasid. Järgmine sõna oli klavessiin, see läks vist pigem valutult. Siis aga tuli “metskits” ja sellest nad enam jagu ei saanud. Halliki seletas intensiivselt, et Bämbi!!! ja küsis, kus bämbi elab ja Külli vastas, et džunglis. Selleks ajaks olid mõlemad osapooled juba naerukrampides ja mitte väga pädevad. Kahjuks sai aeg läbi ja saagiks jäigi kaks sõna viiest.

Siis oli Külli kord seletada. Kui Halliki korraldas laval publikule suuri etendusi, siis Külli istus oma toolil, jalg üle põlve ja seletas sealt. Esimene sõna oli kaljutuvi. “Signe Kivi mees.” “Kalju!!” “Valge lind, lendab rahus.” Paus. Mõlemad osalejad olid naermisest pisarates ja ei suutnud midagi öelda. Lõpuks suutis Halliki vastata: “Kajakas!” Selle peale naerdi veel rohkem ja sõna ikka ära ei arvatud. Lõpuks kuidagi see vastus tuli. Järgmine sõna oli tedretähnid. Sellega läks pigem lihtsalt. Järgmine sõna oli luuletus ja see osutus üllatavalt raskeks. Külli küll seletas, et poeedid kirjutavad neid, aga tolku sest polnud. Ka selles voorus arvati ära kaks sõna viiest. Sellega siis meie aliaseõhtu ka lõppes. Me küll väga kutsusime seda duot lavale tagasi, sest neil jäi terve ports sõnu seletamata ja see oli parim meelelahutus, aga kahjuks nad ei olnud nõus. Niisiis jäid seletamata sõnad ksülofon, parabool, põldmari ja kõrvavaik.

Laagriblogi V

Teisipäev.

Kui Halliki akordioni-äratus mu und ei häirinud, siis Remmeli oma küll. Maribel lärmas edukalt akordioniga ja teised kasutasid oma teibaid selleks, et neid mööda kämpingute seinu/katuseid lohistada, ja see tegi juba päris korralikku lärmi. Remmeli virgutus oli samuti hästi läbi mõeldud - virgeks sai nii vaim kui keha. Kõigepealt oli viktoriin, kus tuli teada nt Koidu ja Kirke täisnimesid, toolide arvu sööklas, mitmes suvelaager Maatasal on jne. Võitsid Ürgleigarid ja auhinnaks oli luba esimesena hommikusööki võtta. Hommikuvõimlemiseks tegime ühe korra “Pea ja õlad, põlved-varbad”. Ja siis veel korra, sest Halliki tahtis filmida ka. Suurepärane virgutus, aitäh Remmeli.

Edasi läks päev juba tuttavas rütmis - hommikusöök, laulutuba, ansamblitunnid, trenn. Seekordne trenn oli juba väsitavam, pluss kaheksa minutit enne trenni lõppu leidis Marius, et nüüd on aeg teha jõutrenni. Peale pandi Ivo Linna lugu, kus poisid tegid kätekõverdusi iga kord, kui lauldi Laurentsius, ja tüdrukud, kui mainiti mõnd nädalapäeva. Täna on igatahes mitmed kurtnud, et käed on valusad.

Vaikne aeg pärast trenni kulus seekord mitte nii väga kohvitades, vaid pigem kõik lihtsalt magasid. Hiljem selgus, et tegelikult olid kohalikud kasvatajad teinud osade inimestega sööklas Eesti mängu. Halliki pärast küsis, et miks nii vähe osalejaid oli, aga kõigi vastus oli üks - me magasime.

Siis oli aeg Tarmo ansamblitunniks. Kui eile tutvusime lihtsalt kahe polkaviisiga, siis tänaseks oli Tarmo valmis kirjutanud terve sümfoonia. Partituurid anti ette, kuigi ausalt öeldes me sealt esimese pilguga palju välja ei lugenud. Tarmo ütles, et see on taotluslik, et siis me ei jää nooti vaatama, vaid õpime ruttu pähe. Sümfoonia oli üsna väljakutseid pakkuv ja alguses oli kõigil suur segadus. Proov oli töine, keskendumine maksimaalne, tulemus.. Noh vajab veel harjutamist. Aga lugu oli väga lahe, ja oli väga mõnus pusimine, ja üldiselt oli meeleolu väga hea ja nalja sai palju. Carol oli ahastuses, aga muidu oli okei.

Pärast õhtusööki nägi päevakava ette, et kohtume 21.30 lõkkeplatsil. Tekkis vaba aega, mina tulin meie prooviruumi blogi kirjutama, aga kuidas sa kirjutad, kui sõbrad tulevad kõrvale, võtavad pillid kätte ja hakkavad laulma. Seadsime hoopis "Lenda lindu" mitmehäälseks. Täiesti kvaliteetaeg. Ta natuke nii kipubki siin minema - mõtlen mina, et kirjutan vaikselt omaette, aga tulevad sõbrad pilli mängima või juttu ajama ja arvuti jääb sinnapaika. 

Kogunesime siis määratud ajal lõkkeplatsil ja selgus, et meid ootab ees orienteerumismäng! Pandi meid pikkuse järjekorda ja jagati viieks. Meie meeskonda kuulusid näiteks mina, Sander, Maribel ja Mirtel. Mängujuht andis meile juhised, et kõigepealt antakse nimekiri asjadest, mis tuleb kokku koguda ja kes esimesena valmis saab, võib esimesena rajale minna. Nii kui ta start ütles, oli Mirtel juba poole laagriplatsi peale jooksnud ja karjus “Lähme!!!!” Meie karjusime vastu “Kuhu???” ja kutsusime Mirteli tagasi, et juhised enne läbi lugeda, kui jooksma hakkame. Nimekirjas oli alguses mainitud hambapasta, ja nii kui jõudsime selle ette lugeda, oli Mirtel juba oma kämpingu poole jooksmas. Selle aja peale, kui lugemisega nimekirja lõppu jõudsime, oli ta tagasi, hambapasta kaasas. Selgus aga, et nimekirjas oli veel asju, mida leidub Mirteli kämpingus, nii et ta jooksis uuesti asju tooma. Maribel asus käbisid korjama. Meie Sanderiga kirjutasime tähestikku. Saime esimesena oma asjad kokku, seega võisime starti asuda.

Esimene vihje ütles, et leidke katusel asuv pihlakas. Või noh, päris nii otsesõnu ei öelnud, tuli nuputada oranžide marjadega puud. Katusel kasvav puu kõlas keeruliselt. Tulime kõigepealt maja poole ja vaatasime ümberringi, aga ei leidnud midagi. Tuiasime tükk aega, kui Mirtel ütles, et ta teab küll, kus pihlakad on. Katusest ei teadnud midagi. Aga jooksime tema järel mäest üles ja tõepoolest, keldri kohal kasvas pihlakas! Sealt tuli leida järgmine vihje. “Ma tean, kus vihje on, me enne nägime!” hõikas Mirtel ja hakkas väga vilunud liigutustega mööda puujuuri keldri katusele ronima. Ja tõepoolest, tõmbaski puu tagant välja ümbriku lipikutega ja hüppas sellega kohe alla meie juurde. Aitäh, Mirtel, aga see on vaja tagasi ka panna… Pole probleemi, Mirtel vinnas end jälle üles ja libistas uuesti alla. Siis jõudis korraldaja ja imestas, et nemad küll seda ümbrikku nii kõrgele ei pannud.. Tundub, et enne mängu algust olid nobedamad käed ja jalad esimese punkti juba läbinud.

Järgmine vihje peitis end kasvatajate maja juures. Seal otsisime päris kaua. Käisime ümberringi ja järgmine meeskond jõudis juba järele, seega üritasime mõlemad otsida nii, et teisele midagi ei reeda. Järsku märkas Maribel, et vihjed on lillepotis. Kutsus Mirteli endale rõdu ääre juurde ja sosistas kõrva, kus see on. Mirtel üritas seda salaja kätte saada, kui teised ei näe, aga teised olid kogu aeg ümber.. Napsasime selle siiski ära. Järgnevad punktid viisid meid veel kämpinguid üle lugema, auto rehve mõõtma, liivaga täidetud pudelit üle võrgu viskama, ümber pesumaja käbidega teatejooksu tegema jne jne. Üldiselt meil oli täiesti toimiv meeskond - Mirtel oli kiire ja krapsakas, Maribel märkas esimesena vihjete sedeleid, Sander oli praktiline ja nuputas asju välja. Mina hoidsin asju.

Aga siis läksid meeskonnad kaheks. Väiksed jäid laagriplatsile, aga suured pidid omavahel kokku saama, nende jaoks ei olnud mäng lõppenud. Meile anti uued vihjed. Kristjan H puudus orienteerumiselt. Halliki ei osanud ka seletada, mis tal viga on. Kristjan ise päeval ütles, et tal on õnnestunud laagri jooksul korduvalt tegevusi lihtsalt sõna otseses mõttes maha magada. Eeldasin, et praegu oli siis veel üks neist kordadest.

Pidime suunduma mere poole, aga tee peal tuli kõik koos käest kinni teed ületada; teha pilt, kus on peal kõigi jalad; teha pilt, kus kõik on kivi peal; laulda üks poiste valitud laul (Kesha - Tik Tok), laulda üks tüdrukute valitud laul (Õtak tulõ).

Hakkasime lähenema merele. Kirjas oli, et leidke kunstvalgustusega ala. Ja ennäe - Kristjani sinine auto ootas meid, tuled põlemas. Eeldasime, et see on see. Edasi ütlesid juhised, et kikitage kõrvu ja otsige edasi. Eeldasime, et ju siis on Kristjan kuskil oma kitarriga mängimas. Kuulasime. Ei kuulnud. Aga meri oli üsna vali, ju siis ei olnud kuulda. Astusime lihtsalt mere poole. Märkasime, et linnuses põlevad küünlad. Meelis, Carol ja Sander olid enne orienteerumist just linnuse juurde jalutanud ja ütlesid, et siis küll küünlaid ei olnud. Järelikult tuleb sinna poole suunduda. Võtsime siis suuna linnusesse, kui märkasimegi Kristjanit tornis meid avatud kätega ootamas.

Linnusehärra Kristjan tervitas meid pidulikult, õnnitles raja läbimise puhul, ja premeeris meid kotitäie banaanidega. Ega ausalt kõht oli tühi küll. Kuid see polnud veel kõik! Välja ilmus ka kast Maatasa laulikutega. Ja ka see polnud veel kõik! Ilmus ka Meelise kitarr. Ühtlasi ilmus ka VÄGA palju sääski. Kuid linnusehärral oli sääsemürk olemas ja see täiesti toimis. Ja nii me sättisime end linnuse müüridele istuma ja laulsime küünlavalgel päikseloojangul kahe kitarri ja meremühina saatel laulikust lemmiklaule.

Õudselt ilus oli. Mõtlesin, et lõunaeestlased nagu me oleme, ega võibolla liiga tihti ju mere äärde ei satugi, vähemalt mina mitte. Igal juhul kuidagi eriline tunne oli laulda kõiki neid meremeeste laule, vaadates lõputut merd ja kuulates lainete loksumist. Laulsime ka Ilusal suveõhtul. Tundus temaatiline. Oli tõesti ilus suveõhtu ja “vaatsin Balti mere ilu ehakullala läikimas” sobis ka. Viimaseks lauluks tegime Villakombalii. Ilma kitarrideta, merekohina saatel. Sättisime tagasi. Teised jalutasid tagasi, minul õnnestus orienteerumisel oma jalad villi joosta, seega jäin Kristjaniga küünlaid kustutama ja tulime koos autoga tagasi.

Autos jõudsime juttu ajada ja selgus, et me tõlgendasime oma meeskonnaga üht-teist teisiti kui mõeldud. Näiteks see, et autotuled on kunstlik valgus. See ei olnud üldse plaanis, Kristjan lihtsalt ise leidis, et võiks meile auto sinna jätta, et oleks tore. Kunstlik valgus pidi olema hoopis need küünlad. Ma mainisin, et kikitasime kõrvu küll, aga ei kuulnud midagi. Kristjan ütles, et noojah, see võibolla tulenes sellest, et ega ta ei teinud ka midagi. Ta jõudis ise väga napilt asjad valmis vahetult enne kui me jõudsime. Tal endal oli ka paras seiklus sinna jõuda. Nt natuke aega enne merd on üks värav, kust tegelikult ei ole lubatud läbi sõita. Helistas korraldajale, et mis ta teeb, korraldaja ütles, et kui keegi tuleb pahandama, siis ütle, et Uuno lubas. Sellega oli siis korras. Edasi tuli leida sobiv koht. Et võiks ju olla linnuses, aga merevaatega.. Otsis siis kohta, ja leidis ka. Tõesti väga väga kaunis oli.

Ühesõnaga oli väga armas õhtu. Tagasi jõudes oli kell juba südaöö kandis, nii et sättisime kõik otse magama - hommikul lubas meid äratada ja virgutada Kapten Trumm.

Laagriblogi IV

Laagri avamiseks kogunesime kõik lõkkeplatsile. Meeleolu oli ülev. Laagriülem ootas, uhke müts peas. Halliki seisis lipuvarda juures, käes MAATASA LIPP! Publik ootas pinkidel. Pillimehed olid valmis hümni mängima (Kasekest). Kuid siis selgus probleem.

Lippu ei saanud heisata. Lipuvardas lehvis vimpel, mis ei tahtnud sealt sugugi maha tulla. Saadi aru, et see vimpel on kuidagi lipuvarda küljes kinni, nii et seda ei saa lihtsalt alla tõmmata. Mis nüüd saab?

Edasine meenutas juba mõnd vana muinasjuttu, kus kolm küla kangemat poissi käisid ükshaaval jõu ja nõuga katsumusi lahendamas, et kuningatütar ja pool kuningriiki endale saada. Esimesena proovis Sander. Tasa ja targu, nõuga, mitte jõuga. Võttis aga nöörid kätte ja üritas kuidagi osavalt ja täpselt seda vimpli kinnijäänud otsa nagu vist üles visata, et see sealt üle tuleks. Proovis ühtpidi ja teistpidi, aga ei midagi. Järgmisena tuli Kristjan H. Kõigepealt jõuga, nööridega. Tulemuseta. Seejärel vaatas lipuvarrast, et kas ei saa seda lihtsalt maha võtta. Ühe kruvi jõudis juba väljagi võtta. Siis küsis, kas see plaan sobib. Leidsime, et laagriülem peab kinnitama. Ülem oli aga läinud ritva otsima. Seega panime hääletusele. “Lugupeetud laagrilised. Kas kõik on nõus, et me võtame selle masti nüüd lihtsalt maha?” Vastuseni me ei jõudnudki, sest saabus kolmas õnneproovija - laagriülem isiklikult. Tarmo oli juba enne arvanud, et kui oleks kuskil mingit pikka ritva, siis saaks äkki.. Aga me pigem ei osanud küll öelda, kust võiks laagriplatsilt leida ma-ei-tea-mitme meetri pikkust ritva. See teda ei heidutanud ja ülem läks siiski missioonile. Ja uskumatu, õige pea oli ta tagasi ja laskus uhkelt mäest alla - kahe kanalisatsioonitoruga! Need said siis üksteise sisse pandud ja nagu tellitult oli tulemuseks peaaegu täpselt lipuvarda pikkune toru.

Niisiis nagu ka muinasjuttudes, tuli võitjaks see kolmas katsetaja. Aga sellega siiski veel asi ei lõppenud. Vimpel oli vaja kätte saada, aga ühe mehe jõust selleks ei piisanud. Niisiis ühendasid kolm vaprat oma jõu, vinnasid suure toru püsti ja hakkasid lipuvardale lähenema. Rahvas juhendas, kui palju veel, ja kolm kanget hakkasid vimplit sihtima. Meie leidsime, et see hetk vajab nüüd küll taustaks Kasekest. Mõeldud-tehtud. Niisiis vaatasime Kasekese saatel pealt, kuidas Tarmo, Kristjan ja Sander hiiglasliku kanalisatsioonitoruga üritasid EV100 vimplit kätte saada. Ja nad said!

Leidsime, et on täiesti aus, kui sama kolmik nüüd selle lipu heiskab. Et hetk oleks pidulikum, mängisime seekord Kasekest valsitaktis.

Järgmisena oli aeg ansamblite esindajatel ülemale raporteerida, kas kõik on kohal. Olid. Järelikult võis anda laagrivande. Ülem luges ette ühiselt koostatud kodukorrapunktid: Luban, et kämpingualal ei lärma; hoian puhtust; külla minnes koputan ja ootan vastust; ei söö muru jne. Tavalised asjad. Meie hõikasime pärast igat punkti ühiselt “Jah!”. Kõige olulisem punkt oli see, et olen alati rõõmsasti nõus kõikide Halliki jooksvate ideedega.

Vanne antud, oli aeg tutvuda majavaimudega. Esimesena Kapten Trummi omaga. Lapsed teatasid selle peale, et aga neil läks see katki. Aga pole viga, teevad kohe uue. Läksime siis nende kämpingu taha ja leidsime eest väikse vaimu nimega Hants. Väidetavalt oli vaimul võime koeraks muunduda, seoses sellega, et nad leidsid metsast koeramänguasja, aga kahjuks koer oli ära kadunud.

Järgmiseks Remmeli vaim. Maapinnale olid laotatud käbid ja muu kraam ja moodustus nuttev nägu. Noored rääkisid juurde ka terve legendi Buratinost, kes tegeles salaja joomisega, aga jäi isale vahele. Isa küsis, et Buratino, kas sa jood?? Buratino vastas eitavalt, aga nina hakkas valetamisest kasvama ja isa võttis selle lihtsalt maha. Sellest siis see känd.

Tuluste vaim oli pigem minimalistlik. See koosnes ühest jalgadega käbist. Ta nimi on Kaarel. Ta võime oli see, et ta räägib null detsibelli valjusega, aga kui panna ta kõrva äärde, siis on kuulda käbi häält. Carol ei kuulnud.

Ürgleigarite vaim oli eelmisest õhtust pisut väsinud, aga pole viga. Meie vaim Viktor püsis kenasti püsti. Vaimu võime on peletada kutsumata külalisi. Sääski peletab ka, aga sääsed lähevad halbade inimeste peale. Niisiis, kui sääsed söövad, siis tea, et oled selle ära teeninud. Kuigi tundub, et Viktor koosneb ainult peast ja õlgadest, siis see ei ole nii - tema keha jätkub maa all kilomeetrite kaupa (Tartuni välja).

Nonii, väga tore, aitäh kõigile - ütles Halliki. Aga ei läinud läbi. Nõudsime kasvatajate vaimu ka näha. Õnneks oli kämpingutest majja täitsa paar sammu kõndida ja mõtlemisaega. Kohale jõudes ootas meid.. Tühjus. Aga kasvatajad seisid pidulikult ja Halliki hakkas legendi rääkima. Vaimu nimi oli Maa Tasa ja teda näevad ainult tõelised maatasalised. Nii et kui ei näe, siis tee omad järeldused.

Siis saime ühtlasi teada, mida teivastega teha tuleb. Teibatants. Laagri lõpuks tuleb luua uus teibatants. Lihtne.

Seejärel oli esimene lõkkeõhtu. Võtsime laulikud ja hakkasime soovilugusid laulma. Üsna pea oli aeg Kapten Trummil magama minna. Nad olid suures lauluhoos ja üldse ei tahtnud. Lubasime, et võivad ühe lõpuloo valida. Nemad valisid muidugi “Papal oli rikas põld”. Kes ei tea, siis selle looga käib kaasas järgnev legend. Vanatüdruk oli õhtul saunas ja kurat ukse taga ootamas. Aga vanatüdruk oli kaval ja ütles, et oota ma kohe tulen, ma laulan enne ainult ühe laulu. Ise aga valis nii pika laulu, et jõuaks päike tõusma hakata ja Kuradi võim kaoks. Ja siis laulis seda laulu, mida Kapten Trumm tahtis laulda. Ühesõnaga, meid ootas ees pikk laul. 

Ega me isegi väga kauaks ei jäänud. Laulsime veel mõned laulud, viimaseks looks tegime Villakombalii (“see lambalaul”, nagu üks kolleeg ütles) ja sättisime magama, et hommikul ärgata Remmeli äratuse peale.

Laagriblogi III

Laagrihommikud algavad meil ühise virgutusega, mida veab iga päev eest üks ansamblitest. Esimesel hommikul virgutas meid Halliki. Kõigepealt käis kämpingute juures akordioniga äratamas ja seejärel tuli läbida lõkkeäärne takistusrada, mis põhiliselt koosnes pinkidest. Tunnistan ausalt, et sel hommikul ma virguma ei jõudnud. Halliki akordionimäng ei olnud vähemalt meie kämpingusse kuulda, seega magasin üsna rahulikult, ja kui mina virguma jõudsin, oli virgumine juba lõppenud. Väiksed kapten trummid veel kõndisid mööda pinke, nemad olid ka hilinenud. Aga läbisid raja igati edukalt.

Pärast hommikusööki läks Kapten Trumm Halliki ansamblitundi ja ülejäänud Maatasalised kogunesid minuga laulma. Laagriks sai valmis Maatasa laulik, nii et tutvusime sealt võõramate lugudega ja tegime tutvust ka seto laulu traditsioonidega. Pärast seda oli aeg ansamblitundideks. Remmeli läks Kristjan H tundi ja Tulused ja Ürgleigarid minu juurde. Meie võtsime ette pmst kogu maatasa repertuaari, mis meil akordiraamatus kirjas ja hakkasime lihtsalt järjest minema. Vaatasime, mida on vaja harjutada, parandasime ja puhastasime lugusid. Jõudsime poole peale. Remmeli noorte käest küsisin, kuidas neil läks ja mida nad tegid. “Me tegime.. midagi.” Kapten Trummi omad ütlesid, et õppisid uue loo ära. Eriti keegi ei tahtnud avaldada, millega nad tegelesid, aga pole viga, kõik on kuulda reedesel lõppkontserdil, tulge kuulama!

Seejärel oli aeg lõunaks ja pärast seda esimeseks tantsutrenniks. Omavahel arutasime, et loodame, et Marius kohe esimese trenniga ära ei tapa. Pole ju kuude kaupa midagi teinud. Aga Marius alustas trenni sõnades, et me oleme esimene seltskond, keda ta nüüd pärast kuudepikkust pausi näeb ja ta ise ei ole ka terve aja jooksul ühtegi tantsusammu teinud, nii et hakkame rahulikult pihta. Õppisime ära süidi Kagu-Eesti tantsudest. Trenni lõpus pani Marius tüdrukud ja poisid eraldi seda läbi tantsima, et näha, kui palju tegelikult ilma paariliseta meeles on. Mõtlesin, et aga palun, minul on peas, võin üksi tantsida küll! Jõudis savikoja venelase b-osa ja no tavaliselt seal tuleb end ümber pöörata ja aeglaselt kummardada, nii et seda ma siis tegin. Kahjuks oli tegu seatud süidiga ja mingit kummardamist seal ei olnud, vaid terve ülejäänud ring lendas mulle oma polkaga peale, kui ma seal üksi kummardasin jube pidulikult. Üldiselt oli täiesti mõnus esimene trenn. Vähemalt enamus ütles, et oli parajalt raske. Mõni ütles, et ta nüüd vist ei tõuse enam kunagi voodist.

Edasi tuli Kapten Trummil tantsutrenn. Saan aru, et see läks ka hästi, ja et lapsed on väga väsimatud. Trenni lõpuks tehti veel 30 minutit erinevaid kullimänge, sest nad lihtsalt ei väsinud ära! Üldiselt ma kahjuks Kapten Trummi tegemisi eriti ei näe, meil on alati samal ajal mingi teine tund. Aga Halliki lubas, et lisab ise nende tegemiste kohta kommentaarid juurde.

Pärast tantsutrenni on selline vaikne puhkuseaeg. Ürgleigarid enamuses olid majas, jõid kohvi ja mängisid pilli. Ootasime ka pikisilmi Tarmo Kivisilla saabumist, sest esiteks pidi temaga algama ansamblitund, teiseks ta on laagriülem ja enne ei saa laagrit avada, kui Tarmo pole jõudnud. Aga Tarmo jõudis! Edasi jõime juba koos kohvi ja arutasime, mis lugusid oleme Maatasaga mänginud, mida mitte, mis pille keegi mängib jne. Tarmo kuulas, vaatas ja läks siis üleskorrusele plaani tegema. Tunni aja pärast väljus koos nootidega ja hakkasime kahte Ott Hiiopi polkat õppima. Üsna krõbedad lood, pusimist jagus ja kellelegi ei halastatud, kõik pandi viisi mängima, aga tund oli väga meeleolukas. Veerisime lõpuks viisid ära, Tarmo ütles, et öösel siis paluks selgeks harjutada ja homseks pähe tempoga 138. Järgnes õhtusöök ja pärast seda oli aeg laagri avamiseks, kuid keegi ei valmistanud meid ette selleks, mis toimuma hakkas.

Laagriblogi II

Toolsesse jõudes jagasime kõigepealt end kämpingutesse ja sättisime õhtusöögile. Kokatädi oli väga tore, aga mures, et äkki ei ole piisavalt ja läks autoga ära süüa juurde tooma. Tagasi jõudis ta vaagnatäie friikate ja viineritega - täpselt selleks ajaks, kui kõik olid lõpetanud.

Üldiselt oli edasi vaba õhtu. Korraks rivistusime kõik koos lõkkeplatsi juurde, et infot saada. Selgus, et meeskonnamängud ei ole ainult seikluspargi teema, vaid jätkuvad ka laagris. Endiselt tehakse asju ansamblitena - Kapten Trumm, Remmeli (seekord koos Tauriga), Tulused ja.. Kuidas neid Suuri peaks nimetama.. Ürgleigarid. Me otsustasime, et oleme Ürgleigarid.

Halliki andis igale ansamblile ka esimese ülesande - teha looduslikest materjalidest oma kämpingute vahele majavaim. Esitleda tuleb neid laagri avamisel, seega oma valik, kas hakkate kohe tööle või ootate viimase hetkeni. Majavaimule tuli ka nimi panna ja võimed anda. Lisaks tuli igal ansamblil välja mõelda kaks reeglit, et koos tekitada laagri kodukord. Leida tuli ka teibatantsuks sobivad teibad.

Lapsed panid kohe jooksuga kämpingute poole vaimu tegema ja said selle ka kõige esimesena valmis. Remmeli leidis see-eest esimesena teibad. Tulused tundusid üsna muretud. Ürgleigarid läksid metsa inspiratsiooni otsima. Kõndisime maanteeni, leidsime ägeda tüki puukoort ja kõndisime tagasi. Sander meisterdas lõkkeplatsil puuokstest pea jaoks võre. Edasi otsustasime, et see tuleb käbidega täita. Kahjuks võrestik ei olnud väga tihe ja käbid hakkasid väljuma. Järelikult tuleb samblaga polsterdada. Saatsime Kristjani metsa sammalt korjama. Ta kadus sinna väga pikaks. Naases koos jupi sambaga. Töötas! Aga vähe on. Kristjan jälle metsa.

Seejärel leidsime, et sõnajalad võiks juusteks olla. “Et oleks nagu.. Hello!”, tsiteerides Britti (“hello” käib koos vastava žestiga, kus parem käsi tuuakse parema kõrva juurde). Britt kordas seda žesti õhtu jooksul mitmeid kordi, me küll lõpuni välja polnud päris kindlad, mida see pidi tähendama, aga see oli igati veenev ja me nõustusime.

Viktor (meie vaim) sai veel endale selle ägeda puukoore habemeks, piibu suhu, sõnajalad juusteks ja oksad sarvedeks. Tegime talle ka õlad ja ühe jäseme. Selleks ajaks oli õues juba täiesti pime ja toimetasime taskulambi valgel. See meid ei takistanud. Vaim vajas silmi ja nina. Kristjan oli vahepeal veel uuesti kadunud, aga ilmus järsku peotäie õitega. Ta leidis, et need on ilusad ja äkki sobiks silmadeks. Puulehtedest ja ristikutest said seega silmad. Aga nina? Mingi mädand seen loomulikult. Leidsime, et on juba kaunis küll, tegime välguga ilupildid ja läksime magama - kell oli juba palju, pealegi ürgleigarite soovitud päevakorrapunkt oli, et öörahu võiks alata kell kaheksa, me rohkem ei jaksa.

Laagriblogi I

Maatasa suvelaager 19.-25. juuli 2020
Kirjutab Helin.

Laagriblogi I

Ehk Maskiblogi järg enneolematu populaaruse tõttu rahva tungival nõudmisel (üks isik).

Kuna sel suvel ühtegi festivali ei toimu, otsustasime oma ootamatult tekkinud vaba aja sisustada hoopis pikema suvelaagriga. Otsustasime ka esimest korda laagerdada kõik koos - nii Maatasa suured kui ka Kapten Trumm.

Laagrisse väljumine oli 19. juulil kl 14 ja esimest korda kogunesime kõik Era 2 asemel Jaama tänaval. Kui oma perega Jaama jõudsime, siis Tuule esiti ei väljunud autostki. Ta oli veendunud, et me võtame sealt mingid asjad vms ja sõidame siis Erra edasi. Oi seda šokki, kui ta taipas..

Väljumine viibis veidi, sest otsiti banaane, aga leiti õige pea ja väiksed poisid tassisid kõik kibekiiresti bussi. Sõit oli üsna pikk, aga meeleolukas. Pole ju viis kuud kokku saanud ja juttu jätkus. Minu ees istusid kaks Kapten Trummi, kes vaatasid aknast välja, vahepeal kontrollisid, kas mina ka vaatan, ja vana lagunenud kasvuhoonet nähes otsustasid, et see on nüüd nende kämping.

Esimene peatus oli Lontova seikluspargis. Laagrilised jagati viiestesse meeskondadesse ansamblite kaupa. Kapten Trummi lapsed olid ühes meeskonnas ja läksid kohe Hallikiga koos oma rada läbima. Omaette meeskonna moodustasid veel Tulused (Tuule, Jasmin, Robert, Kermo, Kristjan P), Remmeli (Kirke, Marta, Maribel, Koit, Oskar) ja Suured (Meelis, Sander, Kristjan H, Carol, Tauri). Mina jäin kahe jalaga maa peale, elasin sealt kaasa ja valvasin mulle taskutesse hoiule antud telefone, prille, autovõtmeid.

Kui Kermo oma päikseprillid mulle hoiule andis, leidsime, et kes kindlasti peaks oma prillid hoiule andma, on Robert. Me teame küll, kui hea õnn tal nendega on. Robert: “pole vaja.” Also Robert: pillab prillid pärast kahte esimest sammu. Liialdamata. Kaks sammu esimese raja esimesel platvormil ja prillid juba lendasid. Õnneks platvormile. Robert ei heitunud ja prille endiselt hoiule ei andnud.

Suured asusid esimesena vasakpoolse raja peale. Nii palju kui ma aru saan, siis tuli rada läbida kujutledes, et turvaköisi ei ole ja tasakaaluks üksteisele toetudes. Lisaks tuli seal nuputada, kuidas köite kinnitusi ümber tõsta ja kuidas raskust jaotada jms. Tundus paras pähkel ja vähemalt Meelist ja Kristjanit nägin küll oma turvaköite otsas kõlkumas. Hiljem läbisid selle raja ka teised meeskonnad. Remmelil võttis see rada vist kõige rohkem aega, aga osaliselt vist sellepärast, et nad lihtsalt ei ulatunud. Tulustel läks üsna ruttu, kuid ilma ühe liikmeta. Tuule oli vahepeal oma kätele haiget teinud ja loobus.

Vasakult teine rada kujutas endast trossi, mida mööda sai oja ühelt kaldalt teisele laskuda. Kõik meeskonnad aitasid ilusti oma liikmeid sealt ükshaaval üle. Suurte meeskonnale andis kohalik korraldaja-onu lisaülesande, selle huntide ja kitsede mõistatuse, et kuidas saaks kõik lambad ühele kaldale nii, et ikka hunt ära ei sööks vms. Meeskond asus kohe hooga mõistatust lahendama. Kõlasid erinevad teooriad, ja et asi ikka selge oleks, mängiti olukord kaldal olles läbi. Onu ütles, et tegelikult kunagi ükski meeskond ei viitsi seda mõistatust lahendada, vaid sõidavad niisama üle oja. Aga ei, Suurtel käis suur ajutöö ja onu vaatas mõttekäiku pealt, uhkus silmis. Varsti oli plaan valmis ja väga elegantselt kahe kaupa lenneldi ühelt kaldalt teisele.

Samal ajal kõrvalrajal Tulustel nii elegantselt ei läinud. Järgmisel rajal oli neli paralleelset trossi, mida mööda tuli kõrvuti kõndida üksteisest kinni hoides. Sama raja oli varasemalt täiesti edukalt läbinud Remmeli, tasa ja targu. Tulustel aga oli hoog sees. “Nii, 3 2 1 läks!!!” ja hakkasid kõik koos reipal sammul tulema, siis kaotasid tasakaalu, jäid seisma, õõtsusid küljelt küljele - ja kukkusid kõik puntras rippuma. Pole viga, tuju oli üleval ja vinnasid ise ka end üles. Ja läks uuesti. “3 2 1 läks!!” ja läbiti vist lausa järgmine meeter, kui jälle olid kõik puntras üksteise seljas rippumas. Seekord aga oli olukord vähem naljakas. Tulused olid kõik üksteisele otsa kukkunud ja mõnigi sai haiget, aga Jasminil kukkusid prillid alla ojja. Vaatan uuesti rajale ja kaldale läheneb reipal sammul Robert, üksinda. Tulused andsid alla.

Jasmini prillidega läks kõik siiski hästi. Kohalik onu tõmbas kummikud jalga ja läks ojja, samal ajal teine töötaja oli üleval trossidega ja juhendas, kust poolt otsida. Onu tõmbas ojast välja täiesti terved ja kriimudeta prillid.

Kaks rada oli veel, aga need olid pigem sündmustevaesed. Igatahes kõik olid väga tublid ja väga vaprad ja rajad said läbitud. Läksin tagasi majja, kus kõik oma rakmeid tagastasid. Tuule istus oma väga valutavate peopesadega. Carol näitas, kus tal sinikad on. Meelis küsis töötajalt plaastrit, tal jooksis sõrmest verd. Oskar sidus ka paar näppu kinni. Saabusid Remmeli tüdrukud ja küsisid “Kus see plaastritädi on?” Väga hullusti keegi siiski viga ei saanud, tuju oli hea ja emotsioone palju. Sõitsime edasi laagripaika.

Maskiblogi VI

Lõppkontserdile viis rongkäik, mille ettevalmistamine võttis kõvasti rohkem aega kui selle läbimine. Nagu mainitud, võtab tavaliselt kultuurimajast kooli kõndimine umbes 30 sekundit. Aga rongkäik läks ringiga ja hästi aeglaselt, venitasime vb isegi 5 minutit täis?

Ootasime rongkäiku ja korraldusi, Mairis oli jälle kuskile kadunud. Vahepeal olin täheldanud mustrit, et iga kord kui Mairis ära kaob, ilmub ta mõne hetke pärast kostüümi ja akordioniga välja. Läksime kultuurimaja juurde, kus rühmad kogunesid. Keegi tädi hakkas meiega läti keeles vestlema. Sorry? Näitas teiste rühmade juurde, et võtke sappa.

Tuju oli hea, rühmad kogunesid, meie ees olev rühm ja meie mängisime vaheldumisi pille, üks seeliku ja patsidega mees pakkus vahepeal suupisteid. Aga ilm oli väga väga külm ja tuuline. Enam ei kurtnud, et kasukatega palav on. Tagantjärele mõeldes ma oleks ikkagi pidanud end veel rohkem ära polsterdama vist, igatahes mina jäin haigeks. Täna kooriproovis selgus, et teisedki. Aga sel hetkel ma väga ei pannud tähele, tõmbasin lihtsalt räti rohkem ümber ja uudistasin toimuvat edasi.

Rongkäik oli elamus - õigemini ükskõik mis tegevus on elamus, kui sul on mask ees. Nt rongkäigu joondumise jälgimine oli võimatu - ma ju ei näinud enda kõrvale. Pole veel niimoodi rongkäigus kõndinud, et absoluutselt ei näe, kus su naaber on, vaid kõnnid kõrva järgi ja kuulad, kus karmoška on. Väga edukas süsteem see ei olnud, paar korda koperdasin Tuulele otsa ja paar korda avastasin end üksi kuskilt muru pealt teistest meetrite kauguselt.

Jõudsime siis rongkäiguga kooli õuele jõe äärde, sinna oli lõke süüdatud. Kõik osalejad seisid suures ringis ja oli muljetavaldav vaatepilt küll. Kontserdil tegid rühmad veel ühe lühikese numbri, palju kutsuti rahvast ka kaasa tantsima. Paras pidu oli. Meie kasutasime aega veel kõiksugu piltide tegemiseks. Tantsiti, lauldi, mängiti. Ühel Kameruni neiul läks mask põlema. Tal oli see suur õlgedest kübar-mask peas ja lõkkest vist midagi lendas pähe, igatahes see hakkas tossama ja kohalikud tõmbasid talt selle peast ära ja viskasid maha ja trampisid peal. Neiu ise oli parajalt segaduses. Tuule kommenteeris, et kellel tuleb mõte veebruaris sellise tuulega lõke teha, kui kõik on veel õlgedest kostüümides ka. Mina mõtlesin kohe meie festivali peale.. :D

Tänamine ja tänukirjade jagamine oli ka. Kui meie kord oli, siis ei mainitud Maatasa nime ega Tartut, vaid lihtsalt - "Igauni!" Esinemisega oli sama ja üleüldse iseloomustas seda feestivali. Väga midagi aru ei saanud, mis toimub, aga kui keegi karjub "Igauni!", tasub püsti hüpata. Toimis.

Meie tegime enda esituse ajal jälle tatsumise tantsu. Halliki idee oli, et siis kui me kisame “Mart külib põllupeenraid”, võiks kõik hästi kõrgele hüpata, seega ma palusin Mairisel selle ära tõlkida. Tõlkis ka, kahjuks keegi ei hüpanud. Pärast esinemist pakuti kuuma putru, minul hakkas sellest natuke soojem küll. Tegime veel igasugu sõbrapilte. Mina tegin Ivarsiga koos pildi. Õigemini kaks pilti, sest tal oli ju kaks nägu ja mõlemad olid vaja jäädvustada. Ceiruleits tegi lõpulood, kolistati hästi palju kellakesi ja festival sai läbi. Me tahtsime nende viljapeade-viljakustegelastega ka pilti teha. Onud ütlesid, et ok, saab. Aga kui viimased kellukesed olid helisenud, läksid järjest lõkke juurde ja viskasid oma õlgedest kübarad lõkkesse! Väga paljud viisid oma kaunid kostüümid või aksessuaarid lõkkesse. Õnneks mõni onu jättis ikka pähe ka ja saime pildi ära teha. Samal ajal kui pilti tegime, hakkasid onud kõrval laulma, et “kurva eesti poiss” ja küsisid siis, et mida see tähendab ja ütlesid, et see on üks kuulus laul. Küsisin täna Katrina käest, et mis teema sellega on, Katrina naeris, saatis lingi ja ütles, et lätlased armastavad eestlasi. https://www.youtube.com/watch?v=NPAMW1OdJIA

Ceiruleitsiga tegime ka ühise pildi.

Kontsert kestis tegelikult vb tunnikese, aga mul oli küll tunne nagu oleks tundide ja tundide kaupa seal lõkke suitsu ja tuule käes olnud. Mitte et ma üldse kurdaks! Aga tore oli küll, kui sai tuppa sooja ja lõunat sööma. Võtsime kostüümid ära, aga mul oli külm nii sees, et hirmus tahtmine oli kõik uuesti selga panna. Kõik meie riided ja pillid lõhnasid lõkkesuitsu järgi.

Lõuna oli jälle väga maitsev ja tuju oli hea. Loomulikult oli vaja kokkadele laulda. Ja korraldajad olid ka kõrvallauas, nii et otsustasime, et teeme kingitseremoonia seal ära. Tõime pillid ja lõpuks ometi saime tänamise laulu pillidega teha! Kuulsid seda ainult valitud, aga eks nad olidki kõige olulisemad. Tänasime kokkasid ja korraldajaid ja umbes täpselt siis ilmus Mairis ka välja. Laulsime siis ära ja kallistasime ja tänasime veel vastamisi. Anna ütles, et me veel kuhugi ei liiguks ja saatis kellegi korraks midagi tooma. Seni küsis, mis muljed kellelgi siis on. Olime ringis ja igaüks sai paar sõna öelda. Ma kahjuks ei mäleta kõike, aga Robert igatahes ütles, et tal oli kultuurišokk. Anna saadetud poiss jõudis tagasi kastitäie krõpsudega. Kohalikud krõpsud, Anna ütles, et me võtaks igaüks ühe paki kaasa, ja kui kasti jäi veel ainult paar pakki, ütles, et ah võtke need ka. Jätsime siis hüvasti, ja nii tore oli head aega öelda teades, et sügisel juba näeme jälle. Minu jaoks on alati festivalide üks uskumatumaid asju see, kui kiiresti on võimalik inimestega väga lähedasteks saada. Ja siis on alati nii kurb, kui minnakse koju ja sa tead, et suure tõenäosusega sa ei näe neid inimesi enam kunagi. Aga seekord oli teisiti ja see oli nii tore.

Asjad said väga ruttu kokku pakitud ja läksime bussi ja asusime teele. Plaan oli järgnev: üsna esimeses bensukas teha väike 15-minutiline paus ja osta kohvi ja kahe tunni pärast Valmieras istuda restorani maha ja tähistada Maatasa sünnipäeva. Nojah, ei saa sellel reisil vist midagi teha nii nagu plaanitud. Buss läks katki. Pidasime teeserva kinni, aga põletavam probleem kui see, et bussil oli midagi viga, oli Roberti dilemma, kas minna metsapeatust tegema või ei. Lõpuks said siiski mõlemad probleemid lahendatud ja jõudsime üsna täpselt õigeks ajaks restorani kohale.

Õhtusöök möödus meeleolukalt. Tegime ühispilte. Lasime ettekandjal teha, kõik oli tore ja ilus, aga siis Halliki avastas pärast fotolt, et ta oli Britil ja Sanderil ees (üldse ei olnud) ja ta ei saanudki sellest mitte kunagi üle, vaid tegi pärast ise uue foto. See oli kindlasti üks õhtu jututeemasid. Halliki ahastamas, et ta on ikka täiega teistel ees, teised kinnitamas, et ei oleeeeee, minut aega pausi ja uuesti sama.

Teiseks jututeemaks pakkus ainest bussijuht. Me kutsusime loomulikult tema ka õhtusöögile. Restoran oli meile ilusti pika laua taha õige arvu kohti katnud. Meie istusime maha ja siis algas selline skeemitamine, et minu juhe jooksis lihtsalt kokku. Skeemitati nimelt seda, et kuhu bussijuht istuma panna. Tulused olid ennast väga strateegiliselt üksteise vastu paigutanud ja ei tahtnud liikuda. Teisel pool laua otsas oli ka kõik läbi mõeldud. Vaba koht oli minu kõrval keset lauda diivani peal seina ääres, aga tal on ju ometi ebamugav siia ronida. Ja siis läks lahti aasta ajujaht, et kuidas seda olukorda lahendada. Lahenduskäike oli mitmeid, üks keerulisem kui teine, võtsime olukorda äärmise tõsidusega. Lõpuks lahendasime olukorra nii, et Kermo tuleb ise minu kõrvale istuma ja bussijuht saab tema koha. Hurraa! Umbes täpselt sel ajal astus aga saali bussijuht, heitis pilgu lauale, keeras otsa ringi ja lahkus. Me olime šokeeritud. Mis nüüd saab?? Kas me peaks järele minema? Kas tal on kõik hästi?

Olukord oli tõsine ja absurdne ja kõik üleväsinud ja Reemets viskas terve õhtu nalja selle tühja tooli üle, mis ta kõrvale nüüd tekkis ja me lihtsalt naersime pisarateni. Maatasa sünnipäeva puhul meenutasime meeleolukamaid esinemisi läbi aegade. Uuematele liikmetele sai pajatatud maadlejate laulust ja muudest legendidest. Niigi ülemeelikule meeleolule aitas kaasa kõrvaltoas olev papagoi, kes lihtsalt terve aeg häälitses ja vaikis ainult siis, kui Kermo ta puuri juurde läks ja üritas vestlust arendada.

Nautisime oma olemist ja tundsime end hästi ja kuskil poole üheksa ajal sättisime end bussi. Mina kuulasin läti muusikat ja kirjutasin blogi, tagumistest pinkidest kostis tuluste jutuvadin. Eesti piiri ületamisest andis märku teede kvaliteeditõus ja juba varsti olimegi eras tagasi ja reis läbi. Emotsioone ja muljeid jätkub igal juhul veel pikemaks ajaks. Kujutate ette, et tegelikult me veetsime festivalil sisuliselt kõigest 24 tundi?