Filmiblogi IV

Filmiblogi IV

Meie toa äratus oli 1.50, et teistest veidi varem toimetada. Tähendab, et magada saime kuskil poolteist, peaaegu kaks tundi. Mina magasin väga halvasti, sest üks sääsk ründas terve aeg ja hirmus imelik oli nii ruttu ja täiesti pimedas uuesti ärgata. Aga kõik olidki ilusti õigel ajal platsis toimetamas ja riidesse sättimas, minu arust täielikus vaikuses, keegi ei rääkinud midagi. Aga siis jõudis Markus ja pani muusikat taustaks ning edasi läks Epliku saatel juba lõbusamalt. Kui kõik valmis olid ja autode poole läksime, oli päike täpselt samas kohas piilumas, kus ta meist õhtul loojangul jäi. Sõitsime autodega hämaras Lembitu linnuse juurde, korraks oli mure, et äkki oleme hiljaks jäänud. Kohale jõudes vöötasime tüdrukud, tegime kiirelt soengud, jätsime kõik asjad autosse, et midagi droonikaadrites näha ei jääks, ja ronisime siis mäkke - ja mingit päikesetõusu me ei näinud. Ilm oli pilves ja udu ka ei olnud. Me küll väga ootasime pidulikult seda päikesetõusu, mis pidi saabuma kell 4.08, aga no ikka väga hall oli. Kogu see olukord pakkus palju nalja Tuulele, kes lihtsalt naeris meie kõigi üle.

Võtsime siiski kohad sisse ja hakkasime filmima. Hein oli kohati põlvini ja pastlad-sukad said kohe märjaks ja maa oli ka väga künklik, ja mitu tundi filmimist oli ju alles ees. Aga see oli kõik tühiasi. Meie suurimaks katsumuseks oli MEELETU hulk sääski. Ja mitte kellelgi ei olnud laagriplatsilt kaasa toonud sääsetõrjet. No tõesti, see oli kohutav. Neid oli lihtsalt parvedena. Viimase sekundini enne igat võtet kõik vehkisid kätega nii palju kui sai.

Tantsu ajal üritasin kogu südamest mitte võtteid ära rikkuda ja rabeleda ja lihtsalt tundsin, kuidas iga sekundiga on jälle otsa ees ja juustes aina rohkem sääski söömas. Õnneks on poole tantsu peal Markusel pandud tore liigutus, kus saab ühe käe ja siis teise käe näo eest mööda tõsta, siis sai laiade särgivarrukatega suurema osa sääski näo pealt ära ajada. Kõige hullem koht oli tantsu lõpp, kus pidi lihtsalt paarilisega käest kinni hoides liikumatult seisma muusika lõpuni. See oli puhas piin. Lihtsalt õudne oli iga kord vaadata, kuidas Kristjanil on pea ümber terve parv sääski ja kuidas nad järjest ta näo peale maanduvad. Käte peale tulevad sääsed üritasime salaja pöialdega üksteise kätelt ära ajada, aga rohkem ei saanud ennast kuidagi aidata. Niiiii valus oli, ma täitsa karjusin seal tasakesi vahepeal, üritades samal ajal võimalikult liikumatu olla. Kristjan kannatas vaikides, aga pärast kurtis, et sääsed läksid kogu aeg kõrva. Ja nii uuesti ja uuesti ja uuesti.

Üldiselt nägi kogu asi välja nii, et meie tantsijatega olime mäe otsas oma positsioonidel ringis. Ringi keskel oli Markuse kõlar, mis oli muruga kaetud, et see droonikaadritel silma ei paistaks. Kõlar oli ühendatud minu telefoniga, kust pidin muusika õigest kohast käima panema ja selle siis endale taskusse peitma. Markus, Tarmo ja ka Jan ja Brett mäe peal ei olnud, vaid peitsid end allpool, kus Tarmo drooni juhtis. Kuulsin hiljem, et kuigi Tarmo oli endale autost kõiksugu asjad katteks peale võtnud ja ainult piilus sealt seest, oli ka temal sääskedega tegemist ja raske drooni sujuvalt juhtida. Pärast iga võtet helistas mulle Markus ja jagas kommentaare, mida järgmisel võttel teisiti teha ja kõlarist olid kommentaarid kohe kõigile kuulda ka. Kui olime mõned korrad nii teinud, leppisime kokku, et ei hakka iga kord uuesti helistama, vaid teeme lihtsalt muudkui järjest ja järjest sama asja uuesti.

Vahepeal tegime pause ka, selleks ajaks ronisime kõrgemale mäe serva poole, kust saime otse Markust näha ja kuulda. Seal oli ka veidi vähem sääski ja see mõjus iga kord nii lootustandvalt, aga alla jõudes selgus alati, et neid on täpselt sama palju kui mitte rohkem. Pausid sisustati jutustades ja igat moodi sääski peletades. Poisid vehkisid kaabudega, tüdrukud kätega, Tuule ümber käis ringiratast sääski peletamas neli poissi. Tuule leidis, et peaks siis juba ise ka keerlema. Keerlesid siis seal viiekesi. Siis hakkas ka Robert kuskil tiirlema. Vaatepilt meenutas mõnele osalisele keemiatunde ja hakati analüüsima, mis elemendiga tegu, kui tuuma ümber tiirleb selline arv elektrone ja pärast pikka ühist arutelu ka teiste liikmetega jõuti järeldusele, et vist ollakse vesinik.

Tantsust sai jälle tehtud kõiksugu kaadreid. Küll drooniga igat erinevat moodi, küll paaride kaupa lähivõtteid, igasugu liikuvaid plaane ja mis kõik veel. Lõpuks oli heina sisse igal tantsijal oma rada tallatud. Lõpuks saime tantsu filmitud, aga ega siis sellega asi ei piirdunud. Siis tegime lisaks veel kaadreid inimestest üksi, kahekesi, selja tagant, mitmekesi jne jne. Samal ajal ülejäänud liikmed ootasid. Istuda ei olnud kuskil, peale viltuse kivist plaadi, mis näitas, kus kunagi mingid linnuse osad asusid. Sinna peale mahtus korraga umbes neli-viis maatasalist, kuigi Robert hoiatas kohe ära, et ega seal mugav küll pole, seda võib ta meile kohe öelda. Aga märjale murule ju rahvariietega istuda ei tahtnud, nii et alternatiive ka polnud, niisiis saime seal vahetustega istuda. Samal ajal meenutasime möödunud Maatasa tegemisi. Vanu liikmeid ja millega praegu tegelevad, eredamaid hetki erinevatelt festivalidelt ja esinemistelt ja tutvustasime uuematele liikmetele meie oma pärimust, nt rääkisime 2017. aastal Poola festivalil Robertil kaasas olnud kummist kilpkonnast nimega Peedu Älexzäändruh, otsisime loomulikult ka illustreerivad pildid välja. Brett aga käis metsas ja korjas kruusitäie metsmaasikaid, mida ta lahkelt kõigiga jagas.

Päevaplaanis oli kirjas, et kell 6 on öörahu, aga selleks ajaks kükitasime ikka veel mäe otsas. Lõpuks ütles Meelis, et hea küll, ta siis võtab löögi enda peale ja istub ka lõpuks, et siis on küll kindlasti minek. Ja ei möödunud vist minutitki, kui tõesti saabuski Markus ja ütles, et lähme ära. Päris lõpetanud me aga veel ei olnud. Allpool tahtsime filmida veel kaadrit minu ja Reneega, aga me ei saanud ühtegi normaalset võtet kätte, sest lihtsalt konkreetselt liiga palju sääski oli ja need jäid kõik kaamerale terve parvega ette ja kaadrisse ja lihtsalt ei saanudki filmida ja me andsime alla. Sõitsime laagriplatsile tagasi, väljusime märgadest riietest ja kella seitsmeks saime magama.

Filmiblogi III

Filmiblogi III

Õhtuses peostseenis tegi kaasa kogu kamp - Kapten Trummist Ürgseteni välja, lisaks ka peolaua ümber Halliki, Piret lastega ja Pireti vanaema ja vanatädi. Pireti vanaema muide kandis esimest korda rahvariideid!

Kogu kamp nägi imekena välja. Kahjuks ei jõudnud võtetele Kristjani vanaisa, sest tal olid teised filmivõtted. Aga seltskond oli suur ja pidulaud lookas. Peolaual oli sink, sõir, kurgid, kilud, leib, soolakurk, pirukad ja saiakesed, kauss meega, rukkililled ja tammelehed ja loomulikult savikann.

Bänd võttis jälle tuttavad kohad sisse ja kõigile pidulistele said jagatud ülesanded. Suurem osa maatasalisi oli tantsuringis, laua taga olev seltskond jutustas ja elas tantsijatele kaasa ja plaksutas. Kapten Trumm pidi alguses üle platsi jooksma, sellega said nad hiilgavalt hakkama. Hiljem pidid maas istuma ja vaikselt mängima, sellega oli kõvasti rohkem raskusi. Kuna võtteid tehti jälle mustmiljon, jõudsid trummid vahepeal juba korduvalt tülli minna, sest osad trummid ei olnud rahul, et teised neile muru pähe loopisid. Pidime trumme lahutama ja kohti vahetama, aga üldiselt kõik sujus.

Üks trumm, Kaimar, istus Halliki külje all peolauas ja söötis võtete vahepeal kogu võtteplatsi kurkidega. Esialgu küll üsna vargsi ja ainult pisikesi tükikesi, et peolaud liiga tühjaks ei jääks. Muusikud said viie peale kaks väikest kurgisektorit, me Anzelaga tegime enda oma pooleks ja poisid selja taga jagasid sõbralikult kolmeks. Ühel hetkel viis ta samamoodi kurki oma ansamblikaaslastele, aga need hakkasid protestima, et mitme peale ühe kurgi said. Me ütlesime, et me saime küll hakkama ja Kaimar ütles ka, et lapse elu ongi selline. Siis leppisid olukorraga. Algul olime Kaimarile hirmus tänulikud, sest joogipausideks eriti aega ei olnud ja kell oli juba palju ja rõõmustasime oma kurkide üle väga. Aga võtteid oli ju palju ja iga kord tuli Kaimar jälle suure hooga uue kurgiga ja lõpuks pidime talle ikkagi ütlema, et ta rohkem ei tooks, muidu jääks laud lihtsalt tühjaks.

Tantsijad said samal ajal iga kord jälle sama koreograafiat uuesti teha. Täna olen mitmelt poolt kuulnud, et vöökohad on kõigil tüdrukutel tõstetest valusad. Filmisime jälle sajast nurgast, küll ühest ja teisest küljest, mitu korda drooniga, liikuvaid kaadreid muusikute poolt, ringi seest ja väljast, ja kui kõik olid kenasti näost punased, tegime lähivõtteid. Lõpupoole läks juba küll täitsa peoks, lauarahvas tõusis ka püsti ja kõik hüppasid ja pidutsesid ja keerutasid ühes koos. Kogu seda melu sealt muusikute poolt vaadata oli õudselt kihvt. Liisu loost oli lõpuks küll kõigil kõrini ja lailailaa lauldi lõpuks juba täiesti hüsteerias, aga kogu see vaatepilt oli küll tohutult ilus. Filmisime ka kaadreid sellest, kuidas peo lõpus üks paar ehk Jasmin ja Robert jooksid üheskoos kaugusesse. Loomulikult sai ka seda korduvalt ja korduvalt filmitud. Jasmin ütles, et rohkem ta ei kavatse elus enam kunagi sprintida, eriti veel otse poolpüstvõttest startides.

Kui kõik kaadrid said tehtud, tegime kogu seltskonnaga ühispildid, vahetasime riided ja saatsime lapsed magama. Suuri ootas ees koosolek kell 22.45 ja tantsuproov ja peolaud söödi ka tühjaks. Tantsuproovi oli vaja teha Käokirja jaoks, mille filmimine oli plaanis varahommikul päikesetõusu ajal. Proovis, või tegelikult juba varem, selgus aga järgmine probleem. Meil on niigi praegu rühmas tantsimas üks tüdruk vähem, sest Piret ei saa hommikul vara laste kõrvalt ära tulla, aga hommikusel filmimisel ei saa kohal olla ka Getter ja Carol, nii et veel kaks poissi jäid paarilisteta. Niisiis liitus rühmaga Maarja-Liis, kes oli kohal muidu abistamas, aga nüüd õppis lennult ka tantsuseade ära, sai selga Pireti riided ja tuli hommikul meiega filmima. Proov oli lühike, et saaks võimalikult vara magama minna, sest äratus oli juba kell 2, et kell 3 olla võtteplatsil Lembitu linnuses proovi tegemas, et kell 4 päikesetõusu ja udu keskel imekauneid droonikaadreid filmida.

Filmiblogi II

Filmiblogi II

Lisaks söögitegemisele oli plaanis filmida ka väikseid kelmusi, näiteks kuidas keegi väike poiss koputab aknale ja siis ise läheb peitu. Arutasime pikalt ja tõsiselt, kuidas seda teha. Kui aga juhuslikult Kapten Trummi kämpingutest mööda kõndisin, nägin, et seal juba iseenesest sündiski täpselt see stseen ja juba väga mitmendat ringi. Tüdrukud hiilisid poiste kämpingu ukse juurde, koputasid uksele ja panid jooksuga oma kämpingusse peitu. Selle peale tulid poisid hirmsa madinaga tüdrukute ukse taha, tagusid vastu ust ja jooksid oma kämpingusse. Tüdrukud siis suure kisaga poiste ukse taha nende uksele prõmmima ja oma kämpingusse peitu. Poisid jälle tüdrukute ukse taha ja seekord pandi uksele juba jalaga.

Köögistseeni filmimisel mina ei osalenud, püsisin staabis ja täitsin kõiksugu jooksvaid ülesandeid, näiteks aegajalt tuiskas sisse mõni osaleja koos juhistega, millistena neid taheti platsile tagasi saada.

Ühel hetkel ilmus kuskilt tagant aknast sisse Markuse pea. “Mingit hästi pikka tokki või nööri, kohe.” Brett läks tokki otsima, mina pakkusin, et ühes kastis on erinevaid sukapaelu. “Anna kogu kast.” Ja läinud ta jällegi oligi. Lõpuks leiti tokk ka, seda hakkas käsitsema Anzela. Mina tean nii palju, et Kalver käis aknale koputamas ja Anzela lükkas tokiga ust kinni, aga Anzela ja teised köögistseeni tegelased võivad täpsemalt kommenteerida, mida põnevat seal täpselt tehti.

Kui köögistseeniga hakkas lõpp paistma, anti muusikutele märku, et on nende kord end valmis seada. See ei läinud päris nii ladusalt kui plaanitud. Anzelal oli särk ilusti triigitud ja valmis pandud, aga kuhugi täiesti kadunud. Pärast nuputamist jõudsime järeldusele, et see vist on Tuulel köögistseenis seljas. Leiti, et punaste tikanditega särk on köögi jaoks liiga uhke ja nagist võeti suvaline valge särk, mis juhtus olema just Anzela oma. Minu särgiga oli ka segadus. Kuna kiirustasime lokulauda vastu võtma, ei jõudnud ise asju lahti pakkida ja sellega tegelesid teised. Nii et minagi otsisin tükk aega oma särki taga, aga leidsin siis ja triikisin ära ja panin selga - ja see ilmselgelt ei olnud siiski minu särk, sest mu käed ei mahtunud sinna sisse. Niisiis hakkasime Anzelaga mõlemad kiiruga teist korda oma särke triikima, aga õnneks tuli meile appi Halliki. Kõige kiiremini sai muusikutest sätitud vist Brett, tema oli oma setu riiete ja viiuliga juba varakult valmis.

Meelisel oli tegemist oma pilliga - video jaoks sai Kristjanilt basskitarri asemel laenatud vanaaegsema välimusega kontrabass, aga kuna selle roop on pooleks, on see mcgyveri teibiga kinni pandud, see aga ei näe eriti autentne välja. Kast paeltega rändas siis edasi Meelise juurde, lõpuks sai välja valitud siiski üks kohalik väike valge linikuke, mis ümber roobi mässiti. Kristjanil oli tegemist endaga ja sellest sai loomulikult osa terve tuba.

Kui kõik valmis, sättisime bändi paika. Toolid tahtsid kangesti maa sisse vajuda, aga muidu oli päris tore nurgake, kuhu meid mängima pandi. Markus ja Tarmo sättisid meid väga täpselt paika, sättisid meie seelikud ilusti ja sättisid pasteldes varbad seeliku alt piiluma, et rütmilöömist oleks näha. Anzela tooli alla seeliku varju peideti ka kõlar, kust pandi meie stuudiosalvestus käima. Sellele hakkasime kaasa mängima, et me kindlasti õiges tempos püsiks. Kusjuures alguses üldse ei püsinud. Toodi teine kõlar, suurem ja valjem. Siis püsisime. Ja siis läks lahti.

Kõigepealt tegime mingi üldise võtte, kus mängisime kogu loo fonole kaasa. Aga jube imelik oli mängida, kui publikut ei olnud ja keegi ei tantsinud. Markus küll üritas meid lõbustada, aga ikkagi oli kuidagi nukker tantsijaid ette kujutada ja tühja platsi vaadata. Niisiis kutsusime Tuule ja Marko publikuks. Nemad said oma ülesandega väga hästi hakkama, hüppasid ja kargasid ja plaksutasid ja Marko tegi kukerpalle. Ja iga võtte ajal tantsisid läbi ka Markuse seatud koreograafia. Ja võtteid oli oi kui palju. Mitu võtet mingeid üldisemaid plaane, seejärel kõigist ükshaaval, seejärel lähivõtteid sõrmedest jms detailidest, siis mingid kaamera liikumisega võtted jne jne. Filmisime muusikuid vist u poolteist tundi. Loo kestus on 3:30. Võite ise arvutada, mitu korda me seda mängida jõudsime. Vahepeal oli vaja ühtteist sättida ka, nt kontrabassi jalg streikis ja pill kukkus pidevalt põhjaga vastu maad, roobi linikut oli ka pidevalt vaja kohendada. Lõpupoole oli publikut juba hulka rohkem, kogu kamp kogunes trepile kuulama ja siis oli juba väga tore mängida. Kui muusikutega mängitud, sõime õhtust ja oligi aeg kogu kamp ja plats peoks valmis sättida.

FILMIBLOGI I

Filmiblogi I

Maatasa tuli Pärna puhketalusse kahte muusikavideot filmima - "Oh, minu Liisu" ja "Käokiri". Lood valmisid eelmisel suvel ühiselt loomelaagris, juunis käisime stuudios salvestamas ja nüüd tulime filmima.

Esimene päev algas väljasõiduga Jaama tänavalt. Sellele eelnes suur sagimine, et kaasa saaks kõik riided ja rekvisiidid ja triikrauad- ja lauad ja suurtes kogustes pastlaid ja põlvikuid. Põnevust pakkus ka see, et olime kogemata Roberti riided andnud ära Janile. Robert ise suhtus sellesse väga rahulikult - ütles, et tal juba kellegi teise vest on olemas ja ta võib vestiväel ka olla, ega vanasti mõni oligi vaesem.. Kõige suurem arutelu oli aga selle üle, kas kaasa võtta üks savikann. Justkui lahe, aga samas koha peal on ka palju savinõusid, aga samas see on teistmoodi, aga samas kas on vaja tassida. Lõpuks otsustati, et mida vähem kola, seda parem ja ärme kannu võta. Kõik olid nõus. Loomulikult võeti kann kaasa.

Bussisõit möödus vist võrdlemisi rahulikult, mina ise punusin veel kiirustades viimaseid sukapaelu ja väga muud tähele ei pannud. Laagrikohta jõudes tuli kõigepealt peremees meile valdusi tutvustama ja vaatasime, kes kuhu majutub.

Kapten Trummi lapsed said kaks kämpingut, Remmeli sai oma väikse aida, Ürgsete poisid said ka omaette aida, mõned majutusid suuremasse majja, mõned sauna. Hästi suur plats, igaüks sai oma nurgakese. Markus kutsus seltskonna kokku proovi tegema, muusikute koosseis aga kiirustas Viljandisse, sest Maatasa kutsuti auhinnatseremooniale. Nimelt pälvisime Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi auhinna Lokulaud 2020. Eesti Folkloorinõukogu nomineeris meid auhinnale veebitantsuklubi korraldamise eest ning võitsime Aasta Korraldaja kategoorias. Kogu Lokulaua saagast võiks kirjutada täiesti eraldi peatüki, aga lühidalt: Kristjani autos oli päris klaver, sõidu ajal hoidsid seda paigal Meelise käsi ja Breti jalg. Kirsimäel toimuval tseremoonial oli vaja mängida üks lugu, ilmselgelt valisime Kasekese. Kohale jõudes oli Kristjan väga veendunud, et me peaks ka klaveri kirsimäele veeretama. Teised nii veendunud ei olnud. Loomulikult veeretati klaver Kirsimäele. Tseremoonia oli tore, meie lugu läks inimestele peale, klaver oli väga populaarne ja pakutud murelid olid head.

Samal ajal jõuti võtteplatsil juba esimesed kaadrid ära filmida. Liisu video jutustab ühest peopäevast ja algab sellega, kuidas väike Liisu hommikul voodis silmad avab ja teiste juurde läheb. Liisu ärkamist filmiti nii Elli kui Maretiga, lõpuks jäädi siiski Mareti juurde.

Muusikud jõudsid tagasi enamvähem lõuna ajaks. Saatsime esialgu lapsed sööma ja tegime ise tantsuproovi. Proovile lisas põnevust ja närvikõdi mäenõlval olev üsna ebatasane muruplats, kus oli hoopis keerulisem tantsida kui Üliõpilasmaja saalis, ning VÄGA viltusel pisikesel taburetil seisev Markus, kes üritas toimuvat võimalikult kõrgelt näha, sest lõpuks on tegemist droonikaadritega.

Lõunasöögi ajal oli võimalik piiluda esimesi kaadreid meie videomehe Tarmo telefonist ja need nägid niiii kihvtid välja. Pärast lõunat käisid ettevalmistused järgmiseks stseeniks. Tüdrukud triikisid särke, Remmeli mängis oma väikses aidas lauamängu “jõulude seiklus 2”. Brett viksis trepil oma säärsaapaid, Markus tegi kohvi ja lasi enda jalas olevad saapad ka ära viksida.

Järgmine stseen näitab, kuidas köögis käib toimetamine õhtuseks peoks ja väike Liisu jookseb oma pereliikmete juurde toimuvat uudistama. Selleks puhuks katsime laua hea ja paremaga, otsisime välja lõikelauad ja noad ja sättisime tegelased riidesse.

Köögis toimetasid Piret, Pireti vanaema ja vanatädi ja ka Halliki sai endale rahvariided selga. Köögis toimetamiseks ei sobi meie pidulikud triibuseelikud, nii et Tuule ja Jasmin olid paljajalu valgetes seelikutes, valged rätid peas. Tekkis küsimus, kuidas peaks rätid siduma, kas kukla taha või lõua alla. Kuklasse sidudes nägi Tuule välja nagu mereröövel, lõua alla sidudes nagu eideke. Lõpuks sidusime Jasminil kuklasse, Tuulel lõua alla ja saatsime rahvariideekspert Reet Piirile facebooki pildid küsimusega kumb õigem on. Reet Piiri siiski ei vastanud nii kiiresti loetud sekundite jooksul nagu meil vaja oli, nii et tüdrukud jäidki videosse kahtemoodi rätikutega. Veidi hiljem sain siiski vastuse - pikad nelinurksed pealinikud seoti kuklasse, kolmnurksed rätid lõua alt ühe, häda korral kahe sõlmega. Nüüd te siis teate. Üldse on tegelikult tekkinud palju küsimusi, sest üritame videos edasi anda 19. sajandi eluolu. Tunnen, et oleks võinud ju varem info välja otsida, kui oleks enne teadnud, aga üldse ei tulnud kõikide nende pisiasjade peale, mis siin kõik videosse jõudsid. Kes aga on küll vist kõige peale mõelnud, on meie lavastaja Markus. Nähes Markuse auravat kohvitassi, tahtsin minagi kohvi teha, aga veekeetja oli vahepeal kuhugi haihtunud. Torisesin natuke, sest ma nii ootasin oma esimest kohvitassi pärast kolmetunnist ööund, aga siis selgus, et Markus viis selle võtteplatsile, et keevat vett suurde kaussi valada, et oleks kena aurav supikauss. Leidsin, et see on päris kaval ja leebusin ja keetsime siis maja perenaisega pliidi peal suure potiga kõigile kohvi. Köögistseeni rahvas alustas filmimist ja teised jäid ootama.

Laagriblogi: Epiloog

Kirjutab Halliki. 

Ma siis räägin sellest, mis sai edasi sellest hetkest, kui Helin lahkus.

Nimelt koristasid kõik usinalt kämpinguid. Kui Kapten Trumm pakkus laagri vandesse lause "olen puhas ja hoian kämpingu ka puhtana", siis nii ka oli. Nad käisid mu meelest kogu aeg ringi hari käes ja kloppisid üle ukse oma vaipu. Eriti Romet! Viimasel päeval klopiti veel erilise usinusega vaipu ja hari käis kämpingust kämpingusse.

Kämpingud korras, tassisid kõik oma asjad peamaja ette ja sealt edasi tassisid kõik veel ka lõkkematerjaliks toodud hagu algsesse kohta tagasi, sest kahjuks jõudsime laagri ajal teha vaid ÜHE lõkkeõhtu.

Ja oligi aeg laager ametlikult lõpetada. Kogunesime kõik lipu ümber. Natuke nukker oli vaadata, kui väheks meid oli jäänud ja ma ei hakanud tavapärast loendust tegemagi, sest tundus, et siis oleks juba nagu peale lahingut, kui vaadatakse, kui palju on ellujääjaid. Meeleolu oli aga pigem hea. Ütlesin, et kui laagri lahkudes natuke kurb tunne, et laager läbi sai, siis on see õnnestunud. Tundus, et kõigil oli seepeale natuke kurb tunne ka.

Lipu langetamise au said endale Kristjan ja Sander. Nad võtsid selle aeglaselt ja väärikalt alla ja kuna meil laagrilaulu ega ka maatasa hümni ei ole, siis laulsime loomulikult Kasekest. Laulu laulsid peamiselt Kapten Trummi omad, sest neid oli kõige rohkem ja nad ei lasknud häirida, et nad Kasekese sõnu ei tea ka. Ja see tundus juba päris Maatasa liikmete moodi küll.

Seejärel läksin kohvikuruumi, et vaadata üle, kas meie asju ei vedele kusagil ja jäin lihtsalt seda ruumi vaatama. Meenus Kevade filmi üks viimaseid kaadreid, kus õpetaja Laur jääb silmitsema segamini klassiruumi. Kui palju need neli seina on näinud, mida kõike seal on tehtud, ja nüüd on ta vaikne ja tühi. Meenus ka, kuidas Tarmo eile lõppkontserdil kogu seltskonnale õpetaja Lauri sõnadega enne lahkumist muigega kõigile südamele pani, et ärge siis viiulit unustage ja lisas juurde, et need ka, kellel seda ei ole.

Ühesõnaga jäin seda ruumi silmitsema ja unustasin täielikult ära, miks ma sinna olin läinud. Esimene mõte oli ju siiski, et peaks ruumi üle vaatama. Mhm peaks.

Igatahes, kui olime bussis, tuli laagripealik Helen ja ütles, et meil on pilliruumis ühe pilli jalad. Ok, järelikult sünteka omad. Ütlesin ühele Kapten Trummile, et ole hea – too ära. Ja nagu trummid ikka - läksid kambakesi. Ja väga hea, sest lisaks jalgadele tassisid nad bussi juurde veel ühe väikese djembe ja… kidravõimu… Oeh, see oli nüüd küll päris piinlik. Aga hea, et kõik lahenes. Üldiselt olime aga sõiduvalmis. Getter hõikas mulle veel, et Kalver sööb jälle muru. Vastasin, et las sööb - laager on läbi.

Laagriblogi XIV

Viimasel hommikul virgutust ei olnud. Kogunesime lihtsalt ühisele hommikusöögile. Viimase hommiku puhul olid hommikuks pannkoogid. Halliki tahtis lõpukõne pidada, aga taaskord oli keeruline saada kogu see kamp korraga ühte kohta kokku. Lapsed jooksid ringi ja Robert magas.

Kui kõik olid koos, oli aeg lõpusõnadeks. Halliki tänas kõiki laagri eest ja rääkis, et kõik ansamblid on nii eriilmelised ja oma nägu. Kapten Trumm on lihtsalt lõputult energiline ja ei väsi üldse. Koit küsis selle peale lastelt, et noh, kas lähme pärast kulli mängima ja kõik karjusid jaatavalt. MOTT. Edasi Remmeli on korrektne ja täpne, Tulused on ääretult hoolivad ja Ürgsed on nagu kogu selle kamba süda. Ja kui me kõik koos oleme, on meil kokku üks väga tugev seltskond.

Laulsime ka kokkadele tänutäheks. Õigemini oli kohal ainult üks, talle siis laulsime ja mängisime traditsioonilise "Meil hetkeks antud elada". Suuremad olid pillidega, väiksemad tuututasid jälle oma viledega.

Hommikusöögil arutati veel, et huvitav, et Tulused ei võitnud seda parima virgutuse auhinda oma pannkoogihommikuga. Üks arvamus oli see, et pannkoogid olid tõesti imelised, aga virgutusest konkreetselt ei mäleta eriti palju. Mul on tunne, et järgmisel aastal tuleb täpsemalt sõnastada, kas hinnatakse konkreetselt virgutust, või tervet seda hommikut, seal oli erinevaid arusaamu. Robert arvas, et võibolla nad ei oleks pidanud ise Ürgsete poolt hääletama. Tuule ütles, et ta ei hääletanudki, ta hääletas Peamaja poolt! Üle pinkide jooksmine siiski!! Tuule oli ka muide ainus, kes nende poolt hääletas.

Pakkisime asjad kokku. Prooviruumi laua alt ilmus välja kellamäng. Kristjan oli väga pettunud, et selle olemasolust alles nüüd teada sai. Kotti läksid ka “Head Eesti mõistatused”, meie lemmik-ajaviide. Iga kord, kui tekkis mõni pikem paus ja keegi enam midagi teha ei jaksanud, võttis Carol karbist mõistatuste kaardid ja hakkas kõigilt vastuseid nõudma. Need olid ülijaburad, seega fantastilised. Kõik mõtlesid väga hoolega kaasa. No näiteks, mis see on: Pealt must, seest punane, pistad sisse, on mõnus?

Kaloss loomulikult.

Teine meelelahutuslik ese oli minu ostetud väike tsitaadiraamat. Minu väga heal sõbrannal on kombeks kõigile ja kõige peale soovida “Tuult tiibadesse!!”, seega kui ma nägin Kunda Konsumis pisikest tsitaadiraamatut sama pealkirjaga, siis ma loomulikult pidin selle ostma. See oli enamasti laual ja möödakäijad tegid kõik sama rituaali läbi: 1. Näeb raamatut. 2. Loeb kõva häälega ette pealkirja “Tuult tiibadesse” 3. “Aa siin on tsitaadid nagu.” 4. Otsib kuskilt keskelt mingi eriti lambika tsitaadi ja loeb kõigile ette. 5. Paneb raamatu kinni, näeb tagakaanel hinnasilti. 6. “Nii kallis??!!”

Mina, Meelis, Tuule ja Carol läksime Meelise autoga varem ära, sest meil kõigil oli vaja varakult Tartusse jõuda. Pakkisime asjad auto peale, avastasime, et ei mahu, pakkisime osad asjad bussi peale. Taaskord oli Koit abivalmis asjadega aitama. Kui asjad olid pakitud, läksime kämpingute juurde laagrilistega hüvasti jätma. Väiksed tüdrukud kallistasid kõik hästi kõvasti. Mõni lausa kaks korda. Siis jõudsime Tuluste poiste kämpingusse. Vedasime kihla, et Robert on horisontaalselt. Oligi. Leidsime, et nüüd laulame hüvastijätuks kõigile “Meil hetkeks antud elada ja elu tundub nii raskena”, aga ainult sinnamaani. Üllatunud näod olid vahvad, kui lugu niimoodi lõppes.

Edasi Tuluste tüdrukute kämpingusse, kus nüüdseks elas ainult Jasmin, kes tervitas meid sellega, et ulatas Tuulele tema soki. Ka temale laulsime ühe rea. Siis ürgsete tüdrukute kämping, kus nüüd oli ainult Britt. Tema tervitussõnad olid “Te olete ikka veel siin??” Üks rida laulu tallegi. Siis ürgsete poiste kämping, kus olid Sander ja Kristjan, kes tervitas meid fanfaariga. Neilegi laulsime ühe rea ja ütlesime tsau ja läksime ära. Lõkkeplatsil toimetas Halliki, kes ütles, et tema seda rida ei taha kuulda, ta tahab seda teist. Seega meie viimaseks lauseks laagriplatsil jäi “Hei, noored sõbrad, tantsigem, kuni selleks jätkub veel aega!”

Sellega oli meie jaoks laager lõppenud. Kuulsin hiljem, et bussiga reisijatel oli põnevam tagasitee - väljuti hiljem kui plaanitud ja vahepeal parandati bussi ka. Aga kohale kõik jõudsid. Ja kuigi laager lõppes ametlikult kaks päeva tagasi, tundub, et keegi ei ole veel lainelt maha saanud. Hästi tore oli see, kuidas kõik kogu aeg rääkisid, et “järgmisel aastal võiks seda ka teha” või “järgmisel aastal peaks nii tegema”. Mhm peaks. Siiralt loodan, et nende tulevikuplaanidega läheb paremini, kui minul enda omadega läks. Aga tundub, et kõik on ühel meelel, et see järgmine kord kindlasti tuleb.

Kui ma esimeses postituses mainisin, et üks inimene arvas, et võiks blogi kirjutada ja pidasin sellega silmas Hallikit, siis selgus, et neid on ikka hulka rohkem! Tundsin alguses, et no ka kõige parema tahtmise juures ei saa tulla sellist põnevikku nagu maskiblogi, sest maatasa laager lihtsalt ei saa nii pöörane olla, ja et kallid lugejad peavad võibolla pettuma - aga sain vastu hoopis hulganisti toredaid ja toetavaid kommentaare ja kõik olid väga varmad vastama täpsustavatele küsimustele, kui mu enda mälu alt vedas. Aitäh! 

Järgmise korrani!

Laagriblogi XIII

Pärast kontserti tegime ühispildi kogu laagriseltskonna ja laagriülemaga. Nagu aimata võite, ei ole nii suure seltskonnaga ilusa pildi saamine lihtne, eriti kui Kaimar terve aeg oma särki sööb ja ülejäänud trummid laagriülemale sarvi üritavad teha.

Mõned laagrilised läksid pärast kontserti peredega koju, jätsime hüvasti. Lahkus ka meie madrusemütsiga laagriülem. Ütles, et on vaja laevale jõuda.

Kontserdisaalist oli saanud peoruum. Snäkilaud oli kaetud, meeleolu oli mõnus. Teleka külge oli ühendatud Halliki kaamera ja pandi käima meie tantsukontsert, mida vaadati väga huviga ja väiksed tantsisid oma tantse kaasa.

Õhtusöögi ajal olime Kristjaniga arutanud, et ikka jube head sümfooniad ja Kristjan ütles, et tegelikult on tal olemas kogu vajalik helitehnika, et need ära salvestada ja siis ta saab need endale telefonihelinaks panna. Ja see meie prooviruum oleks salvestamiseks ideaalne. Seega võtsime plaani, et pärast kontserti läheme ja mängime lood linti. Niisiis hakkas Kristjan kamraadidega prooviruumist stuudiot tegema.

Peoruumis oli seni tantsuklubi. Tantsisid põhiliselt väiksed. Mängisime ära neile tuttavad tantsud ja lihtsalt lugusid, mida ise tahtsime. Robert näiteks tahtis väga intensiivselt perekonnavalssi.

Keskööks oli stuudio valmis ja salvestamine võis alata. Väsimusaste oli muidugi juba üsna tajutav, aga tuju oli hea. Tegime kohvi, kõrvalmajast toodi snäkilaualt süüa, järelejäänud Remmeli noored (neid oli vahepeal veel vähemaks jäänud) tulid ka meile seltsi. Koit andis mulle oma kommikarbi, mille oli sõbraliku laagrilise tiitli eest auhinnaks saanud, ja ütles, et ma saadaksin selle ringile. Ise võttis koha sisse tugitoolis ja istus meiega koos ringis seni kuni meie salvestasime.

Alguses oli omajagu sagimist, seoses näiteks sellega, et Briti vastselt vahetatud kandlekeel vajas kogu aeg häälestamist. Meie trummar Kristjan P oli pärast kontserti koju läinud, seega Suur Kristjan sai Meeliselt kiire djembemängu õpitoa ja asus ise trummide taha. Sander Lillo sai salvestamiseks Kristjani mandoliini, sest sellele saab juhtme taha panna, aga see hakkas plärisema. Kristjan siis sättis natuke roopi. Ja tegi asja ainult hullemaks. Pluss pill läks nüüd hullult häälest ära. Kristjan pani uuesti häälde, ja viskas siis häälestaja lauale küpsisekaussi. Või nii ta arvas. Tegu oli hoopis arbuusikausiga, seega häälestaja oli nüüd märg ja kleepuv. Paar esimest võtet läks nässu kah, ühes salvestas Kristjan kogemata ainult bassi ja teist ei pannud üldse salvestama.

Saime siis esimese asjaliku võtte tehtud, viimased noodid mängitud ja siis tuleb alati paar sekundit veel vaikust hoida. Aga vaikuse katkestas hoopis nohune Robert, kes kohe pärast viimast nooti lihtsalt otse mikrisse nohises. See pakkus liiga palju nalja. Mingi võte lõppes veel nii, et kõik oli valmis ja tehtud, ja siis Robert korraldas midagi. Ma enam ei mäleta, mida. Matsutas vist. Robert võib ise täpsustada. Üldiselt peab siiski ütlema, et Robert oli ülitubli puldinaaber. Meil olid totaalsed orkestripartiid, aga Robert oli nii asjalik, noodid ja pliiats alati kaasas, märkmed sees, vajadusel noodistas oma partiid ise, ja lõpuks olid tal veel lood peas ka.

Saime esimese loo tehtud ja kuulasime üle ja kõlas üle ootuste hästi. Kuulda olid ka vaiksemad pillid, nt Caroli väga põnev partii. Tarmo andis mingis esimeses proovis Carolile konserviavaja kätte ja ütles, et mängi nüüd. Et sissejuhatuses võiks nagu mingeid heliefekte sellega tekitada. Carol harjutas hoolega ja proovis erinevaid vahendeid, lõpuks otsustas kandlevõtme kasuks. Nüüd salvestuses oli see väga hästi kuulda ka ja tõesti oli lahe.

Siis oli aeg teise sümfoonia jaoks. Seal mängis Kristjan tavaliselt kitarri, seega trummar oli puudu. Aga toas viibis Oskar, ta ju õpib löökpille. Me kutsusime ta meiega mängima, ja Oskar tuligi! Ja mängis kohe väga veenvalt kaasa ja mingit probleemi ei olnud. Meelis kõrvalt noogutas, kui oli vaja mängima hakata, ja uuesti, kui oli vaja mängimine lõpetada. Müts maha - võõra looga üks läbimäng ja kohe linti.

Teise loo salvestamise algus veidi viibis, sest ootasime, kuni Külli duši all käis. Aga ta lubas, et ta on väga kiire! Oli ka. Meie olime ka kiired ja kella poole kaheks olid mõlemad lood salvestatud! Iseenesest väga tubli saavutus, pooleteise tunniga kaks lugu salvestada ja seda veel nii suure koosseisu ja uniste peadega. Aga hästi tore oli. Kõik olid väga asjalikud ja keskendunud ja samas oli hullult lõbus. Pakkisime asjad kokku ja läksime magama. Ees ootas viimane hommik laagris.