Filmiblogi II

Filmiblogi II

Lisaks söögitegemisele oli plaanis filmida ka väikseid kelmusi, näiteks kuidas keegi väike poiss koputab aknale ja siis ise läheb peitu. Arutasime pikalt ja tõsiselt, kuidas seda teha. Kui aga juhuslikult Kapten Trummi kämpingutest mööda kõndisin, nägin, et seal juba iseenesest sündiski täpselt see stseen ja juba väga mitmendat ringi. Tüdrukud hiilisid poiste kämpingu ukse juurde, koputasid uksele ja panid jooksuga oma kämpingusse peitu. Selle peale tulid poisid hirmsa madinaga tüdrukute ukse taha, tagusid vastu ust ja jooksid oma kämpingusse. Tüdrukud siis suure kisaga poiste ukse taha nende uksele prõmmima ja oma kämpingusse peitu. Poisid jälle tüdrukute ukse taha ja seekord pandi uksele juba jalaga.

Köögistseeni filmimisel mina ei osalenud, püsisin staabis ja täitsin kõiksugu jooksvaid ülesandeid, näiteks aegajalt tuiskas sisse mõni osaleja koos juhistega, millistena neid taheti platsile tagasi saada.

Ühel hetkel ilmus kuskilt tagant aknast sisse Markuse pea. “Mingit hästi pikka tokki või nööri, kohe.” Brett läks tokki otsima, mina pakkusin, et ühes kastis on erinevaid sukapaelu. “Anna kogu kast.” Ja läinud ta jällegi oligi. Lõpuks leiti tokk ka, seda hakkas käsitsema Anzela. Mina tean nii palju, et Kalver käis aknale koputamas ja Anzela lükkas tokiga ust kinni, aga Anzela ja teised köögistseeni tegelased võivad täpsemalt kommenteerida, mida põnevat seal täpselt tehti.

Kui köögistseeniga hakkas lõpp paistma, anti muusikutele märku, et on nende kord end valmis seada. See ei läinud päris nii ladusalt kui plaanitud. Anzelal oli särk ilusti triigitud ja valmis pandud, aga kuhugi täiesti kadunud. Pärast nuputamist jõudsime järeldusele, et see vist on Tuulel köögistseenis seljas. Leiti, et punaste tikanditega särk on köögi jaoks liiga uhke ja nagist võeti suvaline valge särk, mis juhtus olema just Anzela oma. Minu särgiga oli ka segadus. Kuna kiirustasime lokulauda vastu võtma, ei jõudnud ise asju lahti pakkida ja sellega tegelesid teised. Nii et minagi otsisin tükk aega oma särki taga, aga leidsin siis ja triikisin ära ja panin selga - ja see ilmselgelt ei olnud siiski minu särk, sest mu käed ei mahtunud sinna sisse. Niisiis hakkasime Anzelaga mõlemad kiiruga teist korda oma särke triikima, aga õnneks tuli meile appi Halliki. Kõige kiiremini sai muusikutest sätitud vist Brett, tema oli oma setu riiete ja viiuliga juba varakult valmis.

Meelisel oli tegemist oma pilliga - video jaoks sai Kristjanilt basskitarri asemel laenatud vanaaegsema välimusega kontrabass, aga kuna selle roop on pooleks, on see mcgyveri teibiga kinni pandud, see aga ei näe eriti autentne välja. Kast paeltega rändas siis edasi Meelise juurde, lõpuks sai välja valitud siiski üks kohalik väike valge linikuke, mis ümber roobi mässiti. Kristjanil oli tegemist endaga ja sellest sai loomulikult osa terve tuba.

Kui kõik valmis, sättisime bändi paika. Toolid tahtsid kangesti maa sisse vajuda, aga muidu oli päris tore nurgake, kuhu meid mängima pandi. Markus ja Tarmo sättisid meid väga täpselt paika, sättisid meie seelikud ilusti ja sättisid pasteldes varbad seeliku alt piiluma, et rütmilöömist oleks näha. Anzela tooli alla seeliku varju peideti ka kõlar, kust pandi meie stuudiosalvestus käima. Sellele hakkasime kaasa mängima, et me kindlasti õiges tempos püsiks. Kusjuures alguses üldse ei püsinud. Toodi teine kõlar, suurem ja valjem. Siis püsisime. Ja siis läks lahti.

Kõigepealt tegime mingi üldise võtte, kus mängisime kogu loo fonole kaasa. Aga jube imelik oli mängida, kui publikut ei olnud ja keegi ei tantsinud. Markus küll üritas meid lõbustada, aga ikkagi oli kuidagi nukker tantsijaid ette kujutada ja tühja platsi vaadata. Niisiis kutsusime Tuule ja Marko publikuks. Nemad said oma ülesandega väga hästi hakkama, hüppasid ja kargasid ja plaksutasid ja Marko tegi kukerpalle. Ja iga võtte ajal tantsisid läbi ka Markuse seatud koreograafia. Ja võtteid oli oi kui palju. Mitu võtet mingeid üldisemaid plaane, seejärel kõigist ükshaaval, seejärel lähivõtteid sõrmedest jms detailidest, siis mingid kaamera liikumisega võtted jne jne. Filmisime muusikuid vist u poolteist tundi. Loo kestus on 3:30. Võite ise arvutada, mitu korda me seda mängida jõudsime. Vahepeal oli vaja ühtteist sättida ka, nt kontrabassi jalg streikis ja pill kukkus pidevalt põhjaga vastu maad, roobi linikut oli ka pidevalt vaja kohendada. Lõpupoole oli publikut juba hulka rohkem, kogu kamp kogunes trepile kuulama ja siis oli juba väga tore mängida. Kui muusikutega mängitud, sõime õhtust ja oligi aeg kogu kamp ja plats peoks valmis sättida.