PRANGLI BLOGI I
"kui KUSKIL molutada, siis siin." Nii öeldi eelmisel aastal pärna puhketalus. Esiteks, prangli saar on molutamise kohaks tugev konkurent. Teiseks, kuna sel suvel jäi välisreis ära, aga siin on juba mõnigi kultuurišokk olnud, tundus, et on aeg blogiks.
Kõik algas sellest, et Pranglil on täna kohvikute päev, õigemini kogu Viimsil, ja Pranglil siis ka. Anni ema küsis Annilt (see Anni, kes talvel korraks Maatasas ka oli), kes küsis Meeliselt, kes küsis esinduselt, et kas oleks muusikuid kohvikute päevale mängima. Ja no muidugi on! Reisile läksid Helin, Kirke, Koit ja Oskar ehk pmst see kamp, kes reageerisid mõni aeg tagasi üleskutsele Tartu linna päeval kolm kontserti anda.
Meie laupäev algas varakult Tartu bussijaamas, 8.30 väljus meie buss Tallinnasse. Midagi põnevat sel ajal ei toimunud, kõik magasid. Ärkasin selle peale, et mulle helistas Anni isa, et öelda, et ta tuleb meile kell 11 autoga bussijaama vastas olevasse parklasse vastu ja viib sadamasse ja et tal on beež Ford miski, mul juba ei jäänud meelde. Tallinnasse jõudsime plaanitust veidi varemgi, nii et jõudsin R-kioskist läbi hüpata ja osta ajakirja Muusika juulikuu numbri, Tartus seda näiteks ei olnud. Muusikat oli vaja sellepärast, et seal on sees artikkel sellest, kuidas kulgeb valmistumine järgmise aasta laulupeoks. Selleks tehti intervjuu ühe koorijuhiga, ühe rahvatantsujuhiga ja rahvamuusikuid esindasin siis mina. Pisike nupuke, aga täitsa tore. Nägin siis nüüd selle ise ka ära.
Läksime siis parklasse. Oi kuidas mulle ei meeldi, kui mulle antakse auto tuvastamise infoks ainult automark, see ei ütle mulle mitte kui midagi! Ma orienteerun ka sõprade autode puhul numbrimärkide järgi, ma tõesti ei tea, mis auto kellelgi on (okei Kristjan Häggblomi suured punased elukad tundsin ilma numbrimärkideta ära). Ja selle onuga ma ka ju kunagi kohtunud ei ole, et vaataks juhi järgi.. Läheneme siis parkla poole ja mõtlen et no mismoodi ma nüüd selle auto ära tunnen, aga just siis keegi meesterahvas viipab meie poole ja vilistab ja lehvitab. No super!! Lisasin kohe sammu ja võtsime läbi autode rägastiku suuna sinnapoole ja.. See ei olnud meie auto ega meie inimene ja ta ei viibanud meile, selgus. Mingi teine mees jutustas temaga ja neil oli meist väga suva ja auto polnud ka üldse beež. Väga piinlik!!! OEH. Hea küll. Vaatan siis ringi, ja leian mingi Fordi isegi! Aga värvi osas on nüüd küll vaieldav, on see beež või pigem midagi muud, natuke liiga hele nagu, mina võibolla beežiks ei nimetaks, aga samas..? Autojuht, taaskord nagu sobivas vanuses meesterahvas, seisis auto kõrval väljas ja rääkis mingite tüüpidega, ja meil oli temaga PÄRIS pikalt silmside, mille jooksul ma nagu kergitasin kulmu küsivalt, et kas sa oled meile…? Kahjuks juht vaatas mind sama küsivalt vastu. Me jõllitasime üksteist veel pikalt ja aina kasvava segadusega, sest samas see oli ju ainus beež(ikas) Ford ja pidi ometi olema meile, kui siis täpselt meie ette sõitis veel üks täpselt samasugune Ford, aga siiski päris veendunult beež. Halleluuja. Juht tunnistas meid ka omaks. Panime asjad auto peale ja ronisime ise ka sisse ja sõitsime siis sadama poole.
Sõidu ajal jõudsime veidi tutvuda ja jutustada ja saime saare kohta rohkem teada. Perekond Prangli, kes meid külla kutsus, ei ole ise Pranglilt pärit, aga on siin suvitanud üheksakümnendatest saati ja nüüd on siin oma maja ja tegelevad kõiksugu turismindusega. Ja see, et nende perekonnanimi on ka Prangli, on pigem kokkusattumus, kuigi samas võibolla see on ikka ka üks põhjus, miks siia saarele tõmbas. Nimi ise on suguvõsal pärit hoopis teisest Eesti otsast Mõnistest ehk siis päris lõunast. Teooriad on erinevad, mõned arvavad, et ühe mõisniku nimest tulnud eestindatud variant ja ei pruugi saarega üldse seost ollagi, Põlva lähedal on ka üks Prangli. Ja saarel arvatakse, et nimi tuleb rootsikeelsest saare nimest Wrangö, mis tähendas kõverat saart. Aastaringselt elab Prangli saarel kuskil 70 inimest, suviti on peale saja, aga nädalavahetusel on rahvast rohkem ja turiste käib ka palju.
Sadamasse jõudsime kenasti varuga varem. Ootasime õues ja vaatasime, kuidas meie laevake vaikselt läheneb. Jõudis siis laev sadamasse, aga laevaga koos saabus ka tähtsa moega onu, kes ütles, et veel pardale ei saa - tal on vaja koristada. Ootasime siis natuke koristamise järel ja siis lasti laevale. Piletikontroll käis nii, et onu küsis "Kas pilet on olemas?" ja pidas arvet, kui paljud jaatavalt vastasid.
Laev oli pisike, aga väike kioskikene oli seal ka. Meie oma kodinatega valisime koha laua ümber. Akna alla kõige paremate kohtade peale ei läinud, sest seal oli silt "Reserveeritud kohalikele Prangli elanikele".
Laevareis kestis üle tunni ja oli pigem raske. Ma ei ole mitte kunagi NII õõtsuva ja loksuva asja pardal olnud. Esiteks oli tuuline ja lained suured, ka kohalikud kommenteerisid, et sellist õõtsumist pole küll varem olnud. Aga muidugi laev oli ka hirmus pisike ja seda kõike oli kohe rohkem tunda. Vahepeal oli juba selline lennuki tunne, noh kui ta alguses manööverdab niimoodi, et kord on maapind ühes aknas ja kord teises. Siin ka, vaatad otse ette seina suunas ja silmanurgast näed ühest aknast umbes ainult vett ja teisest ainult taevast, ja siis vastupidi. Okei mitte AINULT vett, aga peaaegu. Poisid lugesid algul Muusikat ja käisid üleval uudistamas ja taarusid siis tagasi. Kirke tegi uinaku. Mina ei tahtnud midagi lugeda, kuulasin muusikat. Varsti rõõmustasin, et oh saar juba paistab, aga vara rõõmustasin, ma sain ikka väga kaua seda saart loksudes imetleda. Aga kohale me jõudsime, viietunnine reis oli lõppemas ja maale astuda oli hea meel küll!
Kohe laeva vastas ootas meid rõõmsameelne Anni kastiautoga, et meid kohvikusse ära viia - kusjuures meie koht oli ette nähtud kastis. "Noh, istute sisse või välja? Väljas on ikka lõbusam. Asjad võite sisse visata. Tegelt siia ei mahu. Visake asjad ka välja!" Ühesõnaga tegemist oli siis autokastiga, kus oli vastamisi kaks pinki. Kasti saamiseks tuli üles ronida väiksest puuredelist. Sättisime kõigepealt oma kola kasti pinkide alla, ja seejärel turnisime ise redelist üles kasti. Siis selgus, et redel peab ka veel sinna kasti mahtuma. "Jalad üles!" ja redel libistati põrandale jalge alla. Sõit võis alata!
PRANGLI BLOGI II
Sõit sadamast kohvikusse oli lühike, aga meeldejääv. Istusime siis auto kastis ja sõitsime hoogsalt mööda väikest käänulist külavaheteed, juuksed tuules lehvimas, ise proovisime kinni hoida küll endast ja pingist ja pillidest. Milline kontrast võrreldes hommikuse ülikorraliku lux ekspressiga, mis nii märkamatult kulges ja kus pidid tingimata turvavööd kinni olema. Nüüd olime lahtiselt kastis. Aga Annil oli õigus, lõbus oli küll!
Jõudsime kohviku juurde, remmelid muudkui hops ja hops kastist maha ja siis pidin mina kuidagi sealt alla saama. Tundsin ennast nagu mingi hädaline printsess, kellega kõik tegelesid. Üks võttis pilli, teine võttis koti, Anni ulatas maas lahkelt käe, kuhu toetada, teise käega pidin ise oma pikka seelikut hoidma. Kõndisin siis niimoodi saatjaskonnaga sealt puuredelikesest-trepist alla, hea linnapreili nüüd saarele sattunud.
Kohvikus oli juba rahvast küll ja meile näidati kätte meie lava. Neli tooli olid ilusti telgikeses ootel. Näidati ka, kuhu võib asju jätta. Selleks oli mingi vana kuur või asi, mis justkui käis tabalukuga kinni, aga lukk ei olnud lukus, aga kui peaks olema, siis kood on see ja see. Kohviku töötajad olid väga armsad, ma saan aru, et ka pererahvas vist. Igatahes küsiti kohe, kas võib meile midagi juua anda, ja et me võime kogu aeg kohvikust kõike niisama võtta ja tellida. Aga et Anni ema jõuab veidi aja pärast ja oskab siis täpsemalt rääkida, mis me tegema peame, seni on vaba. Mina võtsin küll ühe kohvitassikese ja vaatasime oma lava jms üle. Esinemiseni oli peaaegu tund aega, aga esineda tuli pikalt, nii et leidsime, et oleks tark praegu ära lõunatada. Võtsime võileivad. Kogu menüü paistis olevat kalast, niisiis võtsid remmelid lõhe ciabattad ja mina suitsukalasalatiga paksu kääru musta leiba. No jube hea. Mõtlesime natuke kava läbi, vahepeal saime Anni ema Annikaga tuttavaks ja asjad räägitud, ja siis sättisime mängima.
Ma tegelikult arvasin, et kui kohvikus mängida, siis eks ta pigem taustaks ole, mis on ju väga okei. Aga inimesed täitsa kuulasid ja plaksutasid ja kohati elasid kaasa, kohati jutustasid jälle rohkem, minu arust oli väga mõnus mängida. Perekonnavalsi ajal keegi onu hakkas lausa kaasa laulma, ukuaru ja 3 paari ajal tuli üks tantsupaar tantsima ka. Filmiti ja pildistati palju ja kaks koera käisid ka laval. Koerad jalutasid siin muide üldse kõik vabalt ilma rihmata, suured koerad ka veel kõik. Aga olid nii armsad ja sõbralikud ja omavahel said ka hästi läbi ja kuulasid ilusti sõna.
Meil oli kokkulepe, et poole kolmest võiks mängida ja siis kui nelja ajal paljud hakkavad laeva peale sättima, siis võiks pausi teha ja hiljem natuke veel, aga samas, et võime ise jälgida, et millal on rohkem inimesi, siis mängime, ja kui vähem, siis puhkame. Me mängisime peaaegu poolteist tundi jutti, lõpetasime kuskil kümme enne nelja. Tegime siis puhkepausi.
Ajaviiteks olid kohvikus mõned mängud. Oskar ja Koit jõudsid nendega juba enne tutvuda ja juba ka kohalike lastega koos mängida. Nüüd proovisime kõik koos kõik mängud läbi. Üks oli naelte toksimise mäng. Kaks mängijat, kummalgi haamer ja nael ja siis kordamööda ühe löögi kaupa lööd oma naela paku sisse ja kes esimesena valmis saab, on võitja. Tegelikult vist oli ette nähtud, et peaks lööma selle noh peenema otsaga, aga meil pakkus piisavalt pinget ka tavaliselt löömine. Koit võitis pika puuga kõik vastased, turniiri tulemusena sai maatasa arvestuses teise koha Kirke, kolmanda mina ja neljanda Oskar. Siis oli üks mäng, kus tuli tasakesi nööridest tõmmates oma kivike õigesse auku juhtida. Remmelid olid igati tublid ja kannatlikud ja said kenasti hakkama. Ja siis kolmas mäng koosnes nagu kolmest eri kõrgusega redelipulgast ja eesmärk oli nööriga omavahel ühendatud 2 tennisepalli sinna pulga ümber visata. Alguses mängisime niisama ja üksteise vastu, et kes rohkem punkte saab. Aga siis otsustasime, et teeme nii, et proovime kõik neljakesi ühe vooru jooksul sama pulga ümber saada. Sattusime VÄGA hoogu. Alustasime ülemisest pulgast, siis keskmine, siis alumine, ja siis mõtlesime, et kas me ikka ülemise tegime nende reeglitega, teeme igaks juhuks uuesti. Aga see uuesti ei tahtnud sugugi õnnestuda! Leiutati ja katsetati küll mitmesuguseid visketehnikaid, aga pigem edutult.
Lõpuks lõpetasime ikkagi mängu ära ja otsustasime palli asemel pilli mängida. Selleks ajaks polnud enam eriti rahvast, nii et otsustasime nurgast ära tulla hoopis ühe laua ümber laulma. Võtsime ette maatasa lauliku ja seejärel läks käiku ka lauluraamat 2.0, igatahes terve ports laule sai laulud. Lõpulooks oli "Kristjan kiitles teistele". Vahepeal käisid lugude ajal meiega rääkimas kohviku töötajad, kes küsisid, kas see oleks okei, kui nad nüüd meile süüa tooksid. Muidugi oleks. Toodi siis lauda jälle seda head leiba maitsevõiga, ja siis lõhevorstid ja mingi mõnus värske mündine salat. Ma ei ole vist kunagi varem lõhevorsti saanud, aga see oli ka jälle jube hea, Remmelid kiitsid ka. Ja siis järgnes veel kohvi ja koogi ring. Või tee ja koogi, kuidas kellelgi. Lihtsalt väga mõnus. Siis tulid Anni ja Annika meie juurde ja ütlesid, et viivad meid nüüd ööbimiskohta ära ja hommikul toovad tagasi, sest siis saab vahvleid ja kohvi. Õhtu on vaba, võime mere ääres kolada või rahvamajja peole minna, seal on nimelt ansambel Laine täna esinemas!
Võtsime oma asjad ja istusime aga jälle kasti. Seekord oli veidi pikem sõit ja emotsioone oli nii palju!! Pool teest olid lihtsalt mingid liivaluited ja mina ei tea, mismoodi me seal üldse sõitsime. Kui ka olid päris teed, siis need olid kitsad ja käänulised. Ühe kurvi peal tuli juhuslikult keegi vastu ja oli vähe järsem pidurdamine, mis seal lahtiselt kastis olles andis veidi tunda. Ja madalamate puuokstega saime ka korduvalt vastu päid. Aga ei no väga lõbus! Ja meie kastiauto ei olnud sugugi ainus. Päeval küla peal nägi neid samasuguseid ikka päris palju. Tee peal sõitsime mööda igasugu huvitavatest majadest, üks neist paistis lausa puu otsas olevat. Remmelid tegid nalja, et mõtle kui meie ööbimine ongi see mis seal puu otsas on. Aga oligi.
PRANGLI BLOGI III
Ühesõnaga meie ööbimine oli korraldajate peamaja kõrval väike kämpingukene, mis oli kõrgel puude latvade vahel ja kust oli väga kaunis merevaade. Majja tuli minna trepist üles, seal oli väike rõduke ja siis pisike tuba, kus oli üks lahtikäiv diivan ja laud ja katuse all oli siis veel kaks madratsit. Annika arvas, et oleks loogiline panna kaks inimest alla diivanile magama ja kaks üles, aga remmelid arvasid, et on hoopis kolmekesi kõik seal üleval ja diivan jäi siis mulle.
Panime asjad ära ja läksime edasi mere äärde, sest Oskar plaanis ujuda. Mere ääres oli väga väga tuuline, aga väga mõnus. Jahe ka. Oskar ei läinud ujuma. Aga mere ääres olime kaua ikkagi. Jalutasime mööda rannikut, remmelid turnisid natuke kividel. Korjati kive, joonistati liivale. Kirke joonistas rannale Maatasa logo. Lõpuks läksime ööbimiskohta tagasi.
Minule jäid juba saabudes silma maja terrassil olevad lamamistoolid ja võtsin suuna sinna, et blogi kirjutada. Remmelid läksid üles tuppa. Ilm oli jahe, aga niivõrd mõnus oli seda merekohinat kuulata, et ei raatsinud sugugi tuppa minna ka. Võtsin teki ja olin veel kaua edasi. Perenaine ka juba naeris, tema jõudis vahepeal palju toimetada ja koeraga pika jalutuskäigu teha ja mina ikka seal. Aga et ole ole ja väga tore, kui meeldib. Ütlesin, et oi meile väga meeldib, korduvalt arutasime, et tahaks tagasi tulla. Tema ütles, et tal on jälle väga hea meel, et me tulla saime ja et sobisime oma muusikaga sinna melusse väga mõnusasti, et järgmine kord siis jälle. Ja hommikul kell 10 läheme kohvikusse tagasi, siis saab vahvleid ja kohvi.
Ühel hetkel hakkas õues ikkagi liiga liiga külm ja kolisin ka tuppa ära. Vahepeal trehvasime õues Oskariga, küsisin, mis üleval toimunud on. "Noh. Mitte midagi." paljust ma seega ilma ei jäänud. Tuppa jõudes leidsin eest Kirke, kes luges Shakespeare'i ja poisid, kes tahtsid väga kaarte mängida. Et minul oli fototöötlus pooleli, otsustasime sõnamängu kasuks, siis ei pea midagi vaatama ja jälgima. Sõnamängu teemaks sai Tartu. Lõpuks liitus mänguga ka Kirke ja jätkasime sellega kuni magamaminekuni. Päeva lõpuks sõnas Oskar endamisi "Ja hommikul saab vahvleid. Prangli on ikka äge." Uneaeg saabus üsna ruttu, sest päev oli olnud väga pikk. Mina jäin veel veidikeseks kirjutama, Remmelid juba nohisesid vaikselt. Uks oli lahti ja merekohin oli tuppa ka kuulda. Ühel hetkel hakkas vihma sadama, nii et tõmbasin ukse kinni ja panin tuled kustu, et ise ka magama minna. Üllatusin selle üle, kui valge oli. Mitte, et õues oleks väga valge olnud, aga aknad olid igas seinas ja taevast ei varjanud ju miski. Olime ise puude kõrgusel ja ümberringi oli üsna lage. Rõdult paistsid öise Tallinna tuled.
Öö möödus rahulikult, kui välja arvata, et oli väga tuuline ja sadas kõvasti ja see kõik oli tuppa väga kuulda. Paar korda ärkasime Kirkega mõlemad selle peale, et tundus, nagu keegi tuleks trepist üles. Mina arvasin iga kord, et mõni Remmelitest uitab ja jäin nagu ootele, et mis mureks. Aga ei kedagi. Hommikul pakkisime siis asjad kokku, jätsime Bellaga (koeraga) hüvasti ja viskasime kodinad auto peale. Natuke oli kiire, sest Annika pidi jõudma ise 10.30ks laevale, et olla hiljem meie saabudes juba uue autoga mandril vastas. Seekord saime juba rekordkiirusel kasti. Ja sõidu ajal kiljusime palju vähem. Ikkagi juba vilunud, kogemustega! Peaaegu kohalikud. Ja kohale jõudes ei otsitud redelit enam väljagi, hoopis hops ja hops hüpati kastist maha. Vot nii.
Hommikuks saime vahvleid moosi ja jäätisega ja kohvi, nagu lubatud. Koit oli veidi külmetunud, temale tehti raviteed. Edasi tuli vaba aeg. Mina pikutasin ja lugesin raamatut, Kirke harjutas vaikselt pilli. Milline idüll! Poisid mängisid seda pallimängu ja läksid siis saarele seiklema. Kui küsisin enne kohvikus, kuhu soovitavad meil minna, öeldi, et ilmselt kirikusse. Et metsas on ka mingid asjad, aga me võime ära eksida ja seda ei ole vaja. Poisid aga võtsid suuna just sinna, ja ei eksinud kuhugi. Kaardi pealt vaadati välja mingi Aircraft Remains ja mingi kuulus suur kivi leiti ka üles. Vahepeal hakkas vihma tibutama, nii et viisime Kirkega pillid ja asjad sinna kuuri ja kohvikutüdrukud kutsusid meid nende putkasse sooja ja tegid meile veel teed ja kohvi. Saime nendega ka natuke tuttavamaks ja juttu ajada, väga tore oli. Vahepeal räägiti sellest kirikust, et siin on vahel ka laupäeviti õhtul teenistused ja et need on hästi lühikesed, 10 minutit. Aga et laupäeviti on vähe rahvast. Muidu üks tädi vähemalt alati käib kirikus kohal, aga eile teda ei olnud - oli otsustanud Lainet kuulata.
Varsti saabusid ka poisid tagasi ja läksime koos külastama Prangli poodi, mis avati kell 12. Pisike poeke, aga kõik vajalik oli olemas ja rohkemgi veel - leidus ka suveniire, Prangli särke ja sai osta kohvi. Mulle meeldis, et nagu näha ja nagu ikka kombeks, oli see ühtlasi ka külarahva kogunemiskoht. Kliendid olid omavahel tuttavad ja jutustasid ja ei tõtanud lahkuma. Ostsin kaasa magneti ja võtsime jäätised, hoolimata väga külmast ilmast. Palju aega enam ei olnudki jäänud ka. Öeldi, et kuskil 10 minuti pärast läheme jälle sõitu. Meie käest uuriti enne, kas me tahame sadamasse jalutada või autoga saada. Me esialgu arvasime, et võib ju jalutada ka, eriti kui nii palju aega, aga lõpuks otsustasime auto kasuks, lihtsalt juba selleks, et saaks korra veel kastis sõita.
Kobisime siis jälle kasti ja asusime teele. Teekond oli ilus ja armas mööda neid väikseid teid. Käisime veel Anni juurest läbi ja tema ja keegi veel liitusid meiega kastis. Väga vilunud ja graatsiliste liigutustega hüpati üle serva kasti meie kõrvale. Sadamasse jõudsime paraja varuga, sest Annil oli vaja turismigrupile tuuri teha. Jälle hüppasime kastist maha ja läksime siis kohvikusse. Enne tellimist küsisin küll üle, kui pikk on ooteaeg ja kas laevale ikka jõuame. Öeldi, et muidugi jöuab. Noo see "muidugi" oli küll liiga optimistlik. Aga jõudsime küll, natukese varuga isegi. Laev oli täis ja otsustasime minna üles välja istuma. Mingis mõttes kindlasti õige otsus, ilus oli küll ja õhku oli ka. Aga oi oi kui külm. No ilmateade näitas kuskil 14 kraadi, aga väga väga väga tuuline oli ka. Ja sõit oli üle tunni aja. Reisi lõpuks oli minul seljas kaks särki ja kaks pusa ja minu lisakampsunid ja rätid läksid Remmelitele. Ja ikka oli külm. Aga vähemalt loksutas vähem! Aga ikkagi piisavalt, ma nt oleks peaaegu oma prillidest ilma jäänud, sest need tahtsid laualt merre lennata.
Sadamas ootas meid Annika, kes pidi meid viima rongijaama. Laev sõitis aga veidi kauem kui graafiku järgi pidi, nii et meil oli natuke kiire. Võtsime siis vastu otsuse, et läheme hoopis Ülemiste peatuses hiljem peale, võidab natuke ajas ja on kindlam. Mõeldud-tehtud. Ülemistesse jõudsime varuga ja saime sealgi veel natuke õues külmetada. Saatsin remmelid rongile ja jäin ise veel natukeseks Tallinnasse toimetama, nii et neid muljeid tuleb neilt küsida.
Natuke Annika küll naeris meie üle, kui me ütlesime, et külm on. Et lõunaeestlased tulid saarele, riideid pole kaasas. Aga lõunaeestlased jäid siiski oma reisiga väga rahule ja tahavad kindlasti tagasi minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar