Laagriblogi III
Kapten Trummi mänguõhtu oli igati elamuslik ja väga tihe. Meil oli vaja endiselt omavahel tutvuda, sest laagriga olid liitunud mõned uued inimesed. Põhiline energia läks küll muidugi üldse selle peale, et neilt Oskari pall kätte saada. Aga saime siiski mängitud näiteks sellise mängu, kus oldi näoga ringi sisse, ja kui loeti ära “3, 2, 1!” pidid kellelegi otsa vaatama. Tegime mängu kaht moodi. Kui vaatasid otsa ja sama inimene vaatas sind, läksite ringist välja mõlemad, aga esimesel korral mängisime, et siis oled kaotaja, teisel korral, et siis oled võitja. Veel pakuti välja dirigendimäng. Kapten trumm karjus lihtsalt terve aja kogu aeg korraga, nii et Halliki hõikas siis, et Kalver näitab, kuidas mäng käib. Kalver tuligi ringi sisse, kõik ootasid huviga - ja ta hakkas lihtsalt neid kasatskihüppeid või asju sooritama, et oled kükkis ja viskad ühte ja teist jalga kordamööda. Null konteksti või selgitust, mida tema teeb ja miks, ja mida oodatakse, et meie teeks. Tuule oli naerust täiesti kõveras. Halliki kamandas Kalveri ringi tagasi ja me ei saanudki mingit seletust. Seletamise kord anti järgmisele trummile ja selgus, et tegu on tegelikult tuttava mänguga.
Üks mängija läheb korraks eemale, ringisolijad valivad enda seast dirigendi, kes hakkab mingit liigutust tegema ja teised matkivad. Kui dirigent vahetab liigutust, vahetavad teised ka, aga märkamatult. Ja see kes enne oli eemal, on nüüd ringi sees ja proovib arvata, kes on dirigent. Arvamine läks pigem ruttu, aitas võibolla ka see, et trummid valisid esialgu muudkui üksteist ja Sander Reemetsa. Ühel hetkel valiti dirigendiks Tarmo, kes pani meid siis nipsutama ja puusi nõksutama. Sander arvas aga KOHE ära, et tegemist on Tarmoga. Selgituseks ütles, et tal lihtsalt on võimed. Hendrik Vija käis arvajana mööda ringi, käis ka väljaspool ringi, hakkas juba meenutama hobusemängu ja ulgus ka vahepeal. Tasa ja targu, ja siis esimesel katsel arvas ära, et Eva. Kõige kauem läks arvamisega Oskaril, aga tal oli ka kõige raskem ülesanne, sest tema dirigendile meeldis sama liigutust VÄGA kaua teha.
Pakuti välja, et teeme seda “kohad vahetavad need” mängu, mida me ikka oleme teinud. Aga tavaliselt tehakse seda toolidega, seistes pole ju kohad piiratud. Halliki pakkus alternatiivina sellise mängu nagu “korv kummuli”, mille raames ta jagab kõigile mingi puuvilja nime (nagu näiteks kartul) ja siis kui ta midagi nimetab, siis kõik need viljad vahetavad kohad. Ja kui ütleb “Korv kummuli!”, siis vahetavad kõik. Vapustavalt põnev mäng.
Edasi oli plaanis teha seda mängu, et on kaks meeskonda ja nende vahel lina, ja kui lina kukub, tuleb teise nimi öelda. Tuule saadeti lina tooma. Ajatäiteks olime järsku kõik Halliki juhtimisel jõudnud ringmängule BINGO, mida me siis ühiselt kõik laulsime. Kogu õhtu oli juba niigi kaootiline ja väga naljakas, ja siis ilmus Tuule ilusa rohelise linaga. Halliki ütles, et me ei saa ometi kohaliku hostelilinaga mängida. Tuule küsis vastu, et millega siis, keegi ei võtnud ju niisama linu kaasa, ainult need ongi. Enamus otsustas, et linaga ei juhtu midagi. Meelis ütles, et teeme nii, et ei lase lina alla, vaid tõstame üles. Mõeldud-tehtud. Hoidsime Meelisega kumbki siis nurkadest ja õigel hetkel tõstsime mängijate peakohale üles. See ilmselt kiirendas ka mängu kulgu, sest kõigil oli arvamiseks umbes täpselt kaks sekundit, enne kui lina mõlemale pähe sadas.
Mäng kulges üldiselt kenasti, vahepeal küll süüdistati, et tehakse sobi, sest lina alt on jalad ju näha. Lõpuks jäi ühte meeskonda käputäis inimesi ja naerdi, et nüüd võib nende hulgast juba huupi pakkuda, statistiliselt võiks täitsa hästi minna. Arutasime hästi kaua, kuidas nüüd edasi mängida, samal ajal lina langetatud, nii et kõik olid kõigile näha. Ja siis Halliki pakkus, et äkki teeks nii, et nüüd peab ütlema kõigi nende nimed korraga. Vaatasime siis neid inimesi veel ja leidsime, et noh need neli nime me suudame öelda nii praegu kui ka siis kui nad korraks linaga katta. Hea idee, Halliki. Siis pakuti välja, et mina ja Meelis võiks nüüd siis sinna poole minna, et saaks meid arvata. Ka väga põnev variant! Lõpuks tehti mingi selline nali, et justkui seisis lina ääres Kiril, aga ta oli seljaga ja tema taga tegelikult oli hoopis Koit, ja selle õnge vastased läksid küll.
Edasi kolisime tuppa teed jooma ja üsna kohe oli ka aeg õhtulauludeks. Kui esimesel õhtul pidime laulma selle saatel, kuidas mina mängisin Matvejevi kannelt, siis seekord oli õnneks Meelisel kitarr. Ka lauluvalik oli veidi laienenud ja kavas uus mõisateemaline laul ja rohkem Tättet. Laulmiseks olid liitunud ka õpetajad, nii et istusime kõik koridori põrandal pimedas ja laulsime koos ja Kalver jäi päriselt magama.
Laagriblogi IV
Üldiselt ma ei armasta ei hommikuid ega äratusi ega üllatusi, nii et mul on laagrites enne neid üllatusäratusi alati enda äratus pandud. Aga oli Remmeli päev ja ma arvasin, et Remmelit võib usaldada ja ei pannud endale äratus. Ei pidanud pettuma. Ärkasin selle peale, et kuulsin koridori peal vaikselt pillimängu. Seejärel avati uks ja remmelid olid meie toas ja laulsid padespaani viisil “Anna andeks, anna andeks, et äratan sind” ja seejärel kutsusid tantsule. Tüdrukud keerlesid käevangus ja mängiti palju tamburiine. Siiralt väga tore äratus.
Hommikuks olid pannkoogid. Sel puhul laulsime siis loomulikult Pipi pannkoogilaulu. Kõige põnevam sündmus hommikusöögi ajal oli arutelu, kas kaks moosi ühel pannkoogil on normaalne. Pärast hommikusööki kogunesime hommikuringiks, kus seekord olid teemaks löökpillid pärimuses. Sel korral liitus meiega juba ka külalisõppejõud Leanne Barbo, mis oli päris tore kokkusattumus, sest mul oli plaanis tema ansambli Auli lugu lasta ja siis ta sai veidi sellest ansamblist rääkida. Auli on läti ansambel, kus mängivad torupillid ja trummid, tõeline selline ürgne meestevägi - ja siis keset seda suurt kampa on üks eesti naine ja see on Leanne. Ma olen vahepeal mõelnud, kuidas ta sinna sattus või millal, aga selgub, et ta on tõesti algusest peale nendega seotud olnud. Leanne on õppinud soome-ugri keeli ja rahvaluulet ja õppis ka Riias ülikoolis läti keelt ning seal olles sattus siis ansamblisse, või õigemini oli juba selle loomise juures. Ja mina tean teda kui Tallinna tantsuklubi vedajat, aga ei teadnud, et tantsuklubide vastu huvi tekkis tal just Tartu tantsuklubides, kui ta ülikooli ajal siin elas, ja hiljem Tallinnasse kolides hakkas siis ise eest vedama. Aulilt kuulasime ühte lugu, mina olin leidnud Leanne sõnul kõige popilikuma loo ja sinna kõrvale soovitas teiseks looks siis ise ühe oma lemmiku Auli repertuaarist. Kogun hiljem kõik kuulatud asjad ühte nimekirja kokku ka.
Pärast hommikuringi oligi kohe juba ka aeg Leanne pärimustantsu õpitoaks. Minule isiklikult õpituba väga meeldis. Kui eelmisel aastal käinud Jaan Sarv oli pigem filosoofiline ja saime palju arutleda ja mõelda, siis Leanne oli hästi konkreetne ja praktiline, aga rahulik ja tore. Tegelesime paarilisetunnetusega ja erinevate paarispöörlemistega mõlemas suunas. Harjutasime üksi, koos paarilisega, paariliste vahetusega. Mulle väga meeldis, et Leanne võttis ka meid vahel asjade näitamiseks tantsima. Ausalt öeldes ma puhtalt selle põhjal üldse mõtlesin, et ta võiks kunagi meile laagrisse tulla, et kunagi Tallinna tantsuklubis ta võttis mu mingit valssi keerutama ja see oli täiesti elamuslik. Õppisime ka erinevaid võtteid, kuidas paarilisega oleks tugevam olla ja kuidas ka tüdruk saab paremini toetada, kui näiteks vasak käsi toetada hoopis randmega poisi õla taha ja sinna suruda. Ja kuna pärimustantsus on suur osa improvisatsioonil ja varieerimisel ja vorm ei ole kokku lepitud, siis peab poiss väga selgelt juhtima ja selge signaaliga märku andma, mida ta teha plaanib - kas näiteks tüdruk teeb nüüd käe all ühe pöörde, või kaks samas suunas, või kaks eri suunas. Kõik need vajavad erinevat juhtimist, kuigi tegevus justkui on sama, poisi käsi ka sama, aga suunavahetusel näiteks peaks aitama õigel hetkel õigel moel pidurdada ja omavahel katsetades ja eriti paarilisi vahetades oli see juhtimise erinevus hästi tajutav küll. Rääkisime ka sellest, et vanasti oli polka üldse rahulik tants ja see, et polkat jube kiiresti tantsitakse, on pigem uus trend, et löökpillimängijad muudkui uhavad. Kõik vaatasid Oskari poole. Või no löökpillid, aga just mandoliinid ka veel eriti. Kõik vaatasid uuesti Oskari poole. Naersime kõik ja Leanne ütles, et võib mureta olla, et vist ei ole Oskari süü, kui jutt käib 2000. aastate algusest.
Mina, Meelis, Tuule ja Halliki pidime õpitoast varem lahkuma, aga teistelt kuulsin, et tegeleti veel hüpleva polkaga. See on üks minu “lemmik”-samme, mida kõik rahvatantsuõpetajad seletavad ja kunagi rahule ei jää ja minu arust ei tee ise ka nii nagu seletavad. Huvitav oli vaadata, kuidas Leanne seda tegi, just selle pilguga, et kuidas näeb välja see pärimuslik variant, sest rahvatantsusammud on ju juba kohandatud ja ilustatud. Mõtlesin siis, et huvitav, kuidas see õppimine läks selle sammuga, millega alati jama on. Aga selgus, et väga hästi läks. Leanne oli vist plaaninud õpetada, maatasalised tantsisid ette ja Leanne ütles, et “Te ei öelnud, et te juba oskate!” Veel kuulsin teistelt, et lõuna oli ilma meieta olnud täielikus haudvaikuses. Aga õhtusöögiks olime tagasi ja see oli tore. Õhtusöögid üldse olidki toredad ja väga korralikud.
Päeval õppisid suured ja remmelid Tarmo juures ühislugu, nii et õhtul oli kummalgi ansamblil veel eraldi Tarmo tund. Enne seda jäi väike paus, mille ajal oli lubatud magada, aga mängiti ikkagi pilli ka. Pean ütlema, et ma ei ole väga kursis, millega Kapten Trumm oma päevi sisustas, aga nad toimetasid igatahes ka jube palju. Lisaks ansamblitele ja trennidele oli neil ka palju meisterdamist. Ühel päeval tehti valmis näiteks lauatäis jaurameid. Tehti ka superilusaid helmekeesid. Küünlaid meisterdati ka, aga see on eraldi jutt. Ja kui aega jäi üle, võis trumme alati leida õues jooksmas ja mängimas, nad on lihtsalt täiesti väsimatud!
Õhtumängud olid seekord Remmeli korraldada. Tunnistan, et jäin mängudele hiljaks. Esiteks ma ei saanud aru, kus need on, sest kõik inimesed kõndisid justkui õigel ajal õues ringi küll, aga täiesti eri suundades. Leidsin igatahes maatasalised koolimaja juurest õues kätega vehkimas, et sääski tappa. Ja kuigi ma hilinesin päris palju, tundus, et programm ei ole vist veel alanud. Aga siis see algas. Remmeli äratus oli nii tore, et ma ootasin väga palju ka nende mängudest. Aga tundus, et nad ei teadnud ise ka, mida nad teevad. Ühel hetkel igatahes kästi meil rivistuda ja paariks lugeda. Saime vaevu hakkama. Seejärel tuli moodustada kett niimoodi, et ühe käe annad jalge vahelt tagumisele ja ise võtad esimese käe. Aga see käis meile üle jõu ja peale kapten trummi keegi päriselt ühekski sportmänguks vist valmis ei olnud, igatahes jube palju oigamist oli ümberringi ja tulemust nagu ei olnud. Me ei saanudki kunagi teada, kuidas asi oli mõeldud edasi minema, sest järsku karjus Oskar üle platsi: “Järgmine mäng! Sääsetapmise mäng - Igaüks otsib endale ruutmeetri ja tapab nii palju sääski, kui saab.” See sobis. Vehiti siis natuke aega kätega, aga selleks ajaks oli kõik juba nii koomline, et olime naerust kõveras. Remmeli läks koosolekut pidama. Koosolek kestis väga kaua. Ajaviiteks mängisime nüüd seda õiget kohtade vahetamise mängu. Kõiki teemasid ei mäleta, aga Reemets igatahes vahetas koha Johannesega, kui oli vaja j-tähega eesnime, sest esimesel päeval oli ta end tutvustanud kui Jevgeni.
Järgmine mäng oli “James Bond”. Üks on Bond ja näitab oma kätega justkui relvaga kellegi poole, kes peab siis kiiresti kükitama ja inimesed tema kõrval peavad üle tema üksteist kiiresti maha laskma. Kes on aeglasem, läheb välja. Meil läks alguses aega, et aru saada, kes keda sihib, nii et meie lisasime nimed ka juurde. Jälle saime tutvuda! Mäng ise oli väga lõbus ja tekitas palju elevust. Õhtu lõpuks mõtlesime siin mitmed sama asja - “viimane mäng käib nii, et kes viimasena kohale jõuab on hapupiimane”. Ja me küll mõtlesime kõik majutuskohta, kuhu loogiliselt võttes pidime suunduma niikuinii, ja kõik panid suure hooga minema ka, aga siis Halliki täpsustas vist kogemata, et koolimajja käib võistlus, ja siis vahetati suunda, aga osad vist ei vahetanud ka. Igatahes oli pärast väga keeruline võitjat valida, sest osad olid jooksnud majja ja teised kooli. Kokkuvõttes oli see üks ülimalt kaootiline mänguõhtu, aga absoluutselt väga lõbus.
Õhtulauludel oli Meelise kitarriga liitunud Oskari mandoliin ja ka laulurepertuaar oli täienenud. Meil oli jälle üks mõisalaul lisaks, aga pakuti ka välja, et võiks laulda “Tuhat tänu”. Oli ütlemata armas hetk, kui olime ühiselt pimedas laulu ära laulnud ja jäime siis veel refrääni vaibudes ümisema, ja ühel hetkel suured enam ei laulnudki, oli kuulda ainult pille ja laste väga armsat ja asjalikku, veidi helistikust mööda üminat. Kalver jälle magas. Aga Kalveril on olnud tegus laager ka. Esimesel õhtul näiteks oli tal selline mure, et tal on labajalad. Kahjuks ei osanud aidata. Teise päeva lõpus küsis Külli Kalverilt, mida ta laagris õppinud on. Kalver vastas, et “seda, et kakelda ei tohi.” Halliki arvas, et me võiksime siis kõik selle endale meelde jätta. Selle ilusa mõttega läksime magama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar