Olustvere laagriblogi: Proloog
Kui mina kompsudega jaama jõudsin, oli buss juba ees - aga täiesti tühi. See-eest pilliruumis oli hoopis teine vaatepilt. Nii palju inimesi nii paljusid kaste tassimas! Ja nii palju küsimusi ka.. Aga meeleolud tundusid olevat head ja lõpuks said kastid ka otsa. Vaatasin, et oleme juba peaaegu pool tundi graafikust maas ja sättisin viimase tiiruga end bussi poole, kui vastu tuli Sander Reemets, kes ütles, et “varsti peaks lapsed ka jõudma”. Millal varsti?! 😃 Aga olgu, nad pididki eraldi tulema ja kõik oli tegelikult täiesti õige. Ja täpselt 10.31 me asusime teele Olustvere poole.
Bussisõit ei olnud väga pikk, sellest oli peaegu et kahjugi. Vähemalt Halliki ütles mulle küll korraks kõrvalpingilt, et “ma ei taha veel kohale jõuda” ja ma nõustusin temaga. Ja siis! See reetur kirjutas mõni minut hiljem maatasa chatti, et “kes veel ei viitsi enam sõita?”
Ma tuletasin meelde, et veel hetk tagasi ta väga viitsis. Edasi saatis Halliki veel ühe hea sõnumi “neile kellel on igav” ja see sisaldas youtube’i linki laulule “Müts, sall ja kindad”. Konteksti ei tulnudki kunagi. Nautige: https://www.youtube.com/watch?app=desktop&v=NfwAmJmbAhw
Kohale jõudes ekslesime veel õige kaua koha peal. Bussijuht “arvas, et sealtkaudu võiks otse saada”, aga kuidagi kaua aega võttis see otse minemine. Tehti siis kõne kohalikele ja pärast pikka tiirutamist jõudsime ikkagi õigesse kohta. Edasi läksime kõigepealt Hallikiga tube üle vaatama, et teaks öelda, keda kuhugi paigutada. Selleks oli vaja teha järgmine kõne kellegi kohalikuga ja keski tädi midagi Hallikile seletas, kui Halliki teda katkestas. “Oodake!! Õnneks mul on kõrval terane tütar. Annan telefoni talle.” Mina jäin õudusega ootama, mis mulle rääkima hakatakse ja tädi naeris ja ütles ülima rahuga: “Ukse avamiseks sisesta kood.” Ja siis luges mulle lihtsalt need numbrid ette, ja ma vajutasin nuppe, ja uks tuli lahti. Hea, et ma nii terane olen!
Vahepeal jõudis ka Meelis. Tema oli üllatunud selle peale, et ta meiega korraga jõudis, sest sel hetkel kui meie sõitma pidime hakkama, pakkis tema alles rahulikult asju ja alustas tükk maad hiljem. Me vist seiklesime siin ikka päris kaua. Igatahes toad said üle vaadatud ja inimestele info kätte, edasi käisime koolimajaga tutvumas. Koolimajas ootas meid ka keegi tädi. Ma ei tea, kas kõik need kolm tädi olid samad või erinevad või mõni kordus ka, aga jälle tundus tore tädi. Väga jutukas küll! Ja hirmus agar, ma tundsin, et väga nagu ei saa sõna sekka, ja see oli natuke probleem, sest tal olid nii suured plaanid siin igal hommikul koristamas käia ja selleks oleks vaja tekitada võtmetega mingi süsteem ja me lihtsalt ootasime, et ta hingaks, et saaks vahele öelda, et ei ole üldse vaja.
Laagri avamisele 12.30ks me ilmselgelt ei jõudnud, kogunesime siis lõunale. See oli veel kolmandas majas - mõisas. No nii uhket söögituba pole meil küll vist üheski laagris olnud. Eriline kontrast muidugi võrreldes eelmise aasta söömistega, kus meil terve aeg pilk peal hoiti ja kust tuli 13 minuti jooksul põgeneda. Söömine algas sellega, et kõik istusid ilusti viisakalt ilma söögita hiiglasliku laua ümber ja Külli seisis teise laua juures supipottide ees. “Kus Halliki on? Kutsuge Halliki. Las ta vaatab üle. Kus ta on?” Lõpuks Halliki siis jõudis. “Mida ma vaatan?” Halliki lubas sööma hakata. Söögiks oli hea tummine seljanka imepisikestest kaussidest.
Lõuna möödus võrdlemisi lõbusalt, kõik olid heas tujus ja jutukad. Tipphetkeks oli üks Tuule nali, mis oli nii hea, et ma ei saagi seda veel siin avaldada, sest ta peab seda tegema ka hiljem saabujatele Maarjale ja Jürgenile ja Kermole ja Liisale. Küll varsti kuulete! Halliki pildus ka häid repliike. Muuhulgas rääkis, et söögilauas tema telefonis ei ole. Aga natukese aja pärast võis siiski näha Hallikit telefonis! Seda siis selleks, et kirjutada maatasa chatti “Me oleme siin kõik üks suur perekond”. Suure laua ümber istudes tekkis kuidagi loomulikult see olukord, et kõik jäid üksteist ära ootama ja keegi ei lahkunud enne kui kõik olid lõpetanud. Sealjuures samas tehti mulle vihjeid, et ma võiks samas ka kiiremini liigutada. Tundus, et kõik ootasid mingit lahkumise luba, nii et ma siis andsin selle. Mingi seltskond jäi ikkagi veel kauemaks istuma. Tuule ja Oskar arutasid, mida neile meeldib süüa ja mida mitte. Saime teada, et Tuule on väga “anti-rosin”. Veel pidasime lõunalauas koosolekut, millal laager avada. Selgus, et 12.30ks me hästi ei jõua, arvestades, et kell on juba 13.30. Halliki pakkus siis välja, et aga teeme siis 13. Meelis naeris, et tund aega ajarännakut on palju tõesti, alustame poolest tunnist. Arutelu erinevate võimaluste üle kestis küllalt kaua, aga otsustati siis kell 14 avada ja 14.30 tegevustega alustada. Mõeldud-tehtud. Enam-vähem.
Laagriblogi I
Avamise aeg sai küll kokku lepitud, aga koht mitte. Küsimus oli selles, et kuhu heisata Maatasa lipp. Platsil oli küll kaks lipuvarrast, aga mõlemad juba hõivatud - ühte oli heisatud Eesti lipp ja teise Ukraina oma. Kumbagi ei saa nagu maha võtta. Söömast lahkudes leidsime igatahes suure seltskonna lipuvarraste eest ja mõtlesime, et ju siis see on ikka see koht. Aga ei, lihtsalt oli väga palju inimesi, kes ei teadnud, kuhu minna. Leidsime, et koos oleme tugevad ja kui meid on piisavalt palju, siis küll teised ka siia tulevad lõpuks. Nii läkski. Kusjuures täiesti omaette vaatepilt oli Meelis ja Tarmo, kes saabusid korraga ja kõndisid TÄPSELT ühes rütmis terve aja, isegi käed käisid korraga. Nii ilus sünkroonsus! Lõbustasime end sellega, et laulsime erinevaid samas rütmis lugusid neile kõndimise taustaks. Laagri avamine oli kiire ja tõhus. Räägiti, kuidas asjad toimivad, uued liikmed pidid astuma ette ja ütlema “Mina olen …” ja saime nende nimed teada. Laagri lipp ei saanudki heisatud, seda lihtsalt hoiti kahe peale käes lahti. Avamine oli lühike, sest juba kohe pidid algama tunnid. Asi, millega ma ei ole veel harjunud, on see, et tegevused on kolme maja vahel laiali ja vahemaad on üsna suured. Hilinemise oht seega on ka suur ja juba varsti ilmuski maatasa chatti halliki noomiv sõnum: “Olge head, peame kellaaegadest kinni. Isegi täna.”
Suured olid Kaia trennis ja see oli väga tore. Meil on varasemates laagrites olnud teema, et kuigi lapsed tahaks hirmsasti joosta ja lausa lisatrenne, siis suured on pigem muusikatundidest väsinud niigi ja ei jaksa alati trennis täie tambiga olla. Kaia ütles seekord ise, et ta võtab seda arvesse ja teeb meile pigem rahulikumad ja mõnusamad olemised, et saaks natuke sundasenditest välja ja venitada ja iluleda ja tantsida. Trenn oli tõesti pigem rahulik, aga igal juhul paras esimeseks trenniks pärast pikka pausi. Rühmas oli ka üsna mitu liiget, kes ei olnud varem kunagi üheski rahvatantsutrennis käinud, nii et saime hästi rahulikult mingeid asju proovida. Tegime perekonnavalssi nii valssideta kui valssidega ja muuhulgas tegime konkreetselt kolm korda rohkem pöördeid kui Kaia palus. Meil tekkis neli varianti (meie oleme teinud neid lihtsalt nii kui tuju tuleb, aga nüüd jagasime nelja kaupa ära), umbes nii, et esimene pidi olema tavaline, teine pööretega, siis plaksudega vms. Aga meie tegime esiteks kohe pöördeid, siis veel uuesti õigel ajal, ja siis jäime neid veel liiga kauaks tegema ja järgmine variant lükkus edasi. Siis tegime veel trenni lõppu natuke klassikat ja harjutasime tõsteid. Esiteks hüppasid tüdrukud koha peal poisi õlale toetudes, siis teine käsi juurde, veerand ringi korraga, siis pool. Ja siis loomulikult vastupidi - tüdrukud lennutasid poisse. Ühesõnaga oli päris meeleolukas trenn ja tujud olid head.
Edasi tuli päevakava kõige olulisem punkt - amps. Kell 16 on ette nähtud pärastlõunane puuvili ehk amps. Järgnes laste tantsutund Kaiaga, suured läksid Tarmo tundi ja Remmeli oli Halliki juures. Tarmo tund algas igatahes ilma igasuguse pikema sissejuhatuseta. “Millal te viimati reggaet mängisite, ah? Läksime.” Ja pani mingi järgnevuse ja rütmi käima ja kõik pidid liituma. Jämmisime siis natuke aega koos, Tarmo küll flöödil, küll lõõtsal, ainult klaverit seekord klassis ei olnud. Kui tükk aega olime mänginud, andis Tarmo lõpuks ette noodi laulule “Vai vai võtaks naise” ja ütles, et me tegelikult mängisime seda lugu. Me kusjuures oleme seda kunagi Maatasas laulnud, aga ma tõesti ei viinud kokku, et see saaks sama lugu olla. Aga see põhi sobis sinna tõesti. No vahva! Laulsime siis seda ja kujundasime erinevate pillidega soolosid. Sh soolotasime mina ja Hendrik M kahel kandlel, kusjuures mul oli kohalik kannel, mis ma arvasin, et oli seitsmekeelne, aga oli hoopis kuuekeelne, aga puudu oli vist nagu hoopis ülemine keel? Igatahes mul olid sõrmed päris sassis. Tutvusime paari looga veel ja siis pakkisime kokku. Helena küsis Tarmolt, kas ta õpetab kuskil flööti ka. “Ei, ma ei oska ju. Aga õpetan küll tegelikult. Aga eks see käibki nii, kes ei oska, see õpetab. Elu on näidanud, eks ta nii ole, õpetavad need, kes ise ei oska.” Nonoh!! Ma jäin ukse peal kuulama ja oma karjäärivalikute üle mõtlema, aga ei öelnud midagi. “Välja arvatud Helin,” ütles Tarmo. Juba parem, tänan täpsustamast!
Pärast õhtusööki oli aeg pillirühmade/väikekoosseisude proovideks, kuigi ei osalejad ega juhendajad polnud päris kindlad, mida see täpselt tähendab. Aga plaan oli pillirühmadega ühislugusid õppida homme, kui kõik on kohal ja täna tekitada mõned väiksemad ansamblid. Karmoškad läksid Tarmo juurde, flöödid mängisid Halliki ja Liiaga. Mina plaanisin kohvi teha ja seejärel Hendrikutega tundi teha, aga ausalt öeldes jäin voodisse pikali heites lihtsalt jala pealt magama. Sellest polnud aga väga midagi, sest Hendrikud olid niikuinii liitunud hoopis Meelise näppepillibändiga ja jõudnud lausa salvestussessioonini. Ärgates ootas ees aga õhtu kõige olulisem aktsioon. Otsiti Oskari palli.
Esiteks oli vaja Britil ja Kapten Trummil leida Oskar, et talt palli küsida ja seejärel leida pall. Mina teadsin, et ta on ka Meelise bändis, ja köögiaknast võiski selle info peale kohe näha tervet rongkäiku väikseid maatasalisi kooli poole suundumas. Kuid oh ei! Koolimaja uks oli lukus. Mulle helistati, et kas ma saaks Oskarile helistada. Proovisin, aga ei saanud kätte. Helistasin siis järjest teisi proovilisi läbi, aga ei midagi. Õnneks ilmus maatasa chatti oskari sõnum, et ta lubab palli võtta ja et see on tema toas. Ehk kogu aktsioon koolimaja ümber oli tegelikult mõttetu. Ja veelgi enam - ma olin rikkunud poiste salvestussessiooni. Nad olid just parasjagu Meelise telefoniga salvestanud, kui ma helistasin, nii et keset seda kaunist näppepillimuusikat on kuskil 30 sekundit kuulda, kuidas Meelise telefon pläriseb. Palun vabandust!!
Edasi oli veidi vaba aega, mida paljud kasutasid siltide tegemiseks. Nimelt otsustasime, et tubadel võiksid olla sildid nende nimedega, kes seal elavad, muidu ei leia kedagi üles. Meeskonnad lähenesid loominguliselt ja käisid muudkui minu toast pliiatseid ja teipi küsimas. Jõudsin toas teha ka kiire kandletunni Matvejeviga, mille jooksul õppisime kannelt noodist mängima, hoolimata väga tihedatest külalistest. Külastussagedust näitas ka see, et kui Halliki mõned korrad seda tuba külastas, oli ta alati segaduses, kuhu tuppa ta sattunud on, sest minu toanaabrite asemel ootasid pidevalt ees mingid uued inimesed.
Siis oli aga tõeline sündmuste pööre. Päevakavas oli kirjas, et üheksast hakkab lauluõhtu. Aga järsku ilmus maatasa chatti Hallikilt järgnev sõnum: “Kohtume kõok kl 31 naja ees, Õhtumängud on õues, Mecei hiline” See viimane sõnapaar läks meile eriti korda. Leidsime, et kõlab nagu itaalia keel või midagi, ja “metšei hiline” on praeguseks saanud selle laagri motoks, mida ikka aegajalt üksteisele meelde tuletatakse.
Õuemängud kujutasid endast tutvumismänge, sest meil on üsna palju uusi liikmeid kambas. Esimest mängu juhtis Halliki ja see sisaldas mingi puuoksa loopimist. Täiesti pöörane. Keegi oli ringi keskel, viskas oksa kõrgele õhku ja hõikas kellegi nime ja see pidi oksa kinni püüdma. No selle viskamisega oli nagu oli, mõni vise tõesti läkski otse üles, aga läks ka igale poole mujale, sh viskaja seljataha. Järgmiseks mänguks läks käiku ka Oskari pall! Mängisime seda mängu, et palli visates tuleb öelda oma nimi/selle nimi, kellele viskad jne, aga viskamise asemel otsustasime hoopis jalgpalli mängida ja sööta. Loomulikult sai nimemängude üheks meelelahutuslikumaks aspektiks see, et meil on kaks Hendrikut, ja nad nautisid seda täiel rinnal. Segadust oli palju ja nalja ka. Järgnes ka juba Maatasa ammune lemmik laulumäng, põrgu ja taeva mäng. Sild on katki, sild on katki… Mängu osa toimis kenasti, aga “samal ajal lauldes” oli juba raskem. Siiski jõuti mäng kaks korda läbi mängida, esimesel korral olid põrguks ja taevaks KT lapsed, teisel korral remmelid. Kolmandast korrast siiski loobusime.
Järgmine päevakorrapunkt oli teejoomine ja sellele järgnesid õhtulaulud. Laulsime koridoris põrandal. Kuna sel korral oleme siin mõisa juures, oli kavas ka üks mõisateemaline laul. Järgnesid juba traditsioonilised Villakombalii ja loomulikult ka Ojalaul. Üldiselt mindi üsna ruttu magama ja maja oli vaikne. Korraks kuulsin koridori peal ühest Kapten Trummi toast suurt itsitamist ja koputasin siis uksele ja tegin vähe kurjema näo pähe ja arvasin, et ukse taga on meie väiksed tüdrukud, aga üldsegi mitte, hoopis poistetuba oli ja tegeleti voodipesudega. Ei saa pahaks panna, mina maadlesin ka oma tekikotiga päris kaua.
Laabriblogi II
Teine päev algas Kapten Trummi äratusega. Valmistus selleks oli põhjalik juba eelmisel õhtul. Ja nagu Kapten Trummil kombeks, on nende äratuse ettevalmistus vaat et suurem sagimine kui äratus ise. Mina kohtusin Trummidega koridoris, igaüks ühe magamistoa ukse taga seismas ja sahkerdamas, Halliki üritas neile juhiseid öelda, väga neid ei huvitanud, nad tahtsid juba hirmsasti uksi avada. Mind nähes olid nad hirmus pettunud, et nähhhhh sina kaaaaaa ei maga. Ma ütlesin, et Laura küll magab!! See lohutas. Lõpuks said jutud räägitud ja võis alata äratus. Selleks koputati korraga ustele ja tehti need lahti ja hakati laulma Kuo to tetsu viisi omatehtud lüürikaga nagu ma aru saan. Mulle meeldis väga, kui palju teietamist seal sõnades oli. “Hommikul, kui Kapten Trumm teid äratab, äratab teid Kapten Trumm teid lauluga.” Geniaalne. Kahjuks vist jah väga palju magavaid ohvreid ei olnud, ka Laura oli siiski vahepeal juba ärganud. Trummid olid väga pettunud. Halliki leppis kokku, et nimetame selle ümber hommikuseks tervituseks. Kõik tervitatud, läksime hommikusöögile. Hommikusöök ise oli ausalt öeldes veidi pettumustvalmistav, ja ma ei ole ÜLDSE valiv sööja. Aga kogu selle laagri peale üks potsik mannaputru oli natuke kurb. See oli hästi magus ka ja samas natuke lahja. Ei mingeid võileibu, ei mingeid valikuid. Ja kohvi peale unustati vist piim ka ära. Kohvitassid olid ka muidugi imepisikesed. Külli võttis seda väga tõsiselt, nagu isiklikku solvangut lausa. Ütles, et tema läheb nüüd poodi võileibu ostma. See ei olevat normaalne. Meile oli pudru jaoks antud kaks kulpi, aga me suutsime ühe juba kohe alguses sinna pudru sisse uputada, ja varsti ka teise. Toodi kolmas. Keset söömist teatas Tarmo valjuhäälselt, et “Koit laulab nüüd meile ühe pudrulaulu.” Koit ise küll veel sugugi ei teadnud, et ta hakkab pudrulaulu laulma. Leidsime, et pudrulauluks sobib hästi näiteks Hiiretips, aga kas keegi teab rohkem kui kaks rida. “Otsige netist välja!” hõikas laagriülem teisest toast. “Ja üks kaks kolm” ja kõlas eelmäng tiibklaveril. Laulsime siis ühiselt kogu lauaga hiiretipsu.
Edasi tuli hommikuring, mis toimus majutuskoha köögis, et saaks vähe suurematest tassidest suuremat kogust kohvi manustada. Esimeses hommikuringis rääkisime lihtsusest ja piiratud võimalustest. Kuulasime Johanna Adele Jüssit mängimas ilma kaunistusteta Saaremaa valssi, ansamblit Blink, kus on keelpillid, aga ei ole harmooniapille. Kuulasime kandleid ja kurgulaulu. Samal ajal tegeleti värviraamatute, sudokude ja koodi kirjutamisega.
Edasi tuli tantsutrenn, kuhu metšei hiline! Aga sain järsku kõne Meeliselt. “Kuule ma hilinen trenni, puksiirin siin laagriülema autot.” Mõjuv põhjus. Trenn algas rahuliku venituse ja klassikasoojendusega, millega liitus ka Halliki. Tegelesime veel perekonnavalsi tõstetega, tantsisime padipadinööri ja aissat ja ühel hetkel ütles Kaia, et nüüd tuleb üks tellimuslugu ja vaatas mulle otsa. Mina ei tea küll, mis tellimustega tegu on?! Aga siis käskis Matvejevil põrandale istuda. Ja teisel diagonaalis tema taha. Olgu peale, selge. Väga kaval! Tegemist on eelmise aasta naermismänguga ja võib vist tellimuseks nimetada küll, me korraks tegime sellest trennis juttu tõesti. Mäng käib siis nii, et ollakse risti-rästi põrandal selili, pead üksteise kõhtude peal ja siis esimene ütleb ha, teine ha-ha, kolmas ha-ha-ha jne, aga naerma ei tohi hakata. Võimatu ühesõnaga. Mõlemat pidi tehes läks asi minust katki. Aga me saime lõpuks hakkama! Oli aeg lõpurivistuseks ja Kaiaga asus järsku trenni lõpetama Sander Reemets. Kaia andis siis ohjad talle üle ja asus ise ka tantsijate rivvi. “Tantsijad aitäh”, ütles Reemets ja tegi meiega ilusti kniksu.
Lõunal oli jälle supiaeg. Supp ise oli ju hea, aga need kausid on niii pisikesed. Me otsustasime, et kohv peaks olema supikaussides ja supp peaks olema pudrukaussides, mis on täiesti normaalsed supikausid. No iseenesest ei ole probleem ju ka juurde võtta, aga lihtsalt sellest pisikesest kausikesest söömine võtab nii hirmus palju aega. See jahtub niiiii kaua, ja kogu aeg on oht üle ääre ajada, ja kui lõpuks oled ühest kausist jagu saanud, siis ega ongi aeg otsas kah. Ja metšei hiline, nii et hakka astuma. Keset lõunat võttis Tarmo jälle laulu üles. Seekord laulsime supi puhul laulu “Seitsme maa ja mere taga”, sest seal on lõpus sõnad “läbi kapsasupi linna”. Selle sõnu netist ei leidnud, aga kamba peale nuputasime peaaegu välja, kaks sõna jäi puudu.
Pärastlõunal oli minul maatasa muusikutega proov. Alustasime veidi hiljem, et saaks natuke kauem puhata ja kohvi teha. Kuulasime natuke arhiivipärleid ja õppisime ühe uue loo ära. Väga tore laul, kõnetas meid kõiki. Laul algab sõnadega “Ma olen kehva kalamees” ja pärast kahte rida kiidab terve ülejäänud aja oma pruuti. Saatsin maatasa chatti sõnad ka ja avastasin pärast, et sellele oli reaktsioonideks pandud eranditult ja ohtralt erinevaid kala-emotikone. Selle looga sisustasime ka terve proovi, katsetasime erinevaid harmooniaid ja sättisime mingi lihtsa vormi paika.
Oli ampsuaeg. Osalejad kommenteerisid, et pärastlõunane puuvili oli kuidagi kahtlaselt kanavõileva moodi. Ja tõepoolest, aknalaual olid taldrikud võileibadega, ma sain vaat et viimase.
Edasi tuli ekskursioon Olustveres. Halliki küll ähvardas, et tuleb suur matk ja kritiseeris kõigi ebasobivaid jalanõusid. Ja hoiatas, et kui me kiiresti ei liiguta, siis me ei jõua söögiks tagasi. Tegelikult päris matkama ikkagi ei pidanud, aga jalutasime päris palju küll. Aga vaadata oli ka palju. Tutvusime klaasikojaga, kus meile rääägiti klaasitegemisest ja muuseumiosas saime ka erinevaid väljapanekuid uudistada, alates kuskilt väljakaevamiselt leitud klaasikildudest lõpetades vanaaegsete lutipudelite ja kärbsepüüdjatega. Kärbsepüüdjatest muide teevad nad siin ka uusi värvilisi variante ja need on kõige minevam kaup. Ja olid tõesti väga kihvtid ka, soovitan tutvuda! Poes oli ka väga põnev uudistada, tõesti väga kaunid asjad. Ma ausalt öeldes ei ole kõige suurem klaasikunsti austaja, mulle tunduvad nad kõik natuke sarnased ja mitte ülipõnevad. Aga need tööd mulle tõesti väga meeldisid, tundusid kuidagi isikupärased. Paljudel tekkis tahtmine poest midagi osta, aga kõik asjad tundusid maksvat 80 eurot ja seda oli natuke liiga palju, kui mõne arvel oli näiteks ainult kolm. Väljudes võis kuskilt klaasihunnikust vist midagi kaasa võtta, igatahes olid kõigil mingid klaasitükid käes. Halliki oma oli eriti uhke, nagu juuksenõel või midagi, ta torkas selle igatahes endale jaki külge.
Kohalikke vaatamisväärsusi oli veel, näiteks pidas meie noor giid meid kinni ja palus tähelepanu, et öelda, et siin on traktorid ja nende taga on maja, kus traktoreid hoitakse. Lisaks traktoritele on Olustveres ka palju loomi. Hommikul kohtusime õue peal näiteks kalkunitega, hobuseid olevat ka nähtud. Ekskursiooni jooksul nägime veel ka alpakasid, mis meenutas Tuulele mingit alpakamängu, mida ta kunagi telefonis mängis. Praeguseks on mäng alla tõmmatud lisaks Tuulele veel Koidul, Oskaril ja Maarjal. Veel saime tallis hobustega tutvuda. Ühe nimi oli Naksitrall. Ja ühes latris oli Sander Reemets. Proovisime talle ka pai teha.
Nägime ka lehmi ja mesilasi ja igasugu väiksemaid loomi, jäneseid ja kalkuneid (kuigi kalkunite juures oli silt, et need on lambad) ja palju teisi toredaid tegelasi. Edasi külastasime veel kahte muuseumit, mõlemad väga toredad. Esimene meeldis mulle kohe eriti. Seal oli suures koguses pisikesi puust nikerdatud ja lavastatud stseenikesi sellest, missuguseid töid ja olukordi vanasti hobustega lahendati. Aga need olid kõik väga väga värvikad ja hästi spetsiifilised. Oli näiteks “külapillimehed sõidavad suvepeole” ja siis seal oli kolm pillimeest vankriserval istumas, pasunad käes. Aga oli ka “Carl Robert Jakobson teel Sakala toimetusse” või “Eesti Maanaiste Selts korraldas kodumajandus kursused”, “tõulambaid käidud ostmas” ja ka “maailma suurim siga, 546 kg, viiakse Võhma kuldijaama paarituspunkti 1941. a”. Hästi hästi toredad stseenid, meile tohutult meeldisid, ja ma isegi ei jõudnudki kõiki ära vaadata.
Lugesin seinalt, et need kõik on teinud Voldemar Luht, kes sündis 1919. a Siberis, aga tuli lapsena perega Eestisse elama ja Olustvere Kõrgemasse Põllutöökoolil õppima. Teenis ratsarügemendis ja Punaarmeest pääsemiseks varjas end poolteist aastat metsas. Töötas ka Eesti Riikliku Sugutäkkude Tallis ja hiljem Eesti Riikliku Hobuste Tõulava juures, kuni 1979. aastal jäi pensionile. Pärast pensionit hakkas puunikerdamisega tegelema, et jäädvustada töid, mida kunagi hobustega tehtud, kokku 450 tk. Sealjuures hobused on väga täpselt tehtud - sõiduhobused on kergejalgsed, raskeveohobused rahulikud, üle jõu käivast veost väsinud hobused on kurnatud välimusega ja kaua vedanud hobused väsinud. Kõige toredam oli see, et ta oli näitusel kujutanud ka ennast - seistes ratsutamas kahe hobuse peal, üks jalg ühel, teine teisel.
Teises muuseumis oli suur topiste kollektsioon, ka selle autoriks kohalik mees ja kollektsioon oli päris suur. Liblikaid ja putukaid oli üle 400. Kõik uudistasid igatahes huviga ja Kapten Trummi omad otsisid väga parte taga. Lõpuks leidsid ka. Olid teisel pool. Igatahes kõik muljetasid väga elavalt ja rõõmustasid, et seekord oli ekskursioon kohe alguses, siis saab ju hiljem veel uudistama tulla, kui on teada, kuhu tulla. Ja me siiski jõudsime täpselt õhtusöögiks mõisasse tagasi!
Õhtusöögist ma palju ei mäletagi. Tatar oli, ja sellega mu mälestused piirduvad. Korraks tuli Külli minuga juttu rääkima, tasasel ja väga tõsisel toonil. "Helin." niiiii...? "Kas sina käisid pärastlõunal ampsu võtmas?" Mul jooksis lihtsalt elu silme eest läbi. Kas ma jätsin nõud pesemata? Midagi koristamata? Ma võtsin ainult ühe pisikese võileiva... "Kas sa nägid, kas söödi ka?" Ütlesin, et kanamaitselised pärastlõunased puuviljad läksid kõik käiku.
Ühtlasi sai päeva jooksul vist Tuule oma nalja kõigile tehtud, saime seda head nalja kaks korda veel kuulda. Nüüd on vist kõik osalejad juba kuulnud, nii et saan seda ka kallite lugejatega jagada. Asi on siis selles, et söögitoas kamina peal on üks loomatopis. Ja nali on järgnev: “Kuule kas see on ilves seal? On jah, sest tal on KIKILIPS!!” Võtke heaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar