Naiskodukaitse 95 07.09.22

 Otsustasin täna, et teen endale sellise "väljakutse", et Maatasa 10. hooaja puhul kirjutan/kogun natuke igast esinemisest, mis meil on. Kasvõi paar lauset või ühe sõna või "kõik meeldis". Muidugi oleks võinud sellega ka varem alustada, sest põhiline keikahooaeg on nüüd sügisega läbi saanud ja nii palju värvikaid üritusi on ära olnud, aga äkki jõuab ka nendeni.

Keika nr 2 (keika nr 1 oli nädalavahetusel Caroli vanavanemate juubel, ka väga värvikas!) oli Naiskodukaitse 95. aastapäeva üritus 7. septembril, kuhu meid kutsus Jasmin, kes ka ise täna oma tõotused andis. Esinema pidi minema Ülle Keikabänd ehk Helin, Kristjan ja Tuule. Ettevalmistus selleks oli samuti värvikas, näiteks Kristjan oli täiesti valmis tulema 7. augustil, aga õige päeva unustas ära, aga juhtumisi oli teatris just naiste proov, nii et kõik hästi. Lisaks minule ja Kristjanile pidi tulema Tuule. Esimene probleem tekkis siis, kui ürituse kohta muudeti ja öeldi, et Kaitseväe Akadeemiasse sisenemiseks peab olema dokument, aga Tuulel ei ole praegu. Uuriti ja puuriti ja leiti, et saavad isiku tõestatud, aga sellega peab siis eraldi tegelema. Kristjan ütles, et tal on dokument olemas, aga miks seda vaja on, kas me esineme shootersis. Tuule dokumendist suurem probleem oli aga see, et Tuule ise jäi kaks päeva enne üritust esmaspäeva õhtul 39,1 palavikku. Anzelal oli seitsmenda õhtu vaba ja hüppas asemele. Proovi teha me ei jõudnud, sest esmaspäeval Anzelaga rääkides oli juba öö ja teisipäeval oli Kristjan kodus, sest Merit tuli mandliopilt. Kolmapäeva graafik näitas aga, et meil jääb tund aega enne kontserti pausi ja saame siis läbi teha, pole hullu. Kava leppisime ikkagi kokku, jälgisime, et oleks kõigile tuttavad ja turvalised lood.

Üritusele oodati meid oma helitehnikaga, mille Kristjan lubas jaamast tuua. Pidime Kristjaniga kohtuma 16.45 koha peal, siis on tund aega tehnika sättimiseks ja siis paus kuni 19.00, et proovi teha.

Kõigepealt kohtusin maja ees hoopis Meelisega, minu suureks üllatuseks. Aga oli selgunud, et jaamas pole mingit tehnikat, mida võtta, sest see on Meelise käes. Õnneks oli Meelis asjadega kohe platsis. Olime seal olnud võibolla minuti, kui juba tuli keegi laigulistes riietes mees kontrollima, mis toimub ja seletama, et siin ei või parkida. Meelis ütles rahulikult, et ei pargi, peatun ja kohe lahkun. Mees vaatas kahtlustavalt, aga lasi meil olla. Meelis naeris ja ütles, et juba nagu skaudikeika. Just saime klaaritud, et me ei pargi siia, ja saabus Kristjan oma autoga, ka valesse kohta. Pidi ümber parkima, ei tea küll kuhu, aga läks parkima. Viisime seni asju sisse.

Hakkasime siis Kristjaniga kola üles panema. Kristjan lubas mul statiive üles panna ja isegi kaableid mikrofonide külge panna. Meie tehniline park oli tugev, ainult pooled asjad olid teibiga kinni. Vahepeal anti meile oma ruum, pisikene ruumike, kuhu sai ka otse koridorist. Siis tõsteti meid ringi ja anti suur mingi konverentsituba, väga uhke. Kohe selgus muidugi ka selle ruumi miinus. Olime seal Kristjaniga kahekesi proovi tegemas, sest Anzela polnud veel kohal (aga oli teel ja tulemas nii ruttu kui võimalik!) ja olime just lõpetanud, ja Kristjan ütles, et tahaks tegelt kodust läbi käia ja pidulikumad riided panna. Esinemiseni on ju üle tunni aega. Sai otsustatud, et käib kiirelt kodus ära. (vahemärkus: see on vähemalt kolmas keika, kus kohale jõudes selgub, et Kristjanil pole õigeid riideid. Seekord olin ise ka natuke süüdi, tunnistan! Usaldasin, et Kristjan tuleb niikuinii mingi uhke kuuega, ja tema arvas ka, et tuleb, aga näed ei tulnud. Aga olime vähemalt Tartus, mitte Keilas nagu viimati) Aga selgus, et tõesti peab kiire olema, sest kuigi meie esineme kell 19, siis aktus ise algab juba kell 18, ehk kahe minuti pärast, ja see ruum ei ole koridoriga ühenduses, saab ainult läbi saali, ja aktuse ajal ei tohi käia. Niisiis hakkas meil järsku väga kiire, et võtta pillid kaasa ja põgeneda ja pärast hoopis koridorist otse lavale minna. Minul iseenesest ei olnud kiire, aga ma ei soovinud ka üksi sinna ruumi lõksu jääda, nii et hakkasin siis ruttu asju krabama. Ja siis! Mis me kuuleme - Eesti hümn. Me jäime hiljaks. Järsku kogu see saal laulis Eesti hümni ja meie olime kuskil sinises toas lõksus. Läheks ju muidu aplausi ajal, aga hümni peale ju ei plaksutata ka!! Igatahes olime valmis põgenema kohe pärast viimast sõna seni kuni inimesed istuma sätivad ja seda me ka tegime.

Kristjan jooksis siis kodu poole, mina ootasin Anzelat, kes oli ka just jõudmas, aga ei teadnud, kust sisse saab. Ma ei julgenud õue vastu ka minna, mine tea, pärast ei saa sisse enam. Sain saata ainult väga halva pildi seestpoolt läbi ukseklaasi. Anzela sai tuppa, ja rõõmustasime, et ta ikka kiirustas - meie greenroomiks oli nüüd hoone fuajee ja mingit proovi teha siin ei saanud ja kuhugi minna ei olnud, nii et ootasime lihtsalt esinemist. Aga istusime siis diivani peale ja jutustasime niisama ja olime rõõmsad, et juhtumisi olime valinud väga sarnased mustad täpilised pluusid (kuigi dresscode oli Maatasa riided ehk valge pluus nii et justkui olime mõlemad valesti).

Ei olnud ootamine igav midagi, juba varsti tuldi ütlema, et kas saaks kitarri ära võtta, et see on ühe laua peal, aga seda lauda läheks nüüd vaja. Tõin ära. Väga naljakas oli. Siis tuldi ütlema, et asi liigub oodatust kiiremini ja 10-15 min pärast peaksime laval olema. Enam ei olnud naljakas. Kell oli kuskil 18.28 ja Kristjanit veel ei olnud. Proovisin talle helistada, aga see ei õnnestunud, sest telefoni autocorrect kirjutas Kristjani asemel Kristus. Kirjutasin õigesti, aga sellest ei olnud ka kasu, sest Kristjan ei võtnud vastu. Aga õnneks jalutas ikkagi täpselt parajal ajal uksest sisse. Läksime siis asjadega ukse taha valmis. Vahepeal jõudis ka hilinejaid, üks ei osanud kuidagi parkida, sest liiga kaugelt oleks tüütu koogikandikuga tulla, teine arvas, et üritus algab kell 19 ja saabus kell 18.35.

Esinemine ise oli tore ja läks pigem hästi, saalis oli palju rõõmsaid nägusid näha. Kõige sündmusterohkem hetk oli võibolla see, kui olin just rääkinud, et nüüd tuleb Nummerpolka, mida mängis Ott Hiiop, omal ajal siin Lõuna-Eesti viiulivirtuoos, et saame siis kuulda, mis oli sada aastat tagasi üks virtuoosne viiulipala. Enne lugu vaatasin Anzelale ja Kristjanile otsa ja ütlesin, et teeme kolm korda, mõlemad noogutasid. Mängisin üksinda kaks eellööki ja - jätkasin üksinda. Mitte kumbki ei alustanud mängimist. Ollllgu, järsku neil oli mingi telepaatia, et lasevad siis seda virtuoossust kuulata. Hea küll, soleerin siis terve a-osa täiesti üksi, ju nad siis B-osas liituvad. Ei liitunud! Okei, huvitav otsus, aga no C-osas siis. Ei tulnud siis ka!! Mul oli TERVE pikk läbimäng üksi, viimase osa lõpus vaatasin siis korra ühele ja teisele poole, mõlemad vaatasid lakke ja üritasid mitte naerda. Teiseks läbimänguks siiski liitusid ja edasi kõik sujus. Kavas oli Kaseke, Kihnu ratas, Nummerpolka, Tammeke Sünnipäevavalss Monale, Kargus, Ukuaru, Kohaanuska. Kohaanuska ajal inimesed isegi plaksutasid kaasa! Vastuvõtt oli üldse soe. Jõudsime lavalt vaevu maha ukse taha, kui juba keegi jooksis meie poole ja küsis kontakti, et tema korraldab ajalooteemalisi sündmusi ja väga tahaks meid esinema. Me oleme nüüd Facebookis sõbrad.

Läksime siis oma asjadega oma sinisesse tuppa ja esiteks lihtsalt naersime suurest pingelangusest ja jagasime muljeid. Siis oli pildivoor, tegime mingid halvad selfid mingi mõõga ja mingi maali taustal ja seejärel pildistasime koos Jasminiga lippude juures. Jasminilt tuli ka päeva parim uudis - me oleme oodatud kooki sööma. Otsustasime, et paneme kõigepealt tehnika kokku ja tassime alla ära ka, et saaks rahus muretult kooki nautida. Õige otsus! Catering oli üliiiiihea. No tõesti lausa elamuslik. Sõime kõik kõvasti rohkem kui oleks mõistlik olnud. Kristjan ütles, et peab pintsakul keskmise nööbi lahti jätma.

VÄGA palju tuldi meiega juttu ajama ja esinemist kiitma, aga need olid värvikad vestlused ka. Üks tädi tabas Kristjanit ja Anzelat täpselt siis, kui mina käisin kooki võtmas ja vaesekesed ei osanud küsimustele vastata. Jõudsin tagasi ja vastasin siis ise, et ei, me ei ole Viljandiga seotud ja saime teada, et tädi teab Hallikit hästi. Üks osaleja ütles, et väga nautis ja kõik lood väga meeldisid, ja Sünnipäevavalss oli nii ilus üllatus. Üks küsis veel üle, mis meie nimi oli ja ütles, et jätab meelde ja teab, keda teinekord kutsuda. Üks küsis, et mis see eelviimane Ukraina lugu oli. Kahjuks ei olnud kavas ühtegi Ukraina lugu ja eelviimane oli üldsegi Ukuaru valss, aga äkki ta mõtles Kohaanuskat. Ja siis üks tädi tuli ja ütles, et väga kaunis ja tervistav ja et tal on kohe küsimus ka. Et mis helistikus see Ukuaru valss oli. G-duuris. "Ahah, selge. Aga olete te proovinud pool tooni madalamalt minooris mängida?" Eeee ausalt öeldes ega ei ole küll Tädi rääkis sel teemal veel VÄGA pikalt, tal nimelt oli teooria, et kui seda minooris mängida, siis võiks see ehk kurvalt kõlada, kas ei või nii olla? Võib. Teine teooria oli tal veel - see, kas lugu on rõõmus või kurb, sõltub sellest, mis mõtteid kuulaja samal ajal mõtleb.

Nautisime kohvi ja kooki ja imehead torti ja Kristjan kiitis, et õige asi, et siin mehed cateringi korraldavad, head suured tükid on ometi kord. Kui enam liigutada ei jaksanud, asusime asju autosse viima. Kristjan reklaamis välja, et kes aitab asjad jaama tassida, saab tasuta autoga koju. Anzela ütles, et tema saab niikuinii tasuta autoga koju ja üldse tal on uus auto!! Ja Kristjan oli väga kade, see on väga lahe auto. Läksime siis laiali, Anzela kodu poole ja meie jaama. Viisime kola pilliruumi, istusime autosse ja hakkasime koju minema, ja järsku Kristjan KARJUB. Vaatan, mis toimub - Anzela on uue autoga meie kõrval. Oli tulnud niisama meile näitama, ja no publik oli vägagi soe, Kristjan kargas kohe autost välja ja muudkui kepsles ümber Anzela mazdakese. Anzela ütles, et ta auto on aastast 94 ja Kristjan ütles, et hea aastakäik ja hüüdis entusiastlikult, et "Väga värske ju!" Aitäh, nõustun! Tükk aega imetlesime ja jutustasime ja võeti vastu otsus asutada maatasa vanade autode klubi. See hakkab pidama neljapäevakuid jaama kõrval oleval muruplatsil.