Laagriblogi IX
Kontsert algas Kapten Trummi etteastetega, esiteks mängiti ansamblilood. Mina istusin Briti ja Sanderiga lava külje peal kõlaritest tagapool maja ees, nii et mul tegelikult oli kuulamiseks väga halb heli. Nii et ma usun, et kõik küsimused, mis mul mõnede KT lugudes kõlanud helide kohta tekkisid, olid kindlasti tingitud minu kohast ja mitte esitusest.
Edasi tantsisid nad oma tantsud ette, õieti tegeleti Kaia tundides laulumängudega. Kaia palus meil mõned lood ka suurtega pillidega saata, et ei peaks maki pealt panema. Suve alguses Keilas esinedes olid samad lood kavas ja teoorias täiesti hea plaan. Kahjuks jõudsime muusikute proovis läbi teha ainult "Kes aias" ja minu plaanid, et "pärast vaatan üle" ja isegi "võtan viiulikastist selle noodivihiku ette, kus mul kõik täpselt kirjas on" kukkusid mõlemad ajapuudusel läbi. Niisiis mängisime mina ja Meelis nii palju kui me Keila esinemisest mäletasime, ja panime tanki Tuule, kellele ütlesime lava taga akordid, ja kes nägi asja esimest korda laval. Nii palju jõudsime mingil hetkel Kaiaga rääkida, et kõiki mänge ei pea tegema ja mõne võib ära jätta. Otsustasin ära jätta selle, mida me kordagi läbi teha ei jõudnud ja mille viis ega sõnad ka üldse ei meenunud, võibolla oli hea otsus. Teiste asjadega saime põhimõtteliselt hakkama, kuigi üldse ei kujutanud ette, kui pikalt peaks tegema või kuidas midagi lõppema peaks. "Kes aias" ajal läksid mul korraks sõnad sassi või õigemini unustasin mingi salmi alguses mingi ühe sõna ära. Sel hetkel tundus, et oi, päris piinlik ja väga nõme, et selline loll viga nüüd siin ja et kohe niimoodi sassi läks. Aga oleks ma teadnud, mis meid kõiki alles ees ootamas on! Igatahes see, et mingi sõna ununes ära, ei vääri muu kõrval tegelikult üldse mainimistki.
Vahepeal meenus meile Hallikiga, et me unustasime gruppi otseülekande käima panna. Jamasime siis korraks veel sellega, aga õnneks oli olemas Piret, kes mitte ainult ei võtnud telefoni enda kätte hoida, vaid ronis igale poole kõrgustesse, et häid kaadreid saada. Kontserdi algus on aga videokaameras olemas, mitte muretseda!
Järgmisena tuli lavale Remmeli. Remmeli esitas mõisateemalise laulumängu, mida kõik said ühiselt kaasa tantsida, ja siis Tarmo tunnis õpitud lood. Kõlas igatahes väga hästi! Lava taga sain kokku Liisaga, kes oli hirmus murelik, et tal läks palju sassi. Vastasin täiesti ausalt, et ma tõesti ei saanud aru ja ei kuulnud, millest ta räägib, aga ütlesin ka, et ikka juhtub, eriti nendel laagri lõppkontsertidel, kus lühikese ajaga on hästi palju infot olnud ja et sellest pole midagi, meil kõigil juhtub. Ja nagu minu sõnade kinnituseks järgnes lihtsalt totaalne fiasko.
Maatasa esitas esiteks Tarmo Suure-Jaani lood. Seal väga palju ei toimunud, peale selle, et üksteist oli halvasti kuulda ja noodid tahtsid puldi pealt ära lennata ja flöödisoolot vist ei tulnudki. Järgnes kurja naise lugu ja Vija räpisoolo avalik esmaettekanne, sellega läks kõik hästi. Ja siis lõpetuseks mängisime selle kalamehe laulu, mida minuga õppisime, ja mille üle oli päeval pikk arutelu, et alguses on INST. Igatahes mängin siis eelmängu ära, ja järgnema pidi instrumentaal, ja üldiselt järgnes nagu ka, aga Tuule ja Jürgen minu vasakul käel hakkasid hoopis väga veendunult esimest salmi laulma. Ja okei vahel ikka juhtub, ja siis meenub, aga neile ei meenunud midagi ja nad ei lõpetanud laulmist! Ma üritasin elu eest nendega silmsidet saada, ise samal ajal edasi mängides, ja kõik minu paremal käel olevad inimesed olid samal ajal nii ilusad ja pühalikud ja tõsised, aga kumbki ei vaadanud minu poole ja nad muudkui laulsid ja laulsid. Lõpuks ma sain Tuule pilgu ikkagi kätte ja üritasin kuidagi näidata ja vehkida, et praegu on mäng, mitte laul. Tuule vaatas esiti pikalt segaduses, ja siis tal koitis, ja siis ta ehmatas, ja siis hakkas lihtsalt totaalselt naerma. Ma lootsin, et ta müksab kõrval abistavalt Jürgenit ka või midagi, aga ei, Tuule oli naerust täiesti kõveras ja ei müksanud kedagi, nii et vaene Jürgen laulis veel üksi edasi. Ülejäänud laul möödus pigem sündmusteta, lihtsalt veidi lõbusamas meeleolus.
Järgnesid meie mõisatantsud. Päeval oli juttu, et jätame võibolla midagi ära, ja et äkki õpetajate bänd mängib laivis, aga ei üht ega teist. Kõik muusikad kõlasid, ja makilt. Aga väga tore oli, et kõik said tantsida ja need seltskonnatantsude fonod on väga muhedad ja tore oli vahelduseks kellegi teise esituses neid kuulda. Nii me siis valsitasime seal. Kaia ütles, et B-osades, kus on kogu aeg valsid, on loomulikult lubatud varieerida ja vigureid teha samamoodi nagu perekonnavalsis. Et viisakas oleks poisil tüdrukuga kooskõlastada, kui hakkab tõsteid või pöördeid tegema, aga samas muidugi, võib ka mitte, saabki ehedamad emotsioonid kätte. Minu paariline oli viisakas ja kõik pöörded ja tõsted olid kooskõlastatud. Meie tantsudele tuli otsa Kihnu Aissa, mida tantsisime Kapten Trummiga koos.
Kontsert hakkas lähenema lõpule ja esitusele tulid remmelitega koos õpitud ühislood Tarmoga. Esiteks mängisime valsikese, mis minu arust tuli kenasti ja sobis õhtusse ideaalselt. Siis tuli see polka "Kui elukell 30 lõi" ja kui klassis harjutades oli mul süsteem paigas ja kõik tuli jube hästi, siis seekord ei tulnud küll midagi välja, paras soga oli kahjuks. Aga tempo samas on nii kiire, et pole aega nutta ka, jooksed aga järele ja proovid uuesti, paras hasart tekib. Tuule ütles, et temal läks lugu nii sassi, et ta lihtsalt ei mänginud. Küsisin nüüd hiljem kommentaare. "sen mingi impossible lugu karmoskal, mingi Tilulilu tuli sisse, vb ma ei mänginud jah, mingi paus vist oli, nooo clue." Ühesõnaga ilus punkt sai asjale pandud. Kuid see polnud veel siiski kõik. Tantsimata oli perekonnavalss.
Jätame tihti perekonnavalsi lõpulooks - ilus ja pidulik ühistants, mida kõik saavad kaasa tantsida. Kindla peale minek. Alati toimib. Ühesõnaga hakkame meie tantsima, ja ega alguses ei olnudki midagi põnevat, tegime oma plakse ja pöördeid ja kokkulepitud variante. Ja siis oli pöörete aeg, mis niikuinii selle "põranda" peal on natuke vähem graatsiline kui võiks. Aga teeme ära oma plaks plaks plaks-plaks-plaks plaks - ja Oskar ja Helena on täpselt publiku ees maas täiesti pikali üksteise peal hunnikus, käed üksteise ümber. Oskar pärast ütles, et see oli kuidagi nõmedalt kallaku peal koht, aga ta ei ole päris kindel, mis juhtus. Igatahes meil oli kaks langenut. Me olime kõik šokis (okei mitte kõik, pärast kuulsin, et osad isegi ei näinud, et üldse midagi juhtus??) ja muidugi küsisime, kas neil on kõik korras, ja samas naersime hüsteeriliselt, Oskar ja Helena õnneks ka. Väga väga hirmus, niimoodi kivide peale pikali lennata!! Mõlemad kobisid ikkagi kiiresti püsti ja liitusid uuesti tantsuga, mis ei olnud samas hetkekski katkenud. Oskaril oli igatahes üks külg üleni murune ja siis me naersime veel rohkem. Väljapeetud mõisatantsust polnud just palju järel. Ja siis liideti tantsuga Kapten Trummid, et oleks ikka ühistants, ja see tegi asja VEEL kaootilisemaks. Konkreetselt igal ajahetkel oli ringi keskel kolm kuni kuus segaduses inimest siblimas. See meenutas juba rohkem neid ringmänge kui perekonnavalssi. Ja kes olid ringi peal, üritasid paarilisi leida, ja kogu aeg keegi jäi üksi, ja siis need jooksid üle ringi üksteise juurde, ja me lihtsalt röökisime naerda. Mul ei ole õrna aimu, mida publik pidi kogema. Igatahes oli see kõik täielik kaos ja imeliselt naljakas. Sellega oli siis meie kontsert lõppenud. Kogunes ring, et arutada, mis juhtus?? Ja kõik hakkasid muljetama, mis neil kontserdil toimus. Ma ütlesin, et panen pärast kontori püsti, kus kõik saavad rääkida, mis seiklused neil kontserdi ajal olid. Art ütles tasakesi, et temal tuli tantsides pastlast varvas välja. See oli viimane piisk, nüüd me naersime juba pisarates. Art oli päriselt tantsinud nii, et pastel oli küll jala otsas, aga suur varvas pastlast väljas. Sellest on pilt ka ja see on laagri parim pilt.
Laagriblogi X: Epiloog
Kontserdile järgnes pildistamine. Koroonaga on jäänud tegemistesse nii palju pikk paus ja liikmeid ka vahetunud, et hädasti on vaja uusi promopilte. Näiteks tulevasel Saarepeedi esinemisel oli korraldaja välja kaevanud foto aastast 2015. Me palusime luba pilti vahetada ja saatsime uue - aastast 2018. Ühesõnaga väga oli pildistada vaja. Eelmisel aastal tegime selle vea, et me ei teinud eraldi Maatasa pilti. Kõik kõige paremad kaadrid olid koos laagri meeskonnaga, mis iseenesest on ju tore, aga pole kindel, kas näiteks Halliki ja Tarmo soovivad iga kord meie reklaamfotodel olla. Niisiis korraldasime sel aastal nii, et alguses kõik koos, ja siis ainult Maatasa, aga see kukkus veidi naljakalt välja, sest Tarmo ja Liia ja Laura pidid varem ära minema, nii et me lihtsalt ajasime Kaia pildilt ära. Hea, et see siis ikka tehtud sai. Kui mõisa ees oli pilt tehtud, oli mõnedel soov teha rühmapilt ka lilleaias, sest seal on lahedad põõsad. Palun vabandust, aga hiiglaslik ümmargune roheline laik keset paraadpilti ja inimeste peanupud vaevu sealt paistmas ei ole võibolla päris see. Üritasin, mis ma üritasin, aga minu arust me ei saanud lõpuks sealt pilti. Ma ei ole küll jõudnud veel fotosid vaadata, aga hiigelpõõsad, pooleldi päikeseline valgus ja Kalver üle ääre kukkumas ei tundunud liiga paljulubav. Üldse Maatasa pildistamine on hirmus kaootiline tegevus ja väljakutse, aga küll ma selle kunagi selgeks saan.
Järgnes viimane õhtusöök pidulaua taga. Mõned läksid otse sööma, aga mina piilusin esiteks, mis söögiks on ja nähes punast peedisalatit ja ohtralt muud lödistamisvõimalusi pakkuvat, otsustasin enne rahvariided ära vahetada ja jõudsin seega hiljem, suurem osa rahvast oli juba läinud. Siiski oli pooleli arutelu, kas jõuab käia poes jäätist ostmas, sest kohe oli koristusaeg. Tegime kokkuleppe, et ma koristan praegu nende eest, kui nad mulle ka jäätist toovad. Ise ei jaksanud küll enam kuhugi minna. Jürgen oli vist ka väsinud, igatahes ta uuris, kas saaks koos tehnikaga Meelise auto peale - et minna mõisast ööbimiskohta.
Esimest korda lõpetasime laagri samal õhtul. Varasemalt oleme veel koos tähistanud ja siis lahkunud järgmisel hommikul, aga seekord oli plaanis hakata pärast sööki kohe pakkima ja koristama, mis minult vähemalt nõudis küll palju tahtejõudu - pingelangus ja väsimus ja rammestus tabasid kõik korraga ja käed olid ka üllataval kombel tõstetest väsinud. Nii et minu pakkimine nägi välja nii, et panin muusika mängima ja askeldasin seal üksinda, iga natukese aja tagant põikas sisse Britt, kes ei jõudnud ära imestada, et ma ei ole ikka kuhugi jõudnud ja kui ma palusin toetavaid kommentaare edusammude ja hetkeseisu kohta, tuli vastuseks ainult "Nooo.. Ütleme nii, et olen paremat näinud." Tahaksin enda kaitseks öelda, et lisaks enda asjadele oli mul veel väga palju mingit ühistegevuste kraami, oma isiklikku kola oli pigem vähe! Aga kõik see kokku oli paras hullumaja küll. Vahepeal tulid Kapten Trummi tüdrukud kontrollima, kuidas meie voodialused elavad. Roomasid siis seal väga hoogsasti, ei leidnud midagi. Üks tegelane roomas põrandal veel. Kohtusin nimelt öösel mingi mardika või asjaga, kes ronis minu padja servale, sealt vaatas mulle järele.. Lõin ta sel hetkel ehmatusega ikkagi voodist välja, aga ta oli nüüd uuesti välja ilmunud, aga oli kummuli jäänud. Britt ütles, et nii ei sobi. Et ma löögu ta maha või keeraku ümber, aga nii ei saa. Britt keeras ta siis ise ümber ja siis me seal kolmekesi toimetasime, mina ja Britt oma voodite juures ja mutukas keset põrandat roomates.
Vahepeal tuli chatti sõnum, et jäätised sulavad! Aga need sulasid koolimajas, mis on ju nii kaugel ja kuhu mul polnud üldse asja. Aga hakkasin siis sinna suunas kõndima, ja tee peal jooksis juba vastu Liisa, jäätis näpus. Ma mõtlesin, et Liisal on ööbimiskohta asja ja siis ühtlasi võttis kaasa või midagi, aga kohe kui sai jäätise mulle üle antud, keeras hoopis otsa ringi ja lippas kooli tagasi. Nii armas, aitäh! Ööbimiskohas toimetas veel Art, kes tegeles uksesiltide pildistamisega. Mul oli sama mõte, kuigi mul olid tegelikult juba kõik pildistatud peale Halliki ja Külli toa, sest nende silt ei jõudnud kuidagi uksele. Muidu oli neil väga tore silt, nad nimelt otsustasid, et nende toa nimi on "Normaalsed inimesed", aga nad usaldasid sildi tegemise KT poistele, mistõttu nende silt samas väga normaalne ei tulnud. Kõndisin mööda koridori edasi ja silma hakkas Meelise ja Hendrikute tuba ja muigasin, kuidas esimesel õhtul oli järsku poistel minu toas koosolek, kuidas oma silti teha. Kõik kõvad matemaatikud, mõtlesid, et teevad mingid head võrrandid sellega seoses, et neil on kaks Hendrikut. Ja võiks üldse olla iga päev erinev ka, et alustaks näiteks hästi lihtsast, ja kirjutasid siis uksele Meelis + 2xHendrik. Ja mis keeruline kunst siis viimaseks päevaks oli? Ikka see sama, midagi polnud muutunud. Köögist leidsin ees Vija, kes väga heatujuliselt pesi kraanikausis oma seljakotti. "See on küünaldest nüüd mesilasvahaga koos." Ühesõnaga kõik askeldasid toredasti ja olid heas tujus.
Varsti oli kogu asjade hunnik õue veetud ja aeg laagri lõpetamiseks. Tuli raporteerida, kas kõik koosseisud on kohal ja kui palju inimesi igast koosseisust. Selgus, et oleme suuri kaotusi kandnud ja mõnes koosseisus olid pooled puudu, kes olid juba koju läinud. Tegime siiski ühispildi ja lugesime laagri lõpetatuks. Bussi asjade pakkimine käis kiiresti, kõik olid hirmus agarad. Minule avaldasid muljet Kapten Trummi lapsed, kes nii krapsakalt tingimata kõige raskemaid asju tassisid. Aga eks suured toimetasid ees ja väiksed järel. Igatahes töö oli kiire, aga mitte väga korralik - bussijuht pani pakkimise hindeks kolme ja leiti, et see on veel leebe.
Arvasin, et kõik jäävad nüüd tasakesi magama, aga vastupidi! Nii lärmakat bussisõitu pole olnudki! Kõik olid elevil ja lõbusad ja naersid ja jutustasid ja laulsid. Palju elevust pakkus imekaunis suur ja kollane kuu, mis aegajalt nähtavale ilmus ja kõik proovisid sellest head pilti saada. Eriti usinad olid muidugi jälle Trummid, kelle jaoks see sisustas kogu reisi. Iga kord, kui kuu nähtavale ilmus, läks suur kisa lahti ja tehti hästi palju pilte. Välguga. Ja kõik edastati muidugi Hallikile, kellel on nüüd hästi suur kollektsioon udukogusid. Mulle meeldisid eriti Kalveri pildid, mul isegi õnnestus tema telefonist kaks tükki endale meilile saata väga suure vaevaga. Kuu oli hea tahtmise puhul aimatav, aga sõidu ajal välguga klaasi vastu tehtud pildilt leidis palju muud huvitavat.
Tagumine pink laulis vahepeal tuhat tänu, liitusid teisedki, oli kaunis, ja siis küsis Kalver ülivaljult "Kas teil pole külm või??". Vahepeal oli kuulda ka alternatiivseid sõnu, mis käisid umbes, et "üks raulmarkusvaiksoo ootab mind" või midagi. Sain aru küll, et see on seotud sellega, et järgmisel hommikul 6.20 pidime osade maatasalistega minema Viru folgile Markuse lavastusega seoses ja sõnad jätkusidki umbes, et "kell viis pean üüleees ärkamaaa, ja rongi peale minema, ja edasi veel Tallinna, ja Tallinnast siis Käsmusse" jne. Aga mind hakkas huvitama ja küsisin Oskarilt täpsustust, kas raulmarkusvaiksoo on see, kes tuhat korda tänab, või see sipelgas rännukotil. Oskar ütles, et ta tegelikult ei saa ise ka aru. Viru folk igatahes oli ka väga seiklusrohke ja sellest kirjutan kindlasti hiljem.
Ühel hetkel jäi buss tee äärde seisma, ma ei tea siiani, miks. Keegi tegi nalja, et oleme kohal! Mille peale võeti loomulikult kohe üles Tartu marss ja terve buss laulis selle kogu kõrist lõpuni kaasa. Liisa ütles, et selliste hetkede pärast talle juba Maatasa meeldib. Mulle ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar