Laager Olustveres (V ja VI osa)

 Laagriblogi V

Oli Maatasa päev. Maatasa kõige vanemate koosseisul ei ole endiselt nime. Esimeses laagris kutsusime end Ürgleigarite kombel Ürgseteks ja see jäi päris kauaks käibele. Vahepeal olime mingi kontserdi raames Tasased. Sel aastal oli Halliki päevaplaanis meie nimeks pannud lihtsalt Maatasa, aga kõnekeeles levis edukalt ka nimetus “Ülejääk”.

Pidasime äratuskoosoleku eelmisel õhtul peotoas nr 2. Peotuba nr 1 oli Tuule ja Maarja ja Helena tuba, aga ma saan aru, et seal oli tegelikult üsna vaikne. Niisiis peotuba nr 2 oli Meelise ja Hendrikute tuba. Ja mingil õhtul oli peotuba üldse remmelite juures.

Koosolekut pidades arutasime, kuidas meile meeldiks ärgata, ja kuidas üldse mitte ja kas ja mida peaks laulma. Kuidagi jõudsime selleni, et ilmselgelt ainus loogiline ja päriselt tore hommikul lauluga äratamine käib sünnipäevalauluga. Kellelgi laagris küll sünnipäeva ei ole, aga mis see loeb. Õnnitleda võib ju ikka, ei pea sünnipäeva puhul. Igatahes jagasime omavahel ülesanded ära ja tegelesime õhtul ettevalmistustega ja hommikul kogunesime siis uuesti peotoas.

Jürgeni ülesandeks oli poest tort tuua ja kui hommikul peotuppa kogunesime, leidsime eest Jürgeni voodi peal istumas ja tordil küünlaid süütamas. Hiljem Jürgen rääkis, et torte poes lihtsalt üldse ei olnudki ja ta siis proovis vähemalt ümmarguse koogi leida, et oleks tordim. Minu arust oli. Tuule ja Maarja meisterdasid ja joonistasid öösel kõigile ka nimelised õnnitluskaardikesed. Alguses mõtlesime, et jagame omavahel töö ära ja Vija ütles, et temal juba on idee, kuidas ta teeks. Lõpuks jäid kaardid ikkagi tüdrukutele joonistada, Vija idee aga sai ka rakendatud - kaartide tekstides olid mõned S-tähed tagurpidi ja mõned sellised lapselikud kirjavead. Ja siis olid loomulikult meil veel pillid kaasas ja kommi ka.

Toad käsime läbi ükshaaval, kusjuures läksime enne tuppa ja panime ukse kinni ja siis laulsime. Toad on üsna helikindlad ja lootsime, et nii ei riku üllatust teistele ära. Ühesõnaga süsteem oli järgnev - läksime tasakesi keset tuba, Jürgenil oli käes tort põlevate küünaldega, laulsime ühe korra sünnipäevalaulu ja jagasime kõigile ühe kommi ja nende kaardi ja siis läksime järgmisesse tuppa. Laste tubades lapsed päriselt magasid ja olid päriselt laulust segaduses ja see oli väga armas. Ja inimeste näod läksid kommide ja kaartide peale palju lahkemaks, see oli ka tore. Millega me küll üldse ei arvestanud, oli see, KUI kiiresti need küünlad ära põlevad. Viimases toas polnud küünaldest enam palju järel ja vist juba sulatasime neid küünlaaluseid. Terve tort oli igatahes pärast küünlavaha täis, aga Jürgen eemaldas selle sealt osavasti ja tort söödi ära ikkagi, kuigi mõni otsustas igaks juhuks loobuda. Pärast küünalde puhumist oli koridoris tükk aega küünlalõhna, oli täitsa sünnipäevahommiku tunne küll.

Hommikusöök oli elevust täis, sest levisid jutud, et Halliki oli kokad ette võtnud ja oli oodata võileibu! Ja oligi nii! Ja millegipärast olid aknalauale pandud ka lõunased supikausid, aga selle üle rõõmustasime ka, sest neid sai edukalt kasutada kohvitassidena. Muidugi selleks ajaks olid kõigil ka omad varuplaanid juba olemas ja toimimas. Britt näiteks käis öösel mune keetmas, Oskaril oli oma toas piima ja krõbinaid. Teine asi, mis elevust tekitas, oli küünalde meisterdamise õpituba, kuhu läksid kõik lapsed, aga liitusid ka mõned suured. Tuulel tekkis korraks mure, et kus see on ja kuidas see üles leida, aga lohutasime teda, et esiteks on asi väga lihtne, vaja minna lihtsalt sinna, kus viimati käisime mesitarusid vaatamas, aga ühtlasi Kapten Trumm koguneb 9.45 maja ees ja võib nendega sappa võtta.

Kes meisterdamas ei olnud, olid hommikuringis muusikat kuulamas ja meil oli väga tore. Eriti tore oli see, et saime läbi sõnumite osa ka meisterdamisest, mis osutus üllatavalt sündmusterohkeks. Meisterdajad olid nimelt sattunud koolipinki kuulama loengut mesilastest. Asi oli tõsine ja küllalt hirmutav - klassi ees oli tädi, ja tädil oli ekraan, ja ekraanil olid pildid mesilastest ja räägiti teemadel nagu mesilased ja mesinik, taru tüübid on muutunud, mesilasema on auväärne jne. Meisterdamist ei paistnud. Tuule saatis loengust pilte ja need olid väga värvikad. Lisaks tädile ja ekraanile ilmestasid olukorda projektori küljest alla rippuv kärbselint ja laua peal magav Marten. Halliki nägi seda ja leidis, et tuleb minna päästeoperatsioonile ning asus kohe teele. Kuid nii lihtsalt asi ei lahenenud - järsku ilmus maatasa chatti palju pilte olustverest ja Halliki ütles, et ta on kadunud. Küsimusele, mis on õige suund, tuli vastus, et tuleb minna lehmade juurde. Halliki aga nägi ainult hobuseid.. Selle aja peale, kui Halliki lõpuks kohale jõudis, oli alanud ka meisterdamine, mis kujutas siis endast kolmnurkse mesilasvaha tüki rullimist, mille tulemusena tekkisid tigutorni meenutavad küünlad.

Maatasa chatis toimus üldse palju huvitavat. Ühel hetkel käis arutelu võtmete üle, siis saatis halliki remmelile sõnumi kell 13.51, et kohtume 13.16. Küsimusele, kas ta mõtles tegelt 14.15, vastati jaatavalt. Ja siis ilmus üldse screenshot snapchatist, kus Halliki konto alt võis näha kaunist habemega filtriga selfit ja selle tagant võis aimata Kalverit. Halliki vastas selle peale, et kui nüüd rääkida, mida Kalver täna õppis või lubas, siis ta lubas, et ei saada oma portreed Halliki sõpradele edasi.

Laagriblogi VI

Tarmo tunnis viimistlesime õpitud lugusid. Üks lugu koosnes kolmest Suure-Jaani loost, kaks torupillilugu ja üks sarvelugu. Tarmole omaselt olid harmooniad küllalt krõbedad ja esmapilgul segased (kindlasti aitas kaasa ka see, et alguses oli järgnevusest üks Am akord puudu ja selle võrra kogu asi nihkes ja keegi, sh helilooja, ei saanud aru, mis toimub) ja kolmeduurilugudeks neid kindlasti nimetada ei saa. Akorde oli palju ja need vahetusid kiiresti. Vahepeal, kui endal mahti, üritasin pilku peal hoida ka teistel liikmetel, eriti nendel uutel, kes on oma pille õppinud konkreetselt paar kuud. Aga kõik olid hirmus tublid ja asja sees. Matvejev tuli ühel õhtul minu ukse taha kandle ja noodiga ja küsis väga konkreetselt: "Mind huvitab, palju üldse Tarmo teostest kandle peal mängitav on." Asi lõppes põhjaliku muusikateooria tunniga. Keset proovi Vija poole vaadates tundus, et iga akordiga kaasnes ka erinev grimass, ja akordid vahetusid ju väga kiiresti. Kui küsisime, kuidas tal selle akordirägastikuga läheb, vastas Vija rahulikult: "Mul on raske, aga ma kaifin."

Teine lugu oli üks rahvalaul, mida kunagi ammu maatasalistega regilaulutoa raames laulsime, "Vai vai vai et võtaks naise", aga Tarmo juures oli sellest saanud parmupilli-reggae, nagu ta ise seda kutsus. Meil käis tõesti mõnus muhe reggae põhi ja saime kõik soolosid peale mängida. Ja siis ta teatas, et Hendrik Vija teeb siia nüüd räpisoolo. "Mõtled õhtul või räpid kohe? Sellised valikud ongi." Ega Vija ka võlgu jäänud, ütles, et võib mõelda küll, kui see tundub sobilik, talle endale tundub lihtsalt väga lamp. "No see ongi lamp!" pani Tarmo vastu. "Mis tekst see on - võtan naise, kukub tulle??" Seega oli otsustatud, et Vija hakkab räppima. Kui pikalt siis? Tarmo jäi mõttesse. "Tõnkõngõgbõg, tõkõbkõgõlg, tõkõkõdõgõgõf, tõhõdõsõõaõsg - kaheksa."

Mulle meenus praegu üks ilus Oskari tsitaat hommikusöögilauast, kui oli arutelu, kas minna küünlaid tegema või hommikuringi muusikat kuulama ja Oskar otsustas muusika kasuks. "Küünal ei ole permanentne, ta sulab ära, aga muusika jääb sulle pähe."

Ja kui veel söögilauamõtetest rääkida, oli üheks suuremaks meelelahutuseks see, kui Tuule ütles, et Eestis on 852 lehma, kelle nimi on Tuule, ja seejärel me lugesime, mis nimesid ja mis esinemissagedustega veel lehmade seas leidub. Tuule oli selle poolest ka huvitav, et inimesi, kelle nimi on Tuule, on Eestis ainult 110, nii et temanimelisi on lehmade seas pmst kaheksa korda rohkem kui inimeste. Aga väga toredaid nimesid oli veel. Näiteks on olemas 13 lehma nimega Eputrilla. Esindatud olid ka Selver, Rimi ja Maxima. Sellest kujunes omamoodi mäng, et prooviti pakkuda populaarset lehmanime ja Tuule vaatas, kui palju neid siis on. 17 Gloobust, 25 Hernest, 155 Kakukest, 81 Kaunitari, 14 Kleopatrat, 407 (!) Käbi, ainult 29 Lehma, 11 Lusikat, 14 Naksitralli, 280 Madonnat, 74 Nutellat, 31 Sipelgat, 4118 Mustikut..

Õhtu oodatuim osa oli loomulikult Sassis koosseisud. Kogunesime koolimajas, kus meid jagati meeskondadeks. Ülesandeks oli seekord üks mõisalauludest. Sõnad rääkisid sellest, et üks ilus mõis oli Eestimaal, ja seal oli mõisapreili, kellele tulid kosilased, ja meie ülesanne oli siis mõelda, kes tuli kosima ja kuidas see kõik lõppes. Tõmbasime loosiga ka klassid, mis osutus oodatust raskemaks, sest kirjutaja käekiri polnud loetav. Igatahes lõpuks saime meeskonnad ja klassid jagatud ja pusimine võis alata.

Minu meeskonnas olid Leenu, Sander Reemets, Marleen ja Kiril ja nendega oli hirmus tore. Esiteks muljetasime lihtsalt koos, mis laagris on toredat toimunud ja panime kirja hästi palju märksõnu, ja selle põhjal hakkasime siis vaatama, mis neist teha saab. Kui sisu enam-vähem paigas, asusime loomulikult kõige olulisema osa juurde - kostüümid. Kõik meie asjad olid muidugi teises majas, nii et tekkis väike tööjaotus. Mina jäin kooli stsenaariumit kirjutama, Sander läks lastega asju tooma. Palusin tal tuua mõisapreilile minu aknalaualt pikk musta põhjaga seelik, millel on pruunid lilled. Sander ütles, et saab tehtud. Tagasi jõudes laotasime siis saagi laiali. Vaatasin, et toodud oli küll tõesti musta põhjaga seelik, aga valede lilledega, st mitte see, mida mina mõtlesin ja see oli natuke lühike selle jaoks, mis mul plaanis oli. Aga no arusaadav eksitus ja pole hullu ja pole üldse nii oluline ka, sobib hästi muidugi, ma ei öelnud midagi. Aga siis Sander ütles, et ta peab ühe tiiru veel käima, nii et ma siis ütlesin, et tegelikult ta võiks samas siis uuesti seelikut jahtima ka minna, et see tegelt pole see, mis ma silmas pidasin. Sander väga naeris ja ütles et jaa ta isegi nägi seda teist ja mõtles, kas see oli õige, olgu peale, saab muidugi, selline pikk must pruunide lilledega siis onju. Ta tuli tagasi üleni musta seelikuga. Rohkem ma igatahes kedagi oma pruunide lilledega ei kiusanud ja mõisapreili sai kaunisti riidesse ja teised ka. Me kahjuks ei jõudnud valmis teha musta kikilipsu James Bondile, aga teadke siis, et see oli meil plaanis. Traditsiooniliselt käis lõpus ka lisaaja kauplemine, ja kui see oli ka läbi saanud, ootasime veel PÄRIS kaua juhendajate järel, kes sugugi ei saanud ja ei saanud lõpetatud. Aga iseenesest oli oodata ka tore ja vahva oli aimata, mis tegelased mängus olid ja vaadata erinevaid mõisapreilisid, kellest üks oli näiteks Oskar ja teine Art. Suurest igavusest hakkasime ajaviiteks laulma seda laulu, et "Mu papal oli rikas põõõld, ta kinkis mulle…?" ja siis igaüks saab öelda mingi looma ja siis see kett järjest kasvab. Lõpuks oli seal midagi umbes, et "Haugu mu koera, ammu mu lehma, nohise mu siili, naera mu Tuule, kiri mu kukeluke". Asi lagunes vist seoses sellega, et ei teatud, mis häält alpaka teeb. Lõpuks väljusid ka kostümeeritud õpetajad ja etteasted võisid alata!