Filmiblogi IV

Filmiblogi IV

Meie toa äratus oli 1.50, et teistest veidi varem toimetada. Tähendab, et magada saime kuskil poolteist, peaaegu kaks tundi. Mina magasin väga halvasti, sest üks sääsk ründas terve aeg ja hirmus imelik oli nii ruttu ja täiesti pimedas uuesti ärgata. Aga kõik olidki ilusti õigel ajal platsis toimetamas ja riidesse sättimas, minu arust täielikus vaikuses, keegi ei rääkinud midagi. Aga siis jõudis Markus ja pani muusikat taustaks ning edasi läks Epliku saatel juba lõbusamalt. Kui kõik valmis olid ja autode poole läksime, oli päike täpselt samas kohas piilumas, kus ta meist õhtul loojangul jäi. Sõitsime autodega hämaras Lembitu linnuse juurde, korraks oli mure, et äkki oleme hiljaks jäänud. Kohale jõudes vöötasime tüdrukud, tegime kiirelt soengud, jätsime kõik asjad autosse, et midagi droonikaadrites näha ei jääks, ja ronisime siis mäkke - ja mingit päikesetõusu me ei näinud. Ilm oli pilves ja udu ka ei olnud. Me küll väga ootasime pidulikult seda päikesetõusu, mis pidi saabuma kell 4.08, aga no ikka väga hall oli. Kogu see olukord pakkus palju nalja Tuulele, kes lihtsalt naeris meie kõigi üle.

Võtsime siiski kohad sisse ja hakkasime filmima. Hein oli kohati põlvini ja pastlad-sukad said kohe märjaks ja maa oli ka väga künklik, ja mitu tundi filmimist oli ju alles ees. Aga see oli kõik tühiasi. Meie suurimaks katsumuseks oli MEELETU hulk sääski. Ja mitte kellelgi ei olnud laagriplatsilt kaasa toonud sääsetõrjet. No tõesti, see oli kohutav. Neid oli lihtsalt parvedena. Viimase sekundini enne igat võtet kõik vehkisid kätega nii palju kui sai.

Tantsu ajal üritasin kogu südamest mitte võtteid ära rikkuda ja rabeleda ja lihtsalt tundsin, kuidas iga sekundiga on jälle otsa ees ja juustes aina rohkem sääski söömas. Õnneks on poole tantsu peal Markusel pandud tore liigutus, kus saab ühe käe ja siis teise käe näo eest mööda tõsta, siis sai laiade särgivarrukatega suurema osa sääski näo pealt ära ajada. Kõige hullem koht oli tantsu lõpp, kus pidi lihtsalt paarilisega käest kinni hoides liikumatult seisma muusika lõpuni. See oli puhas piin. Lihtsalt õudne oli iga kord vaadata, kuidas Kristjanil on pea ümber terve parv sääski ja kuidas nad järjest ta näo peale maanduvad. Käte peale tulevad sääsed üritasime salaja pöialdega üksteise kätelt ära ajada, aga rohkem ei saanud ennast kuidagi aidata. Niiiii valus oli, ma täitsa karjusin seal tasakesi vahepeal, üritades samal ajal võimalikult liikumatu olla. Kristjan kannatas vaikides, aga pärast kurtis, et sääsed läksid kogu aeg kõrva. Ja nii uuesti ja uuesti ja uuesti.

Üldiselt nägi kogu asi välja nii, et meie tantsijatega olime mäe otsas oma positsioonidel ringis. Ringi keskel oli Markuse kõlar, mis oli muruga kaetud, et see droonikaadritel silma ei paistaks. Kõlar oli ühendatud minu telefoniga, kust pidin muusika õigest kohast käima panema ja selle siis endale taskusse peitma. Markus, Tarmo ja ka Jan ja Brett mäe peal ei olnud, vaid peitsid end allpool, kus Tarmo drooni juhtis. Kuulsin hiljem, et kuigi Tarmo oli endale autost kõiksugu asjad katteks peale võtnud ja ainult piilus sealt seest, oli ka temal sääskedega tegemist ja raske drooni sujuvalt juhtida. Pärast iga võtet helistas mulle Markus ja jagas kommentaare, mida järgmisel võttel teisiti teha ja kõlarist olid kommentaarid kohe kõigile kuulda ka. Kui olime mõned korrad nii teinud, leppisime kokku, et ei hakka iga kord uuesti helistama, vaid teeme lihtsalt muudkui järjest ja järjest sama asja uuesti.

Vahepeal tegime pause ka, selleks ajaks ronisime kõrgemale mäe serva poole, kust saime otse Markust näha ja kuulda. Seal oli ka veidi vähem sääski ja see mõjus iga kord nii lootustandvalt, aga alla jõudes selgus alati, et neid on täpselt sama palju kui mitte rohkem. Pausid sisustati jutustades ja igat moodi sääski peletades. Poisid vehkisid kaabudega, tüdrukud kätega, Tuule ümber käis ringiratast sääski peletamas neli poissi. Tuule leidis, et peaks siis juba ise ka keerlema. Keerlesid siis seal viiekesi. Siis hakkas ka Robert kuskil tiirlema. Vaatepilt meenutas mõnele osalisele keemiatunde ja hakati analüüsima, mis elemendiga tegu, kui tuuma ümber tiirleb selline arv elektrone ja pärast pikka ühist arutelu ka teiste liikmetega jõuti järeldusele, et vist ollakse vesinik.

Tantsust sai jälle tehtud kõiksugu kaadreid. Küll drooniga igat erinevat moodi, küll paaride kaupa lähivõtteid, igasugu liikuvaid plaane ja mis kõik veel. Lõpuks oli heina sisse igal tantsijal oma rada tallatud. Lõpuks saime tantsu filmitud, aga ega siis sellega asi ei piirdunud. Siis tegime lisaks veel kaadreid inimestest üksi, kahekesi, selja tagant, mitmekesi jne jne. Samal ajal ülejäänud liikmed ootasid. Istuda ei olnud kuskil, peale viltuse kivist plaadi, mis näitas, kus kunagi mingid linnuse osad asusid. Sinna peale mahtus korraga umbes neli-viis maatasalist, kuigi Robert hoiatas kohe ära, et ega seal mugav küll pole, seda võib ta meile kohe öelda. Aga märjale murule ju rahvariietega istuda ei tahtnud, nii et alternatiive ka polnud, niisiis saime seal vahetustega istuda. Samal ajal meenutasime möödunud Maatasa tegemisi. Vanu liikmeid ja millega praegu tegelevad, eredamaid hetki erinevatelt festivalidelt ja esinemistelt ja tutvustasime uuematele liikmetele meie oma pärimust, nt rääkisime 2017. aastal Poola festivalil Robertil kaasas olnud kummist kilpkonnast nimega Peedu Älexzäändruh, otsisime loomulikult ka illustreerivad pildid välja. Brett aga käis metsas ja korjas kruusitäie metsmaasikaid, mida ta lahkelt kõigiga jagas.

Päevaplaanis oli kirjas, et kell 6 on öörahu, aga selleks ajaks kükitasime ikka veel mäe otsas. Lõpuks ütles Meelis, et hea küll, ta siis võtab löögi enda peale ja istub ka lõpuks, et siis on küll kindlasti minek. Ja ei möödunud vist minutitki, kui tõesti saabuski Markus ja ütles, et lähme ära. Päris lõpetanud me aga veel ei olnud. Allpool tahtsime filmida veel kaadrit minu ja Reneega, aga me ei saanud ühtegi normaalset võtet kätte, sest lihtsalt konkreetselt liiga palju sääski oli ja need jäid kõik kaamerale terve parvega ette ja kaadrisse ja lihtsalt ei saanudki filmida ja me andsime alla. Sõitsime laagriplatsile tagasi, väljusime märgadest riietest ja kella seitsmeks saime magama.