Laagriblogi VII
Igal aastal on tunne, et seekord olid eriti head etteasted, aga seekord olid ERITI head! Traditsiooniliselt alustas õhtut õpetajate etteaste oma tuntud headuses. Lavale sättides olid esinejad ise juba naerust pisarates ja sebimist ja segadust nii palju, et publik küsis "Kas käib juba või?" ja ega kui ükskord asi siis päriselt algas, ei saanud midagi selgemaks. Kostüümid olid korralikud (neil olid mütsid!) ja õpetajatele kohaselt oli muidugi tegemist väga kõrgetasemelise muusikalise etteastega (nad laulsid ja mängisid algul eri helistikes ja alustasid siis uuesti). Võis aimata, et tekstiloomele oli palju aega kulutatud, aga ühtlasi võis aimata, et muule selle võrra aega ei jäänud ka. Õpetajate variandis tulid preilit kosima muusikud järjest ükshaaval, niisiis saime veel palju võrratut pillimängu kuulata. Neiu südame võitis Tarmo kehastatud jauramimängija, mis oli muidugi mõistetav. Kaunis!
Tuule meeskonna etteaste algas ühise lauluga (kusjuures valsiloost oli tehtud hoopis 2/4 laul!), ja lõppes sellega, et Tuule jooksis hooga vastu seina. Vahepeal jõudis laval käia veel president, oli vihjeid perekonnavalsile ja Kaia balletitundidele ja ka sellele, et "mõisatants on, härrad panevad ikka käe selja peale", oli ampsuaeg ja mečei hiline ja palju muud toredat ja äratundmisrõõmu pakkuvat.
Meie meeskond kandis ette saate "Vallaline mõisapreili". Päris kindel ei olegi, kuidas me sinna jõudsime, aga samas, kui on üks kaunitar ja palju kosilasi ja klassis õpetaja laual on palju roose, tundus see ainuõige valik. Mõisapreili Leenu käe eest konkureerisid talupoeg Kiril, mõisahärra Reemets ja James Bond (kes oli väga Marleeni nägu). Tantsu- ja laululahingus sai kuulda ja näha nii balletti kui rahvatantsu kui kurgulaulu kui nublu loomingut. Lõpp tuletas meelde Kalverile ja meile kõigile olulist õppetundi: kakelda ei tohi.
"Mehine, prints, vuntsidega, suurepärane kalamees." Need olid Meelise meeskonna Aidapapa tingimused kosilasele. Aga kosilane tingimustele sugugi ei vastanud, oli könn mis könn. Järgnes terve muinasjutt, kus maadeldi karuga ja käidi nõia juures ja saime osa imelisest muutumisest könnist kunniks. Kostüümide puhul mängis oma osa ka see, et meeskond tõmbas loosiga oma peaks meisterdamisklassi.
Vija meeskonna kosilane, kelleks oligi loomulikult Vija, pakkus neiule, kelleks oli loomulikult Art, et ta pole küll rikas, kuid tal on suurepärane lauluhääl. Järgnes aga üks hirmus möirgav kurgulaul ja papa Kalver sai korduvalt kosilast taga ajades minema saata. Lõpuks leiti sobiv kosilane ja preili Art paluti ka tantsule, kuid oh õudu! Veetleva pealispinna all peitis end samune kurgulaulik! Kuulsin, et meeskonnatöö sujus ka hästi. Kalver küsis, kas kaabut kandes käivad kõrvad sisse või välja. Et otsest vastust ei tulnud, jättis välja. Art olevat rahulikult pool tundi vaikselt olnud ja teatas siis: "Ma võin see tüdruk olla." Suurepärane otsus.
Maarja meeskonnas oli preiliks valges rahvariides pikkade lokkidega nägus neidis Oskar, kes väga graatsiliselt jalg üle põlve toolil istudes mandoliini mängis ja muudkui kosilasi ära põlgas. Mõistetav ka - mis kosilased need Teet, Tiit, Toot ja Tuut ka on, mõni käib tantsuklubides tantsimise asemel nurgas istumas! Preili valis hoopis Tiiu.
Viimase õhtu puhul oli muidugi elevus suur ja niipea magama ei mindud. Kõige põnevam aktsioon toimus ilmselt köögis, kui Oskar üritas popcorni teha. See tõesti OLI terve aktsioon. Juhendajaid oli palju, sh Tuule, Meelis, Laura ja Jürgen. Esiteks oli vaja mikrolaineahi õigesti seadistada, ja seda tegid juhendajad kuulmise järgi ("mhm, nüüd kõlab õigesti"). Võibolla ei oleks pidanud, sest esimene katse ei olnud väga tulemuslik. Oskar võttis paki välja ja see ei olnud kuidagi paisunud, see oli nagu vaakumis ja seda sai tirida sisse-välja nagu mingit lõõtsa ja see iseenesest oli väga lõbustav. Siis oli diagnostika voor ja arvati, et asi on selles, et pakk ei keerelnud õigesti. Katse kaks. Vist tuleb öelda, et oli edukam, sest popcorn küll valmis, aga kõrbes totaalselt ära ja kui pakk avati, siis see lihtsalt suitses. Kartsime suitsuandurit ja kamandasime akna peale, niisiis jätkati paki avamisega akna peal kõõludes ja pakki õues hoides. Asi suitses väga kaua ja see kõrbenud ja põlenud lõhn jäi kööki ja meie riietele laagri lõpuni. Vahepeal jõudsid kööki muidugi ka Oskari peokaaslased, kes ei suutnud ära imestada, et tal sellega nii kaua läheb. Aga varsti oli kausitäis valgemat ja mustemat popcorni täis ja pidu võis alata.
Ka lapsed olid elevust täis. Traditsioonilised õhtulaulud said lauldud, ja Kalver jäi jälle magama, aga siis olid kõik püsti ja erksamad kui kunagi varem. Kalver ja Kiril käisid muudkui köögis uudistamas. Sõin mina vaikuses võileiba, kui mulle vaatas otse silma surmtõsine Kalver, endal veel etendusest joonistatud vuntsid ees, ja ütles: "Valetada pole ilus." Tüdrukud jooksid ringi ja küsisid, kes tahab kanepi hambapastat?? Andsime lastele märku, et öörahu on ja nad võiksid magama minna. Selle peale patsutas Kiril mind lohutavalt õlale. Siiski, toimiv metoodika oli see, et lastele öelda "10 sekundit ruumist lahkumiseks! 10, 9, 8..." ja millegipärast nad päriselt kõik kuulasid ja viie sekundiga olid kõik läinud.
Seiklesid ka Halliki ja Külli, aga mitte majas sees. Neil õnnestus end majast välja lukustada ja tahtsid tuppa saada, aga seda nad muidugi ei öelnud, vaid saatsid maatasa chatti pildi maja aknast, ja ühe uduse selfi endast. Vija luges õigesti välja ja lasi nad tuppa. Halliki kommenteeris, et Vijal hakkas neist kahju. Tahaksin võtta hetke, et selgitada, et ma olin ka minemas neid tuppa laskma, aga pean tunnistama, et enne kui mul kahju hakkas, oli mul väga kaua väga naljakas, sest järgnev vestlus ei tekitanud esialgu liiga palju kaastunnet.
Kell on 23.48.
Halliki: "Mis teed?"
Mina: "Kirjutan"
Halliki: "Ma külligs õuesmuksblukus"
Järgnes pilt aknast.
Tavaliselt olin igal õhtul pärast öörahu veel mõned tunnid köögis arvutis kirjutamas ja enamasti seal peale minu kedagi ei olnud ka, ainult Külli jalutas vahel läbi ja küsis pool üks öösel, kas ma tahan kohvi. Seekord oli aga köögis nii palju meeleolukas, et kirjutamine sugugi ei sujunud ja kolisin vaikselt oma tuppa. Selgus, et ma ei ole sugugi ainus, kes öösel kirjutamisega tegeleb - mulle kirjutas Vija ja küsis, mis meie räpiloo metronoomitempo on ja jagas avastust, et "närsakas" (tolle Tarmo lehe esimesest tekstist) tähendab "sitke", "kalts", "näru", "kehv", "vilets".
Laagriblogi VIII
Viimasel hommikul äratasid õpetajad. Nende äratust ma pärast neid sassis koosseise natuke kartsin, lihtsalt üldse ei oska aimata, mis sealt võib tulla. Aga äratas hoopis väga mõnus mahe kahe flöödi muusika ja see oli tõesti väga kaunis, ja kui uks avati ja ma olin valmis telefoniga etteastet jäädvustama, ei sisenenud keegi. Nad lihtsalt mängisid koridoris ja mitte keegi ei tulnud minu unist nägu vaatama, vaid lasid rahus olla. 10/10.
Viimane päev oli tegus ja möödus üsna kiiresti. Hommikuringi seekord ei olnudki, sest samal ajal oli ette nähtud rahvariiete korrastamise aeg. Paljudel liikmetel ei ole oma “isiklikke” maatasa rahvariideid ja nii mõnigi laagriline kandis rahvariideid üldse esimest korda (või vähemalt esimest korda algklassidest saadik) ja siis oli vaja veidi otsida ja klapitada. Köögis oli siiski ka paras kamp arvutis tööd tegevaid inimesi ja meie kuulasime ikkagi ühiselt muusikat ka. Ja läbi chati saime kaasa elada ka rahvariiete korrastamisele, kui ühel hetkel ilmus sinna pilt Jürgenist Halliki antud imepisikeses särgis, mis minu arust oli TÄPSELT nagu see hetk Shrek 2 filmist, kus Shrek esimest korda inimeste riideid proovib.
Järgnes Tarmo tund, kus oli veidi aega “suurte” lugusid läbi teha. Läks päris hästi, kuigi ma ikkagi avastasin veel noodist mingeid asju, mida ma olin valesti mänginud. Seejärel jäeti meid omapäi harjutama, et Tarmo saaks remmelitega nende lood läbi teha. Harjutasime Tarmo asju ja siis harjutasime kalamehe laulu. Juhtus see, et kippusime unustama alguse instrumentaali ära ja sellest tuli suur vestlus, et tahvlil on tegelikult skeemi peal kirjas INST ja kõik on õige. Harjutasime veel ja jätsime meelde, et alguses on instrumentaal. On.
Edasi kohtusime remmelitega ja harjutasime ühislugu, milleks oli “Ära ilmas valu kaeba”. See oli minu jaoks tore üllatus, sest tegemist on looga, mida Tarmo õpetas meile esimeses laagris Toolsel, aga tol hetkel mingit mega seadet sellele ei teinud. Lugu ise mulle väga meeldis, selline nunnu valsike, aga natuke ebastandartne ja toreda kiiksuga. Ja kuna mulle viimasel ajal tundub, et me peaksime oma valsirepsi laiendama, pakkusin just esimesel laagripäeval välja, et võiksime selle meelde tuletada. Üldse ei teadnud, et Tarmol sellega mingi plaan oli! Aga teisipäeval, kui meid ei olnud kohal, oli sellele ümber tekkinud imeilus veidi nostalgiline seade. Pihlapid said nüüd siis ühe prooviga lehest lugeda ja natuke oli selle võrra segane, aga iseenesest hästi tore lugu ja tahaks kindlasti sellega nüüd rahulikult tööd edasi teha. Teine ühislugu oli “Kui elukell kolmkümmend lõi” ja see tekst oli siis nüüd naise vaatenurgast. Et oled kolmkümmend, ja veel üks noormees lilli tõi, või midagi taolist. Praegu ei mäletagi, mis alatooniga see oli. Et kas pigem selline “olen hirmus vana ja ainult üks veel tõi lilli” või hoopis “olen küll hirmus vana, aga IKKAGI toodi veel palju lilli”. Ma otsustan teise kasuks, pole see elukell siin ka liiga kaugel varsti enam.
Pärastlõunal ootas meid ees tantsutrenn Kaiaga, või õigemini lavaproov esinemiskohas, milleks oli mõisaesine plats. Kaia palus tulla juba nendes jalanõudes, millega on plaanis esineda. Noh, võrreldes koolimaja põrandaga oli nüüd veidi ekstreemsem pinnas. Plats oli pisikestest ebatasastest kiviplaadikestest ja kallaku peal. Seega igasuguseid pöördeid ja kiireid valsse oli väga tüütu teha. Õnneks meil muidugi mingeid liiga keerulisi tantse kavas ei olnud, ja ma sattusin üldse kokku Kermoga, ja meil oli kogu aeg see kahe vahetussammuga "vanainimeste valss", nii et meil tegelikult läks täitsa hästi.
Järgnes vaba aeg kontserdi ettevalmistusteks ja rahvariides pildistamine. Mäletan juba eelmisest aastast, et sellega läks lõpuks jube kiireks, nii et reklaamisin välja sellise mängu, et kes esimesena rahvariidesse saab ja minuni jõuab, on võitja ja minu parim sõber. Hendrikud võitsid. Õigemini Matvejev oli kõige kiirem, aga läks pillile järele ja siis oli juba Vija ka olemas. Läksin siis oma parimate sõpradega õue.
Pildistasime sealsamas mõisa lähedal pargis, pillidega ja ilma, üksi ja mitmekesi. Mõisa ees toimus paralleelselt heliproov. Remmeli poisid leidsid kuskilt hobused. Mõtlesime, et kui küsida, saaks kindlasti koos pilti ka teha. Oskar jooksis neile järele ja naases kahe hobuse ja ratsanikuga ja minu ülesanne oli nüüd kogu rongkäik kuhugi heasse kohta juhatada. Väga kaugele ei tahtnud neid nagu vedada, aga saime pilte teha küll ja Nässu ja Codex olid väga kannatlikud modellid. Eelmisel aastal Toilas õnnestus mul päriselt igast laagrilisest soolopilte teha ja lisaks veel hästi palju erinevaid, mida olen nüüd aasta jooksul palju saanud sotsiaalmeedias kasutada. Kusjuures peaaegu kõigile leidsime veel erineva tausta ka, väga edukas sessioon oli. Seekord oli natuke kaootilisem. Mul tekkis ikkagi palju hetki, kus mul ei olnud kedagi võtta, ja samas Vija sattus kuidagi väga mustmiljon korda kaamera ette, ja need, kes tulid, olid kuidagi väga ülemeelikus tujus ja noh eks te varsti näete, ja siis olid kuskil hobused, ja siis kõige lõpus ilmusid muidugi kõik kapten trummid korraga, kes tahtsid hüppepilte teha. Lõpuks oli igatahes seis selline, et kogu Maatasa oli ilusti mõisa ümber ja rahvariides ja publik kogunes ja pool tundi oli kontserdini, ja mina olin veel täiesti riietumata. Nii et kõiki ma lõpuks pildile ei jõudnudki püüda, läksin hoopis kiiresti riietuma. Tee peal kohtusime mingi tädiga ka, kes küsis, et mis siin toimub. Ütlesin, et varsti on kontsert siinsamas mõisa ees ja võib kuulama tulla. Tädi lubas tulla, ja tuli ka! Heliproovi ma lõpuks ei jõudnudki, aga õigeks ajaks kohale ja valmis küll. Õhtu oli ilus, Maatasa oli ka ilus, ja lõppkontsert võis alata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar