Filmiblogi III

Filmiblogi III

Õhtuses peostseenis tegi kaasa kogu kamp - Kapten Trummist Ürgseteni välja, lisaks ka peolaua ümber Halliki, Piret lastega ja Pireti vanaema ja vanatädi. Pireti vanaema muide kandis esimest korda rahvariideid!

Kogu kamp nägi imekena välja. Kahjuks ei jõudnud võtetele Kristjani vanaisa, sest tal olid teised filmivõtted. Aga seltskond oli suur ja pidulaud lookas. Peolaual oli sink, sõir, kurgid, kilud, leib, soolakurk, pirukad ja saiakesed, kauss meega, rukkililled ja tammelehed ja loomulikult savikann.

Bänd võttis jälle tuttavad kohad sisse ja kõigile pidulistele said jagatud ülesanded. Suurem osa maatasalisi oli tantsuringis, laua taga olev seltskond jutustas ja elas tantsijatele kaasa ja plaksutas. Kapten Trumm pidi alguses üle platsi jooksma, sellega said nad hiilgavalt hakkama. Hiljem pidid maas istuma ja vaikselt mängima, sellega oli kõvasti rohkem raskusi. Kuna võtteid tehti jälle mustmiljon, jõudsid trummid vahepeal juba korduvalt tülli minna, sest osad trummid ei olnud rahul, et teised neile muru pähe loopisid. Pidime trumme lahutama ja kohti vahetama, aga üldiselt kõik sujus.

Üks trumm, Kaimar, istus Halliki külje all peolauas ja söötis võtete vahepeal kogu võtteplatsi kurkidega. Esialgu küll üsna vargsi ja ainult pisikesi tükikesi, et peolaud liiga tühjaks ei jääks. Muusikud said viie peale kaks väikest kurgisektorit, me Anzelaga tegime enda oma pooleks ja poisid selja taga jagasid sõbralikult kolmeks. Ühel hetkel viis ta samamoodi kurki oma ansamblikaaslastele, aga need hakkasid protestima, et mitme peale ühe kurgi said. Me ütlesime, et me saime küll hakkama ja Kaimar ütles ka, et lapse elu ongi selline. Siis leppisid olukorraga. Algul olime Kaimarile hirmus tänulikud, sest joogipausideks eriti aega ei olnud ja kell oli juba palju ja rõõmustasime oma kurkide üle väga. Aga võtteid oli ju palju ja iga kord tuli Kaimar jälle suure hooga uue kurgiga ja lõpuks pidime talle ikkagi ütlema, et ta rohkem ei tooks, muidu jääks laud lihtsalt tühjaks.

Tantsijad said samal ajal iga kord jälle sama koreograafiat uuesti teha. Täna olen mitmelt poolt kuulnud, et vöökohad on kõigil tüdrukutel tõstetest valusad. Filmisime jälle sajast nurgast, küll ühest ja teisest küljest, mitu korda drooniga, liikuvaid kaadreid muusikute poolt, ringi seest ja väljast, ja kui kõik olid kenasti näost punased, tegime lähivõtteid. Lõpupoole läks juba küll täitsa peoks, lauarahvas tõusis ka püsti ja kõik hüppasid ja pidutsesid ja keerutasid ühes koos. Kogu seda melu sealt muusikute poolt vaadata oli õudselt kihvt. Liisu loost oli lõpuks küll kõigil kõrini ja lailailaa lauldi lõpuks juba täiesti hüsteerias, aga kogu see vaatepilt oli küll tohutult ilus. Filmisime ka kaadreid sellest, kuidas peo lõpus üks paar ehk Jasmin ja Robert jooksid üheskoos kaugusesse. Loomulikult sai ka seda korduvalt ja korduvalt filmitud. Jasmin ütles, et rohkem ta ei kavatse elus enam kunagi sprintida, eriti veel otse poolpüstvõttest startides.

Kui kõik kaadrid said tehtud, tegime kogu seltskonnaga ühispildid, vahetasime riided ja saatsime lapsed magama. Suuri ootas ees koosolek kell 22.45 ja tantsuproov ja peolaud söödi ka tühjaks. Tantsuproovi oli vaja teha Käokirja jaoks, mille filmimine oli plaanis varahommikul päikesetõusu ajal. Proovis, või tegelikult juba varem, selgus aga järgmine probleem. Meil on niigi praegu rühmas tantsimas üks tüdruk vähem, sest Piret ei saa hommikul vara laste kõrvalt ära tulla, aga hommikusel filmimisel ei saa kohal olla ka Getter ja Carol, nii et veel kaks poissi jäid paarilisteta. Niisiis liitus rühmaga Maarja-Liis, kes oli kohal muidu abistamas, aga nüüd õppis lennult ka tantsuseade ära, sai selga Pireti riided ja tuli hommikul meiega filmima. Proov oli lühike, et saaks võimalikult vara magama minna, sest äratus oli juba kell 2, et kell 3 olla võtteplatsil Lembitu linnuses proovi tegemas, et kell 4 päikesetõusu ja udu keskel imekauneid droonikaadreid filmida.