Laagriblogi XII

Esimesena kandsid oma lood ette Kapten Trummi lapsed. Neil oli lausa neli lugu! Laulsid ja mängisid oma põhipille, aga ka ise Tarmo juures meisterdatud pille. Tarmo rääkis pärast, et kõige usinam meisterdaja oli Kevin. Tema jõudis teha lausa viis pilli - ja kõik valesti! Ja siis veel ühe õigesti ka.

Minu lemmiklugu Kapten Trummilt oli “Jussil ja Jassil oli pajupill, pisikesel Peetril tore torupill. Tutulutu tutulutu tutulututuuuu”. Iga rea järel oli paus, kus lapsed ükshaaval oma pillidega häält tegid. Kes pajupilliga, kes roopilliga, kes savivilega. Laul räägib edasi sellest, kuidas pillid mängisid nii kõvasti, et naaberküla Kadri ei saanud magada. Kadri küll karjus (ja kapten trummid ka täiesti kõrist): “Minge minema!!!!”, aga pillid siis veel enam pandi üürgama. Ja kapten trummi pillid tõesti üürgasid. Publik muheles saalis, aga esinejad laval ei saanud ka kuidagi naeru tagasi hoida ja mõned bändiliikmed olid sunnitud oma pillimängu katkestama, et lihtsalt täiest kõrist naerda.

Remmeli kandis ette kaks lugu, mis nad Tarmo juures õppisid. Remmeli algselt kuueliikmelisest koosseisust oli laval trio koosseisus Kirke, Oskar ja Koit, pluss siis Tarmo ise lõõtsaga. Tarmo mainis ka, et Remmeli proovid meenutasid teatud Agatha Christie romaani, iga päevaga tuli proovi üks liige vähem ja et hea, et täna laager ära lõppeb, muidu polekski kedagi alles jäänud. Remmeli lood kõlasid väga hästi, eriti meeldejääv oli teine lugu. Tarmo oli poistele andnud ülesandeks ise laulule sõnad kirjutada, aga need osutusid küllaltki vägivaldseks. Kui ma õigesti mäletan, rääkis laul naisevõtust ja pussitamisest. 

Laagris tekkisid ka mõned pillirühmade ansamblid. Jasmin tegi mandoliinidega bändi ja mina viiulitega. Esimesena mängisid oma loo ette mandoliinid - Jasmin, Oskar ja Sander. Minu teada oli see Maatasa Mandoliiniansambli esimene esinemine, varem meil ei olegi vist kunagi kolm mandoliini koos mänginud. Ülilahe.

Mandoliinide loo ajal kogusin juba viiuldajad kokku ja valmistusime oma looks. Elli oli oma viiuliga ilusti minu kõrval, kuulas mandoliine ja ootas meie lugu. Järsku lähevad silmad suureks ja Elli sosistab: “Heliiiiin!” Ma küsisin, mis on? “Ma ei mäleta meie lugu..” Nojah, me ei jõudnudki kõik koos proovi teha. Ma ütlesin, et ärgu kartku, ma mängin temaga kaasa. Seletasin ruttu, mis noote vaja mängida on. Minu lahinguplaan oli mängida esimene läbimäng viisi kaasa, teine läbimäng Elliga tema partiid kaasa ja siis võiks juba kõigil oma osa meeles olla ja saan ise kolmanda läbimängu ajaks teise hääle võtta. Päris nii ei läinud, meil ikka juhtus seal üht ja teist. Aga viiuldajad olid kõik hästi tublid ja iseenesest minu meelest ansambel kõlas väga hästi ja ma olen kõigi üle jube uhke.

Lauluõpituba esines ka, väga korralik koor moodustus meist. Otsustasime siis lõpuks laval, et esitusele tulevad Transvaal ja Põdralaul. Mõlemad ilma saateta, aga väga mitmehäälsed laulud. Robert sai siis lõpuks sõnad minu telefonist ja laulis väga ilusti eest. Transvaal kõlas ka sajahäälselt. Laulutoalised tahtsid laulda ka Lenda lindu, see oleks siis ilus saatega laul. Halliki ütles, et kindlasti teeme, aga pärastpoole. Mhm pärast.

Ja siis oli aeg Tarmo sümfooniateks. Esimene väljakutse oli end üldse lavale sättida. Olime nii harjunud oma prooviruumis ringiratast istuma ja laua peal ja toolidel noote hoidma. Proovisime end paika sättida, aga ilmselgelt laval päris ringis ju istuda ei saa. Noodid jäid mul ju ka kleepimata. Mis oli kohe jama, sest nad ei tahtnud üldse nende toolide peal püsti püsida. Lõpuks kinnitasime oma kaks lehte tooli seljatoe külge Sanderi häälestajaga.

Alustasime lihtsamast ja tegime kõigepealt ära need kaks uut rahvalikku lugu, kus tuleb hoolega taktimõõdul ja pausidel silma peal hoida. Mõistlik otsus, see oli nagu heliproovi eest. Selgus nt, et bassi on vähe ja Meelis keeras juurde, kuigi siis vist sai juba liiga palju. Mina ei kuulnud üldse, mis Tuule teeb, seega sättisime oma asendeid. Ühesõnaga viisime korrektuurid sisse. Sümfooniad läksid iseenesest päris hästi, lihtsalt natuke ebamugav oli mängida nii harjumatus asetuses ja akustikas ja nii, et noot järjest allapoole libiseb. Aga midagi hullu ei juhtunud, pealegi lood olid lahedad ja hästi kihvt oli neid nüüd lõpuks laagrile esitada.

Sellega olid kõik lood ette kantud ja oli aeg kõnedeks ja tänamisteks. Tänati juhendajaid ja kasvatajaid. Tänati publikut, kes, tsiteerides Hallikit “on tulnud kohale kaugelt Tallinnast, Tartust, Narvast! Tegelikult ma ei tea, et keegi oleks Narvast tulnud, aga äkki keegi ikka tuli!” Ja tänati ka laagrilisi, kõik said endale laagriülema käepigistuse saatel tunnistuse laagris osalemise kohta.

Õhtusöögi ajal kuulutas Halliki välja rahvahääletuse, et valida kõige sõbralikum laagriline ja kõige paremini virgutanud ansambel. Oli aeg tulemusteks. Kõige sõbralikuma laagrilise tiitel läks jagamisele Oskari ja Koidu vahel. Täiesti ausalt arvan, et mitte keegi ei kahtle, et see läks väga õigetele inimestele. Nad tõesti olid alati sõbralikud ja väga abivalmid, ja seda kõigiga. Suhtlesid vabalt nii kõige vanemate kui kõige noorematega. Kõige parema virgutuse auhind läks aga Ürgleigaritele, mis minu jaoks oli paras üllatus. Loomulikult tänan kõiki meie fänne ja meil on hea meel, et teile meeldis ja meil oli ka tore, aga ma olin veendunud, et võidab ükskõik, mis teine meeskond. Ja ega valida oli raske, kõik olid nii toredalt ja erinevalt oma asjad lahendanud. Viimase koha saavutas Peamaja, st Halliki ja kasvatajate meeskond.

Aga sellega ei olnud auhinnatseremoonia lõppenud. Ka orienteerumisel oli vaja hääletada. Iga meeskond pidi valima kõige sõbralikuma laagrilise, kõige ilusama poisi ja kõige ilusama tüdruku. Meie meeskond lasi lihtsalt Mirtelil valida, see käis tal ruttu. “Kes on kõige ilusam tüdruk?” “Kirke!” “Aga kõige ilusam poiss?” “Koit!” Aga kõige sõbralikum? “Koit!” Maribel arvas, et Oskar ikka, Oskar annab süüa. Mirtel ei nõustunud, ütles, et kapten trumm jagab ise teistele kommi ja ikka Koit tuleb kirjutada.

Igatahes selgus, et ka siin valiti kõige sõbralikemaks Koit ja Oskar. Iludusvõistlus osutus aga väga põnevaks. Poiste seast nomineeriti nt Kristjan, aga ei olnud täpsustatud, kumb neist, seega nad läksid mõlemad auhindu võtma. Võitjaks aga osutus Koit. Tüdrukute seast olid kõige ilusamaks nomineeritud nii Kirke, Britt kui Carol, aga võitis.. Halliki!!!

Kui kõik kõned olid peetud ja kingid üle antud, tegime lõpulooks uuesti Jussil ja Jassil, seekord kogu laagri seltskonnaga, Kapten Trummid oma pillidel soleerimas. Sellega oli kontsert lõppenud. Aga mitte õhtu.

Laagriblogi XI

Ilmselgelt ma ei jõudnud lõpuks teha MITTE ÜHTEGI asja, mida ma mõtlesin, et peaks. Pärast proovi oli kohe õhtusöök, siis sättisime kontserdiks saali, siis vahetasime Briti kandlel keelt - ja oligi aeg otsas. Publik oli kohal ja kontserdi algus juba niigi viibis. Hakkasime pihta.

Kõigepealt esitasime õues ansamblite kaupa oma teibatantsud. Ja need olid nii lahedad!! Iga ansambel oli neid täiesti omas võtmes lahendanud, aga kõik olid olukorda suhtunud suure tõsidusega ja tulemus oli väga kihvt.

Kõigepealt Kapten Trumm featuring Kristjan H raamtrummil. Või nagu lapsed teda kutsuvad, Suur Kristjan. Ühisesse tantsutrenni jõudes hõikasid lapsed kõik üllatuse ja vaimustusega "Suur Kristjan tantsib!!" Mul jäi mainimata, aga pärast tantsukontserti tantsijaid üles rivistades selgus, et Marius oli lastele hüüdnimed pannud, sest tal ei püsinud õiged nimed meeles. Kaimar nt oli Muruniiduk, sest ta sõi muru. Teiste omad mul ei tule hetkel meelde, võite julgelt täiendada.

Kapten Trummi teibatants oli igati ürgne. Kargasid seal ringi, jalad harki ja karjusid sünkroonis "Kap-ten Trumm Trumm Trumm!" Demonstreerisid ka oma osavust, hüpates üle nii ühest, kahest kui ka liikuvatest teivastest.

Remmeli kasutas muusikana Trad. Attack! - Kooreke. Iseenesest on ju tegemist loitsuga ja kogu see tants mõjus maagiliselt küll. Väga hoolega läbi mõeldud ja väga leidlikud jõu- ja ilunumbrid, mis näitasid nii iga osaleja enda oskusi kui ka head meeskonnatööd. 

Tulused olid tulused, lapsemeelsed ja südamlikud. Muusikaks oli Tujurikkuja teemalugu ja teibaid kasutati nii luuana, millega maad pühiti kui ka nõia kombel lennati. Samuti väga leidlikult olid teibad ära kasutatud ja täiesti omamoodi. Publiku lemmik oli Robert, kes teiste paaristantsu ajal üksinda taustal teibaga ringi kargles.

Meie, ürgsete tants koosnes kahest ristatud teibast ja neljast tantsijast, kaks poissi ja kaks tüdrukut. Mina, Anzela ja Kristjan mängisime muusikaks Jalmar Vabarna - Karmoškale. Nagu muusikas, on ka tantsus A ja B osa. A-osa oli alati sama, aga korduses varieeritud. B-osa on trikitamiseks. Ja iga läbimänguga tõstetakse teibad kõrgemale. Esimene “level” on teibad maas, teine on teibad puusa kõrguselt käes, kolmas on teibad õlal ja neljas teibad pea kohal.

Pakkisin pärast meie tantsu pilli kokku, Koit ja Oskar kiikusid kõrval. Koit küsis, et mida me siis oma lauluõpitoaga kontserdil esitame? Ma täiesti ehmatasin ja ei osanud mitte midagi vastata. Ei tea veel. Tundsin ennast halvasti, et kontsert juba praktiliselt käib ja ma tea ikka veel, mida me laulame, nii halb. Aga poisid hakkasid naerma ja ütlesid, et see läheb blogisse.

Laagrilised ja publik aga suundusid sööklasse, mis oli vahepeal muundunud väga ilusaks ja õdusaks kontserdisaaliks, koos vastava valgustuse ja helitehnikaga. Oli aeg lõppkontserdiks.

Laagriblogi X

Publik pandi lavale istuma ja ootasime oma esinemist. Tuli küll kontserdi tunne sisse. Kõigepealt suured ja Kagu-Eesti süit. Koosneb siis neljast sarnasest Kagu-Eesti tantsust, kus A-osas on enamasti vaja kõndida, aga B-osas on muudkui polka, seega natuke võtab lõpuks ikka võhmale, aga pole viga. Koos väikestega tulid proovi ka Robert ja Britt ja tantsisid ikkagi kõik tantsud ära, niisiis oli meid üks paar rohkem.

Järgmisena tantsis Kapten Trumm, tegime oma tantse kordamööda. Väikeste tantse oli nii tore vaadata, nad olid tantsides lihtsalt nii siiralt rõõmsad, kogu aeg suu kõrvuni, ja samas hästi asjalikult sikutasid üksteist ja tegid oma samme.

Suurte teine tants oli Sõrmelugu-reilender. See tants tekitas meis vastakaid arvamusi. Kõik ei olnud just liiga suured fännid, sest see on täiega väsitav tants. Mina isiklikult ei armasta eriti reilendreid üleüldse. Aga Carolile jälle ei meeldinud just Sõrmelugu, kus peab terve aeg keerutama. Mõtlesime vahepeal, et äkki teeks mõnikord nii, et poisid keerutavad. Lõpuks me leidsime Caroliga, et peaks lihtsalt vahetustega tegema - ma võin vabalt keerutada, aga ei fänna reilendrit, Carol jälle ei taha keerutada, aga võib reilendrit tantsida. Nii hea plaan ju. Aga hää küll, saame hakkama.

Vahepeal tantsisid jälle lapsed ja siis oli aeg teha ühistants. Selleks oli Ivo Linna "Suvi". Tore tants ja Ioomulikult alati plusspunktid Ivo Linna eest. Minu arust läks üllatavalt hästi, arvestades, et me kõigest kaks päeva seda õppisime ja esimesel päeval poolest aru ei saanud. Väikesed tulid lõpus juurde ja tegid väga veendunult meiega koos oma plakse. Õudselt kihvt oli neid vaadata. Hakkasin vahepeal proovis mõtlema, et ma olin nendega umbes täpselt sama vana, kui ma lapsena seda tantsu õppisin. See ja Kalamees on üldse ühed mu esimesed mälestused rahvatantsust, nii et hästi vahva oli vaadata nüüd kapten trummi samu asju tantsimas.

Kontsert läbi, võtsime rivvi, Marius pidas lõpukõne. Ütles, et areng on olnud näha nelja päevaga, või noh, tähendab kahe päeva, paus, kahe päevaga pigem * khm *. Ütles veel, et Laurentsius jäi nüüd täna tegemata, aga ta saadab kellelegi loo ja tahab videot vastu, kuidas me kätekõverdusi teeme.

Pärast trenni oli vaba aeg Tarmo tunnini, aga seekord ei olnud aega kohvitada, sest õhtusel kontserdil tuli ju ette kanda oma loodud teibatants ja me polnud sellega isegi alustanud. Või noh, teibad olid olemas ja Meelisel ja Sanderil vist mingi idee ka. Niisiis võtsime teibad ja läksime telki lavale. Meelis, Sander, Carol ja Britt teivastega, Anzela karmoškaga ja Kristjan H.. tekiga. Kui laagri unimütsi tiitel tuleks välja jagada, siis see läheks talle (Robert tihedalt kannul). Kristjan kurtis millalgi laagri alguses, et tal on liiga viisakad kämpingukaaslased. Isegi kui ta keset päeva magab, nad kohe toimetavad hiirvaikselt, et mitte ta und segada, mistõttu Kristjan suutis nii mõnegi õpitoa lihtsalt maha magada. Üldiselt nii Roberti kui Kristjani puhul võis kindel olla, et nende kämpingut külastades leiab nad horisontaalselt.

Proov oli edukas, saime minuti pealt oma tantsu valmis ja olime täpselt õigel ajal Tarmo õpitoas kohal. Kahjuks minuti pealt jõudmine tähendas, et mu nüüdseks juba traditsiooniline kohvipaus jäi ära, sest ma lihtsalt ei jõudnud selleni. Tarmo arvas, et pole viga, tee rahulikult kohvi - muidu pärast oled proovis terve kaks tundi kõigi peale hästi kuri. Leppisime kokku, et see on teiste hüvanguks oluline tõesti, nii et alustasime prooviga mõned minutid hiljem, nii et soovijad jõudsid endale kohvi teha.

Võtsime asendid sisse ja ootasime edasisi juhtnööre, aga neid ei tulnud. Tarmo ütles, et tema enam ei kamanda, peaproov ju ja nüüd tuleb ise hakkama saada. Niisiis me lõime ise lood lahti ja mängisime ette ja Tarmo kommenteeris ja parandas ja ja tegi veel mingeid muudatusi. Proovi lõpus lasi ta meil kohad ära vahetada, et kuuleksime vahelduseks enda kõrval teisi mängijaid. See oli üllatavalt segadusttekitav! Lugu ju oli täpselt sama, aga see, et ühel pool mängib kandle asemel mandoliin ja teisel pool viiuli asemel karmoška, lõi minu mõtted alguses küll sassi. 

Tarmol olid nüüd dirigeerimisest ja flöödist vabad käed ja nooti ka ei jälginud, seega ta tantsis mööda tuba ringi ja mängis meiega kaasa, kasutades instrumentidena nii Halliki plokkflööti, kui ka kõike muud, mida leidis. Küüslauguleibade purk oli shakeriks, küpsisekarp tamburiiniks, rütmipillina läks käiku ka Briti kannel. Ühtegi akordi peale ei pannud, vaid lihtsalt hoidis ühe käega õhus ja teisega lõi väga energiliselt lahtisi keeli. Ühe keele lõi katki ka. Britt ei olnud sel hetkel toas, kui Tarmo ta pilliga ringi tantsis, saabus just siis kui lugu lõppes ja Tarmo ütles, et "näe ainult üks keel läks katki." Aga polnud viga, mul olid varukeeled olemas ja Tarmo lubas ära vahetada. Taaskord jõudsin mõelda, et peaks ikka noodid ära kleepima. Mhm peaks. Halliki tuli ja ütles, et peaks kava läbi mõtlema. Mhm peaks.

Laagriblogi IX

Ausalt oleks tahtnud pärast karaokeõhtut kauem magada, aga tuli hoopis kõige varasem ärkamine terve laagri jooksul. Ei saa ju magades teisi virgutada.

Kahjuks Ürgleigarid ei olnud oma virgutusega pooltki nii energilised kui Kapten Trumm või nii läbimõeldud kui Remmeli, või nii hoolivad ja entukad kui Tulused. Me leidsime, et me oleme juba ürgsed ja vanurid ja ega ei jaksagi siin noortega sammu pidada.

Äratusega tegelesid Meelis ja Kristjan. Meelis mängis torupillil Griegi Hommikumeeleolu, mis oli vist ka ainus kord terve laagri jooksul, kui torupill välja võeti. Kristjanil oli.. fanfaar. Spetsiaalselt Jõgevalt äratuseks toodud!
Virgutust viis läbi Carol. Carol on ju paberitega füsioterapeut, kes töötab Tartu Hooldekodus. Leidsime, et Caroli vanurite võimlemine on täpselt meie tase. Me Kristjaniga panime kokku ka vastava playlisti.
Nii me siis virgusime, tasa ja targu, Carol juhistele lisaks julgustavaid sõnu ütlemas, taustaks mängimas sellised hitid nagu "Kallim, hõbedaselt sul juba helgib juuksekuld", "Ei me ette tea", "Noorus on ilus aeg", "Las mööduvad aastad".
Hommikusöögil rääkisime Hallikiga, et peaks pärast kindlasti õhtuse kontserdi kava läbi mõtlema. Mhm peaks.

Pärast hommikusööki leppisime viiulitega proovi kokku. Kohale jõudis neljast kutsutust kaks. Martal oli halb hakanud ja Elli.. Ma ei teagi, kus ta oli. Ta alati tuleb ise õigeks ajaks, nii et ma ei läinud teda otsima, et küll jõuab. Aga kui ikka ei jõudnud, läksin vaatama, kus ta on. Elli jooksis kuskil kaugustes teiste lastega ringi ja ei olnud üldse seda nägu, et oleks proovi tulemas. Ma leidsin, et las ta siis jookseb, tal tuli eile kindlalt välja, ja selle aja peale kui ma talle järele jooksen ja me pilli lahti pakime, on prooviaeg otsas ka. Harjutasime siis praegu kolmekesi, aga et pärast peaks siis kindlasti kõik koos läbi tegema. Mhm peaks.

Laulutunni tegime lühikese. Mulle tundus, et kõigil on endal palju tegemist ja harjutamist, et teeme lihtsalt oma kontserdi lood läbi. Mõtlesime, et Robert võiks õhtul põdralaulu eest võtta, aga selle sõnu laulikus ei olnud, nii et peaks pärast sõnad välja kirjutama. Mhm peaks.

Pillitunni tegime ka lühikese. Harjutasime põhiliselt Tarmo lugusid. Eriti palju pinget pakkus üks uutest lugudest. Seal oli väga vahelduv taktimõõt, aga kaks lööki oli kõigil vaja pausi pidada. Harjutasime seda vist kümneid kordi, sest iga kord läks kellelgi meelest ära. Ja kusjuures alati erinev inimene ja alguses läks täpselt ringiratast ka, ühesõnaga see hakkas juba meenutama mingit mängu, kus igas voorus langeb keegi välja. Lõpuks saime ikkagi enam-vähem käppa.
Harjutasime ka sümfooniat. Kermo peab lugu alustama ja ta oli kaval ja pani endale metronoomi telefonist õige tempoga käima ja siis ühte kõrva klapi, kust seda kuulata. Me vist püsisime selles tempos paar takti, aga vähemalt algus sai õigesse temposse.

Muidugi enne kui me üldse mängima hakkasime, tuli parmupill kätte saada, see nimelt kukkus diivani vahele. Aga kuidas saada kätte diivani vahele kukkunud parmupill? Tuleb ka teine parmupill diivani vahele ajada. Ja siis sellega sikutada. Mõtlesin, et kui kontsert on mujal kui siin ruumis, siis peaks läbi mõtlema, kuidas ja kuhu noodid panna, peaks kindlasti pärast noodid kokku kleepima. Mhm peaks.

Pärast lõunat oli jälle trenniaeg! Teadsime, et täna on lühem trenn, sest tunni aja pärast tulevad juba väiksed, et meiega koos ühistantsu harjutada. Marius ütles, et teeme oma asjad läbi ja puhastame natuke ja siis teeme lastega koos. Ja et noh tegelikult oli muidugi plaanis üks tants veel õppida, aga millegipärast nagu ühte trenni ei toimunud * khm *. Ja üleüldse, miks meid nii vähe on? Kus see tutiga poiss on? Mariusel oli õigus, meid oli tõesti vähemaks jäänud. Kogu meie laager hakkas meenutama teatud Agatha Christie romaani. Eriti puudutas see veel just Remmelit. Neid oli esialgu kuus, aga esimesena langes Tauri ja Kristjan H viis ta koju. Teisena langes Marta. Haigestunud oli ka Robert, nüüd tuntud ka kui tutiga poiss, oma firmasoengu järgi. Tema oli oma haiguses küll ise süüdi, neil nimelt oli kombeks magada avatud kämpingu-uksega ja Robert magas kohe ukse kõrval. Kusjuures see pole isegi kõige ekstreemsem laagris nähtud magamisviis - Kristjan H nt veetis ühe öö võrkkiiges.

Igatahes üheksa paari asemel oli trennis kuus. Leppisime kokku, et uue tantsuga täna tegelema ei hakka. Mariusele edastaksin siinkohal vähemalt kolmest allikast mulle tulnud arvamuse, et see uus tants iseenesest tundus lahe ja sügisel tahaks ikka ära õppida.

Arutasime lõppkontserti ja kus ruumis see toimub. See oli hea küsimus, me ei teadnud ise ka. Laagriplatsil siseruumis sobivat kohta ei ole, seega arvasime, et teeme siis õues. Mis ei ole üldse ideaalne - maa on ju ebatasane, vihma lubas ka, siis on veel libe ka, lavaproovi koos Mariusega teha ei saa. Aga alternatiive ka nagu ei näinud.

Nojah, eks mõtleb, hakkame trenniga pihta. Varsti ju tuleb Kapten Trumm ja nad tahavad meile oma neli folkloorset tantsu ette tantsida, ütles Marius. Aga see andis mulle idee. Kui lapsed juba niikuinii tulevad ja plaanis on ette tantsida, tulgu juba siis ülejäänud laagrilised ka ja tantsime siin saalis oma asjad ette ära. Muidugi ei ole siis kahjuks kogu publikut kohal, aga vähemalt saame kindlalt tantsud tantsitud, sest õhtuks lubas tõesti halba ilma. Saal on ka tuttav ja praegu on kõik soojad, õhtul keset kontserti hoobist kaks tantsu teha oleks raskem, raudselt läheks rohkem sassi. Kui ilm ja aeg lubavad, siis võime õhtul mingi numbri uuesti teha. Igatahes tundus see Halliki ja Briti ja Caroli arust samuti loogiline, niisiis panime idee lukku.

Varsti oligi juba Kapten Trumm kohal. Nad saabusid täpselt siis, kui me tegime koos muusikaga ühistantsu läbi. Marius hõikas neile, et ruttu nüüd sussid jalga ja võtke kohad sisse, jõuate oma osaks täpselt! Ja oi kus siis läks siblimine lahti! Kõik jooksid ja otsisid ja karjusid oma paarilisi. Ja saidki õigeks ajaks valmis! Loo lõpus tegime siis esimest korda oma plaksud lastega koos ja vähemalt minul läks küll nägu naerule. Nad olid nii energilised ja nii püüdlikud, ma kohe tundsin, et ma pean ka rohkem pingutama. Tegime veel korra terve tantsu koos läbi, siis lapsed enda tantsud ka ja jäimegi publikut ootama.

Laagriblogi VIII

Õhtuseks tegevuseks oli karaoke. Jah, te lugesite õigesti.

Mina ja Kristjan H valmistasime siis ette, Kermo oli ka abis ja ühendas kõik diskotuled ära, lapsed ümber jooksmas. Kõik olid küll väga abivalmid ja küsisid, kas saab midagi teha, aga neid abistajaid oli niii palju, et me leidsime, et võivad aidata sellega, et lähevad õue mängima. Ja läksidki ja me saime suletud uste taga vaikuses edasi toimetada.

Kõik läks kenasti ja graafiku järgi, panime just heliprooviks Kaelakee hääle peale, kõlarid ja mikrid töötasid, telekas sõnad jooksid, nii hea pidu oli! Aga siis kadus internet ja tagasi ei tulnud. Kristjanil oli õnnestunud mu läpakas lennurežiimile panna ja ma ei saanud seda enam sealt kuidagi maha, seega me ei saanud netiga ühendada ja kõik oli halvasti. Igalt poolt proovisin, aga see lennurežiim ei läinud ära! Tegin restardi. Ikka sama. Jõudsid juba mõned ürgsed, ka Meelis. Küsisin nõu. Meelis ütles, et ma tegin praegu vaese mehe resa, aga "have you tried turning it off and on again?" Ei. Tegime seda. Ei aidanud seegi, hoopis Windows hakkas uuendusi installima.

Olin selleks hetkeks tubli viisteist minutit vähemalt jamanud, kui Kristjanil hakkas koitma. Tuli arvuti juurde ja vajutas mingit salajast nuppu. Ja oligi korras. Ühesõnaga talle meenus, et kõrvaklapiauku otsides ta oli mingi väikse imeliku nupu leidnud ja mõelnud, et huvitav, mida see teeb. Noh nüüd me siis teame, et paneb lennurežiimile.

Edasi läks kõik sujuvalt. Avasime uksed ja lasime lapsed tuppa. Vahepeal oli ka laud kaetud - kogu selle salajase kraamiga, mis me eile Kunda konsumist olime kokku ostnud. Pluss suur ja imehea šokolaadi-kirsitort, mille lõikamise taustaks sai sünnipäevalaps loo valida ja selleks oli muidugi "Eile käisin linna vahel ma ja ostsin kuus jäätist, millest kaks ära sõin." Võimalik, et laulsime veel sünnipäevalaulu. Igatahes olid olemas kuldsed õhupallid 2 ja 3, mida Carol ja Anzela jäälilledele omaselt segiläbi presenteerisid, mistõttu tuli Kapten Trumm kollektiivselt küsima, kas Meelis sai siis 23 või 32. Ma küsisin, mis nad ise arvavad. Arvamused jagunesid umbes pooleks.

Plaanis oli küll teha karaokeõhtu, aga soojenduseks pani Kristjan niisama mõned lood mängima ja VÄGA hea playlist oli ja meil läks lihtsalt diskoks kätte. Kõlas Anne Veski ja Spice Girls vaheldumisi ja sinna vahele lihtsalt kõike head ja paremat, mida vähegi suudate ette kujutada. Mingil hetkel oli kogu laager korraga tantsupõrandal, väiksed suurtel kukil.
Said ette näidatud oma parimad tantsuliigutused, täiest kõrist kaasa lauldud, lastega "Kes aias" tantsitud, nii hea pidu. Ülimalt meelelahutuslik on see, kui väga Kapten Trumm armastab kätekõverdusi teha. Iga natukese aja tagant oli üks trumm põrandal pumpamas ja hetkega olid kõik teised trummid ka maas ja terve põrand oli täis kätekõverdusi tegevaid lapsi.

Disko oli väga menukas ja kestis nii kaua, et lapsed pidid juba magama minema. Lapsed seega karaokeni ei jõudnudki, aga eks siis järgmine kord.
Suurte jaoks oli aga karaokeõhtu avatud. Asju üles sättides arvas Kristjan, et on juba soome karaokebaari vaib küll, ja et ta võib vabalt õhtujuht olla. Ja nii saime me endale kogu õhtuks soomekeelse, silmnähtavalt ja kuuldavalt elu ja paljusid karaokeõhtuid kogenud konferansjee - Jussi. Leidsime, et teeme julgustuseks otsa lahti ja lõpetame selle poolelijäänud Kaelakee hääle ära. Pool aega kõlarid vilisesid ja diskost olin mina vähemalt juba hääle ära karjunud, aga teate, öösel diskovalguses KAELAKEE HÄÄLT karaokes laulda, duetipartneriks üsnagi Ivo Linna hääle, aga pigem jörpalike tantsuliigutustega Jussi - fantastiline. Lihtsalt mida veel üldse elult tahta. See oli nagu eluunistus, mida ma ei teadnud, et mul on. Jussi tänas publikut ja ütles, et teie ees olid Jussi ja Jutta.

Edasi läks lahti kõige segasem karaokeõhtu, mida ma näinud olen, aga see oli imeline. Absoluutselt kõik numbrid olid elamuslikud, mainin siinkohal ära vaid mõned paljudest pärlitest. Halliki tellis Susan Boyle'ist inspireeritud Memory, ta kunagi esitas seda maja sünnipäeval. Lavale jõudes taipas Halliki, et tookord kontserdil oli nii, et ta ju tegelt viisi täpselt ei teadnud ja mina olin kardina taga ja laulsin kaasa. Ja et ta endiselt seda viisi ei tea. Seega sai mulle teine mikker ja saime emaga duetti laulda, publikus süttisid telefonide tulukesed.

Remmeli esines alati kollektiivselt, nende repertuaari kuulusid My heart will go on ja Ojalaul. Anzela ja Carol esitasid Taukari "Kell kuus", Anzela osaks siis vokaal ja Carolil sõnu otseselt ja hingestatult tõlgendav moderntants, millega korraks liitus ka Jussi. Tuule ja Kristjan laulsid tohutu energiaga mingi eriti raju jaapanikeelse anime laulu, mille ainsad ingliskeelsed sõnad olid "1999 bizarre summer". Kristjan tegi ka soolonumbri laulust "Tequila". Geniaalne valik, konkreetselt terve laul on instrumentaal ja neljal korral tuleb õigel hetkel öelda tekiila. Vapustav õhtu. Kuskil enne ühte leidsime, et peaks vist otsad kokku tõmbama. Lõpulooks sai hääletatud Neiu mustas kleidis, lootuses, et meil on midagi koreograafiast meeles. Ei olnud.

Järgnes ühine koristamine rahustava soome popmuusika saatel ja seejärel otse magama, sest hommikul oli meie, Ürgleigarite, kord teisi virgutada..

Laagriblogi VII

Neljapäev ja Meelise sünnipäev.

Neljapäeval oli tuluste kord virgutada. Siseinfo ütles, et kui nad äratusega Meelise kämpingu juurde jõuavad, on plaan äratuseks sünnipäevalaulu laulda. Me leidsime oma kämpingus, et tahame ka laulda. Seega ärkasin seekord lausa enne äratajaid ja vaatasin hoopis õues äratamist pealt. Kindlasti mõtlete, et kuidas siis tulused teisi äratasid? Meeldetuletuseks, et seni on äratatud akordioniga, akordioni ja teivaste lärmiga, ja vilepillikooriga. Tuluste äratus oli Illos valts.

Ülejäänud virgutus oli täpselt sama armas. Oli tehtud väga mõnus playlist eestimaisest (pärimus)muusikast, kõik koguti ringi ja igaüks näitas ühe harjutuse ette, mida siis kõik koos tehti. Väga mõnus. Aga see ei olnud veel kõik. Oli aeg minna hommikust sööma ja selgus, et tulused olid kõigile pannkooke teinud! Tulused avasid oma kohviku ja jäid ise teisi teenindama, serveerisid igaühele koogi nende soovitud lisanditega ja joonistasid vahukoorega peale vastavalt soovile naerunägusid, südameid, initsiaale, viiulivõtmeid..

See oli nii armas, mul tulid lihtsalt pisarad silma. Väga tihti on nii, et kui kuskil laagrites vms antakse kellelegi võim määrata kellegi teise tegemisi, siis seda kasutatakse kohe ära ja pannakse teised kõiksugu ebameeldivusi läbi elama. Aga tuluste hommik oli nagu üks pehme pai. Terve see seltskond ärkas kell kuus, et ühiselt kogu laagrile pannkooke küpsetada. Lihtsalt niisama. Ja siis jagasid kõigile õnnelikele laagrilistele need kunstiteosed kätte ja ise jõudsid viimastena sööma. Suured kallistused kõigile tulustele, te olete lihtsalt nii armsad.

Meelise sünnipäeva puhul said kõik kommi ka ja laulsime veel ka teist ja kolmandat korda sünnipäevalaulu.

Edasi läks kõik jälle tavapäraselt. Laulutuba ja pillitund ja lõuna. Ja trenn. Seekord tuli minna. Aga inimeste väsimus ei olnud kuhugi kadunud ja survestatud Halliki tegi taas kõne treenerile ja ütles, et tehku pigem rahulikult. Trennis tervitas meid Marius, kes pani lihtsalt terve trenni meile puid alla, et me eile ei tulnud. "Tore teid näha, eile millegipärast jõudsid ainult väiksed trenni.. Täna sain ka juba kõne, et suured küll täna tulevad, aga ära sa nendega mitte midagi tee! Muidu pärast jälle blogist saan lugeda, kuidas Marius väsitas ära." Seoses sellega, et selgus, et Marius ka blogi loeb - trenn oli imeline ja kõik olid õnnelikud ja mitte keegi ei väsinud hetkekski ära ja kõik oli megaperfektne ❤️❤️
Ei tegelikult oligi tore trenn, õppisime uut tantsu ja selgus, et see on lõppkontserdil väikestega ühislugu. Boonuspunktid selle eest, et sai jälle Ivo Linna saatel tantsida.

Pärast trenni olid mul isiklikult küll vaba ajaga suured plaanid, aga ma olin täiesti kustunud ja veetsin iga minuti sellest voodis ja seega ei oma ülevaadet ka teiste tegemistest.

Tarmo tunnis jätkasime nende kahe uue ja segase looga. Aga me olime neid juba hommikul omavahel harjutanud, nii et oli juba oluliselt vähem segane. Sümfooniaid viimistlesime ka, harjutasime lausa metronoomiga. Tarmo tunnid olid ilmselt minu lemmiktunnid igas päevas. Ülimõnus on toredate inimestega head muusikat teha, pluss dirigent-helilooja Tarmo on ülipädev ja mõnusa energiaga ja seadetes oli parajalt pusimist, et igav ei hakka, aga samas liiga palju stressi ka ei tekita, pluss mulle meeldis balanss selle vahel, kuidas ta ühest küljest teadis väga täpselt, mida ta tahtis, aga samas andis ka vabadust ise oma partiisid kujundada.

Poolteist tundi möödub alati lennates ja ongi aeg õhtusöögiks. Õhtuseks tegevuseks oli seekord aga midagi erilist.

Laagriblogi VI

Kolmapäev.

Virgutuse eest vastutas seekord Kapten Trumm. Äratuseks kõlasid isemeisterdatud vilepillid ja võimlemiseks tuli teha iga pingi peal kaks kätekõverdust. Lihtne ja lööv. Aga sellega asi ei lõppenud. Oli aeg banaanikulliks. Ja mind valiti kulliks. Õnneks Kaimar oli ka kull, muidu oleks võinud kõik lihtsalt ringi jalutada, ma pigem ei olnud väga ohtlik.

Laulutuba läks muidu kenasti, ainult jube külm oli. Laulikust suurem enamus on nüüdseks juba tuttavad lood, lisaks tegime veel mõned laulikuvälised setu laulud.

Pilli harjutasime ka, oma lugusid ja Tarmo sümfooniaid. Tekkis mingi hetk, kus enamik tuluseid ja ürgseid olid majas ja Halliki oli ka. Mainiti, et ei jaksa üldse trenni minna ja edasi läks arutelu, et aga äkki jätaks täna ära. Kaks päeva on trenni tehtud, kaks päeva tuleb veel, äkki oleks mõistlik lasta puhata. Leiti, et oleks mõistlik jah. Mõned inimesed olid puudu, seega mõned paarilisteta, mõnedel olid jalad väga läbi ja mõned olid lihtsalt väga väsinud. Et jätaks ära, oleks pikem paus ja saaks puhata ja pilli harjutada ja jaksab homme jälle. Hääletati poolt. Halliki tegi Mariusele kõne ja nii saigi.

Mina sisustasin pausi viiulite prooviga, õppisime ühe ühisloo ära. Edasi tiksusin majas, kirjutasin blogi, harjutasime pilli ja jõime väga palju kohvi. Väikesed väsinud ei olnud ja nemad käisid ilusti trennis.

Õhtul ootas meid taas Tarmo ansamblitund, valminud oli ka teine sümfoonia, samuti väga lahe lugu. Neli minutit enne proovi lõppu leidsime, et on aeg veel kaks täiesti uut ja väga segast vahelduva taktimõõduga lugu õppida.

Pärast õhtusööki oli vaba aeg. Mina, Carol ja Piret käisime Kunda konsumis krõpsu, kommi, puuvilja ja šampust ostmas, küll hiljem kuulete, miks. Halliki ja Britt läksid kõndima, et samme täis saada. Ürgsed ja Tulused mängisid lauamänge.

Plaani järgi pidi edasi tulema lõkkeõhtu, aga ilm oli väga tuuline ja ei tahtnud lõket teha. Mõtlesime, et teeks siis õues mingeid spordimänge, aga jube külm oli ja pealegi me pidime ju puhkama. Lõpuks otsustasime, et teeme meeskonniti aliast. Siis saame kõik toas olla, saame jälle meeskonnas midagi teha ja võiks kõigil lõbus olla. Halliki koostas meeskonnad, mina mõtlesin sõnu kahes raskusastmes, pisut lihtsamad kapten trummile ja pisut keerulisemad teistele. Eriti mul mingit inspiratsiooni peale ei tulnud, vaatasin aga toas ringi ja panin nähtu ja sellega seostuva kirja.

Meeskondi oli viis, kõigis oli üks ürgne, üks tulune, üks Remmeli ja üks kuni mitu kapten trummi. Kõik meeskonnaliikmed said 45 sekundit, et püüda seletada ära 3 sõna. Mõnel jäi aega puudus, mõni seletas 10 sekundiga. Üldiselt kõik meeskonnad olid väga tublid. Hästi huvitav oli kuulata, kuidas erinevad inimesed seletasid ja eriti vahva oli muidugi väikeste trummide seletamist vaadata. "See on oranž ja lõigatakse kaheks tükiks", seletas Romet. Meeskond pigem ei arvanud selle peale kohe ära, millega tegu, aga siis ütles Jasmin malbelt õige vastuse: porgand. Sander Lillo ja Tuule vastasseis oli samuti põnev.

Sander: Ootad seal..

Tuule: Bussijaam!!

Sander: ..rongi

Ühtlasi pakuti huvitavaid sõnu nagu nisuleib, jõulukuusepuu jms.

Viimaseks ringiks said aga sõnad otsa. Ma ju lugesin küll hoolega, ma ei tea, kuidas nii läks. Igatahes Halliki mõtles siis viimase vooru sõnad. Mis oligi samas aus, sain seletada kellegi teise mõeldud sõnu.

Kuid siis! Halliki ja Külli pidid ka omavahel sõnu seletama. Selleks mõtles iga meeskond kaks sõna, ühe Küllile ja teise Hallikile, nii et kokku said kumbki 5 sõna, mida seletada. Natuke panime neile siis aega ka juurde, kui rohkem sõnu on.

Esimesena seletas Halliki. Esimene sõna oli "triiksärk". Halliki hakkas kohe pantomiimina etendama pesu triikimist, aga eriti tore oli see, et ta tegi seda loomulikult otse publikusse ja keeras Küllile selja. Kogu see etendus pakkus loomulikult palju nalja publikule, aga ka esinejatele endile. Kuidagi nad selle ära arvasid. Järgmine sõna oli klavessiin, see läks vist pigem valutult. Siis aga tuli “metskits” ja sellest nad enam jagu ei saanud. Halliki seletas intensiivselt, et Bämbi!!! ja küsis, kus bämbi elab ja Külli vastas, et džunglis. Selleks ajaks olid mõlemad osapooled juba naerukrampides ja mitte väga pädevad. Kahjuks sai aeg läbi ja saagiks jäigi kaks sõna viiest.

Siis oli Külli kord seletada. Kui Halliki korraldas laval publikule suuri etendusi, siis Külli istus oma toolil, jalg üle põlve ja seletas sealt. Esimene sõna oli kaljutuvi. “Signe Kivi mees.” “Kalju!!” “Valge lind, lendab rahus.” Paus. Mõlemad osalejad olid naermisest pisarates ja ei suutnud midagi öelda. Lõpuks suutis Halliki vastata: “Kajakas!” Selle peale naerdi veel rohkem ja sõna ikka ära ei arvatud. Lõpuks kuidagi see vastus tuli. Järgmine sõna oli tedretähnid. Sellega läks pigem lihtsalt. Järgmine sõna oli luuletus ja see osutus üllatavalt raskeks. Külli küll seletas, et poeedid kirjutavad neid, aga tolku sest polnud. Ka selles voorus arvati ära kaks sõna viiest. Sellega siis meie aliaseõhtu ka lõppes. Me küll väga kutsusime seda duot lavale tagasi, sest neil jäi terve ports sõnu seletamata ja see oli parim meelelahutus, aga kahjuks nad ei olnud nõus. Niisiis jäid seletamata sõnad ksülofon, parabool, põldmari ja kõrvavaik.