Laagriblogi V

Teisipäev.

Kui Halliki akordioni-äratus mu und ei häirinud, siis Remmeli oma küll. Maribel lärmas edukalt akordioniga ja teised kasutasid oma teibaid selleks, et neid mööda kämpingute seinu/katuseid lohistada, ja see tegi juba päris korralikku lärmi. Remmeli virgutus oli samuti hästi läbi mõeldud - virgeks sai nii vaim kui keha. Kõigepealt oli viktoriin, kus tuli teada nt Koidu ja Kirke täisnimesid, toolide arvu sööklas, mitmes suvelaager Maatasal on jne. Võitsid Ürgleigarid ja auhinnaks oli luba esimesena hommikusööki võtta. Hommikuvõimlemiseks tegime ühe korra “Pea ja õlad, põlved-varbad”. Ja siis veel korra, sest Halliki tahtis filmida ka. Suurepärane virgutus, aitäh Remmeli.

Edasi läks päev juba tuttavas rütmis - hommikusöök, laulutuba, ansamblitunnid, trenn. Seekordne trenn oli juba väsitavam, pluss kaheksa minutit enne trenni lõppu leidis Marius, et nüüd on aeg teha jõutrenni. Peale pandi Ivo Linna lugu, kus poisid tegid kätekõverdusi iga kord, kui lauldi Laurentsius, ja tüdrukud, kui mainiti mõnd nädalapäeva. Täna on igatahes mitmed kurtnud, et käed on valusad.

Vaikne aeg pärast trenni kulus seekord mitte nii väga kohvitades, vaid pigem kõik lihtsalt magasid. Hiljem selgus, et tegelikult olid kohalikud kasvatajad teinud osade inimestega sööklas Eesti mängu. Halliki pärast küsis, et miks nii vähe osalejaid oli, aga kõigi vastus oli üks - me magasime.

Siis oli aeg Tarmo ansamblitunniks. Kui eile tutvusime lihtsalt kahe polkaviisiga, siis tänaseks oli Tarmo valmis kirjutanud terve sümfoonia. Partituurid anti ette, kuigi ausalt öeldes me sealt esimese pilguga palju välja ei lugenud. Tarmo ütles, et see on taotluslik, et siis me ei jää nooti vaatama, vaid õpime ruttu pähe. Sümfoonia oli üsna väljakutseid pakkuv ja alguses oli kõigil suur segadus. Proov oli töine, keskendumine maksimaalne, tulemus.. Noh vajab veel harjutamist. Aga lugu oli väga lahe, ja oli väga mõnus pusimine, ja üldiselt oli meeleolu väga hea ja nalja sai palju. Carol oli ahastuses, aga muidu oli okei.

Pärast õhtusööki nägi päevakava ette, et kohtume 21.30 lõkkeplatsil. Tekkis vaba aega, mina tulin meie prooviruumi blogi kirjutama, aga kuidas sa kirjutad, kui sõbrad tulevad kõrvale, võtavad pillid kätte ja hakkavad laulma. Seadsime hoopis "Lenda lindu" mitmehäälseks. Täiesti kvaliteetaeg. Ta natuke nii kipubki siin minema - mõtlen mina, et kirjutan vaikselt omaette, aga tulevad sõbrad pilli mängima või juttu ajama ja arvuti jääb sinnapaika. 

Kogunesime siis määratud ajal lõkkeplatsil ja selgus, et meid ootab ees orienteerumismäng! Pandi meid pikkuse järjekorda ja jagati viieks. Meie meeskonda kuulusid näiteks mina, Sander, Maribel ja Mirtel. Mängujuht andis meile juhised, et kõigepealt antakse nimekiri asjadest, mis tuleb kokku koguda ja kes esimesena valmis saab, võib esimesena rajale minna. Nii kui ta start ütles, oli Mirtel juba poole laagriplatsi peale jooksnud ja karjus “Lähme!!!!” Meie karjusime vastu “Kuhu???” ja kutsusime Mirteli tagasi, et juhised enne läbi lugeda, kui jooksma hakkame. Nimekirjas oli alguses mainitud hambapasta, ja nii kui jõudsime selle ette lugeda, oli Mirtel juba oma kämpingu poole jooksmas. Selle aja peale, kui lugemisega nimekirja lõppu jõudsime, oli ta tagasi, hambapasta kaasas. Selgus aga, et nimekirjas oli veel asju, mida leidub Mirteli kämpingus, nii et ta jooksis uuesti asju tooma. Maribel asus käbisid korjama. Meie Sanderiga kirjutasime tähestikku. Saime esimesena oma asjad kokku, seega võisime starti asuda.

Esimene vihje ütles, et leidke katusel asuv pihlakas. Või noh, päris nii otsesõnu ei öelnud, tuli nuputada oranžide marjadega puud. Katusel kasvav puu kõlas keeruliselt. Tulime kõigepealt maja poole ja vaatasime ümberringi, aga ei leidnud midagi. Tuiasime tükk aega, kui Mirtel ütles, et ta teab küll, kus pihlakad on. Katusest ei teadnud midagi. Aga jooksime tema järel mäest üles ja tõepoolest, keldri kohal kasvas pihlakas! Sealt tuli leida järgmine vihje. “Ma tean, kus vihje on, me enne nägime!” hõikas Mirtel ja hakkas väga vilunud liigutustega mööda puujuuri keldri katusele ronima. Ja tõepoolest, tõmbaski puu tagant välja ümbriku lipikutega ja hüppas sellega kohe alla meie juurde. Aitäh, Mirtel, aga see on vaja tagasi ka panna… Pole probleemi, Mirtel vinnas end jälle üles ja libistas uuesti alla. Siis jõudis korraldaja ja imestas, et nemad küll seda ümbrikku nii kõrgele ei pannud.. Tundub, et enne mängu algust olid nobedamad käed ja jalad esimese punkti juba läbinud.

Järgmine vihje peitis end kasvatajate maja juures. Seal otsisime päris kaua. Käisime ümberringi ja järgmine meeskond jõudis juba järele, seega üritasime mõlemad otsida nii, et teisele midagi ei reeda. Järsku märkas Maribel, et vihjed on lillepotis. Kutsus Mirteli endale rõdu ääre juurde ja sosistas kõrva, kus see on. Mirtel üritas seda salaja kätte saada, kui teised ei näe, aga teised olid kogu aeg ümber.. Napsasime selle siiski ära. Järgnevad punktid viisid meid veel kämpinguid üle lugema, auto rehve mõõtma, liivaga täidetud pudelit üle võrgu viskama, ümber pesumaja käbidega teatejooksu tegema jne jne. Üldiselt meil oli täiesti toimiv meeskond - Mirtel oli kiire ja krapsakas, Maribel märkas esimesena vihjete sedeleid, Sander oli praktiline ja nuputas asju välja. Mina hoidsin asju.

Aga siis läksid meeskonnad kaheks. Väiksed jäid laagriplatsile, aga suured pidid omavahel kokku saama, nende jaoks ei olnud mäng lõppenud. Meile anti uued vihjed. Kristjan H puudus orienteerumiselt. Halliki ei osanud ka seletada, mis tal viga on. Kristjan ise päeval ütles, et tal on õnnestunud laagri jooksul korduvalt tegevusi lihtsalt sõna otseses mõttes maha magada. Eeldasin, et praegu oli siis veel üks neist kordadest.

Pidime suunduma mere poole, aga tee peal tuli kõik koos käest kinni teed ületada; teha pilt, kus on peal kõigi jalad; teha pilt, kus kõik on kivi peal; laulda üks poiste valitud laul (Kesha - Tik Tok), laulda üks tüdrukute valitud laul (Õtak tulõ).

Hakkasime lähenema merele. Kirjas oli, et leidke kunstvalgustusega ala. Ja ennäe - Kristjani sinine auto ootas meid, tuled põlemas. Eeldasime, et see on see. Edasi ütlesid juhised, et kikitage kõrvu ja otsige edasi. Eeldasime, et ju siis on Kristjan kuskil oma kitarriga mängimas. Kuulasime. Ei kuulnud. Aga meri oli üsna vali, ju siis ei olnud kuulda. Astusime lihtsalt mere poole. Märkasime, et linnuses põlevad küünlad. Meelis, Carol ja Sander olid enne orienteerumist just linnuse juurde jalutanud ja ütlesid, et siis küll küünlaid ei olnud. Järelikult tuleb sinna poole suunduda. Võtsime siis suuna linnusesse, kui märkasimegi Kristjanit tornis meid avatud kätega ootamas.

Linnusehärra Kristjan tervitas meid pidulikult, õnnitles raja läbimise puhul, ja premeeris meid kotitäie banaanidega. Ega ausalt kõht oli tühi küll. Kuid see polnud veel kõik! Välja ilmus ka kast Maatasa laulikutega. Ja ka see polnud veel kõik! Ilmus ka Meelise kitarr. Ühtlasi ilmus ka VÄGA palju sääski. Kuid linnusehärral oli sääsemürk olemas ja see täiesti toimis. Ja nii me sättisime end linnuse müüridele istuma ja laulsime küünlavalgel päikseloojangul kahe kitarri ja meremühina saatel laulikust lemmiklaule.

Õudselt ilus oli. Mõtlesin, et lõunaeestlased nagu me oleme, ega võibolla liiga tihti ju mere äärde ei satugi, vähemalt mina mitte. Igal juhul kuidagi eriline tunne oli laulda kõiki neid meremeeste laule, vaadates lõputut merd ja kuulates lainete loksumist. Laulsime ka Ilusal suveõhtul. Tundus temaatiline. Oli tõesti ilus suveõhtu ja “vaatsin Balti mere ilu ehakullala läikimas” sobis ka. Viimaseks lauluks tegime Villakombalii. Ilma kitarrideta, merekohina saatel. Sättisime tagasi. Teised jalutasid tagasi, minul õnnestus orienteerumisel oma jalad villi joosta, seega jäin Kristjaniga küünlaid kustutama ja tulime koos autoga tagasi.

Autos jõudsime juttu ajada ja selgus, et me tõlgendasime oma meeskonnaga üht-teist teisiti kui mõeldud. Näiteks see, et autotuled on kunstlik valgus. See ei olnud üldse plaanis, Kristjan lihtsalt ise leidis, et võiks meile auto sinna jätta, et oleks tore. Kunstlik valgus pidi olema hoopis need küünlad. Ma mainisin, et kikitasime kõrvu küll, aga ei kuulnud midagi. Kristjan ütles, et noojah, see võibolla tulenes sellest, et ega ta ei teinud ka midagi. Ta jõudis ise väga napilt asjad valmis vahetult enne kui me jõudsime. Tal endal oli ka paras seiklus sinna jõuda. Nt natuke aega enne merd on üks värav, kust tegelikult ei ole lubatud läbi sõita. Helistas korraldajale, et mis ta teeb, korraldaja ütles, et kui keegi tuleb pahandama, siis ütle, et Uuno lubas. Sellega oli siis korras. Edasi tuli leida sobiv koht. Et võiks ju olla linnuses, aga merevaatega.. Otsis siis kohta, ja leidis ka. Tõesti väga väga kaunis oli.

Ühesõnaga oli väga armas õhtu. Tagasi jõudes oli kell juba südaöö kandis, nii et sättisime kõik otse magama - hommikul lubas meid äratada ja virgutada Kapten Trumm.

Laagriblogi IV

Laagri avamiseks kogunesime kõik lõkkeplatsile. Meeleolu oli ülev. Laagriülem ootas, uhke müts peas. Halliki seisis lipuvarda juures, käes MAATASA LIPP! Publik ootas pinkidel. Pillimehed olid valmis hümni mängima (Kasekest). Kuid siis selgus probleem.

Lippu ei saanud heisata. Lipuvardas lehvis vimpel, mis ei tahtnud sealt sugugi maha tulla. Saadi aru, et see vimpel on kuidagi lipuvarda küljes kinni, nii et seda ei saa lihtsalt alla tõmmata. Mis nüüd saab?

Edasine meenutas juba mõnd vana muinasjuttu, kus kolm küla kangemat poissi käisid ükshaaval jõu ja nõuga katsumusi lahendamas, et kuningatütar ja pool kuningriiki endale saada. Esimesena proovis Sander. Tasa ja targu, nõuga, mitte jõuga. Võttis aga nöörid kätte ja üritas kuidagi osavalt ja täpselt seda vimpli kinnijäänud otsa nagu vist üles visata, et see sealt üle tuleks. Proovis ühtpidi ja teistpidi, aga ei midagi. Järgmisena tuli Kristjan H. Kõigepealt jõuga, nööridega. Tulemuseta. Seejärel vaatas lipuvarrast, et kas ei saa seda lihtsalt maha võtta. Ühe kruvi jõudis juba väljagi võtta. Siis küsis, kas see plaan sobib. Leidsime, et laagriülem peab kinnitama. Ülem oli aga läinud ritva otsima. Seega panime hääletusele. “Lugupeetud laagrilised. Kas kõik on nõus, et me võtame selle masti nüüd lihtsalt maha?” Vastuseni me ei jõudnudki, sest saabus kolmas õnneproovija - laagriülem isiklikult. Tarmo oli juba enne arvanud, et kui oleks kuskil mingit pikka ritva, siis saaks äkki.. Aga me pigem ei osanud küll öelda, kust võiks laagriplatsilt leida ma-ei-tea-mitme meetri pikkust ritva. See teda ei heidutanud ja ülem läks siiski missioonile. Ja uskumatu, õige pea oli ta tagasi ja laskus uhkelt mäest alla - kahe kanalisatsioonitoruga! Need said siis üksteise sisse pandud ja nagu tellitult oli tulemuseks peaaegu täpselt lipuvarda pikkune toru.

Niisiis nagu ka muinasjuttudes, tuli võitjaks see kolmas katsetaja. Aga sellega siiski veel asi ei lõppenud. Vimpel oli vaja kätte saada, aga ühe mehe jõust selleks ei piisanud. Niisiis ühendasid kolm vaprat oma jõu, vinnasid suure toru püsti ja hakkasid lipuvardale lähenema. Rahvas juhendas, kui palju veel, ja kolm kanget hakkasid vimplit sihtima. Meie leidsime, et see hetk vajab nüüd küll taustaks Kasekest. Mõeldud-tehtud. Niisiis vaatasime Kasekese saatel pealt, kuidas Tarmo, Kristjan ja Sander hiiglasliku kanalisatsioonitoruga üritasid EV100 vimplit kätte saada. Ja nad said!

Leidsime, et on täiesti aus, kui sama kolmik nüüd selle lipu heiskab. Et hetk oleks pidulikum, mängisime seekord Kasekest valsitaktis.

Järgmisena oli aeg ansamblite esindajatel ülemale raporteerida, kas kõik on kohal. Olid. Järelikult võis anda laagrivande. Ülem luges ette ühiselt koostatud kodukorrapunktid: Luban, et kämpingualal ei lärma; hoian puhtust; külla minnes koputan ja ootan vastust; ei söö muru jne. Tavalised asjad. Meie hõikasime pärast igat punkti ühiselt “Jah!”. Kõige olulisem punkt oli see, et olen alati rõõmsasti nõus kõikide Halliki jooksvate ideedega.

Vanne antud, oli aeg tutvuda majavaimudega. Esimesena Kapten Trummi omaga. Lapsed teatasid selle peale, et aga neil läks see katki. Aga pole viga, teevad kohe uue. Läksime siis nende kämpingu taha ja leidsime eest väikse vaimu nimega Hants. Väidetavalt oli vaimul võime koeraks muunduda, seoses sellega, et nad leidsid metsast koeramänguasja, aga kahjuks koer oli ära kadunud.

Järgmiseks Remmeli vaim. Maapinnale olid laotatud käbid ja muu kraam ja moodustus nuttev nägu. Noored rääkisid juurde ka terve legendi Buratinost, kes tegeles salaja joomisega, aga jäi isale vahele. Isa küsis, et Buratino, kas sa jood?? Buratino vastas eitavalt, aga nina hakkas valetamisest kasvama ja isa võttis selle lihtsalt maha. Sellest siis see känd.

Tuluste vaim oli pigem minimalistlik. See koosnes ühest jalgadega käbist. Ta nimi on Kaarel. Ta võime oli see, et ta räägib null detsibelli valjusega, aga kui panna ta kõrva äärde, siis on kuulda käbi häält. Carol ei kuulnud.

Ürgleigarite vaim oli eelmisest õhtust pisut väsinud, aga pole viga. Meie vaim Viktor püsis kenasti püsti. Vaimu võime on peletada kutsumata külalisi. Sääski peletab ka, aga sääsed lähevad halbade inimeste peale. Niisiis, kui sääsed söövad, siis tea, et oled selle ära teeninud. Kuigi tundub, et Viktor koosneb ainult peast ja õlgadest, siis see ei ole nii - tema keha jätkub maa all kilomeetrite kaupa (Tartuni välja).

Nonii, väga tore, aitäh kõigile - ütles Halliki. Aga ei läinud läbi. Nõudsime kasvatajate vaimu ka näha. Õnneks oli kämpingutest majja täitsa paar sammu kõndida ja mõtlemisaega. Kohale jõudes ootas meid.. Tühjus. Aga kasvatajad seisid pidulikult ja Halliki hakkas legendi rääkima. Vaimu nimi oli Maa Tasa ja teda näevad ainult tõelised maatasalised. Nii et kui ei näe, siis tee omad järeldused.

Siis saime ühtlasi teada, mida teivastega teha tuleb. Teibatants. Laagri lõpuks tuleb luua uus teibatants. Lihtne.

Seejärel oli esimene lõkkeõhtu. Võtsime laulikud ja hakkasime soovilugusid laulma. Üsna pea oli aeg Kapten Trummil magama minna. Nad olid suures lauluhoos ja üldse ei tahtnud. Lubasime, et võivad ühe lõpuloo valida. Nemad valisid muidugi “Papal oli rikas põld”. Kes ei tea, siis selle looga käib kaasas järgnev legend. Vanatüdruk oli õhtul saunas ja kurat ukse taga ootamas. Aga vanatüdruk oli kaval ja ütles, et oota ma kohe tulen, ma laulan enne ainult ühe laulu. Ise aga valis nii pika laulu, et jõuaks päike tõusma hakata ja Kuradi võim kaoks. Ja siis laulis seda laulu, mida Kapten Trumm tahtis laulda. Ühesõnaga, meid ootas ees pikk laul. 

Ega me isegi väga kauaks ei jäänud. Laulsime veel mõned laulud, viimaseks looks tegime Villakombalii (“see lambalaul”, nagu üks kolleeg ütles) ja sättisime magama, et hommikul ärgata Remmeli äratuse peale.

Laagriblogi III

Laagrihommikud algavad meil ühise virgutusega, mida veab iga päev eest üks ansamblitest. Esimesel hommikul virgutas meid Halliki. Kõigepealt käis kämpingute juures akordioniga äratamas ja seejärel tuli läbida lõkkeäärne takistusrada, mis põhiliselt koosnes pinkidest. Tunnistan ausalt, et sel hommikul ma virguma ei jõudnud. Halliki akordionimäng ei olnud vähemalt meie kämpingusse kuulda, seega magasin üsna rahulikult, ja kui mina virguma jõudsin, oli virgumine juba lõppenud. Väiksed kapten trummid veel kõndisid mööda pinke, nemad olid ka hilinenud. Aga läbisid raja igati edukalt.

Pärast hommikusööki läks Kapten Trumm Halliki ansamblitundi ja ülejäänud Maatasalised kogunesid minuga laulma. Laagriks sai valmis Maatasa laulik, nii et tutvusime sealt võõramate lugudega ja tegime tutvust ka seto laulu traditsioonidega. Pärast seda oli aeg ansamblitundideks. Remmeli läks Kristjan H tundi ja Tulused ja Ürgleigarid minu juurde. Meie võtsime ette pmst kogu maatasa repertuaari, mis meil akordiraamatus kirjas ja hakkasime lihtsalt järjest minema. Vaatasime, mida on vaja harjutada, parandasime ja puhastasime lugusid. Jõudsime poole peale. Remmeli noorte käest küsisin, kuidas neil läks ja mida nad tegid. “Me tegime.. midagi.” Kapten Trummi omad ütlesid, et õppisid uue loo ära. Eriti keegi ei tahtnud avaldada, millega nad tegelesid, aga pole viga, kõik on kuulda reedesel lõppkontserdil, tulge kuulama!

Seejärel oli aeg lõunaks ja pärast seda esimeseks tantsutrenniks. Omavahel arutasime, et loodame, et Marius kohe esimese trenniga ära ei tapa. Pole ju kuude kaupa midagi teinud. Aga Marius alustas trenni sõnades, et me oleme esimene seltskond, keda ta nüüd pärast kuudepikkust pausi näeb ja ta ise ei ole ka terve aja jooksul ühtegi tantsusammu teinud, nii et hakkame rahulikult pihta. Õppisime ära süidi Kagu-Eesti tantsudest. Trenni lõpus pani Marius tüdrukud ja poisid eraldi seda läbi tantsima, et näha, kui palju tegelikult ilma paariliseta meeles on. Mõtlesin, et aga palun, minul on peas, võin üksi tantsida küll! Jõudis savikoja venelase b-osa ja no tavaliselt seal tuleb end ümber pöörata ja aeglaselt kummardada, nii et seda ma siis tegin. Kahjuks oli tegu seatud süidiga ja mingit kummardamist seal ei olnud, vaid terve ülejäänud ring lendas mulle oma polkaga peale, kui ma seal üksi kummardasin jube pidulikult. Üldiselt oli täiesti mõnus esimene trenn. Vähemalt enamus ütles, et oli parajalt raske. Mõni ütles, et ta nüüd vist ei tõuse enam kunagi voodist.

Edasi tuli Kapten Trummil tantsutrenn. Saan aru, et see läks ka hästi, ja et lapsed on väga väsimatud. Trenni lõpuks tehti veel 30 minutit erinevaid kullimänge, sest nad lihtsalt ei väsinud ära! Üldiselt ma kahjuks Kapten Trummi tegemisi eriti ei näe, meil on alati samal ajal mingi teine tund. Aga Halliki lubas, et lisab ise nende tegemiste kohta kommentaarid juurde.

Pärast tantsutrenni on selline vaikne puhkuseaeg. Ürgleigarid enamuses olid majas, jõid kohvi ja mängisid pilli. Ootasime ka pikisilmi Tarmo Kivisilla saabumist, sest esiteks pidi temaga algama ansamblitund, teiseks ta on laagriülem ja enne ei saa laagrit avada, kui Tarmo pole jõudnud. Aga Tarmo jõudis! Edasi jõime juba koos kohvi ja arutasime, mis lugusid oleme Maatasaga mänginud, mida mitte, mis pille keegi mängib jne. Tarmo kuulas, vaatas ja läks siis üleskorrusele plaani tegema. Tunni aja pärast väljus koos nootidega ja hakkasime kahte Ott Hiiopi polkat õppima. Üsna krõbedad lood, pusimist jagus ja kellelegi ei halastatud, kõik pandi viisi mängima, aga tund oli väga meeleolukas. Veerisime lõpuks viisid ära, Tarmo ütles, et öösel siis paluks selgeks harjutada ja homseks pähe tempoga 138. Järgnes õhtusöök ja pärast seda oli aeg laagri avamiseks, kuid keegi ei valmistanud meid ette selleks, mis toimuma hakkas.

Laagriblogi II

Toolsesse jõudes jagasime kõigepealt end kämpingutesse ja sättisime õhtusöögile. Kokatädi oli väga tore, aga mures, et äkki ei ole piisavalt ja läks autoga ära süüa juurde tooma. Tagasi jõudis ta vaagnatäie friikate ja viineritega - täpselt selleks ajaks, kui kõik olid lõpetanud.

Üldiselt oli edasi vaba õhtu. Korraks rivistusime kõik koos lõkkeplatsi juurde, et infot saada. Selgus, et meeskonnamängud ei ole ainult seikluspargi teema, vaid jätkuvad ka laagris. Endiselt tehakse asju ansamblitena - Kapten Trumm, Remmeli (seekord koos Tauriga), Tulused ja.. Kuidas neid Suuri peaks nimetama.. Ürgleigarid. Me otsustasime, et oleme Ürgleigarid.

Halliki andis igale ansamblile ka esimese ülesande - teha looduslikest materjalidest oma kämpingute vahele majavaim. Esitleda tuleb neid laagri avamisel, seega oma valik, kas hakkate kohe tööle või ootate viimase hetkeni. Majavaimule tuli ka nimi panna ja võimed anda. Lisaks tuli igal ansamblil välja mõelda kaks reeglit, et koos tekitada laagri kodukord. Leida tuli ka teibatantsuks sobivad teibad.

Lapsed panid kohe jooksuga kämpingute poole vaimu tegema ja said selle ka kõige esimesena valmis. Remmeli leidis see-eest esimesena teibad. Tulused tundusid üsna muretud. Ürgleigarid läksid metsa inspiratsiooni otsima. Kõndisime maanteeni, leidsime ägeda tüki puukoort ja kõndisime tagasi. Sander meisterdas lõkkeplatsil puuokstest pea jaoks võre. Edasi otsustasime, et see tuleb käbidega täita. Kahjuks võrestik ei olnud väga tihe ja käbid hakkasid väljuma. Järelikult tuleb samblaga polsterdada. Saatsime Kristjani metsa sammalt korjama. Ta kadus sinna väga pikaks. Naases koos jupi sambaga. Töötas! Aga vähe on. Kristjan jälle metsa.

Seejärel leidsime, et sõnajalad võiks juusteks olla. “Et oleks nagu.. Hello!”, tsiteerides Britti (“hello” käib koos vastava žestiga, kus parem käsi tuuakse parema kõrva juurde). Britt kordas seda žesti õhtu jooksul mitmeid kordi, me küll lõpuni välja polnud päris kindlad, mida see pidi tähendama, aga see oli igati veenev ja me nõustusime.

Viktor (meie vaim) sai veel endale selle ägeda puukoore habemeks, piibu suhu, sõnajalad juusteks ja oksad sarvedeks. Tegime talle ka õlad ja ühe jäseme. Selleks ajaks oli õues juba täiesti pime ja toimetasime taskulambi valgel. See meid ei takistanud. Vaim vajas silmi ja nina. Kristjan oli vahepeal veel uuesti kadunud, aga ilmus järsku peotäie õitega. Ta leidis, et need on ilusad ja äkki sobiks silmadeks. Puulehtedest ja ristikutest said seega silmad. Aga nina? Mingi mädand seen loomulikult. Leidsime, et on juba kaunis küll, tegime välguga ilupildid ja läksime magama - kell oli juba palju, pealegi ürgleigarite soovitud päevakorrapunkt oli, et öörahu võiks alata kell kaheksa, me rohkem ei jaksa.

Laagriblogi I

Maatasa suvelaager 19.-25. juuli 2020
Kirjutab Helin.

Laagriblogi I

Ehk Maskiblogi järg enneolematu populaaruse tõttu rahva tungival nõudmisel (üks isik).

Kuna sel suvel ühtegi festivali ei toimu, otsustasime oma ootamatult tekkinud vaba aja sisustada hoopis pikema suvelaagriga. Otsustasime ka esimest korda laagerdada kõik koos - nii Maatasa suured kui ka Kapten Trumm.

Laagrisse väljumine oli 19. juulil kl 14 ja esimest korda kogunesime kõik Era 2 asemel Jaama tänaval. Kui oma perega Jaama jõudsime, siis Tuule esiti ei väljunud autostki. Ta oli veendunud, et me võtame sealt mingid asjad vms ja sõidame siis Erra edasi. Oi seda šokki, kui ta taipas..

Väljumine viibis veidi, sest otsiti banaane, aga leiti õige pea ja väiksed poisid tassisid kõik kibekiiresti bussi. Sõit oli üsna pikk, aga meeleolukas. Pole ju viis kuud kokku saanud ja juttu jätkus. Minu ees istusid kaks Kapten Trummi, kes vaatasid aknast välja, vahepeal kontrollisid, kas mina ka vaatan, ja vana lagunenud kasvuhoonet nähes otsustasid, et see on nüüd nende kämping.

Esimene peatus oli Lontova seikluspargis. Laagrilised jagati viiestesse meeskondadesse ansamblite kaupa. Kapten Trummi lapsed olid ühes meeskonnas ja läksid kohe Hallikiga koos oma rada läbima. Omaette meeskonna moodustasid veel Tulused (Tuule, Jasmin, Robert, Kermo, Kristjan P), Remmeli (Kirke, Marta, Maribel, Koit, Oskar) ja Suured (Meelis, Sander, Kristjan H, Carol, Tauri). Mina jäin kahe jalaga maa peale, elasin sealt kaasa ja valvasin mulle taskutesse hoiule antud telefone, prille, autovõtmeid.

Kui Kermo oma päikseprillid mulle hoiule andis, leidsime, et kes kindlasti peaks oma prillid hoiule andma, on Robert. Me teame küll, kui hea õnn tal nendega on. Robert: “pole vaja.” Also Robert: pillab prillid pärast kahte esimest sammu. Liialdamata. Kaks sammu esimese raja esimesel platvormil ja prillid juba lendasid. Õnneks platvormile. Robert ei heitunud ja prille endiselt hoiule ei andnud.

Suured asusid esimesena vasakpoolse raja peale. Nii palju kui ma aru saan, siis tuli rada läbida kujutledes, et turvaköisi ei ole ja tasakaaluks üksteisele toetudes. Lisaks tuli seal nuputada, kuidas köite kinnitusi ümber tõsta ja kuidas raskust jaotada jms. Tundus paras pähkel ja vähemalt Meelist ja Kristjanit nägin küll oma turvaköite otsas kõlkumas. Hiljem läbisid selle raja ka teised meeskonnad. Remmelil võttis see rada vist kõige rohkem aega, aga osaliselt vist sellepärast, et nad lihtsalt ei ulatunud. Tulustel läks üsna ruttu, kuid ilma ühe liikmeta. Tuule oli vahepeal oma kätele haiget teinud ja loobus.

Vasakult teine rada kujutas endast trossi, mida mööda sai oja ühelt kaldalt teisele laskuda. Kõik meeskonnad aitasid ilusti oma liikmeid sealt ükshaaval üle. Suurte meeskonnale andis kohalik korraldaja-onu lisaülesande, selle huntide ja kitsede mõistatuse, et kuidas saaks kõik lambad ühele kaldale nii, et ikka hunt ära ei sööks vms. Meeskond asus kohe hooga mõistatust lahendama. Kõlasid erinevad teooriad, ja et asi ikka selge oleks, mängiti olukord kaldal olles läbi. Onu ütles, et tegelikult kunagi ükski meeskond ei viitsi seda mõistatust lahendada, vaid sõidavad niisama üle oja. Aga ei, Suurtel käis suur ajutöö ja onu vaatas mõttekäiku pealt, uhkus silmis. Varsti oli plaan valmis ja väga elegantselt kahe kaupa lenneldi ühelt kaldalt teisele.

Samal ajal kõrvalrajal Tulustel nii elegantselt ei läinud. Järgmisel rajal oli neli paralleelset trossi, mida mööda tuli kõrvuti kõndida üksteisest kinni hoides. Sama raja oli varasemalt täiesti edukalt läbinud Remmeli, tasa ja targu. Tulustel aga oli hoog sees. “Nii, 3 2 1 läks!!!” ja hakkasid kõik koos reipal sammul tulema, siis kaotasid tasakaalu, jäid seisma, õõtsusid küljelt küljele - ja kukkusid kõik puntras rippuma. Pole viga, tuju oli üleval ja vinnasid ise ka end üles. Ja läks uuesti. “3 2 1 läks!!” ja läbiti vist lausa järgmine meeter, kui jälle olid kõik puntras üksteise seljas rippumas. Seekord aga oli olukord vähem naljakas. Tulused olid kõik üksteisele otsa kukkunud ja mõnigi sai haiget, aga Jasminil kukkusid prillid alla ojja. Vaatan uuesti rajale ja kaldale läheneb reipal sammul Robert, üksinda. Tulused andsid alla.

Jasmini prillidega läks kõik siiski hästi. Kohalik onu tõmbas kummikud jalga ja läks ojja, samal ajal teine töötaja oli üleval trossidega ja juhendas, kust poolt otsida. Onu tõmbas ojast välja täiesti terved ja kriimudeta prillid.

Kaks rada oli veel, aga need olid pigem sündmustevaesed. Igatahes kõik olid väga tublid ja väga vaprad ja rajad said läbitud. Läksin tagasi majja, kus kõik oma rakmeid tagastasid. Tuule istus oma väga valutavate peopesadega. Carol näitas, kus tal sinikad on. Meelis küsis töötajalt plaastrit, tal jooksis sõrmest verd. Oskar sidus ka paar näppu kinni. Saabusid Remmeli tüdrukud ja küsisid “Kus see plaastritädi on?” Väga hullusti keegi siiski viga ei saanud, tuju oli hea ja emotsioone palju. Sõitsime edasi laagripaika.

Maskiblogi VI

Lõppkontserdile viis rongkäik, mille ettevalmistamine võttis kõvasti rohkem aega kui selle läbimine. Nagu mainitud, võtab tavaliselt kultuurimajast kooli kõndimine umbes 30 sekundit. Aga rongkäik läks ringiga ja hästi aeglaselt, venitasime vb isegi 5 minutit täis?

Ootasime rongkäiku ja korraldusi, Mairis oli jälle kuskile kadunud. Vahepeal olin täheldanud mustrit, et iga kord kui Mairis ära kaob, ilmub ta mõne hetke pärast kostüümi ja akordioniga välja. Läksime kultuurimaja juurde, kus rühmad kogunesid. Keegi tädi hakkas meiega läti keeles vestlema. Sorry? Näitas teiste rühmade juurde, et võtke sappa.

Tuju oli hea, rühmad kogunesid, meie ees olev rühm ja meie mängisime vaheldumisi pille, üks seeliku ja patsidega mees pakkus vahepeal suupisteid. Aga ilm oli väga väga külm ja tuuline. Enam ei kurtnud, et kasukatega palav on. Tagantjärele mõeldes ma oleks ikkagi pidanud end veel rohkem ära polsterdama vist, igatahes mina jäin haigeks. Täna kooriproovis selgus, et teisedki. Aga sel hetkel ma väga ei pannud tähele, tõmbasin lihtsalt räti rohkem ümber ja uudistasin toimuvat edasi.

Rongkäik oli elamus - õigemini ükskõik mis tegevus on elamus, kui sul on mask ees. Nt rongkäigu joondumise jälgimine oli võimatu - ma ju ei näinud enda kõrvale. Pole veel niimoodi rongkäigus kõndinud, et absoluutselt ei näe, kus su naaber on, vaid kõnnid kõrva järgi ja kuulad, kus karmoška on. Väga edukas süsteem see ei olnud, paar korda koperdasin Tuulele otsa ja paar korda avastasin end üksi kuskilt muru pealt teistest meetrite kauguselt.

Jõudsime siis rongkäiguga kooli õuele jõe äärde, sinna oli lõke süüdatud. Kõik osalejad seisid suures ringis ja oli muljetavaldav vaatepilt küll. Kontserdil tegid rühmad veel ühe lühikese numbri, palju kutsuti rahvast ka kaasa tantsima. Paras pidu oli. Meie kasutasime aega veel kõiksugu piltide tegemiseks. Tantsiti, lauldi, mängiti. Ühel Kameruni neiul läks mask põlema. Tal oli see suur õlgedest kübar-mask peas ja lõkkest vist midagi lendas pähe, igatahes see hakkas tossama ja kohalikud tõmbasid talt selle peast ära ja viskasid maha ja trampisid peal. Neiu ise oli parajalt segaduses. Tuule kommenteeris, et kellel tuleb mõte veebruaris sellise tuulega lõke teha, kui kõik on veel õlgedest kostüümides ka. Mina mõtlesin kohe meie festivali peale.. :D

Tänamine ja tänukirjade jagamine oli ka. Kui meie kord oli, siis ei mainitud Maatasa nime ega Tartut, vaid lihtsalt - "Igauni!" Esinemisega oli sama ja üleüldse iseloomustas seda feestivali. Väga midagi aru ei saanud, mis toimub, aga kui keegi karjub "Igauni!", tasub püsti hüpata. Toimis.

Meie tegime enda esituse ajal jälle tatsumise tantsu. Halliki idee oli, et siis kui me kisame “Mart külib põllupeenraid”, võiks kõik hästi kõrgele hüpata, seega ma palusin Mairisel selle ära tõlkida. Tõlkis ka, kahjuks keegi ei hüpanud. Pärast esinemist pakuti kuuma putru, minul hakkas sellest natuke soojem küll. Tegime veel igasugu sõbrapilte. Mina tegin Ivarsiga koos pildi. Õigemini kaks pilti, sest tal oli ju kaks nägu ja mõlemad olid vaja jäädvustada. Ceiruleits tegi lõpulood, kolistati hästi palju kellakesi ja festival sai läbi. Me tahtsime nende viljapeade-viljakustegelastega ka pilti teha. Onud ütlesid, et ok, saab. Aga kui viimased kellukesed olid helisenud, läksid järjest lõkke juurde ja viskasid oma õlgedest kübarad lõkkesse! Väga paljud viisid oma kaunid kostüümid või aksessuaarid lõkkesse. Õnneks mõni onu jättis ikka pähe ka ja saime pildi ära teha. Samal ajal kui pilti tegime, hakkasid onud kõrval laulma, et “kurva eesti poiss” ja küsisid siis, et mida see tähendab ja ütlesid, et see on üks kuulus laul. Küsisin täna Katrina käest, et mis teema sellega on, Katrina naeris, saatis lingi ja ütles, et lätlased armastavad eestlasi. https://www.youtube.com/watch?v=NPAMW1OdJIA

Ceiruleitsiga tegime ka ühise pildi.

Kontsert kestis tegelikult vb tunnikese, aga mul oli küll tunne nagu oleks tundide ja tundide kaupa seal lõkke suitsu ja tuule käes olnud. Mitte et ma üldse kurdaks! Aga tore oli küll, kui sai tuppa sooja ja lõunat sööma. Võtsime kostüümid ära, aga mul oli külm nii sees, et hirmus tahtmine oli kõik uuesti selga panna. Kõik meie riided ja pillid lõhnasid lõkkesuitsu järgi.

Lõuna oli jälle väga maitsev ja tuju oli hea. Loomulikult oli vaja kokkadele laulda. Ja korraldajad olid ka kõrvallauas, nii et otsustasime, et teeme kingitseremoonia seal ära. Tõime pillid ja lõpuks ometi saime tänamise laulu pillidega teha! Kuulsid seda ainult valitud, aga eks nad olidki kõige olulisemad. Tänasime kokkasid ja korraldajaid ja umbes täpselt siis ilmus Mairis ka välja. Laulsime siis ära ja kallistasime ja tänasime veel vastamisi. Anna ütles, et me veel kuhugi ei liiguks ja saatis kellegi korraks midagi tooma. Seni küsis, mis muljed kellelgi siis on. Olime ringis ja igaüks sai paar sõna öelda. Ma kahjuks ei mäleta kõike, aga Robert igatahes ütles, et tal oli kultuurišokk. Anna saadetud poiss jõudis tagasi kastitäie krõpsudega. Kohalikud krõpsud, Anna ütles, et me võtaks igaüks ühe paki kaasa, ja kui kasti jäi veel ainult paar pakki, ütles, et ah võtke need ka. Jätsime siis hüvasti, ja nii tore oli head aega öelda teades, et sügisel juba näeme jälle. Minu jaoks on alati festivalide üks uskumatumaid asju see, kui kiiresti on võimalik inimestega väga lähedasteks saada. Ja siis on alati nii kurb, kui minnakse koju ja sa tead, et suure tõenäosusega sa ei näe neid inimesi enam kunagi. Aga seekord oli teisiti ja see oli nii tore.

Asjad said väga ruttu kokku pakitud ja läksime bussi ja asusime teele. Plaan oli järgnev: üsna esimeses bensukas teha väike 15-minutiline paus ja osta kohvi ja kahe tunni pärast Valmieras istuda restorani maha ja tähistada Maatasa sünnipäeva. Nojah, ei saa sellel reisil vist midagi teha nii nagu plaanitud. Buss läks katki. Pidasime teeserva kinni, aga põletavam probleem kui see, et bussil oli midagi viga, oli Roberti dilemma, kas minna metsapeatust tegema või ei. Lõpuks said siiski mõlemad probleemid lahendatud ja jõudsime üsna täpselt õigeks ajaks restorani kohale.

Õhtusöök möödus meeleolukalt. Tegime ühispilte. Lasime ettekandjal teha, kõik oli tore ja ilus, aga siis Halliki avastas pärast fotolt, et ta oli Britil ja Sanderil ees (üldse ei olnud) ja ta ei saanudki sellest mitte kunagi üle, vaid tegi pärast ise uue foto. See oli kindlasti üks õhtu jututeemasid. Halliki ahastamas, et ta on ikka täiega teistel ees, teised kinnitamas, et ei oleeeeee, minut aega pausi ja uuesti sama.

Teiseks jututeemaks pakkus ainest bussijuht. Me kutsusime loomulikult tema ka õhtusöögile. Restoran oli meile ilusti pika laua taha õige arvu kohti katnud. Meie istusime maha ja siis algas selline skeemitamine, et minu juhe jooksis lihtsalt kokku. Skeemitati nimelt seda, et kuhu bussijuht istuma panna. Tulused olid ennast väga strateegiliselt üksteise vastu paigutanud ja ei tahtnud liikuda. Teisel pool laua otsas oli ka kõik läbi mõeldud. Vaba koht oli minu kõrval keset lauda diivani peal seina ääres, aga tal on ju ometi ebamugav siia ronida. Ja siis läks lahti aasta ajujaht, et kuidas seda olukorda lahendada. Lahenduskäike oli mitmeid, üks keerulisem kui teine, võtsime olukorda äärmise tõsidusega. Lõpuks lahendasime olukorra nii, et Kermo tuleb ise minu kõrvale istuma ja bussijuht saab tema koha. Hurraa! Umbes täpselt sel ajal astus aga saali bussijuht, heitis pilgu lauale, keeras otsa ringi ja lahkus. Me olime šokeeritud. Mis nüüd saab?? Kas me peaks järele minema? Kas tal on kõik hästi?

Olukord oli tõsine ja absurdne ja kõik üleväsinud ja Reemets viskas terve õhtu nalja selle tühja tooli üle, mis ta kõrvale nüüd tekkis ja me lihtsalt naersime pisarateni. Maatasa sünnipäeva puhul meenutasime meeleolukamaid esinemisi läbi aegade. Uuematele liikmetele sai pajatatud maadlejate laulust ja muudest legendidest. Niigi ülemeelikule meeleolule aitas kaasa kõrvaltoas olev papagoi, kes lihtsalt terve aeg häälitses ja vaikis ainult siis, kui Kermo ta puuri juurde läks ja üritas vestlust arendada.

Nautisime oma olemist ja tundsime end hästi ja kuskil poole üheksa ajal sättisime end bussi. Mina kuulasin läti muusikat ja kirjutasin blogi, tagumistest pinkidest kostis tuluste jutuvadin. Eesti piiri ületamisest andis märku teede kvaliteeditõus ja juba varsti olimegi eras tagasi ja reis läbi. Emotsioone ja muljeid jätkub igal juhul veel pikemaks ajaks. Kujutate ette, et tegelikult me veetsime festivalil sisuliselt kõigest 24 tundi?

Maskiblogi V

Kuna tantsuklubi ei toimunudki, otsustasime asjad kokku pakkida ja koju minna, sinna oli ju ka siiski pool tundi sõitu. Päevaplaaniga oli aga segadust veel. Homses plaanis, mille Anna mulle messengeris saatis, oli kl 10 vastuvõtt, kl 11 konverents ja 12.30 paraad. Britt informeeris mind, et Mairis oli öelnud, et homme siis üheksaks hommikusöögile ja siis konverents ja kl 12 riides. Üldse ei klappinud. Küsisin üle, Mairis oli segaduses. Näitasin Anna sõnumit, veel rohkem oli segaduses. Aga üks väga intensiivselt seletav tädi oli kõrval, kahe peale genereerisid meile veel kolmanda päevakava - vastuvõttu hommikul ei ole, sest see oli täna ära, konverentsile ka tulema ei pea, kui ei taha, aga kl 12 peaks siin ja riides olema. Meile tundus, et me ilmselt ei lähe lätikeelsele konverentsile. Suurepärane - vaba hommik!

Teel kultuurimajast kooli (võtab umbes 30 sekundit) tutvusime ühe lätlannaga. Alustas jälle Hallikiga vene keeles juttu, Halliki oli umbes sama pädev kui enne. Aga ilmselt kuna tegemist oli üsna noore inimesega, küsis Halliki elupäästva küsimuse: “Maybe English?” Ja selgus, et neiu räägib täiesti pädevat inglise keelt, kuigi oli parajalt pidune. Küsis, kust me Eestist tuleme, ja rõõmustas, et Tartust, sest nende rühm on Smiltenest, ja see ei ole üldse kaugel. Küsis igasugu küsimusi meie kostüümide ja traditsioonide kohta. Seda juhtus üldse palju. Väga väga palju tuldi juurde ja küsiti hästi põhjalikke küsimusi, õnneks enamasti oskasime vastata ka. Aga see oli muljetavaldav, kui hästi nad ise olid oma pärimusega kursis. Ma arvan, et top 1 küsimus, mida küsiti, oli et “kas teil võivad siis naised ka marti joosta?” Selgub, et läti traditsioonis ei või. Seal õhtul ka nö naismardisante väga ei paistnud, naisi mehe kostüümis küll, ja vastupidi ka samas.

Muide, pärast Maatasa esinemist tuli lava taha see sama onu, kellega me vastuvõtul rääkisime ja ta oli meie esitusest väga elevil. Vahetasime kontakte, sain teada, et ta nimi on Ivars. Talle väga meeldis, mida me tegime ja ütles, et võiksime kindlasti kokku saada ja üksteiselt õppida ja siis käia koos näiteks Valgas ja Valkas sanditamas. Ja siis selgus, et ta on väikest viisi Eesti fanatt vist üldse, mingeid fraase teadis eesti keeles jne, ja tal on oma firma ja firmat tehes talle oli oluline see eesti keelde ja liivi keelde ka tõlkida. Firma nimi on Väetamm. Aga ega ta niisama guugl transleit ei teinud, tal oli konsultant ka - Contra.

Temaga oli jälle igati huvitav juttu ajada ja sain palju targemaks. Muuhulgas oli siis võimalus värvikamate numbrite kohta seletusi küsida. Nt üks rühm rääkis kogu aeg et igaunija ja igaunija ja korraks ütlesid Saaremaa, ja mängisid seda “Metsa läksid sa, metsa läksin ma”. Ilmselgelt meil tekkis küsimusi. Ivars seletas, et nende rühma nimi on Sāmsala ja et see on vana läti nimi Saaremaa jaoks. Aga miks nende rühma nimi Saaremaa on? Võibolla kuna nende rühm on pärit linnakesest Kuramaalt, mis on linnulennult Saaremaast kõigest u 70 km kaugusel.

Jätsime kostüümid kooli, sõitsime hostelisse ja vähemalt minu ja Tuule toas mingit pidu ei olnud, vaid läksime kohe magama. Uinusin teadmisega, et hommikul ootab hommikusöök kl 9, ja siis aega niisama olla ja kaheteistkümneks alles asjalikuks. Imeline.

Ära hõiska enne õhtut - kl 1.39 saatis Mairis mulle sõnumi, et kas me oleks valmis konverentsil 5-10 minutit ettekannet tegema. Mina muidugi öösel seda sõnumit ei näinud, vaid avastasin selle hommikusöögil. Kui meeldiv üllatus - pooleteist tunni pärast teha ettekanne rahvusvahelisele seltskonnale null ettevalmistusega. Mairis vabandas, et see nii hilja selgus, aga et nende folkloorinõukogu esimees oli pärast eilset etteastet leidnud, et me võiks ka teha. Me otsustasime, et viis minutit räägib ikka ära. Powerpointi polnud, arvutit ka polnud, aga võtame siis elavad mardid kaasa ja seekord paneme küll Reemetsa tanki.

Muljetasime hommikukohvi kõrvale eilsest õhtust ja Halliki tahtis väga teada, mis õnne tema paberitükk talle toob, mis ta eile kaasa võttis, et tee guugl transleit. Ma arvasin, et vist ei ole parim idee, pärast tuleb jälle kõrvaklappidega isamesilane. Saatsin Katrinale pildi. Katrina naeris ja tõlkis, et “Kaja on kuradi vastus ja pilkamine”. Halliki leidis, et see on ilus ja sobib küll. Lasin huvi pärast Jasmini oma ka ära tõlkida. Katrina ütles, et ilma kontekstita ei ole üldse loogiline, aga tema pakkumine oli “Beekeper's bride was being sad: she was listening carefully to father of bees (I guess that might be beekeeper Sr. )

Hommikusöök oli tore, perenaine oli tore, tõi muudkui pannkooke ja kohvi. Mina tänasin läti keeles ja lõpuks tädi tuli meie lauda rääkima (loomulikult vene keeles, kuigi sekka sattus ka inglisekeelseid sõnu) ja küsis, kas ma olen läti keelt õppinud. Kahjuks ei, ma oskan öelda umbes täpselt ainult paldies (aitäh), ludzu (palun), Igaunija (Eesti) ja es pazaudeju savu saktu (Ma kaotasin oma sõle ära). Ma seletasin, et mul on lihtsalt Lätis sõpru. Tädi oli hästi heas tujus ja tahtis väga eesti keeles ka palun ja aitäh õppida. Tõi mulle salvrätiku, kuhu peale kirjutada ja seletas väga pikalt žestikuleerides, et palun on nagu balons (õhupall). Kui Britt käis head aega ütlemas, oli tädi hästi sõbralik olnud ja öelnud, et me ikka kindlasti sõpradele soovitaks nende juures ööbida, kui keegi siinkandis on. Hallikiga arutasime pärast, et kahjuks vist tegelikkus on see, et see on no sisuliselt asustamata kant ja ega siia vist väga keegi ei satu. Aga ega kui mõni sõber peaks sattuma, ega siis soovitaks küll.

Bussisõidu ajal linna mõtlesime konverentsitekste välja. Leppisime kokku, et räägimegi siis lihtsalt selle meie mardirituaali lahti, pmst et mida me eile seal laval korraldada üritasime. Jasmin ja Reemets tulid meile modellideks. Üsna kohe alguses oligi meie kord rääkida. Mairis tuli jälle appi tõlkima. Rahvas kuulas huviga, kommenteeris mingeid asju omakeskis ja noogutas kaasa. Rääkisime oma jutukese ära, ütlesin, et võib küsida ja nii. Folkloorinõukogu onu arvas, et me võiks midagi laulda. Seepeale tulid ülejäänud maatasalised ka lavale ja laulsime siis tänamise laulu, lasime sisu ka ära tõlkida. Kahjuks ka seekord ei olnud meie laulu ja pillimängu kuulda, sest, noh, meil ei olnud pille.

Edasi tulid veel välisrühmade ja vist muidu põnevamate rühmade ettekanded. Neil olid samamoodi kostüümides inimesed kaasas ja siis lühidalt seletasid, mida miski sümboliseerib. Mairis oli seekord minu kõrval ja tõlkis mulle paralleelselt, sest konverents oli loomulikult jälle läti keeles. Aga tõlkega koos oli palju huvitavam! See oli ikka tõesti põnev, kuidas siin meie naaberriikides on justkui need samad kombed, ja samas ei ole ka. Leedu rühmal olid kihvtid maskid ja kostüümid, nende kohta Mairis seletas, et nad on üsna nagu meie, et käivad majast majja. Aga et nad ei laula. Aga tantsivad. Ande ei pruugi saada, aga kui parasjagu on pererahval mingi pidustus või õhtusöök, siis kutsutakse lauda.

Veel tutvustasid oma kostüüme need noored, kes olid endale teise keha külge monteerinud. Seletasid (inglise keeles!!), et mõned neist on rekonstruktsioonid traditsioonilistest kostüümidest, mida kunagi kanti, ja mõned neist on juba nende enda fantaasialend. Et ka ikka jälle viljakusega seotud ja et kui asendid näevad natuke siivutud välja, siis see ongi eesmärk. Ja et selline sugude sassiajamine on ka taotluslik, need kostüümid olid tõesti huvitavad. Oli nt mehe ülaosa, aga seelik seljas, ja siis oli ette monteeritud veel naise ülaosa ja taha kinnitatud mehe jalad.

Vene rühma kombed olid nii palju sarnased, et käidi ka majast majja ja etendati midagi, aga tegelased olid hoopis teistsugused. Nemad olid ka põhjalikult muuseumimaterjale uurinud ja võimalikult täpselt oma maskid teinud. Nende tegelased olid nt samuti karu (jõukuse sümbol) ja mingid loomad veel, aga ka jumal ja kurat ja kõiksugu metsavaimud, ühesõnaga huvitav segu kiriklikest ja paganlikest kommetest.

Siis muidugi Kameruni rühm. Kahjuks sel ajal kadus Mairis ära ja ma tõesti ei kuulnud, mida see prints rääkis. Tulused istusid veidi eespool ja kinnitasid seda, mida minagi kuulsin, et kogu aeg oli world peace. Nemad tõid näha suure õlgedest tehtud kübaralaadse toote, mille pealael oli siis maski nägu. Pidavat jah kõiksugu rahu sümboliseerima ja tooma. Millalgi hakkasid jälle rütme plaksutama ja rahvast kaasama. Prints võttis mingi koliseva kella välja, mida sai koputada ja kuhu tuli sisse rääkida. Käis sellega mööda publikut ringi ja valitud said ka sinna peale rütme koputada. Mina sain ka. Päris kindel ei ole, mis rituaali ma just tegin ja minuga nüüd saab. Mina sain aru, et ta suhtleb teispoolsusega, Brett ütles, et sinna tuli oma mured rääkida. Igal juhul raisatud võimalus, sest mina keskendusin ainult sellele, et rütmis püsida.

Sellega konverents lõppes, jäänud oli veel lõpurongkäik ja kontsert väljas jõe ääres.