Maskiblogi V

Kuna tantsuklubi ei toimunudki, otsustasime asjad kokku pakkida ja koju minna, sinna oli ju ka siiski pool tundi sõitu. Päevaplaaniga oli aga segadust veel. Homses plaanis, mille Anna mulle messengeris saatis, oli kl 10 vastuvõtt, kl 11 konverents ja 12.30 paraad. Britt informeeris mind, et Mairis oli öelnud, et homme siis üheksaks hommikusöögile ja siis konverents ja kl 12 riides. Üldse ei klappinud. Küsisin üle, Mairis oli segaduses. Näitasin Anna sõnumit, veel rohkem oli segaduses. Aga üks väga intensiivselt seletav tädi oli kõrval, kahe peale genereerisid meile veel kolmanda päevakava - vastuvõttu hommikul ei ole, sest see oli täna ära, konverentsile ka tulema ei pea, kui ei taha, aga kl 12 peaks siin ja riides olema. Meile tundus, et me ilmselt ei lähe lätikeelsele konverentsile. Suurepärane - vaba hommik!

Teel kultuurimajast kooli (võtab umbes 30 sekundit) tutvusime ühe lätlannaga. Alustas jälle Hallikiga vene keeles juttu, Halliki oli umbes sama pädev kui enne. Aga ilmselt kuna tegemist oli üsna noore inimesega, küsis Halliki elupäästva küsimuse: “Maybe English?” Ja selgus, et neiu räägib täiesti pädevat inglise keelt, kuigi oli parajalt pidune. Küsis, kust me Eestist tuleme, ja rõõmustas, et Tartust, sest nende rühm on Smiltenest, ja see ei ole üldse kaugel. Küsis igasugu küsimusi meie kostüümide ja traditsioonide kohta. Seda juhtus üldse palju. Väga väga palju tuldi juurde ja küsiti hästi põhjalikke küsimusi, õnneks enamasti oskasime vastata ka. Aga see oli muljetavaldav, kui hästi nad ise olid oma pärimusega kursis. Ma arvan, et top 1 küsimus, mida küsiti, oli et “kas teil võivad siis naised ka marti joosta?” Selgub, et läti traditsioonis ei või. Seal õhtul ka nö naismardisante väga ei paistnud, naisi mehe kostüümis küll, ja vastupidi ka samas.

Muide, pärast Maatasa esinemist tuli lava taha see sama onu, kellega me vastuvõtul rääkisime ja ta oli meie esitusest väga elevil. Vahetasime kontakte, sain teada, et ta nimi on Ivars. Talle väga meeldis, mida me tegime ja ütles, et võiksime kindlasti kokku saada ja üksteiselt õppida ja siis käia koos näiteks Valgas ja Valkas sanditamas. Ja siis selgus, et ta on väikest viisi Eesti fanatt vist üldse, mingeid fraase teadis eesti keeles jne, ja tal on oma firma ja firmat tehes talle oli oluline see eesti keelde ja liivi keelde ka tõlkida. Firma nimi on Väetamm. Aga ega ta niisama guugl transleit ei teinud, tal oli konsultant ka - Contra.

Temaga oli jälle igati huvitav juttu ajada ja sain palju targemaks. Muuhulgas oli siis võimalus värvikamate numbrite kohta seletusi küsida. Nt üks rühm rääkis kogu aeg et igaunija ja igaunija ja korraks ütlesid Saaremaa, ja mängisid seda “Metsa läksid sa, metsa läksin ma”. Ilmselgelt meil tekkis küsimusi. Ivars seletas, et nende rühma nimi on Sāmsala ja et see on vana läti nimi Saaremaa jaoks. Aga miks nende rühma nimi Saaremaa on? Võibolla kuna nende rühm on pärit linnakesest Kuramaalt, mis on linnulennult Saaremaast kõigest u 70 km kaugusel.

Jätsime kostüümid kooli, sõitsime hostelisse ja vähemalt minu ja Tuule toas mingit pidu ei olnud, vaid läksime kohe magama. Uinusin teadmisega, et hommikul ootab hommikusöök kl 9, ja siis aega niisama olla ja kaheteistkümneks alles asjalikuks. Imeline.

Ära hõiska enne õhtut - kl 1.39 saatis Mairis mulle sõnumi, et kas me oleks valmis konverentsil 5-10 minutit ettekannet tegema. Mina muidugi öösel seda sõnumit ei näinud, vaid avastasin selle hommikusöögil. Kui meeldiv üllatus - pooleteist tunni pärast teha ettekanne rahvusvahelisele seltskonnale null ettevalmistusega. Mairis vabandas, et see nii hilja selgus, aga et nende folkloorinõukogu esimees oli pärast eilset etteastet leidnud, et me võiks ka teha. Me otsustasime, et viis minutit räägib ikka ära. Powerpointi polnud, arvutit ka polnud, aga võtame siis elavad mardid kaasa ja seekord paneme küll Reemetsa tanki.

Muljetasime hommikukohvi kõrvale eilsest õhtust ja Halliki tahtis väga teada, mis õnne tema paberitükk talle toob, mis ta eile kaasa võttis, et tee guugl transleit. Ma arvasin, et vist ei ole parim idee, pärast tuleb jälle kõrvaklappidega isamesilane. Saatsin Katrinale pildi. Katrina naeris ja tõlkis, et “Kaja on kuradi vastus ja pilkamine”. Halliki leidis, et see on ilus ja sobib küll. Lasin huvi pärast Jasmini oma ka ära tõlkida. Katrina ütles, et ilma kontekstita ei ole üldse loogiline, aga tema pakkumine oli “Beekeper's bride was being sad: she was listening carefully to father of bees (I guess that might be beekeeper Sr. )

Hommikusöök oli tore, perenaine oli tore, tõi muudkui pannkooke ja kohvi. Mina tänasin läti keeles ja lõpuks tädi tuli meie lauda rääkima (loomulikult vene keeles, kuigi sekka sattus ka inglisekeelseid sõnu) ja küsis, kas ma olen läti keelt õppinud. Kahjuks ei, ma oskan öelda umbes täpselt ainult paldies (aitäh), ludzu (palun), Igaunija (Eesti) ja es pazaudeju savu saktu (Ma kaotasin oma sõle ära). Ma seletasin, et mul on lihtsalt Lätis sõpru. Tädi oli hästi heas tujus ja tahtis väga eesti keeles ka palun ja aitäh õppida. Tõi mulle salvrätiku, kuhu peale kirjutada ja seletas väga pikalt žestikuleerides, et palun on nagu balons (õhupall). Kui Britt käis head aega ütlemas, oli tädi hästi sõbralik olnud ja öelnud, et me ikka kindlasti sõpradele soovitaks nende juures ööbida, kui keegi siinkandis on. Hallikiga arutasime pärast, et kahjuks vist tegelikkus on see, et see on no sisuliselt asustamata kant ja ega siia vist väga keegi ei satu. Aga ega kui mõni sõber peaks sattuma, ega siis soovitaks küll.

Bussisõidu ajal linna mõtlesime konverentsitekste välja. Leppisime kokku, et räägimegi siis lihtsalt selle meie mardirituaali lahti, pmst et mida me eile seal laval korraldada üritasime. Jasmin ja Reemets tulid meile modellideks. Üsna kohe alguses oligi meie kord rääkida. Mairis tuli jälle appi tõlkima. Rahvas kuulas huviga, kommenteeris mingeid asju omakeskis ja noogutas kaasa. Rääkisime oma jutukese ära, ütlesin, et võib küsida ja nii. Folkloorinõukogu onu arvas, et me võiks midagi laulda. Seepeale tulid ülejäänud maatasalised ka lavale ja laulsime siis tänamise laulu, lasime sisu ka ära tõlkida. Kahjuks ka seekord ei olnud meie laulu ja pillimängu kuulda, sest, noh, meil ei olnud pille.

Edasi tulid veel välisrühmade ja vist muidu põnevamate rühmade ettekanded. Neil olid samamoodi kostüümides inimesed kaasas ja siis lühidalt seletasid, mida miski sümboliseerib. Mairis oli seekord minu kõrval ja tõlkis mulle paralleelselt, sest konverents oli loomulikult jälle läti keeles. Aga tõlkega koos oli palju huvitavam! See oli ikka tõesti põnev, kuidas siin meie naaberriikides on justkui need samad kombed, ja samas ei ole ka. Leedu rühmal olid kihvtid maskid ja kostüümid, nende kohta Mairis seletas, et nad on üsna nagu meie, et käivad majast majja. Aga et nad ei laula. Aga tantsivad. Ande ei pruugi saada, aga kui parasjagu on pererahval mingi pidustus või õhtusöök, siis kutsutakse lauda.

Veel tutvustasid oma kostüüme need noored, kes olid endale teise keha külge monteerinud. Seletasid (inglise keeles!!), et mõned neist on rekonstruktsioonid traditsioonilistest kostüümidest, mida kunagi kanti, ja mõned neist on juba nende enda fantaasialend. Et ka ikka jälle viljakusega seotud ja et kui asendid näevad natuke siivutud välja, siis see ongi eesmärk. Ja et selline sugude sassiajamine on ka taotluslik, need kostüümid olid tõesti huvitavad. Oli nt mehe ülaosa, aga seelik seljas, ja siis oli ette monteeritud veel naise ülaosa ja taha kinnitatud mehe jalad.

Vene rühma kombed olid nii palju sarnased, et käidi ka majast majja ja etendati midagi, aga tegelased olid hoopis teistsugused. Nemad olid ka põhjalikult muuseumimaterjale uurinud ja võimalikult täpselt oma maskid teinud. Nende tegelased olid nt samuti karu (jõukuse sümbol) ja mingid loomad veel, aga ka jumal ja kurat ja kõiksugu metsavaimud, ühesõnaga huvitav segu kiriklikest ja paganlikest kommetest.

Siis muidugi Kameruni rühm. Kahjuks sel ajal kadus Mairis ära ja ma tõesti ei kuulnud, mida see prints rääkis. Tulused istusid veidi eespool ja kinnitasid seda, mida minagi kuulsin, et kogu aeg oli world peace. Nemad tõid näha suure õlgedest tehtud kübaralaadse toote, mille pealael oli siis maski nägu. Pidavat jah kõiksugu rahu sümboliseerima ja tooma. Millalgi hakkasid jälle rütme plaksutama ja rahvast kaasama. Prints võttis mingi koliseva kella välja, mida sai koputada ja kuhu tuli sisse rääkida. Käis sellega mööda publikut ringi ja valitud said ka sinna peale rütme koputada. Mina sain ka. Päris kindel ei ole, mis rituaali ma just tegin ja minuga nüüd saab. Mina sain aru, et ta suhtleb teispoolsusega, Brett ütles, et sinna tuli oma mured rääkida. Igal juhul raisatud võimalus, sest mina keskendusin ainult sellele, et rütmis püsida.

Sellega konverents lõppes, jäänud oli veel lõpurongkäik ja kontsert väljas jõe ääres.

Maskiblogi IV

“We need one or two people in costumes now.” Ee kui kohe? Meie kostüümid on kõik juba koolis. “Around 30 minutes. For individual mask parades. If you want. It’s just for fun.” Okei, 30 minutiga jõuab riidesse panna küll. Festivalidel on varem ka olnud see, et peakontserdi lõpus igast rühmast üks paar rahvariides tuleb lavale ja siis lehvitad seal ilusti. Aga et kes siis? Esimene mõte oli Reemets, tal on väga hea kostüüm. Aga Reemets ei olnud nõus. Kermo oli, seega üks olemas. Aga teine? Mitte keegi ei võtnud vedu. No vahet ei ole, ma võin ise ka lehvitada lõpuks. Jäime siis mina ja Kermo. Panime riidesse ja meid suunati lava taha ootama.

Lava taga oli igasugu põnevaid tegelasi. Nt üks noormees, kel oli kõigest mingi jänesenaha tükk strateegiliselt ümber vöö seotud, aga muidu ihualasti. Kameruni prints oli ka seal. Võttis mult mu maski käest. Ütles, et ilus mask. Ütlesin, et ise tegin. Siis me ajasime juttu, aga üldse ei olnud tore, väägaaa libe tüüp. Pluss ma pool aega ei saanud aru, mida ta räägib. Enamasti ma lihtsalt vaatasin nendesse prillidesse, mille klaaside peale oli suurelt Dior kirjutatud, üritasin midagi aru saada ja vastasin yes of course.

“Kutsun sind/teid Kameruni, kas sa mind Eestisse kutsud?” Ee jaajaa, yes of course. “Kamerunis ma olen pankur ja väga rikas. Mida sina teed?” Õpetan viiulit. “Very nice my friend. In Cameroon no violin. You me teach? Yes?” Ikka ikka. “Your group has festival? You invite me?” Mhm kindlasti. See tundus lihtsalt lõputu. Õnneks hakkas millalgi paraad pihta ja mind korraldati rivvi.

Aga siis - milline plot twist! See ei olnud mingi lehvitamise üritus! Paar saadeti lavale ja mingi tümm pandi peale ja pidi midagi tegema. Vabandage, ma ei nõustunud sellega, ma olin lehvitamisega arvestanud!! Kahjuks või õnneks me ei näinud läbi ukse, mida teised tegid, aga rahvas oli pöördes. Mairis oli meie kõrval ja seletas meile, et see on nali, tehke lihtsalt midagi naljakat, mida naljakam seda parem, lihtsalt tehke nalja. Apppi. Ja ta kordas seda iga minuti järel uuesti. Sellest ei olnud abi!! Tema oli muidugi hästi pikk ja nägi laval toimuvat ja siis ta kommenteeris seda ka: “No umbes nagu nemad. Aga nad ei ole väga head. Te suudate paremini.” Issand jumal, kuhu ma sattunud olen ja MIKS REEMETS SIIN EI OLE?! Mina ja Kermo lavale nalja tegema, see ise on juba aasta parim nali.

Kõige hullem oli see, et ei teadnud ju, mis lugu kellelegi tuleb. Me olime üsna lõpus, nii et ma kuulasin teiste lugusid, tegin mega analüüsi, enamasti olid suht ühes tempos ja mulgi polkat saaks peale teha. See oli kõik, kogu mu idee oli mulgi polka, palju õnne. Mingi hetk tuli Halliki lava taha, ütles et tehke seda tatsumise tantsu, käevangus ja hüppamist ja kermo võib must üle hüpata jne. Vot sellest oli abi, mitte sellest, et Mairis JÄLLE ütles, et lihtsalt olge hästi naljakad. Igatahes meie suur masterplan oli et teeme alguses tatsumise tantsu, siis mulgi polkat, ja kui ikka on muusikat üle, siis paneme lihtsalt improt. Geniaalne, eks.

Ja oligi meie kord. Meie lauluks oli numa numa nei. Iseenesest hästi. Aga kõik järgnev on igal juhul üks kummalisemaid asju, mida ma teinud olen ja ausalt öeldes ma liiga palju ei mäleta. Midagi me seal tatsusime ja tegime käevangus ja siis ma kükitasin maha ja Kermo hüppas üle, ja nii paar korda, ja siis me tegime kaks mulgi polka tiiru mis feilisid sest me ei teinud samu osasid korraga, ja siis me kargasime ja tõmblesime niisama ja mul pole tegelt õrna aimu, mida Kermo isegi tegi, igatahes see laul ei lõppenud ja ei lõppenud. Ma juba hakkasin lavalt maha sättima, aga ei, no ei saa läbi. Samas peab tunnistama, et mingis mõttes oli päris lahe ka, mask oli ju ees. Lohutasin ennast, et kui peaks netti üles minema, siis vähemalt ei tunta ära. Aga jah, maskeerituna suht pimedas laval ringi tõmmelda oli mingis mõttes üsna vabastav, “päriselus” ma ei oleks elu sees midagi teinud. Ma olen kindel, et kuskil on sellest mingi video ja ma tõesti ei kavatse seda vaadata. Las see jääb sinna Lätti.

Edasi sai veel paari numbrit vaadata, üks pisike tüdruk nt läks üksi sinna hüppama, rahvas tuli kõik temaga koos lavale. Valgevene inglike tantsis Gangnam style'i. Ja siis sai pidu läbi. Küsisin Mairise käest, et kuidas tantsuklubi välja näeb või millal või kus või mis. Mairis oli väga vabandav: “Very sorry, aga meil ei ole ühtegi klubi, meil on nii väike linn.. Üks baar on ainult..” Üritasin kaks korda uuesti, sain sama vastuse. Ei nagu, pidi olema ju tantsuklubi..?? “Aa!” Koitis. Mairis viipas saali, kus Ceiruleits mängis jälle mingi kaks läti tantsu - “See ongi.”

Maskiblogi III

Ühesõnaga igati värvikas õhtu, aga oma esinemise ootamine oli üsna pingeline. Igatahes läksime siis ja panime riidesse. Tore oli muidugi ka see, et meie kostüümideks olid ju kampsunid ja kasukad ja karvamütsid, aga saalis oli niiii palav! Ja maskidest ei näe üldse hästi välja ja pilli mängides pimesi treppidest ronimine ei olnud üldse ahvatlev mõte. Ja ma ikkagi ei kujutanud ette, kuidas see kõik meil seal toimima hakkab. Olime teisi vaadates natuke ümberkorraldusi teinud - publiku asemel kaasame pererahva, Olarist sai kohati mikrofonistatiiv (oli kaks raadiomikrit, aga statiive ei olnud, aga ilma ei oleks midagi kuulda), tekstid jagasime suht kõik mulle ümber, sest noh, suht ainult minul on mikker, ja et publik üldse midagi aru saaks, palkasime Mairise appi tõlkima. Ja oligi meie kord. Pöidlad pihku ja maskid pähe ja läksime.

Mulle tundub, et see on tõenäoliselt minu kõige ekstreemsem esinemine Maatasaga. Võõras kava ja nii palju segavaid faktoreid - ma ei näe ÜLDSE mängides oma pilli ja ma ei taju, kus ma olen ja kui lähedal ma kellelegi olen ja ma ei näe midagi, mis toimub, pluss võõrkeeles ja pererahva käitumist ka ei tea ja ühesõnaga päris hirmus.

Läksime lauldes lavale. Sain trepist üles! Esimene võit. Pererahvas naeratas ja viipas mikrofoni poole. Okei, hästi. Laulan laulu ära ja peaks mängima hakkama - aga ühes käes on pill ja poogen, teises käes mikker ja kuhugi panna ei ole. Ups. Otsustasin mitte mängida ja hoopis karmoškat võimendada. Lugu läbi, teksti aeg. Räägime Olariga oma tekstid ära, Mairis tõlgib, rahvas muheleb. Hästi! Martide tatsumise tants oli väga lahe, nii palju kui ma nägin. Siis pidin jälle mängima hakkama ja jälle polnud mikrit kuhugi panna ja ma nii üritasin seda kellelegi sokutada, kes lähedal oli, sest ma tõesti ei näinud, kas ja kus Olari on või mis üldse toimub, aga suur segadus oli kõigega. Ma ei mäletagi, mis edasi sai, aga igatahes mängisime oma labajala ära ja saime kuidagi hakkama. Siis mulle tundus, et pereema juba tõusis ja hakkas ande andma, aga meil oli ju vaja alles neid testima hakata.

Kõigepealt lugemiskontroll. Me olime Teikas Muzikanti liikmelt Katrinalt küsinud mõned keerulised laused, mida oleks raske lugeda ja Tuule kirjutas need plakati peale. Meie plaan oli lasta inimestel proovida seda lugeda ja lammas Tuule pidi lugejat segama sellega, et keerab silti ja paneb käsi silmade ette jne. Läks hoopis nii, et tädid istusid laua taga, seega selleks, et silti näidata ja mikrit ulatada, me keerasime ennast publikule seljaga ja ühtlasi varjasime tädid ära, publikul oli kindlasti huvitav. Segavat lammast ka ei paistnud kusagil ja tädi luges väga ilusti oma lausekese ära, ei saanudki vitsa. Kui põnev. Tuule pärast rääkis, et ta ei saanud segada, sest pereisa oli tulnud talle samal ajal napsu pakkuma. "Ma olin suht kurb, mul oli konkreetselt üks ülesanne, ja just sel ajal koputab onu õlale ja on nagu: "Vodka ?""

Järgmisena testisime tüdrukuid, ehk siis neidsamu tädikesi. Mäng iseenesest käis teoorias nii, et võtame kolm lapsukest, küsime nimed, viskame sokipaari õhku, ja see kelle nime hüüame, peab kinni püüdma. Ja tavaliselt me mängime seda nagu mitu korda läbi. Seekord tulid siis kolm tädi, küsisin nimesid, ja tõesti ei olnud valmis nendeks Läti nimedeks, mis sealt vastu tulid!! Ühest sain aru, teist kuulsin halvasti, aga nii umbes, ja kolmas oli nii keeruline, et ununes samal hetkel juba. Hõikasin siis selle ainsa nime, millest ma aru sain, Kermo viskas paraja viivitusega sokipaari, tädi püüdis selle rahulikult kinni ja mäng saigi läbi! :D

jäänud oli veel poiste testimine. Poistest oli asi kaugel, sest esiteks neid oli ÜKS ja teiseks ta polnud mingi poiss, vaid ma-ei-tea-kui-vana-pereisa-sest-ma-ju-EI-NÄINUD. Sokipaar läks toki otsa, onu vaatas hetke, küünitas korra, teise veel, sai sokid kätte ja see mäng sai ka läbi. Jumal tänatud... Jäänud oli veel mulgi polka, see tuli kenasti vist? Tuule mainib, et tädikestel läks viis aastat aega enne kui nad meie kutse peale meiega lõpuks tantsima tulid. Okei, see lappas ka. Siis andide palumine, saime juustu ja napsi, või noh mina ei saanud, sest mul oli jälle ühes käes pill ja teises mikker (järgmisele festivalile võtan oma statiivi kaasa) ja üleüldse mul oli mask ees. Laulsime oma tänulaulu, aga meie ilusast pillimängust ja koorist ei olnud mitte midagi kuulda, üks mikker oli minul ja mul pole aimugi, kus teine. Igatahes hakkasime siis lavalt ära minema. Minul endal oli küll natuke kõhe tunne, aga rahvas oli täitsa soe ja karjus "Eesti, Eesti!"

Lava taga jagus muljeid igasuguseid, Kermo ütles, et maski alumine osa murdus ära, Jasmin rääkis, et tal oli kõvasti tegemist pereisaga, kes kogu aeg napsi pakkus. Paar korda keeldus, lõpuks võttis pitsi ja tegi nagu jooks, siis vist oli rahu majas. Onu oli oma viinapitsiga väga aktiivne. Küsisin, kuidas karul läks. Brett ütles, et "Noh, karu maskil ei ole ju suuauku. Piruka sain päris edukalt sealt koonu alt sisse, aga viinapitsiga oli vähe keerulisem.. Lükkasin siis Olari tanki, aga tal vist ka ei läinud väga hästi." Olari muljetas, et väga hästi, tema esimene shot toimus otse laval. Mulle endale tundus veel, et kava üldse ei jooksnud ja kogu aeg olid jube pikad pausid, aga mõtlesin, et eks laval endal ikka tundub, et päriselt vast ei olnud nii hull.. Tuule ütles, et oli küll, igal pool olid viieminutilised pausid.

Igatahes pakkisime siis asjad kokku, viisime kostüümid kooli ja panime tantsuklubiriided selga. Selle tantsuklubiga oli üldse segadus. Oli ju nagu kirjas, et üheksast, aga samas kontsert kestab üheteistkümneni vähemalt..? Tahtsin Mairise käest küsida, aga iga kord kui selleks hetk tekkis, oli ta parasjagu pilliga laval mängimas. Seal nimelt olid aegajalt väiksed vaheajad, kus rahvas sai tantsuklubitantse tantsida. Bussijuhil ju ka omad reeglid ja peab öösel oma unetunnid täis saama. Hommikul kell kümme peaks nagu vastuvõtul olema, aga siis ei jõua küll tantsuklubis olla kui see kunagi öösel hakkab. Äkki me tuleme hommikul Hallikiga taksoga ja buss hiljem? Kas tantsuklubis on nagu kindel kava, millal me tantse õpetame või on mingi spontaanne pidu? Siis võib hommikuni minna. Paras segadus. Aga ootame-vaatame.

Edasi minul vähemalt oli küll paras pingelangus. Nautisime siis pidu oma lauast edasi. Iseenesest esinejad olid kõik väga väga kihvtid. Läti on ju justkui siinsamas, aga selliseid maske ja kostüüme ma ei ole Eestis kunagi kuskil näinud, ja siin neid oli sadu! Ja enamik neist ei olnud üldse poemaskid või midagi, vaid väga leidlikud, väga hästi tehtud pärimuslikud kostüümid, ja neid oli nii palju erinevaid. Lihtsalt jube kahju oli, et üldse midagi aru ei saanud. Aga meil oli ikkagi väga tore. Reemets lõbustas meid vahepeal mustkunstitrikkidega - lasi ära arvata, millise topsi all küpsis on. Topsid olid läbipaistvad.

Ootasime muidugi põnevusega Kameruni etteastet. Tulid siis oma õlgede ja sulgedega lavale. Seda, mis edasi sai, on päris raske sõnadega kirjeldada. Loomamustris Diori prillidega prints võttis mikri ja küttis publiku kuumaks. Karjus mõne silbi, publik karjus järgi. Kõik see kasvas ja kasvas, kuni kõik karjusid mingeid fraase ja rütme kaasa. Prints hüppas lavalt maha publiku sekka, rahvas tuli tantsupõrandale, kõik hüppasid ja karjusid koos.

Meil oli igati mõnus ja lõõgastunud olemine, kui Mairis tuli meie juurde ja ütles, et nüüd oleks vaja ühte paari kostüümidega.

Maskiblogi II

Pärast vastuvõttu sõidutati meid kultuurimajja konverentsile. Seekord sattusin mina Halliki uue sõbranna kõrvale istuma ja kuna minu vene keel on paras nali, möödus sõit vaikuses.

Konverentsisaal oli paksult rahvast täis, kohti polnud ja õhku ka mitte. Omasid ka ei näinud, kirjutasin Tuulele, et mis toimub. Tuule vastas, et olid 40 minutit oodanud, siis tuli tädi ja hakkas läti keeles rääkima ja nad otsustasid lahkuda. Tundus mõistlik. Me olime Hallikiga natuke aega ikkagi seal. Ühel hetkel tegi Halliki väga julge liigutuse ja avas akna. Minu arust oli maailma parim idee, lõpuks sai hingata, aga üks läti naine pahandas intensiivselt läti keeles, ma eeldan, et tänavamüra pärast. Samas mure oli mõistetav, mitte midagi ei olnud kuulda. Halliki aga ei kavatsenud ilma õhuta konverentsil kauem viibida ja läks ära koridori, ma liitusin. Siis ta otsustas, et läheb kooli ja vaatab, kuidas teistel läheb, aga arvas, et mina võiks edasi jääda, sest tulemas olid välisrühmade ettekanded. Iseenesest ma oleks tahtnud neid kuulata küll, aga kui ma olin ikkagi tubli pool tundi istunud trepil telefonis ja kuulanud poole kõrvaga algul läti keelt, millest ma aru ei saanud ja seejärel vene keelt, millest ma ka aru ei saanud, leidsin ma, et aitab. Kirjutasin Britile, Britt lubas mul ära tulla. Aitäh, Britt. Siiski, trepil istudes kuulsin pealt Kameruni rühma giidi vestlust ühe rühmaliikmega, kus giid küsis, et kas see, keda nad printsiks kutsuvad, on päriselt prints. Vastati, et on jah ja tõenäoliselt saab kuningaks ka. See oli päris huvitav. Sellele eelnes aga giidineiu püüe ühte lauset viis korda ümber sõnastada, et teine pool midagi aru saaks. Ühesõnaga kahest välisrühmast üks rääkis vene keeles ja teise inglise keel ei tundunud liiga lubav, seega ma arvan, et ma ei jäänud paljust ilma.

Läksin ka kooli. Uksest sisse astudes kuulen, et mängitakse pille, nii ilus, hästi kõlab. Siis kuulen laulusõnu selges eesti keeles. Maatasa! Lasin siis muusikal teed juhatada ja leidsin tulused akna peal jämmimas ja kõik teised olid ka seal. Läksin ja tõin ka pilli, mängisime veel paar lugu, seejärel otsustasime, et tegelikult võiks ikkagi proovi teha. Läksime alla keldrisse, seal oli ruumi küll. Asjalik proov oli. Ühel hetkel kõndis sisse üks segaduses noormees, kes oli nii segaduses, et ei suutnud isegi valida, mis keeles rääkida. Algul vist rääkis läti keeles, siis inglise keeles uuris, kust me tuleme; kuuldes, et me oleme eestlased, hakkas üldse saksa keelt rääkima ja oli ahastuses, lõpuks vist ikkagi kuidagi jõudis inglise keeleni ja jõudis ka pointini: "I'm looking for black people". Pmst ta oli omadega väga sassis ja me ei osanud teda aidata ka ja ta lahkus. Hiljem kohtusime uuesti, kui ta kõndis meie klassi sisse ja oli isegi VEEL rohkem segaduses.

Aga me saime lõpuks proovi tehtud! Päris soravalt siiski ei jooksnud, aga saame hakkama.

Edasine info ja plaan oli järgnev. Kl 18 kultuurimajas kontsert. Esimene etteaste on vaja ära vaadata, sest seal on meie sõber mardisant ja tutvustavad Läti mardikombeid. Siis on kella seitsmeni aega söömiseks. Pärast sööki kostüümid selga, pillid kaasa ja kontserdile edasi. Pärast kontserti kl 21 tantsuklubi. Meie esinemine 20.40. Bussiga koju kl 00.00. Lihtne ja loogiline.

Tõesti ei olnud. Esiteks läksime kultuurimajja ja avastasime, et laudadega üritus ja me oleme Kameruniga ühes lauas ja öeldi, et kui meil on midagi lauale tuua, siis see on see aeg. Noh, meil ei olnud midagi. Pole viga, lahendasime ära, et pärast õhtusööki lähevad poisid poodi ja toovad. Seni kantseldas Halliki kõiki ja ütles, et ei tohi rohkem lätlaste toodud kohupiimapalle süüa, Kamerunile peab ka jääma!! Kameruni sõpradest nii palju, et pool õhtut neid ei olnud, siis nad tulid, prints istus korraks mu kõrvale, siis otsustas, et lahkub, paar tükki olid natuke aega edasi, maadlesid umbes 15 minutit veinipudeliga ja lõpuks saabus nende giid ja korraldas nad teise lauda ülejäänud rühma juurde. Nende asemele tulid aga paar Läti onu, kes nautisid pidu, tühjendasid oma pudeli ja tukkusid siis tasakesi.

Järgmine šokk oli see üldine peomeeleolu, mis valitses ja üleüldse see, mis edasi toimus. Meie vist kujutasime ette, et kontsert on kontsert - inimesed on saalis ja kuulavad ja sina esined. Aga vot siin oli küll "pidu meis eneses" - pidu oli saalis laudades ja pidu oli ka laval lauas. Lavale oli nimelt ka laud kaetud ja korraldajad või võõrustajad või keskid igatahes istusidki terve aja seal. Publik nautis olemist ja ajas juttu, esinejad laval karjusid mikrofonidesse järjest kõvemini.

Ma väga hästi ei kujutanud tegelikult ette, kuidas see toimima peaks, et läheme Lätti rahvusvahelisele festivalile esinema ja siis läheme oma mardikava tegema, inimeste lugemist kontrollima ja mänge tegema ja ande paluma jne. Ma kujutasin ette, et rahvas istub saalis ja vaatab, et misasja me korraldame..? Aga selle koha pealt oli lätlastel kõik läbi mõeldud. Neil on ju endal ka need traditsioonid olemas, nii et oligi lavale kaetud laud pererahvaga, ja kõiki tegevusi sai nendega teha. Andide palumine toimis ka, sest nad olid ise ilusti valmistunud ja pakkusid ise süüa ja juua. Ja nii oligi, järjest rühmad tulid lauldes ja mängides uksest sisse, jõudsid pererahvani, tegid oma rituaalid ära, said annid kätte, tänasid ja lahkusid. Suurepärane!

Mida me vist keegi ette ei kujutanud, olid need kümned ja kümned Läti rühmad oma kostüümidega. Elamust suurendas muidugi veel ka see, et kogu õhtu toimus läti keeles ja meil oli null tõlget ja null konteksti. Kuigi muidugi Halliki ja Reemets aitasid tõlkida. Ühesõnaga totaalselt sürr õhtu, kus iga natukese aja tagant jõudsid mõelda, et no nüüd olen ma kõike näinud, aga järgmisel hetkel selgub, et üldse mitte. Etteruttavalt võin öelda, et kontsert tõesti ei lõppenud kl 21, südaööl käis veel suur pidu.

Niisiis vaatasime me kuus tundi, kuidas järjest tulid lavale mardisandid, kadrid, kõiksugu loomad (karusid oli palju, isiklik lemmik oli lehmakostüümis roosade crocsidega naine), karjusid ja laulsid läti keeles, tantsutasid pererahvast, tegid arusaamatuid rituaale, jätsid meid segadusse ja lahkusid, ja iga järgmine rühm oli eelmisest pöörasem.

Ühe rühma maskideks olid punutud korvid, nad ilmselgelt ei näinud sealt väga hästi läbi ja kõndisid käest kinni rivis nagu pimedad, samal ajal kui korraldajad neid trepist alla ja üles juhatasid. Valgevene rühmas oli arstikitlis neiu, inglike, kuradike, mustlane ja palju muud. Olime tunnistajaks etteastele, kus rahval paluti hästi vaikselt olla, sest koor hakkab laulma, aga koor ja dirigent hoopis imiteerisid tummalt laulmist ja me vaatasime neid vaikuses. Ühel tädil oli totaalselt õlekuhi seljas. Üks noorterühm olid igaüks endale ühe keha veel külge monteerinud.

Meie muretsesime, et peaks nagu õnne jagama ja vilja loopima vms, aga et kas sobib põrandat nüüd reostada. Lätlased küll selle pärast ei muretsenud, viskasid mõnuga igasugust kraami igale poole, terve põrand oli täis. Üks rühm viskas paberitükke, me eeldasime et seal on ka hea õnn ja korjasime mõned. Jasmin üritas guugl transleit teha, tulemuseks oli pmst "kõrvaklappidega isamesilane".

Korduv motiiv oli see, et peeti pulmi, aga näiteks samused korvipead hoopis tapsid ükshaaval pererahva ära. Nii mõnigi rühm jagas viljaõnne - aga üldse mitte põldudega seoses. Meestel olid vöö ümber seotud kaks sibulat ja porgand ja tegelesid väga aktiivselt hoopis noorte neidude viljastamisega. Korraldajarühm Ceiruleits oli kõik ühes. Nende tegelased jooksid kõik mööda saali rahva seas ringi. Vaatan mina, kuidas Mairis nende koosseisus kostüümis pilli mängib, kui üks neist viljakusjumalatest haarab selja tagant kinni - ma totaalselt karjusin ehmatusest. Siis ilmus meie lauda Kameruni giid, kes oli kehastunud mustlannaks ja hakkas Reemetsa käe pealt tulevikku ennustama. "ooh very good, very rich! Beaaautiful wife! Five children!" Noh, hästi ju! "Okay, five euros!" nõudis mustlanna tasu. Kuid raha meil ei olnud anda, ei olnud ainsat sentigi, ja sentigi. Mustlanna vaatas uuesti kätt: "No money! No children! Ugly wife!" ja lahkus. Siis tuli kaupmees, lõi kohvri lahti ja hakkas meile siidpesu müüma. Me siiski ei ostnud. See-eest leidsime üles Halliki rahakoti ja mõned eurod. Mustlane oli juba järgmise laua juurde jõudnud ja luges järgmist kätt, aga Reemets lihtsalt läks ja segas vahele ja toppis neiule eurod pihku. Aga vist ei saanud uut ennustust siiski, mustlanna oli liiga šokis.

Nii me siis ootasime oma järge.

Maskiblogi I

Maatasa käis Lätis Maskifestivalil, I osa. Kirjutab Helin. 

Maskide festival algas kogunemisega Era tänavas kl 7.30. Ladusime bussi täis pille, kostüüme, maske ja kasevitsasid ja asusime teele. Meie ööbimispaigaks oli hostel väikses Jekabpilsis, poole ühe paiku olime kohal, seadsime end sisse ja sõitsime veel pool tundi Livanisse, kus festival toimub. Esimene asi päevaplaanis oli lõuna kl 14.

Tegelikult algas festival juba hommikul kell 10, aga meil oli lubatud hiljem liituda, et ei peaks veel varem sõitma hakkama. See tähendas aga seda, et kõik korraldajad ja tähtsad tegelased olid kuskil laiali ja meid vastu võtmas ei olnud otseselt kedagi, üksikud maskeeritud tegelased liikusid õues ringi.

Esimene ülesanne oli seega leida oma klassiruum ja saada teada, kuhu minema peab. Infot oli meil enne saabumist tegelikult üldse vähe. Kutse siia saime seoses sellega, et kutsusime Läti rühma Ceiruleits oma festivalile. Suhtlesime juhendaja Annaga messengeris, Anna ütles, et ok, aga et tulge teie meie maskide festivalile. Me ütlesime ka ok. Ja edasi sai infot täpselt nii palju kui ma taipasin küsida, ametlikku päevaplaani või infokirja või midagi ei olnud. Öeldi, et uurige välja, mis maskid teie traditsioonis on olnud ja näidake meile ka, ja et esinemised on nii sees kui väljas. Annaga asju ajada oli tore, ta vastas alati hästi ruttu, aga mitte väga puhtas inglise keeles, nii et päris kindel ei olnud ma ka selles infos, mis mul olemas oli.

Igatahes läksime Hallikiga siis kultuurimajja seiklema. Istusid tähtsad tädid toolidel. Seletasin inglise keeles, et oleme Eesti rühm ja tahaks teada, kuhu minna. Natuke segadust. Proovisin uuesti: "Igaunija." Aaaa, jaajaa. Anti meile mapp info ja käepaeltega ja vene keeles seletati, et minge nüüd kooli. Läksime koolimajja, leidsime võtmetädi. Korra küsisin inglise keeles, pigem ei läinud hästi. Näitasin ümbriku peale - "Tartu folkloras klubs Maatasa, Igaunija". Saime võtme ja klassi kätte. Jagasime klassi ühe Läti rühmaga, kes oli juba pool klassi suht hõivanud. Hõivasime siis ülejäänud kohad ja seadsime end sisse. Siis ilmus üks Läti rahvariides kutt ja teatas, et on aeg lõunaks. Ütlesin Tuulele, et ma ei tea, kes see on või mis ta nimi on, aga üks rahvariides tüüp ütles, et võib sööma minna. Tuule ütles, et "see on jumalast cool vend, tõmbas enne *viuh* telefoni saapasäärest välja."

Lõunaks oli plaanitud tund aega ja siis veel tund aega pausi enne konverentsi, seega leppisime kokku, et sööme ära ja teeme proovi. Lõuna oli ülihea, kõhud said täis, alustasime prooviga. Just siis, kui ütlesin, et "if you can't read, you will be punished", ilmus rahvariides tüüp uksele ja ütles, et rühma esindajad peavad kohe ära vastuvõtule minema, ülejäänud rühm on vaba. Me lootsime, et me võime oma paar minutit kava lõpuni teha, aga ei. Läksime Hallikiga rahvariides tüübi järel, teised lubasid ise edasi harjutada. Vastuvõtt tuli üllatusena, kingitust meil kaasas ei olnud ja ega ma liiga hästi riides ka ei olnud, aga midagi teha ka polnud. Vahepeal jõudsin rahvariides tüübiga kontakte vahetada, selgus, et ta nimi on Mairis. Vahetasime igaks juhuks numbreid ka, ta andis oma numbri mulle eesti suunakoodiga, aga muidu oli kõik hästi.

Esindajad paigutati bussi peale. Halliki leidis endale juba uue sõbra. Õigemini sõber leidis tema. Üks väga aktiivne Leedu tädi tuli kohe juurde ja küsis kust me tuleme ja küsis kontakte ja jutustas hästi kiiresti vene keeles. Kahjuks Halliki vene keel nii kiire ei olnud ja minu oma ammugi mitte. Selle tulemusena oli tegemist kõige naljakama vestlusega, mida ma kunagi kuulnud olen. Tädi räägib mega kiiresti vene keeles mingi lause ära, mispeale Halliki vastab tasa ja targu, üritades vene keeles sõnu leida, aga reaalsuses oli umbes 50:50 inglise keelega pooleks, nii umbes üle ühe sõna. Sellest vist ei olnud ka abi, et mina kõrval kõht kõveras naersin. Ma enam ei mäleta kõiki neid lauseid, aga nt üks mu lemmik hetk oli see, kui tädi seletas soravalt, et temal on tartus sõbranna, kes töötab giidina ja ta oskab eesti keelt ja Leedu keelt ja me võime tartus kokku saada ja saamegi omavahel rääkida. Halliki vastas: "guugl transleit".

Igatahes feissbuuki sõbrakutsed said saadetud ja profiilid vaadatud. Meie taga istus üks vahva onu, tal oli meile väga sarnane kostüüm - kasetohust mask, kasukas pahupidi, takust juuksed ja kellad vöö küljes. Tema oli aga sammu kaugemale läinud ja kasukas oli selja peal kinni nööbitud ja maski nägu oli ka kuklas.

Jõudsime kuhugi kohale, läksime sisse - ja olime järsku klaasivabrikus. Otse meie silme all tegid mehed paljakäsi lahtisel tulel suure klaasvaasi valmis. Oli muljetavaldav küll. Keegi tähtis tädi kommenteeris ka kõike, aga kahjuks ainult läti keeles.

Kui vaas sai valmis, ilmus Mairis jälle välja ja ütles, et meil on nüüd kümme minutit vaba aega ringi vaadata. Selgus, et sealsamas oli ka rahvusliku käsitöö näitus, kus nt oli Läti kõige pikem rahvariidevöö - selle tegemiseks võeti 100 meetrit lõnga, tulemuseks oli umbes 95 meetrit vööd. Mairis seletas veel, et klaasivabrik on siin toimetanud juba 19. sajandist saadik ja on päris suur, kolmandik linna inimestest töötab siin. Vanasti oli siin ka kullatööstus ja alkoholitehas ja algselt tegi klaasivabrik alkoholitehasele pudeleid.

Näitusel olid väljas selle vabriku esemed algusest tänapäevani. Päris palju äratundmist oli nt mingite kaheksakümnendate nõuka-aegsete nõudega, mida on meil ka igal pool.

Saime lõpuks Annaga tervitada ja esimest korda päriselt näha. Ja selgus, et seesama Anna, kes mulle alati kahe minuti jooksul messengeris vastab, hakkas hoopis saksa keeles vabandama, et ta keelt ei oska ja kutsus Mairise kõrvale tõlkima. Selgus, et kogu meie aastatepikkune vestlus oli toimunud läbi google tõlke :D ühesõnaga Halliki guugl transleit on täiesti teemas.

Siis oli aeg vastuvõtuks. Peeti palju ilusaid kõnesid ja kõik osalejad said kingikotid ja klaasivabrikus tehtud kitse (festivali sümbol). Väga ilus laud oli kaetud ja kohvi pakuti ka ja korraldajad kutsusid lahkelt lauda. Mina rõõmustasin pika päeva esimese kohvitassi üle väga ja võtsin laualt ühe armsa koduse välimusega vahvlikese ka näppu. Aga siis hakati hoopis jälle kõnesid pidama. Mairis tõlkis, väga ilusad olid. Ja iga natukese aja tagant hakkasid lampi kõik ruumisviibijad laulma ja klaase kokku lööma - kokku kestis see tubli 20 minutit, ja mina seisin seal terve aeg oma kohvi ja vahvlikesega. Päris piinlik oli. Ausõna katsun edaspidi mitte kohe kohvi juurde joosta.

Siis tutvusime selle onuga, kes bussis meie juures istus. Tutvus algas sellest, et onu tegi laual olevatest lippudest pilti ja Halliki vabandas, et tema taldrik jäi sinna peale. Onu ütles, et pole viga, ei jäänud peale. Ja siis me rääkisime kogu ülejäänud aja ja tohutult huvitav oli! Nt ta küsis, kas me oleme esimest korda Lätis festivalil. Ütlesime, et sellel festivalil küll, aga Lätis oleme varem ka käinud, nt Baltical. Tema ütles, et tema käis Baltical 1988. aastal, kui ta oli 11-aastane ja nägi seal esimest korda Läti lippu. Et tal on see nii eredalt meeles, sest oli ju veel nõukogude aeg, aga siis tuli keegi välja puna-valge lipuga ja isa seletas, et näe vaata, see on meie päris lipp!

Siis me rääkisime veel mardikommetest ja maskidest. Onu uuris väga suure uudishimuga, kuidas meil seal Eestis asjad käivad ja kui palju meid siin festivalil on ja et ta väga ootab meie esinemist, sest ta teab, et Eestis on need traditsioonid rohkem alles kui Lätis. Ausalt öeldes see oli väga huvitav märkus, sest meile tundus just vastupidi. Arvestades seda, et neil on terve eraldi maskide festival, mis toimub juba kahekümnendat aastat (iga aasta erinevas linnas), ja kuidas meie pidime suurt kodutööd tegema, et oskaks seal midagi esitada. Aga ma saan aru, et neid üllatab see, et meil ikkagi käiakse veel marti jooksmas, onu seletas, et neil on mardi ja kadri traditsioonid üsna välja surnud.

Nemad rajasid siin meestega oma rühma kuskil neli aastat tagasi ja võtsid missiooniks neid kombeid taaselustada, aga et üsna vaevaliselt läheb, inimesed väga ei taha sisse lasta. Kui nad käivad marti jooksmas, siis väga tavaline on, et inimesed ei lase sisse või teevad näo, et neid ei ole või peidavad ära. Tihti juhtub nii, et inimesed on olemas, aga neid nähes põgenevad ära. Aegajalt siiski juhtub ka seda, et lubatakse sisse ja vaadatakse huviga ja öeldakse, et jaajaa, vanaema midagi rääkis jah.

Alguses nad ei saanud aru, miks siis inimesed neid vastu võtta ei taha. Seega nad püüdsid mõned põgenejad kinni ja küsisid, miks nad põgenevad. Ja selgus väga huvitav põhjus. Lätis nimelt on väga moes Halloweeni joosta. Aga kui pererahvas kommi ei jaga, siis tihti karistusena kasutavad jooksjad tugevat liimi ja liimivad pererahval ukse niimoodi kinni, et seda ei saa enam lukku keerata. Mõnikord tehakse päris korralikult kahju ja inimesed kardavad, et mardid teevad sama. Leedus seda probleemi ei olevat, sest seal on oma mingi hingede püha samal ajal, mida väga tugevalt tähistatakse ja halloween ei ole teemas. Aga Lätis nad siis seletavad inimestele, et ei, nad ei tee neile liiga, vaid vastupidi toovad õnne ja õnnistavad, ja siis inimesed jäävad kuulama ja vaatama ja leiavad, et tegelikult on tõesti tore. Igatahes nad väga tegelevad selle teemaga, käivad avalikult sanditamas, mõnikord keset tänavat, mõnikord lihtsalt seiskavad kogu liikluse. Mõnikord on toredaid kogemusi ka. Nt ükskord püüdsid ühe tädi kinni, kes oli just toidupoest tulnud, suured poekotid kaasas. Laulsid ja tantsisid talle ja õnnistasid ta valge BMW ära. Tädi oli neid nähes nii üliõnnelik, et andis kõik oma poekotid lihtsalt neile ära, suure pudeli viina veel pealekauba ja läks koju tühjade kätega, aga ise heas tujus.

roberti karantiin

Maskide festival I

Maskide festivali reisiblogi, I osa

Maskide festival algas kogunemisega Era tänavas kl 7.30. Ladusime bussi täis pille, kostüüme, maske ja

kasevitsasid ja asusime teele. Meie ööbimispaigaks oli hostel väikses Jekabpilsis, poole ühe paiku olime

kohal, seadsime end sisse ja sõitsime veel pool tundi Livanisse, kus festival toimub.

Esimene asi päevaplaanis oli lõuna kl 14.

Tegelikult algas festival juba hommikul kell 10, aga meil oli lubatud hiljem liituda, et ei peaks veel varem sõitma hakkama. See tähendas aga seda, et kõik korraldajad ja tähtsad tegelased olid kuskil laiali ja meid vastu võtmas ei olnud otseselt kedagi, üksikud maskeeritud tegelased liikusid õues ringi.

Esimene ülesanne oli seega leida oma klassiruum ja saada teada, kuhu minema peab.

Infot oli meil enne saabumist tegelikult üldse vähe. Kutse siia saime seoses sellega, et kutsusime Läti

rühma Ceiruleits oma festivalile. Suhtlesime juhendaja Annaga messengeris, Anna ütles, et ok, aga et

tulge teie meie maskide festivalile. Me ütlesime ka ok. Ja edasi sai infot täpselt nii palju kui ma taipasin

küsida, ametlikku päevaplaani või infokirja või midagi ei olnud. Öeldi, et uurige välja, mis maskid teie

traditsioonis on olnud ja näidake meile ka, ja et esinemised on nii sees kui väljas. Annaga asju ajada oli

tore, ta vastas alati hästi ruttu, aga mitte väga puhtas inglise keeles, nii et päris kindel ei olnud ma ka

selles infos, mis mul olemas oli.

Kirjeldus

                                                                  Līvāni meie saabudes. 

Igatahes läksime Hallikiga siis kultuurimajja seiklema. Istusid tähtsad tädid toolidel. Seletasin inglise keeles,

et oleme Eesti rühm ja tahaks teada, kuhu minna. Natuke segadust. Proovisin uuesti: "Igaunija."

Aaaa, jaajaa. Anti meile mapp info ja käepaeltega ja vene keeles seletati, et minge nüüd kooli.

Läksime koolimajja, leidsime võtmetädi. Korra küsisin inglise keeles, pigem ei läinud hästi.

Näitasin ümbriku peale - "Tartu folkloras klubs Maatasa, Igaunija". Saime võtme ja klassi kätte.

Jagasime klassi ühe Läti rühmaga, kes oli juba pool klassi suht hõivanud. Hõivasime siis ülejäänud kohad

ja seadsime end sisse. Siis ilmus üks Läti rahvariides kutt ja teatas, et on aeg lõunaks. Ütlesin Tuulele, et

ma ei tea, kes see on või mis ta nimi on, aga üks rahvariides tüüp ütles, et võib sööma minna. Tuule ütles,

et "see on jumalast cool vend, tõmbas enne *viuh* telefoni saapasäärest välja."

Lõunaks oli plaanitud tund aega ja siis veel tund aega pausi enne konverentsi, seega leppisime kokku, et

sööme ära ja teeme proovi. Lõuna oli ülihea, kõhud said täis, alustasime prooviga. Just siis, kui ütlesin, et

"if you can't read, you will be punished", ilmus rahvariides tüüp uksele ja ütles, et rühma esindajad peavad

kohe ära vastuvõtule minema, ülejäänud rühm on vaba. Me lootsime, et me võime oma paar minutit kava

lõpuni teha, aga ei. Läksime Hallikiga rahvariides tüübi järel, teised lubasid ise edasi harjutada. Vastuvõtt

tuli üllatusena, kingitust meil kaasas ei olnud ja ega ma liiga hästi riides ka ei olnud, aga midagi teha ka

polnud. Vahepeal jõudsin rahvariides tüübiga kontakte vahetada, selgus, et ta nimi on Mairis. Vahetasime

igaks juhuks numbreid ka, ta andis oma numbri mulle eesti suunakoodiga, aga muidu oli kõik hästi.

Esindajad paigutati bussi peale. Halliki leidis endale juba uue sõbra. Õigemini sõber leidis tema. Üks väga

aktiivne Leedu tädi tuli kohe juurde ja küsis kust me tuleme ja küsis kontakte ja jutustas hästi kiiresti vene

keeles. Kahjuks Halliki vene keel nii kiire ei olnud ja minu oma ammugi mitte. Selle tulemusena oli tegemist

kõige naljakama vestlusega, mida ma kunagi kuulnud olen. Tädi räägib mega kiiresti vene keeles mingi

lause ära, mispeale Halliki vastab tasa ja targu, üritades vene keeles sõnu leida, aga reaalsuses oli umbes

50:50 inglise keelega pooleks, nii umbes üle ühe sõna. Sellest vist ei olnud ka abi, et mina kõrval kõht

kõveras naersin. Ma enam ei mäleta kõiki neid lauseid, aga nt üks mu lemmik hetk oli see, kui tädi seletas

soravalt, et temal on tartus sõbranna, kes töötab giidina ja ta oskab eesti keelt ja Leedu keelt ja me võime

Tartus kokku saada ja saamegi omavahel rääkida. Halliki vastas: "guugl transleit".

Halliki uus sõbranna, kahjuks sõprus ei kestnud kaua.

Igatahes feissbuuki sõbrakutsed said saadetud ja profiilid vaadatud. Meie taga istus üks vahva onu, tal oli
meile väga sarnane kostüüm - kasetohust mask, kasukas pahupidi, takust juuksed ja kellad vöö küljes.
Tema oli aga sammu kaugemale läinud ja kasukas oli selja peal kinni nööbitud ja maski nägu oli ka kuklas.

Jõudsime kuhugi kohale, läksime sisse - ja olime järsku klaasivabrikus. Otse meie silme all tegid mehed
paljakäsi lahtisel tulel suure klaasvaasi valmis. Oli muljetavaldav küll. Keegi tähtis tädi kommenteeris ka
kõike, aga kahjuks ainult läti keeles.

Kui vaas sai valmis, ilmus Mairis jälle välja ja ütles, et meil on nüüd kümme minutit vaba aega ringi vaadata.

Selgus, et sealsamas oli ka rahvusliku käsitöö näitus, kus nt oli Läti kõige pikem rahvariidevöö - selle tegemiseks

võeti 100 meetrit lõnga, tulemuseks oli umbes 95 meetrit vööd. Mairis seletas veel, et klaasivabrik on siin

toimetanud juba 19. sajandist saadik ja on päris suur, kolmandik linna inimestest töötab siin. Vanasti oli siin ka

kullatööstus ja alkoholitehas ja algselt tegi klaasivabrik alkoholitehasele pudeleid.

95 meetrit Latgale vööd. Halliki foto

Näitusel olid väljas selle vabriku esemed algusest tänapäevani. Päris palju äratundmist oli nt mingite

kaheksakümnendate nõuka-aegsete nõudega, mida on meil ka igal pool.

Saime lõpuks Annaga tervitada ja esimest korda päriselt näha. Ja selgus, et seesama Anna, kes mulle alati

kahe minuti jooksul messengeris vastab, hakkas hoopis saksa keeles vabandama, et ta keelt ei oska ja

kutsus Mairise kõrvale tõlkima. Selgus, et kogu meie aastatepikkune vestlus oli toimunud läbi google tõlke. :D

Ühesõnaga Halliki guugl transleit on täiesti teemas.

Siis oli aeg vastuvõtuks. Peeti palju ilusaid kõnesid ja kõik osalejad said kingikotid ja klaasivabrikus tehtud kitse

(festivali sümbol). Väga ilus laud oli kaetud ja kohvi pakuti ka ja korraldajad kutsusid lahkelt lauda. Mina

rõõmustasin pika päeva esimese kohvitassi üle väga ja võtsin laualt ühe armsa koduse välimusega vahvlikese

ka näppu. Aga siis hakati hoopis jälle kõnesid pidama. Mairis tõlkis, väga ilusad olid. Ja iga natukese aja tagant

hakkasid lampi kõik ruumisviibijad laulma ja klaase kokku lööma - kokku kestis see tubli 20 minutit, ja mina

seisin seal terve aeg oma kohvi ja vahvlikesega. Päris piinlik oli.

Ausõna katsun edaspidi mitte kohe kohvi juurde joosta.

                                                              Kõik hakkasid laulma.

Siis tutvusime selle onuga, kes bussis meie juures istus. Tutvus algas sellest, et onu tegi laual olevatest

lippudest pilti ja Halliki vabandas, et tema taldrik jäi sinna peale. Onu ütles, et pole viga, ei jäänud peale.

Ja siis me rääkisime kogu ülejäänud aja ja tohutult huvitav oli! Nt ta küsis, kas me oleme esimest korda Lätis

festivalil. Ütlesime, et sellel festivalil küll, aga Lätis oleme varem ka käinud, nt Baltical. Tema ütles, et tema

käis Baltical 1988. aastal, kui ta oli 11-aastane ja nägi seal esimest korda Läti lippu. Et tal on see nii eredalt

meeles, sest oli ju veel nõukogude aeg, aga siis tuli keegi välja puna-valge lipuga ja isa seletas, et näe vaata,

see on meie päris lipp!

Siis me rääkisime veel mardikommetest ja maskidest. Onu uuris väga suure uudishimuga, kuidas meil seal

Eestis asjad käivad ja kui palju meid siin festivalil on ja et ta väga ootab meie esinemist, sest ta teab, et Eestis

on need traditsioonid rohkem alles kui Lätis. Ausalt öeldes see oli väga huvitav märkus, sest meile tundus just

vastupidi. Arvestades seda, et neil on terve eraldi maskide festival, mis toimub juba kahekümnendat aastat

(iga aasta erinevas linnas), ja kuidas meie pidime suurt kodutööd tegema, et oskaks seal midagi esitada.

Aga ma saan aru, et neid üllatab see, et meil ikkagi käiakse veel marti jooksmas, onu seletas, et neil on mardi

ja kadri traditsioonid üsna välja surnud.

Nemad rajasid siin meestega oma rühma kuskil neli aastat tagasi ja võtsid missiooniks neid kombeid

taaselustada, aga et üsna vaevaliselt läheb, inimesed väga ei taha sisse lasta. Kui nad käivad marti jooksmas,

siis väga tavaline on, et inimesed ei lase sisse või teevad näo, et neid ei ole või peidavad ära. Tihti juhtub nii,

et inimesed on olemas, aga neid nähes põgenevad ära. Aegajalt siiski juhtub ka seda, et lubatakse sisse ja

vaadatakse huviga ja öeldakse, et jaajaa, vanaema midagi rääkis jah.

Alguses nad ei saanud aru, miks siis inimesed neid vastu võtta ei taha. Seega nad püüdsid mõned põgenejad

kinni ja küsisid, miks nad põgenevad. Ja selgus väga huvitav põhjus. Lätis nimelt on väga moes Halloweeni

joosta. Aga kui pererahvas kommi ei jaga, siis tihti karistusena kasutavad jooksjad tugevat liimi ja liimivad

pererahval ukse niimoodi kinni, et seda ei saa enam lukku keerata. Mõnikord tehakse päris korralikult kahju ja

inimesed kardavad, et mardid teevad sama. Leedus seda probleemi ei olevat, sest seal on oma mingi hingede

püha samal ajal, mida väga tugevalt tähistatakse ja halloween ei ole teemas. Aga Lätis nad siis seletavad

inimestele, et ei, nad ei tee neile liiga, vaid vastupidi toovad õnne ja õnnistavad, ja siis inimesed jäävad kuulama

ja vaatama ja leiavad, et tegelikult on tõesti tore. Igatahes nad väga tegelevad selle teemaga, käivad avalikult

sanditamas, mõnikord keset tänavat, mõnikord lihtsalt seiskavad kogu liikluse. Mõnikord on toredaid kogemusi

ka. Nt ükskord püüdsid ühe tädi kinni, kes oli just toidupoest tulnud, suured poekotid kaasas. Laulsid ja tantsisid

talle ja õnnistasid ta valge BMW ära. Tädi oli neid nähes nii üliõnnelik, et andis kõik oma poekotid lihtsalt neile

ära, suure pudeli viina veel pealekauba ja läks koju tühjade kätega, aga ise heas tujus.