Maatasa reisi kolmas päev algas mõnusa hommikusöögiga. Sööma minnes jagunes meie grupp kaheks. Marko teadis teed hommikusöögikohta ning mõned julged, mina kaasaarvatud, järgnesime talle. Jõudsime neljakesi enne suurt järjekorda oma toidud võtta. Seekord olid kavas vorst, juust ja TOMAT! Jah, kõigile oli ette nähtud ka miskit värsket. Teine osa inimesi jõudis ümber maja väikese viivitusega, aga õnnelikult sööma.
"Natuke asisem tüüp on täna hommikusöögiks." Priidu foto
Tomat!! Helini snäpp
Peale seda otsustasime läbi teha mõned kriitilised tantsud gala kavast, mida kavatsesime õhtul esitada. Proov läks vabas õhus edukalt. Vabas õhus, sest Slovakkia entusiastlikud rahvatantsijad olid hõivanud meie maja proovisaali. Õues oli üpris palav juba hommikul. Päev tõotas tulla veel soojem.
"Carol ja Tuule lendavad ära." Halliki foto
Nüüd ühest naljakast juhtumist peale proovi. Olime oma toas ja sättisime rahvariideid korda, kui Sille vannitoa ukse avas. Ta ehmus kohutavalt. Aga oli ka põhjust- meie vannitoas seisis Robert ja sõi sööklast pihta pandud noaga oma mangot... Kuidas ta märkamatult meie tuppa sattus, seda me ei saanudki teada. Robert ikka osksb ghost'ida.
Enne bussi tuli veel Gergő (üks giididest) meiega hüvasti jätma. Laulsime talle ja ta sai meilt natuke meeneid. Ta kallistas meid kõiki südamlikult ükshaaval. Väga numps!
Veel veidi enne väljasõitu juhtus ka Markol üks kummaline lugu. Ta oli kaotanud oma rahvariided, hakkas tekkima väike paanika. Aga natukese aja pärast leidis ta need kapist. Vähemalt reageeris ta kiiresti. Ma arvan, et Kent'i kaardimäng on talle hästi mõjunud.
Igatahes, otsustasime varem koguneda ning seekord ei hilinenud bussile, et linna minna. Võib-olla näitas see meie giidile Sándorile, et saame kellaaegadega hakkama küll ning ta oli võrreldes eelneva päevaga meiega suheldes väga chill.
Meie bussireiside vältel olen siinses piirkonnas näinud palju päevalillepõlde. Huvitav on see, et päeval ajavad lilled pea püsti ja püüavad päikest, aga õhtuti on nad norus, kuna õhtupoolikud on jahedamad.
Oma kodinad viisime Nadasdy lossi, ise suundusime lõunale.
Kui olime tüüpilise supp-praad lõunasöögi lõpetanud, jagunes Maatasa mitmeks grupikeseks, meil oli Sárváris kolm ja pool tundi vaba aega. Giidid võtsid meid sappa ning tutvustasid meile linna. Halliki ja co istus vanas heas Neo restoranis. See on armas resto Sárvári keskplatsil, mille meie oleme viimaste päevade jooksul kodustanud.
Halliki foto Priidu fotost.
Priidu foto
Kelneri foto Priidu telefoniga
Linnatuuril põikasime mõnest poest läbi. Näiteks Marko ostis endale Smile pannkooke, mis ta kohe naeratama panid. Osad meist leidsid endale meeneteks magneteid, kruuse ja postkaarte. Leidsime ka käsitööjäätise putka, millest Helin kuulnud oli. Sándor viis meid Spar-i. See on üks Ungari poekett. Midagi sarnast meie Rimile.
Tagasi lossis ning algasid Arnoldi kitarriminutid. Mõnusa muusika saatel sai tehtud patse ja niisama jalgu puhatud. Saatuse tahtel olen Maatasas sattunud punujaks ning ka Caroli keeruline pärg-pats sai enam-vähem tehtud. Just in time.
Caroli pärg-pats. Halliki foto
Meile tuli vastu väike buss, mis viis meid uude esinemiskohta.
Majarahvas Vasváris võttis meid soojalt vastu. Meie võõrustaja rääkis lausa paar lauset eesti keelt, tuli välja, et ta on päris arvestatava aja Tartus elanud. Täiesti arusaadavas keeles ütles ta näiteks: "Tartu, heade mõtete linn."
Meie ja Indoneesia rühma plakat. Helini snäpp
Lavaproov, indoneeslaste vihmavarjud juba valmis. Priidu foto
Esinemiskoht. Priidu foto
Enne meid tegid oma etteaste meie sõbrad indoneeslased.
Meie 40-minutine kava tuli tegelikult sujuvalt välja. Üldmulje oli väga ilus ja rahvale tohutult meeldis.
Saime kingiks moosi. Halliki foto
Peale esinemist taheti meiega pilti teha ning pärast seda ootas meid rikkalik õhtusöök. Sille mainis, et see on parim tasuta söök Ungaris, mida ta saanud on. Carol arvas, et selline vastuvõtt võib jääda reisi jooksul tema lemmikuks. Õhtusöögiks oli (väga maitsev) kana kanaga, olime majarahvale kohutavalt tänulikud ja laulsime neile tänutäheks.
Parim õhtusöök. Halliki foto
Umbes üheksa ajal võttis meid peale buss ning tagasitee möödus lauldes.
Halliki kommentaar: Teekond Vasvári linnakesse oli kaunis - nägime rohkem mägesid, sest linn asus väga lähedal Austria piirile. Esimesse Austria piirilinna olnuks Vasvárist vaid 45 minutit sõitu. Esimesest hetkest, kui bussist maha astusime oli tunda väga sooja vastuvõttu ja tugevat kohaliku kogukonna toimetamist ja kokkuhoidmist. Kõigile pakuti värskeid küpsetisi, mida valmistati kohe koha peal. Inimesed olid sealjuures ise väga toredad ja lõbusad, oli tunda, kuidas nad naudivad võõrustamist ja kuivõrd hoitakse omavahel kokku. Tundsime end staaridena - riietusruumid poistel-tüdrukutel eraldi, suupistekandikud, veepudelid. Lisaks kaunis maja ja väga ilus kontserdisaal.
Ka taigen segati rahulikult kõigi silme ees kokku! Halliki foto
Meie 40 minutiline kontsert koos seelikute vahetamisega kulges väga hästi, otseseid apsakaid ei olnud, vaid Madli seeliku vöötamine võttis rohkem aega, mistõttu Helin soleeris Tammekes laulus üksinda. Esinesime peale Indoneesia gruppi, kes andis ilusa kontserdi ja tundus päris raske peale lõunamaa rütme peale minna, kuid ka Maatasa esinemise lõpetas ülisoe aplaus, mis ei tahtnud lõppeda. Publik nõudis ilmselgelt lisalugu, kuid mul ei tulnud ühtegi mõtet pähe, mis see võiks olla, seega Maatasa omad kummardusid vist oma viis korda järjest ja tänasid publikut. :) Tunne oli peale kontserti väga ülev - väga palju tehti Maatasaga koos ka pilte ja ees oli ootamas kaunilt kaetud laud koos suurejoonelise õhtusöögiga. See oli kogukond, mis liigutas sügavalt oma ühtehoidmises ja tehatahtmises, oma tuliste küpsetiste ja koduste moosipurkidega, millest kaks ka meile kingiti. See õhtu oli festivali kõige tugevam ja vahetum kokkupuude ungarastega, nende külalislahkuse ja rahvusliku köögiga. Väga kahju, et meil ei olnud kaasas plaati, kuid see-eest laulsime südamest tänulaulu armsaks saanud inimestele.
Tänutunne oli suur! Aitäh, Vasvári rahvas! Halliki foto
Siit jätkab Tuule.
Tagasi kodus tuli info, et on
aeg tsehhidega tantsuklubi pidada. Kui jõudsime saali kohale oma pillidega ning
tantsuks valmis, nägime, et tsehhid istusid ringis, jõid rapsiõlianumate
laadsetest pudelitest veini ja vaid rääkisid. Vastuvõtt oli ka huvitav, üks neiu käis kõik
ükshaaval läbi, suudeldes ja veini pakkudes. Pärast seda naases ta tagasi ringi
istuma.
Tšehhi ring. Helini snäpp
Seda nähes olime kergelt segaduses, et kas olime peost valesti aru saanud. Aga Halliki toetusega alustasime tantsulugu ja nad tasapisi liitusid meiega. Nad näitasid paar tantsu ise ka, aga pealmiselt soovisid et me ise õpetaks neile.
Tšehhi pidu. Helini videod
Pidu eriti kaua ei kestnud, ja päris palju kulus ka sellele et
üks neiu väga intensiivselt veini pakkus kõigile, kaasaarvatud meile Tulustele.
Kui mainisin, et olen siiski alakas ja ei saa juua ning mu ema on kohe siin
kõrval, tõmbas ta selja Halliki poole ja naljaga rääkis inglise keeles mulle et
„Su ema ei näe midagi, proovi proovi!“.
Kui teistel said veinid maitstud, tantsud
tantsitud, tundus ka, et neile meeldis oma varajasem ringis istumine rohkem, ning läksime särke triikima ja magama.
Kõigepealt tuleb teil teada, et meil on väga nõudlik giid Sándor. Gergő on ka, aga tema on chill.
Sándor oli eile väga elevil, sest ta ostis kõigile palinkat, seda kohalikku napsu. Kõik tema laused lõppesid sellega, et "õhtul saab palinkat". Eile nagu peoks ei läinud ja ma hoiatasin, et ega me väga peorühm ei ole ka, aga ta ei ole tänagi sugugi lootust kaotanud.
Gergő teeb pidevalt sarkastilisi nalju festivali korralduse kohta, kui mingi error on ja Ungari kohta üleüldse. Kui ma ütlesin, et eestlased on ikkagi tuntud laulurahvas, siis ta ütles, et ungarlased on tuntud selle poolest, et nad tähistavad nuttes ja joovad palju. Aga ta on suur muusikahuviline ja lubas mulle ungari alternatiivrokki tutvustada ja ütles, et oskab kitarri peal biitlite lugusid mängida ja me võime koos laulda.
Hommikusöök pidi olema TÄPSELT kell kaheksa (kuigi see kestab poole kümneni). Piret ärkas seega loomulikult juba enne seitset ja läks Hallikiga jalutama.
Piret kommenteerib, et suht hilja läksid, pool kaheksa alles umbes. Aga ta ausõna oli varem ärkvel, pool seitse juba. Teised ei saanud ka palju kauem magada, sest akna all alustas tööd muruniiduk. Halliki: "Kuna Kristjan postitas Maatasa gruppi pildi muruniidukist, kellaajast (7.37) ja väga pahurast endast, siis tundus igati paslik postitada Kristjanile vastuseks pilt õnnelikkest ja puhanud inimestest kesk linnulaulu ja hommikupäikest".
Halliki ja Pireti varahommikune jalutuskäik. Foto koostööprojekt.
Muruniiduk. Kristjani foto
MEIE teadsime, et hommikusöök on all korrusel. Seega ma imestasin, kui 7.50 oli Sándor ukse taga ja ütles tungivalt "we should leave NOW". No kaua ma ikka trepist alla kõnnin eks. Olime siis 8 all valmis, kes paljajalu, kes särgiväel, aga siis selgus, et hommikusöök on hoopis teises majas, ilm oli jahe, ja ta oli pahane, et paar inimest olid lausa 2 minutit hiljaks jäänud. Nojah, läksime siis Gergő juhatusel, poolel teel saime Sándoriga uuesti kokku ja läksime teise majja. Mingi hetk Gergő ütles mulle, et tegelikult oleks saanud väga palju otsemini minna, aga Sándor nõudis, et me temaga kindlas kohas kokku saaks. Tagasi tulime igatahes otse ja kõvasti rutem.
Hommikusöögiks oli kaks vorstikest, sinep-ketšup-majonees, sai ja tee. Indoneesia tüübid said küll jogurtit ja kurki ja tomatit ja värki, aga meil ei lubatud võtta.
Täisväärtuslik hommikusöök. Priidu foto
Pärast hommikusööki oli aega proovi teha, triikida, meikida ja patse teha. Kõige rohkem väljakutseid pakkus Caroli soeng, jõudu katsusid nii Anzela kui Britt, kuni Madli oli võidukas.
TÄPSELT kell 11 pidime välja sõitma. Priit ja co olid vahepeal taibanud, et me ei peagi tegelikult majale suurt ringi peale tegema, vaid saab ka läbi maja!! Suur võit.
Sõitsime linna, meid viidi lossi. Kl 12 oli ette nähtud lõuna, meie saabusime mingi 11.30 juba. Pärast pikka arutelu otsustasime oma kompsudega söögikohta matkata ja seal oodata. Lõunaks oli kanakoib JA kanafilee ahjukartulite ja salatiga ja supp ka.
Edasi oli kolmeni vaba aeg. Sándor soovitas juba eile tungivalt muuseumi külastada, aga et seal läheb ikka 2-3 tundi ära. Eile me seda ette ei võtnud, aga ütlesime, et millalgi kindlasti võiks. Tema ütles, et pärast lõunat siis läheme muuseumisse. Meie uurisime, kas kunagi oleks palun võimalik kohvi ka saada, sest hommikuti seda ei pakuta. Gergő, kes on ise väga suur kohvisõber, ütles, et saame, pärast lõunat. Okei, aga meil on palju asju, need oleks ju vaja ära viia. Tekkis pikk arutelu ja olukord kippus kuidagi väga keeruliseks. Hakkasin siis otsast peale. Kus see muuseum on? Lossis. Selge, ja kus see kohvik on? Lossis. Okei, ja kus asjade koht on? Lossis. No milles siis probleem on, lähme äkki lossi? :D
Lossis sai tõepoolest kohvi, jäätist sai ka. Millalgi tuli Gergő ja ütles, et ta peab nüüd minema ja ta ei tea, kas ta saabki enam tagasi tulla, et kui rohkem ei kohtu, siis igal juhul oli tore. Ma olin ausalt öeldes nii segaduses, et ei osanud midagi öelda, pärast tulused pahandasid, et kuidas ma lasin tal ära minna nii, et me ei laulnud?! Ma kirjutasin talle hiljem ja tänasin ka ja leppisime kokku, et millalgi nädala jooksul ikka vast trehvame, meil on vaja talle kingitus anda. Tema saatis seni kuulamiseks kohalikku muusikat, mulle väga meeldib, panen lingid siia ka.
Kohvid joodud, ütlesime Sándorile, et me oleme nüüd muuseumiks valmis. Tema vaatas kella, et aga enam ei jõua ju, seal läheb ikka 2-3 tundi ära. Vaatasime ka kella, poolteist tundi oli umbes aega ja see loss ei tundunud väga suur, et no läheme ikka. Lõpuks ta nõustus meid sinna viima.
Läksime siis sisse. Hästi palju pilte oli seinte peal, aga eriti aru ei saanud midagi, ja me ei saanud aru, kas meil on giid või me käime vabalt ringi. Küsisin. Ütles, et ei me võime vabalt ringi käia. Aga me peame giidi järgima. ?? Keegi ütles, et iga kord kui tema käest midagi küsida, on vastust kuuldes poole vähem infot kui enne oli. No kõndisime siis edasi, aga giidi ei kuskil. Palusime, et tema räägiks. Ta ütles, et seal on relvad ja pildid. Jasmini guugeldamine selgitas, et tegemist oli hussarite ehk ratsaväelaste (?) näitusega.
Palju segadust. Priidu foto
Ja palju pilte. Priidu foto
Palju hobuseid. Piidu foto
Husaarist hurmur. Sanderi foto
Millalgi jõudsime muuseumi sellesse osasse, mis rääkis Sárvári linnast ja lossist, siis võttis Sándor ka sõna. Nt olid seal maalid lossiomanikest. Üks tädi oli nt veidi ebapopulaarne valitseja ja siis levitati kuulujutte, et ta on nõid ja joob neitside verd, pmst Ungari Dracula, ja mõistetigi see valitsejanna hukka ja tapeti ära. Aga Sándor rõhutas korduvalt, et ta ei olnud päriselt nõid ja see ei olnud tegelikult tõsi, päriselt.
Siis oli huvitav veel üks suur kirjutuslaud. Ütles, et see on maailma esimene ikea laud, et see käib juppideks. Nimelt teema siis selles, et Sárvári loss on ehitatud soo peale. Iseenesest kasulik, vaenlased ei saanud tulla, aga samas oli palju sääski. Ja nö ikea laud oli vajalik seetõttu, et suviti oli sääski lausa nii palju, et siin reaalselt ei saanud elada, inimesed päriselt surid ära. Seega suveks mindi kuhugi mujale elama, aga kuna mööbel taheti kaasa võtta, leiutati viis, kuidas seda mugavalt teha.
Sándor näitab esimest IKEA lauda (vasakul). Priidu foto
Pildistavad laemaalingut. Halliki foto
Pildistatav. Priidu foto
Portselankujud. Sanderi foto
Siis tuli suur torn, ta hoiatas, et seal on lausa 66 astet ja teatas, et ta ise ei tule, sest ta suvel töötas siin ja käis iga päev mitu korda. Torni võib kommenteerida see, kes sinna jõudis, mina leidsin poole tee peal kott-toolid ja vajusin sinna.
Ma ei tea, meie igatahes läbisime selle 2-3 tunnise muuseumi tunni ajaga. Edasi tegime lavaproovi, ka seal vahetus info keskmiselt kord minutis - pole kindel, kas me saame kohe teha, seejärel öeldi, et me oleme hoopis esimesed ja peame KOHE alustama, siis selgus, et me oleme ka ainsad ja võime ükskõik, kui kaua teha, aga siis ei võinud üldse midagi teha, sest lava sätiti, jne jne, aga tehtud see proov sai, tõsi küll, ilma helita.
Lavaproov, lava pole veel tühjaks tehtud. Halliki foto
Halliki foto (Priidu kaamera)
Pärast proovi tutvustati meile ka meie uut giidi. Noor tüdruk nimega Panna ja hiljem selgus, et ta on Sillega samal päeval JA aastal sündinud. Koos näidati meile ette meie lavatagune ruum. Väga vahva. Kus me siis riideid vahetame, lossis või siin? Siin. Läheme praegu lossi ja toome asjad siia ja enne esinemist siin riidesse ja pärast esinemist saab siin tagasi vahetada. Etteruttavalt võin öelda, et nii see ei läinud. Enne kontserti öeldi, et me peame võtma asjad ja viima lossi ja seal vahetama. Niisiis sai lihtsalt niisama läbi linna riideid edasi-tagasi tassida.
Mina ja Sander Lillo käisime vahepeal veel linnapea vastuvõtul. Meie Panna ja teised giidid pandi eraldi nurka istuma ja rühmade esindajad laua taha veini jooma. Peeti paar kõnet, löödi klaasid kokku ja kõik andsid omavahel linnapeale kingid üle. Linnapea uuris meie plaati päris pikalt ja ütles siis Köszönöm, thank you, spassiba. Tegelikult oli hästi muhe onu, ise ka 39 aastat tantsinud.
Vastuvõtul käidud. Panna foto
Edasi valmistusime avakontserdiks. Öeldi, et esineme kuskil neljanda-viiendana, pärast Slovakkiat. Maatasa oli ilusti lava kõrval tänaval valmis, giidi valvsa pilgu all. Lavaproovis öeldi, et on väga tähtis, et me läheksime paremalt peale. Nüüd tuli aga Sándor ja teatas, et läheme vasakult peale ja paremalt maha. Otsisin siis kõik üles ja andsin info edasi. Sándor naases. Muusikud lähevad ümber lava ja paremalt peale, tantsijad ikkagi vasakult, Slovakkia tegi mingeid muudatusi. Okei, muusikutele info edastatud. Aga ei, Sándor tuli veelkord: "unustage kõik, mida ma ütlesin - vasakult peale, paremalt maha". Minu arust neid muudatusi oli veel.
Slovakid valmistuvad, meie ootame, Sándor hoiab pilku peal. Priidu foto
Maatasa nägi väga ilus välja. Tüdrukutel kõigil soengud tehtud ja uued pärjad peas, kuigi Sillel tuli juba üks litter ära.
Poistega oli lugu huvitavam, Arnoldile oli sattunud väga huvitav pastlapaar - mõlemad vasaku jala omad, üks nr 45 ja teine 43. Kui eras pastlaid proovisime, proovis ainult ühte, vaatas, et sobib küll ja nüüd nii oligi.
Arnoldi pastlad. Helini foto
Poisid olid vestides, valged varrukad ilusad ja triigitud - ja siis oli Robert, kelle särk nägi välja nagu see oleks just seljakotist väljunud. Küsisin, mis ta põhjendus on, ütles, et ta lihtsalt unustas ära. "Mõtlesin veel, et misasja see Kermo triigib." Määrasime Robertile kasvatajad - Piret küsib kogu aeg üle, kas särk triigitud ja Sander Lillo vaatab etteheitva pilguga. Praeguseks on teada, et see korraldus töötab, aga teatud mööndustega - Roberti särk sai järgmiseks päevaks triigitud, aga Piret triikis ise ära. Okei, kui õiglane olla, tuleks vist mainida, et mõlema kinnitusel Robert alguses tahtis ise triikida.
Roberti varrukad. Helini video
Saime teiste esinemisi ka vaadata. Minu isiklikud lemmikud olid sakslased, kelle tutvustus rääkis, et kuigi sakslased on tuntud aeglaste tantsude ja rahuliku polka poolest, tõestab nende lõuna-saksa noorterühm, et sakslased suudavad ka kiiresti tantsida. Nende tantsud olid kõige rahulikumad, mida ma kunagi näinud olen.
Sakslased tantsisid Raabikut. Helini video
Sakslaste plaksutants on nakkav. Helini video
Indoneesia oli juba vastuvõtul väga populaarne, fotograaf oli kaameraga proua näost 5 cm kaugusel. Nende esinemine tõenäoliselt populaarsust juurde ei toonud, sest nad läksid mõnuga üle aja, 15 minuti asemel tegid pmst topelt. Kahjuks ei saa ka tõdeda, et kava oleks väga põnev olnud, makilt tuli hea tümakas, vahepeal üks onu mängis fonole veel akordionit peale, vahepeal pani suled selga ja tantsis kaasa. Tantsuliigutused ja muusika meenutasid kokku zumba-tundi. Pikka zumba-tundi. Korraldajatele ei meeldi ka see, et nad pidevalt hilinevad. Gergő rääkis, et juba lennujaamas oli probleeme. Rühmale öeldi, et nad peavad 10 min bussini kõndima, need nõustusid, aga siis poole tee peal otsustasid, et nüüd aitab ja läksid hoopis kohvi jooma.
Indoneesia žumba. Helini video
Slovakkia oli väga proff rühm, nad harjutavad ka meeletult, hommikust õhtuni ja öösel ka. Oli näha, et kavas oli ka kostüümivahetus, lava taga oli igaühel laotatud maha riidekotike, alusseelik, seelik, põll, rätt jne, kõik õiges järjekorras. Meie muusikud pidid Slovakkia ajal lavale sättima. Saime juhtmed külge ja siis pidime justkui laval ootama, aga slovakid trampisid ja hüppasid nii kõvasti, et lava kõikus tohutult ja otsustasime evakueeruda.
Maatasa esinemine läks hästi. Minule tundus, et rahvas nautis, ja kui võrrelda teiste rühmadega, oli meil väga hoogne ja elus ja päris esitus ja väga mitmekülgne kava, mis eristus. Kõik sujus ilusti, ainult poiste pulkade tants üllatas sellega, et võitjat ei olnud. Meil ei ole just eriti võistlushimulised poisid ja tavaliselt "kukuvad" üsna ruttu välja ja siis Sander Lillo jääb sinna üksi hüppama, aga eile lõid teised tema pulgad ka sassi ja polnudki poistel võitjat. Ma arvan, et võib siis muusikud võitjaks lugeda, sest me pidasime kõige kauem vastu (loe: mängisime kõige kauem, sest muusikat jäi lihtsalt üle).
Kuulasime siis sõna ja viisime asjad lossi ja vahetasime seal riided ja suundusime õhtusöögile, mis oli midagi rahvuslikku. Väiksed klimbikesed ja guljašilaadne toode, mulle väga meeldis. Edasi oli vaba aeg linna peal olla. Minu aeg möödus Jasminiga, ostsime jäätist ja lootsime väljakul veel esinejaid näha, aga kahjuks oli kontsert läbi. Lavale sättis aga mingi bänd, mis tundus huvitav, jäime neid ootama, kahjuks nad tulid lõpuks lavale täpselt siis, kui meie pidime juba lahkuma. Mingi seltskond läks kohvikusse istuma ja Halliki ostis toidupoest 20 puulusikat. Halliki: "Kuna hommikusöök oli kaks päeva natuke kuivavõitu ja igatsesin jogurtit vms, kuid poest polnud võimalik osta ühekordseid lusikaid, millega jogurtit manustada, seega tundus vahva mõte osta terve pakk puulusikaid, sest küllap oli kõigil sama mure ja meid oli ju täpselt 20! Kuulutasin kõigile, et minult on võimalik puulusikaid saada, kuid millegi pärast oli reageerimine nõrk, võib öelda olematu. Kõik 20 puulusikat jõudsid ilusasti koju!"
20 puulusikat!! Halliki foto
Vahepeal helistas mulle Sándor, neli korda. Meile oli juba varem öeldud, et me peame 21.50 võtma lossist asjad, et 22 bussiga väljuda. Nüüd ta helistas ja ütles täpselt sama asja, aga kurjemalt - buss väljub täpselt 22 ja kes pole kohal, jääb maha. Hakkasin sõnumit maatasalistele edastama, aga nemad noogutasid ja ütlesid et jajah, teame teame. Vaatasin meie chatti ja Tuule oli sinna ka sama info kirjutanud.
Ühesõnaga kõik meetmed olid kasutusel, et me ikka ei hilineks. Aga ei hilinenudki, kõik olid õigel ajal lossis, võtsid asjad ja hakkasid astuma. Halliki vaatas veel ruumi üle ja ütles siis, et ma küsiks, mis giidil on, et näeb väga šokeeritud välja. Küsisin, ütles, et me peame kõik asjad ära viima. Kõik?! Meie teadsime, et ainult need, mis vaja triikida jne. Giid seletas mulle väga intensiivselt, et te peate ju triikima!! Ma seletasin vastu, et me ei triigi seelikuid ja pulkasid ja lähme nüüd ära. 21.54 olime bussi jaoks valmis. Keegi ei jäänud maha.
Bussisõit möödus lauldes, laulsime ilusal suveõhtul, ojalaulu, spordimeeste laulu, kui sain laanest lagedale ja jõudsime just viinajoomise lauluni "Isa mul hakkas surema" ja kaifisime täiega, aga siis andis giid käsu lõpetada. Mulle tundus, et tagapingis lauldi ikka vaikselt laul lõpuni. Halliki: "Laulutuju oli tingitud eelkõige bussisõidust, sest sel bussil olid amortid nullis ja kogu kojusõit oli nagu ameerika mäed: hüppasime kogu kambaga istmetel üles-alla ja paremale-vasemale. Mõistlik tundus laulda."
Bussisõit
Võiks arvata, et sellega päev lõppes, aga kõige keerulisem ülesanne oli veel ees - majja sisse saada. Läksime Priidu avastatud lühemat teed pidi - ja avastasime, et saal, kus eile veel koosolekut pidasime, oli lukus. Nägime läbi klaasi, kuidas inimestel oli pidu, aga meie pidime õue tagasi minema. Läksime ümber maja oma põhiukse juurde. Lukus. Sándor helistas kuhugi, saabus onu. Viis meid mingist kõrvaluksest sisse - ja välja tagasi. Ootasime edasi. Millalgi siiski uksed avanesid ja saime tuppa.
Päeval oli juttu, et selle asemel, et niisama giidiga palinkat juua, võiks mõne teise rühma ka kutsuda ja koos tantsuklubi teha vms. Sándor oli kokku rääkinud Makedoonia rühmaga. Jäime siis ootama, mis saab. Tuli teade, et pidu jääb ära, sest meie sõbrad juba magavad. Keegi ei kurvastanud, pigem oli hea meel magama minna. Giid jäi jälle palinkast ilma. Äkki homme.
Niisiis, oleme taas reisil. Seekord alustasime reisi koguni
Tartu lennujaamast. Kuna reis lennuk väljus 5.30 ja kohal tuli olla vähemasti
4.30 ja kuna Maatasa rahvas valdavalt hiilgab mõtteviisiga "aega on", siis jooksis
nii mõnelgi öö ja hommik kokku ja uneaeg jäi üürikeseks. Mina panin näiteks
kella helisema kl 2-ks ja sain magada 1.5 tundi. Meie Ungari chatis käis aga
vilgas elutegevus, inimesed pakkisid veel asju ja oi kui palju oli korraga vaja
saada kätte asju Erast, kuhu mitte kellelgi samas enam asja ei olnud. Õnneks oli
Kristjan öövalves ja sai appi tulla. Lennujaama jõudsime Helini ja Tuulega üsna viimastena. Kõige
esimesena oli kohal Sander S, kes oli samas üks neist, kes ei maganud öösel
üldse, kuigi kohver oli gallupi järgi juba ammu pakitud.
Meid olid lennujaamas ära saatmas Mari ja Iiri (Jasmini ema),
kes oli meile küpsetanud ka väga maitsva koogi. Aitäh! Meie lennuk, mida Kristjan
hellitavalt kihulaseks kutsus, oli tõesti väikseke, kuid toreda nimega Oh-ATK. Kermo
igal juhul hoiatas, et pikemad pead langetaksid, et oht on ära pea lüüa. Leidsime
Priiduga, et sealt see lennuki nimigi, et"oh" tuleb öelda ohates, kui lennuki peale astud
ja „atk“ tuleb öelda võidurõõmsalt, kui maha astud.
Priidu foto
Oh, atk! Helini foto
Lend varahommikusest Tartumaa
metsadest – põldudest – kodudest, oli väga ilus. Hommikune tõusev päike,
tumerohelised metsad, helekollased viljapõllusiilud ja veekogud, mis mõjusid
tõesti kui veesilmad. Väga-väga kiiresti olime aga juba mere ääres lendamas
Helsingisse. Silma jäi, et Soomes oli
kõvasti rohkem metsa võetud ja lageraideid. Päris kurb oli neid lagendikke
vaadata. Helsingi lennujaamas
selgitasin välja, kui palju siis keegi öösel magas. Nulliringi jäid Arnold ja
Sander S ja kõige rohkem magasid Anzela ja Jasmin – Anzela 4 tundi ja Jasmin 5
tundi, kuid Jasmin ütles, et tegelikult magada ei saanud, seega lugesime siinkohal
võitjaks Anzela. Carol, kes eile kirjutas Maatasa grupi gallupis, et uni on
nõrkadele, magas lennujaamas nii kõvasti, et temalt ei olnud võimalik isegi küsida,
mis kell ta ärkas.
Carol kustus telefon käes. Halliki foto
Unine Helin. Jasmini foto
Unine Arnold. Halliki foto
Budapesti lend oli taas ilus, suurtest rünkpilvedest läbi. Kristjan tegi minu palvel
mälestuseks mulle reisist ka ilusa reisipildi, kus lõppkokkuvõttes oli võimalik nautida aknast
avanevat vaadet ja väga raske tuvastada mind, aga eks ongi asi pildistaja väärtushinnangutes.
Halliki reisipilt. Kristjani foto
Ungari lennukist vaadatuna. Halliki foto
Meid oli lennujaamas vastu võtmas kaks vahvat noormeest, giidid Sándor (nagu meil Sandereid vähe oleks, meil on 3) ja Gergő, kes tutvustasid läbi bussiakna Budapesti ja korraldasid meid sööma McDonald'si kõrvale KFCsse. Tehtud.
Budapest bussiaknast. Priidu foto
Helini snäpp
Bussisõit
koju Vépi läks absoluutses vaikuses, sest kõik magasid. Meie ööbimine
korraldati ca 20 kilomeetrit festivalilinnast Sarvarist eemale ühiselamusse, kus
toad jaotusid valdavalt kolmeks. Kuna olime pikal koridoril, kõik uksed olid ühesugused, oli mõistlik panna ustele sildid. Tekkisid järgmised kogukonnad: Ancama; SanderL-Joonas-Kermo;
Helin-Piret-Britt; Jzmnz-Kunksmoor-Kuperjanov, Arnold-Tiit-Teet; Bob-Storhm-Marku; Ülo-Leida. Head nuputamist, kes on kes!
Kõige rohkem teipi kulus sellel toal. Halliki foto
Majutusstress möödas - kõik sõbrad said ühte -, suundusime Sarvari sööma, kus giidid
lubasid meile ka linna vaatamisväärsusi tutvustada.Õhtusöök manustatud, mis oli päris okei,
suundusimegi Sarvari linnaparki. Meie giidid on noored poisid, Sándor 16 ja Gergő 19. Sándor on
väga hoolas ja täpne ja jälgib kogu aeg, et rühm koos püsiks ja ma tõesti ei
tea, kuidas see võimalik oli, kuid ära kadusime mina, Kristjan, Britt ja Sander S. Ehk siis vastutavad isikud. Meile nimelt tundus millegipärast, et kõik läksid teelolevasse poodi ja jäime
rühma ukse taha ootama. Ootasime tükk aega ja otsustasime, siis ikka ise ka poodi
minna. Siis otsisime tükk aega poes, kust leida käru ja seejärel otsustasime,
et läheme ilma, sest kärud olid tasulised ja meil polnud kohalikku peenraha. Arutasime
ka pikalt, mida osta õhtuks, kui siis jäime ikkagi vaatama, et poes ei ole
ühtegi meie inimest. Helistasime giididele, kes muidu räägivad head inglise
keelt, kuid telefonis ei saanud mõhkugi aru. Kristjan helistas Priidule, et
saatku gpsiga asukoht, kuid see ei toiminud. Noh, seisime siis keset Sarvari,
sest ei julgenud igaks juhuks kusagile rohkem astuda, mis oligi õige tegu, sest Gergő tuli meid otsima ja leidis meid sealt üles. Lastega kokku
saades Kristjan siis noomis neid tublisti, et peaksid siiski meie ligi hoidma,
et edaspidi küll rohkem nii ei tohi ära kaduda. Üldiselt meie puudumist ei
märgatudki vist, sest pargis oli palju lõbusaid atraktsioone ja kõik läks
käiku.
Esimene rühmapilt Sárváris. Priidu foto
Ungarlased ei armasta kastet süüa. Halliki foto
Piret ja Priit. Priidu telefon
Koju tulles toimus väikene õhturing, kus giidid pakkusid välja, et
soovivad meiega pidutseda ja pakkuda oma rahvusnapsu, tegu siis Ungaris tehtud
ploomipuskariga, mis on kindlasti plastikpudeli sees ja mitte originaalpudelis. Nii rääkis Sándor. No aga meie
seltskond oli nii kustunud, et keeldusime viisakalt ja lubasime homme pidu
panna. Meil tekkis küsimus, kas saame homme ka lavaproovi teha ja Sándor tegi
kohe kõne staapi. Kuna edasi toimus vestlus ungari keeles, kasutasime kohe meie
enda tõlgi Reemetsa abi, kes sünkroonselt sisu edastas. Saime teada, et homsest
lavaproovist ei tule midagi välja, et tegelikult tuleks hoopis asjad pakkida ja
tagasi koju sõita. Sándor noogutas telefonis pead ja rääkis tõsisel häälel edasi
ning Reemets edastas, et festivaliga on jah ühelpool. Me saime muidugi naerda
ja Gergő, kes telefoniga ei rääkinud, oli parajalt üllatunud meie naerupahvakute
peale. Helin siis selgitas olukorda ja naeris temagi.
Õhturing. Priidu foto
No ja egäs midagi - magama. Vähemalt arvasime, et lähme
magama. Sakslased tegid all fuajees proovi ja pasun mürtsus ja ega saksa viisid
olid ilusad, miks mitte. Magama jäimegi. Kuid öösel ühe ajal ärkasime ääretult
suure lärmi peale. Keegi karjus lihtsalt räigelt ja kõvasti ja mitteinimlikult. Õues pidas mingi rühm megapidu. Kristjan
tõusis otsutvalt voodist ja edasi kirjutan juba Kristjani dikteerimise järgi:
„Kusagil
maja peal pidu läks ülekäte ja nii lärmakaks, et ei saanud und. Otsisin teed
läbi maja, sinka-vonka läbi trepikodade ja korruste. Avasin ka ühe lukustatud
ukse ja jõudsingi sakslaste juurde. Neil oli suur kast tühja taarat, õlled käes
ja mulle tundus, et osad olid türgi juurtega rahvamuusikud. Ühesõnaga uurisin,
kes on rühmaliider, tundus, et malbe naisterahvas. Ütlesin, mis arvasin. Suured
tursked mehed olid olid seepeale malbed ning vaatasid õllepudelit ja maha, aga
malbe naisterahvas hakkas hoopis kõvasti praalima, et neil on festival käimas.
Mina vastu, et meil ka festival, sama festival mis teil, aga et see karjumine on
ebanormaalne ja palun see jalamaid lõpetada. Ja kui ta hakkas vastu seletama,
siis ütlesin, et lepime kokku, et palunärme vaidle. Ja ei laskunudki tal rohkem rääkida, tänasin mõistva suhtumise
eest ja läksin edasi.
Sattusin teisele korrusele, kus olid alaealised ungarlased,
kel ka läbu ja nad ei saanud aru, mida ma tahan, leidsid ühe tüübi, kes oskas
inglise keelt ja siis kutsusin need ka korrale. See oli aga tupiktee, sealtkaudu
ei saanud oma korrusele, pidin sama teed tagasi tulema ja pidin jälle sakslaste
juurest jälle läbi minema, kus ma noogutasin neile paljutähenduslikult.“
Kuigi
öösel tundus Kristjanile tegutsemine ainuõige, sest kõik võtsidki tagasi ja ta
sai kuulata heinaritsikaid, siis järgmisel päeval enam nii hea tunne ei olnud.
Kristjan: „Pärast tundsin ikka süümekaid, nii et kui täna sakslased esinesid, siis
aplodeerisin hästi kõvasti. Olin kui üksik hullunud fänn publiku hulgas.“
Täna õhtul on veidi teine olukord. Täna puudub Kristjanil
võimalus korda majja lüüa – me oleme ainsana jäänud maja teise tiiba ja uksed
on vahelt lukus :D Aga all toas laulavad ja mängivad pilli Tšehhi noored ja teevad
seda väga kaunilt, kuid võime neid vaid läbi klaasuste vaadada kui soovime,
sest uksed lukus. Aga ei soovi. Meie rühm on kõik magama sättinud juba.
Võisime tšehhide pidu vaadata vaid läbi ukseklaasi...Halliki foto
Kuna mina ja Priit olime põhilised esimese päeva fotode postitajad, siis arusaadavalt tekkis meil võistlus, et kumb on parem ja otsustasime, et võidab see, kelle postitus saab rohkem laike. Olime suht tasavägised, mistõttu tegime konkursi avalikuks - kõik võivad osaleda, et ega me konkurentsi ei karda, proffide asi. Kuid võidupilt - õhtune Sarvar - tuli hoopis hilisõhtul Arnoldilt. Palju õnne!
Õhtune Sárvár. Arnoldi foto
Sárvár. Pilt internetist. Linn ei olnud väga suur, tundus sarnane meie Viljandile.
esmaspäev, 20. august 2018
20. august: Viimane päev Assooridel. Halliki kirjutab
Istun lennujaamas, oleme jätnud hüvasti Pedro ja Saaraga.
Pisarad kippusid silmanurka ja ka Pedro pühkis silmi. Pedroga sai meie rühm
väga headeks sõpradeks. 19-aastane noor ja väga kohusetundlik rühmagiid harjus
lõpuks ka Kristjani huumoriga. Kristjan, kellele aeg-ajalt meeldis Pedrot
proovile panna erinevate probleemidga, mis Eesti rühmal võisid ette tulla,
teatas ka nüüd hommikusöögilauas, et We have a probleem. Pedro oligi taas murelik ja küsis kohe
väga osavõtlikult vastu, kuidas aidata saab. Kristjan vastas, et probleem
selline, et Eesti rühm ei taha lahkuda. Pedro tundis kergendust ja vastas kohe,
et võib kogu rühma ka enda juurde
elama võtta, except You, viitas ta Kristjanile.Naersime kõik koos – punkt läks seekord
Pedrole kirja.
Pedro tänab meie gruppi. Ta on õnnelik, et sattus just Eesti rühma giidiks. Tal olid ka reisi lõpuks kõikide meie rühma liikmete nimed selged!
Meie giidid Pedro ja Sara! Põhiliselt tegeles meiega siiski Pedro! Laulame neile tänulaulu.
Festival on läbi, ees on kodutee. Me kogesime sel festivalil
võrratuid asju, mida vb mitte kunagi elus ei koge, vähemalt mina mitte.
Aga eilsest päevast. Meie päev oli üsna vaba. Kristjan
korraldas viimaseks päevaks meile delfiinide vaatluse, lisaks oli võimalus
proovida ujumist avaookeanis.Kui
tavaliselt oli üle terve suure koolimaja iga päev sigimist-sagimist,
juttu-naeru, siis viimase päeva hommik oli kõvasti vaiksem. Osaliselt olid
rühmad lahkunud, kes kohal olid kasutasid võimalust külastada linna veel või
minna ujuma või valiti ka delfiinide vaatlus. Kartsin väga minna vaatlema, sest
kujutasin ette, et istume väikses paadis ja päike paistab lagipähe. Assooride
päike on aga väga intensiivne. Õnneks oli laevuke ilusja mõnusa katusega ning sõit läks lahti.
Sõitsime päris suurel kiirusel, ümberringi vesi vahutamas, sügavust paadi all
800 meetrit. Uhke tunne olija ilus
vaadata saart ka eemalt mere pealt.
Meie giid. Foto: Sander
Lahkume saarelt. Foto: Sander
Olime vast pool tundi sõitnud, kui laev jäi
järjest vaiksemaks, kuni päris seisma. Ja siis nägimegi delfiine. Oh, see oli
uhke vaadata, kuidas nad ujusid ja helendasid vee all helesinistes
neoonvärvides.Väike lootus oli, et äkki
ka vaalad demonstreerivad oma eluolu, aga vaalad eelistasid mitte end näidata. See-eest delfiinid korraldasid meile väga ilusa etenduse ja oleme neile tänulikud! :)
Delfiinid! Foto: Priit
Sõit läks edasi suure kaljusaare juurde, kus laev läks ankrusse… ja kõigil oli
võimalus katsetada ujumist avaookeanis.Meelis oli kõige kiirem, kes pea ees vette hüppas, riburada teised
järele.Vesi oli sügavsinine ja väga läbipaistev.
Lained õõtsutasid ujujaid, kõik olid õnnelikud ja elevil.. Tundsin, et ma ei
saa jääda sellest kogemusest kõrvale ja libistasin end samuti vette. Vesi oli
väga-väga soolane, kuid ka väga-vägamõnus. Kartsin ka ja hoidsin kahest päästerõngast kinni ja väga lootsin,
et keegi ei kavatse sel hetkel uppuma hakata. Ei kavatsetud ja tasapisi
julgesin ise ka lahti lasta. No see oli elamuslik kogemus. Paadis tagasi,
vaatlesime taas kütkestavat loodust. Küsisin Maatasa omadelt, kuidas neile
meeldib. Priit: „No see on see hetk, kus tunned, et elu on ilus!“
Elu on ilus!
Otsustasime ühiselt pärast laevasõitu, et sealt edasi on päev
vaba. Igaüks kasutab oma päeva nii kuidas meeldib. Mina suundusin randa. Ookean
ja lainete müha on ikka väga mõnus. Vaatlesin Portugali inimesi, kes igapäevaselt
oma aega rannas veedavad. Lapsed, noored, vanad.Rahulikud, rõõmsad, muhedad. Sel päeval oli
ka väheke suuremad lained ja väga mõnus oli olla.Meil oli plaanis Kristjani, Kersti ja
Britiga minna rannaäärsesse restorani õhtustama. Seega üsna pea seadsimegi
sammud restorani poole teele.
Võtsime reisi kokku, olime rõõmsad, et kõik
sujus. Unistasime uutest võimalustest ja Kristjan rääkis juba lõpuks päris
veendunult, et mida Hiinas teisiti teha. Hiinas peaks siis võtma kaasa ka ikka tantsutreeneri või et enne Hiina reisi peaksime Maatasaga eelnevalt maha istuma ja
reeglid paika panema. Et siis Hiina. Unistada ju võib. Minu jaoks olid Assoorid
juba niivõrd ulme reis. Aga nüüd on seal ju käidud.
Kohvikus
Assooridel läheb kiiresti ja järsku pimedaks,
aeg lendab ruttu. Robert, Sille, Marko jalutasid kohviku terassi alt mööda,
neil oli tore. Kell hakkas 12 saame, mõtlesin, et heidan veel viimase pilgu
ookeanile ja pistan jalad vette. Kersti, Britt, Kristjan jäid kohvikusse edasi,
mina liikusin öise ookeani äärde.Murdlaine oli endiselt suur ja veeres vahutades kaldapealsele.Siis näen, et Maatasa seltskond tuleb samuti
– Priit, Mona, Anzela, Sander. Ja Meelis ning Carol läksid koguni ujuma. „Oled
seal ja siis laine tuleb ja võtab jalad alt“ rääkis Carol janäitas ette, kuidas üritas tasakaalu
hoida.Väga mõnus, kiitis Meelis
rahuolevalt. Ja nii me seal siis olimegi ainsana rannas oma Maatasaga. Igal oma suhe ookeaniga. Kurb oli mõelda, et siia enam kunagi tagasi ei tule...Liikusin
kohviku poole tagasi ja vaatasin eemalt, kuidas Priit rannaliival miskit
põnevat leidis, mida põlvitades telefoniga pildistas või filmis. Maatasa on
kihvt, mõtlesin. Kodus selgus, et kui pool Maatasa oli otse ookeani ääres, siis Tulused koos Heliniga leidsid oma koha, kus ookeani poole viimased pilgud visata. "Me lihtsalt seisime müüri peal pea pool tundi ja vaatasime vaikuses", ütles Helin.
Helin, Robert, Sille, Tuule, Marko vaade
Anzela, Sander, Carol, Meelis, Mona, Priidu vaade
Jõudsime koolimajja u 12.30 paiku. Kui tavaliselt kestis
ööpidu tohutu poweriga kella 4-ni, mis tähendas, et mina saingi magada vaid
kõrvatroppidega, siis nüüd oli baaris täielik vaikus. See oli harjumatu ja
kuidagi väga vale – igaöine melu, tümpsuv muusika, tants, naer, hõiked, oli
selle festivali osa. Õnnelikud, naerused inimesed, eksootika ja kuumad suhted. Siki ajas laua taga kohalike portugallastega juttu, Arnold oli õues
leidnudseltskonna, kellega kitarri
mängida. Britt ja Kristjan jäid samuti veel üles ja esimest korda said jutule serblastega, kes elasid kohe meie kõrvalklassiruumis. Selgus, et oli väga tore seltskond ja väga kahju, et saime suhtlema alles festivali viimasel ööl. Kermo ja Trevor olid toas, ka nemad ei olnud linna läinud. Eks
siis asusime tasakesi asju pakkima. Kella 1 paiku (kokkulepitud aeg) jõudsid koju ka
ülejäänud. Pakkisime kohvreid, sättisime magama. Akna taga siristas portugali
rohutirts või kilk, kes seda teab.Panin
kõrvatropid kohvrisse – neid vist sel öösel vaja ei lähe. Ega läinudki.
Kristjan meenutas viimast ööd, kuidas üks paarike asus otse tema akna taga „nahistama“. „Nad olid nii lähedal, et ma oleksin võinud neid puudutada." Ütlesin neile siis, et „ I do sleep here“, hakkasid naerma ja jooksid ära, rääkis Kristjan.Folk Azores. Viimane õhtu linnas, kuidas keegi oma aega veetis...
Siki hängis festigali giidi Ritaga. Foto: Halliki
Pedro oli väga hea kaardimängupartner ja muidu vahva kaaslane. Helin ja Tuule jäid Pedroga. Foto: Helin
Meelis, Carol, Sander, Anzela, Mona, Priit toimetasid koos. Foto: Anzela
Tulin ookeaniga hüvasti jätma. Foto: Priit
Pärast kaardimaratoni Pedroga, kohtasid Tuule ja Helin Tuluseid ja võtsid koos jäätised ette! Foto: Helin
