Kolmas päev - idülliline Vasvár ja Tšehhi pidu

Kirjutab Jasmin.

Maatasa reisi kolmas päev algas mõnusa hommikusöögiga. Sööma minnes jagunes meie grupp kaheks. Marko teadis teed hommikusöögikohta ning mõned julged, mina kaasaarvatud, järgnesime talle. Jõudsime neljakesi enne suurt järjekorda oma toidud võtta. Seekord olid kavas vorst, juust ja TOMAT! Jah, kõigile oli ette nähtud ka miskit värsket. Teine osa inimesi jõudis ümber maja väikese viivitusega, aga õnnelikult sööma.

"Natuke asisem tüüp on täna hommikusöögiks." Priidu foto

Tomat!! Helini snäpp

Peale seda otsustasime läbi teha mõned kriitilised tantsud gala kavast, mida kavatsesime õhtul esitada. Proov läks vabas õhus edukalt. Vabas õhus, sest Slovakkia entusiastlikud rahvatantsijad olid hõivanud meie maja proovisaali. Õues oli üpris palav juba hommikul. Päev tõotas tulla veel soojem.

"Carol ja Tuule lendavad ära." Halliki foto

Nüüd ühest naljakast juhtumist peale proovi. Olime oma toas ja sättisime rahvariideid korda, kui Sille vannitoa ukse avas. Ta ehmus kohutavalt. Aga oli ka põhjust- meie vannitoas seisis Robert ja sõi sööklast pihta pandud noaga oma mangot... Kuidas ta märkamatult meie tuppa sattus, seda me ei saanudki teada. Robert ikka osksb ghost'ida.

Enne bussi tuli veel Gergő (üks giididest) meiega hüvasti jätma. Laulsime talle ja ta sai meilt natuke meeneid. Ta kallistas meid kõiki südamlikult ükshaaval. Väga numps!
Veel veidi enne väljasõitu juhtus ka Markol üks kummaline lugu. Ta oli kaotanud oma rahvariided, hakkas tekkima väike paanika. Aga natukese aja pärast leidis ta need kapist. Vähemalt reageeris ta kiiresti. Ma arvan, et Kent'i kaardimäng on talle hästi mõjunud.

Igatahes, otsustasime varem koguneda ning seekord ei hilinenud bussile, et linna minna. Võib-olla näitas see meie giidile Sándorile, et saame kellaaegadega hakkama küll ning ta oli võrreldes eelneva päevaga meiega suheldes väga chill.

Meie bussireiside vältel olen siinses piirkonnas näinud palju päevalillepõlde. Huvitav on see, et päeval ajavad lilled pea püsti ja püüavad päikest, aga õhtuti on nad norus, kuna õhtupoolikud on jahedamad.
Oma kodinad viisime Nadasdy lossi, ise suundusime lõunale.

Kui olime tüüpilise supp-praad lõunasöögi lõpetanud, jagunes Maatasa mitmeks grupikeseks, meil oli Sárváris kolm ja pool tundi vaba aega. Giidid võtsid meid sappa ning tutvustasid meile linna. Halliki ja co istus vanas heas Neo restoranis. See on armas resto Sárvári keskplatsil, mille meie oleme viimaste päevade jooksul kodustanud.

Halliki foto Priidu fotost.

Priidu foto

Kelneri foto Priidu telefoniga

Linnatuuril põikasime mõnest poest läbi. Näiteks Marko ostis endale Smile pannkooke, mis ta kohe naeratama panid. Osad meist leidsid endale meeneteks magneteid, kruuse ja postkaarte. Leidsime ka käsitööjäätise putka, millest Helin kuulnud oli. Sándor viis meid Spar-i. See on üks Ungari poekett. Midagi sarnast meie Rimile.

Tagasi lossis ning algasid Arnoldi kitarriminutid. Mõnusa muusika saatel sai tehtud patse ja niisama jalgu puhatud. Saatuse tahtel olen Maatasas sattunud punujaks ning ka Caroli keeruline pärg-pats sai enam-vähem tehtud. Just in time.

Caroli pärg-pats. Halliki foto

Meile tuli vastu väike buss, mis viis meid uude esinemiskohta.

Majarahvas Vasváris võttis meid soojalt vastu. Meie võõrustaja rääkis lausa paar lauset eesti keelt, tuli välja, et ta on päris arvestatava aja Tartus elanud. Täiesti arusaadavas keeles ütles ta näiteks: "Tartu, heade mõtete linn."

Meie ja Indoneesia rühma plakat. Helini snäpp

Lavaproov, indoneeslaste vihmavarjud juba valmis. Priidu foto

Esinemiskoht. Priidu foto

Enne meid tegid oma etteaste meie sõbrad indoneeslased.
Meie 40-minutine kava tuli tegelikult sujuvalt välja. Üldmulje oli väga ilus ja rahvale tohutult meeldis.

Saime kingiks moosi. Halliki foto

Peale esinemist taheti meiega pilti teha ning pärast seda ootas meid rikkalik õhtusöök. Sille mainis, et see on parim tasuta söök Ungaris, mida ta saanud on. Carol arvas, et selline vastuvõtt võib jääda reisi jooksul tema lemmikuks. Õhtusöögiks oli (väga maitsev) kana kanaga, olime majarahvale kohutavalt tänulikud ja laulsime neile tänutäheks.

Parim õhtusöök. Halliki foto

Umbes üheksa ajal võttis meid peale buss ning tagasitee möödus lauldes.

Halliki kommentaar: Teekond Vasvári linnakesse oli kaunis - nägime rohkem mägesid, sest linn asus väga lähedal Austria piirile. Esimesse Austria piirilinna olnuks Vasvárist vaid 45 minutit sõitu. Esimesest hetkest, kui bussist maha astusime oli tunda väga sooja vastuvõttu ja tugevat kohaliku kogukonna toimetamist ja kokkuhoidmist. Kõigile pakuti värskeid küpsetisi, mida valmistati kohe koha peal. Inimesed olid sealjuures ise väga toredad ja lõbusad, oli tunda, kuidas nad naudivad võõrustamist ja kuivõrd hoitakse omavahel kokku. Tundsime end staaridena - riietusruumid poistel-tüdrukutel eraldi, suupistekandikud, veepudelid. Lisaks kaunis maja ja väga ilus kontserdisaal.

Ka taigen segati rahulikult kõigi silme ees kokku! Halliki foto

Meie 40 minutiline kontsert koos seelikute vahetamisega kulges väga hästi, otseseid apsakaid ei olnud, vaid Madli seeliku vöötamine võttis rohkem aega, mistõttu Helin soleeris Tammekes laulus üksinda. Esinesime peale Indoneesia gruppi, kes andis ilusa kontserdi ja tundus päris raske peale lõunamaa rütme peale minna, kuid ka Maatasa esinemise lõpetas ülisoe aplaus, mis ei tahtnud lõppeda. Publik nõudis ilmselgelt lisalugu, kuid mul ei tulnud ühtegi mõtet pähe, mis see võiks olla, seega Maatasa omad kummardusid vist oma viis korda järjest ja tänasid publikut. :) Tunne oli peale kontserti väga ülev - väga palju tehti Maatasaga koos ka pilte ja ees oli ootamas kaunilt kaetud laud koos suurejoonelise õhtusöögiga. See oli kogukond, mis liigutas sügavalt oma ühtehoidmises ja tehatahtmises, oma tuliste küpsetiste ja koduste moosipurkidega, millest kaks ka meile kingiti. See õhtu oli festivali kõige tugevam ja vahetum kokkupuude ungarastega, nende külalislahkuse ja rahvusliku köögiga. Väga kahju, et meil ei olnud kaasas plaati, kuid see-eest laulsime südamest tänulaulu armsaks saanud inimestele.

Tänutunne oli suur! Aitäh, Vasvári rahvas! Halliki foto

Siit jätkab Tuule.

Tagasi kodus tuli info, et on aeg tsehhidega tantsuklubi pidada. Kui jõudsime saali kohale oma pillidega ning tantsuks valmis, nägime, et tsehhid istusid ringis, jõid rapsiõlianumate laadsetest pudelitest veini ja vaid rääkisid.  Vastuvõtt oli ka huvitav, üks neiu käis kõik ükshaaval läbi, suudeldes ja veini pakkudes. Pärast seda naases ta tagasi ringi istuma. 

Tšehhi ring. Helini snäpp

Seda nähes olime kergelt segaduses, et kas olime peost valesti aru saanud. Aga Halliki toetusega alustasime tantsulugu ja nad tasapisi liitusid meiega. Nad näitasid paar tantsu ise ka, aga pealmiselt soovisid et me ise õpetaks neile. 

Tšehhi pidu. Helini videod

Pidu eriti kaua ei kestnud, ja päris palju kulus ka sellele et üks neiu väga intensiivselt veini pakkus kõigile, kaasaarvatud meile Tulustele. Kui mainisin, et olen siiski alakas ja ei saa juua ning mu ema on kohe siin kõrval, tõmbas ta selja Halliki poole ja naljaga rääkis inglise keeles mulle et „Su ema ei näe midagi, proovi proovi!“. 

Kui teistel said veinid maitstud, tantsud tantsitud, tundus ka, et neile meeldis oma varajasem ringis istumine rohkem, ning läksime särke triikima ja magama.