Ungari festivali esimene päev: Lennuk, ühikas, Sarvar

Kirjutab Halliki.

Niisiis, oleme taas reisil. Seekord alustasime reisi koguni Tartu lennujaamast. Kuna reis lennuk väljus 5.30 ja kohal tuli olla vähemasti 4.30 ja kuna Maatasa rahvas valdavalt hiilgab mõtteviisiga "aega on", siis jooksis nii mõnelgi öö ja hommik kokku ja uneaeg jäi üürikeseks. Mina panin näiteks kella helisema kl 2-ks ja sain magada 1.5 tundi. Meie Ungari chatis käis aga vilgas elutegevus, inimesed pakkisid veel asju ja oi kui palju oli korraga vaja saada kätte asju Erast, kuhu mitte kellelgi samas enam asja ei olnud. Õnneks oli Kristjan öövalves ja sai appi tulla. Lennujaama jõudsime Helini ja Tuulega üsna viimastena. Kõige esimesena oli kohal Sander S, kes oli samas üks neist, kes ei maganud öösel üldse, kuigi kohver oli gallupi järgi juba ammu pakitud.

Meid olid lennujaamas ära saatmas Mari ja Iiri (Jasmini ema), kes oli meile küpsetanud ka väga maitsva koogi. Aitäh! Meie lennuk, mida Kristjan hellitavalt kihulaseks kutsus, oli tõesti väikseke, kuid toreda nimega Oh-ATK. Kermo igal juhul hoiatas, et pikemad pead langetaksid, et oht on ära pea lüüa. Leidsime Priiduga, et sealt see lennuki nimigi, et "oh" tuleb öelda ohates, kui lennuki peale astud ja „atk“ tuleb öelda võidurõõmsalt, kui maha astud.

Priidu foto

Oh, atk! Helini foto

Lend varahommikusest Tartumaa metsadest – põldudest – kodudest, oli väga ilus. Hommikune tõusev päike, tumerohelised metsad, helekollased viljapõllusiilud ja veekogud, mis mõjusid tõesti kui veesilmad. Väga-väga kiiresti olime aga juba mere ääres lendamas Helsingisse. Silma jäi, et Soomes oli kõvasti rohkem metsa võetud ja lageraideid. Päris kurb oli neid lagendikke vaadata. Helsingi lennujaamas selgitasin välja, kui palju siis keegi öösel magas. Nulliringi jäid Arnold ja Sander S ja kõige rohkem magasid Anzela ja Jasmin – Anzela 4 tundi ja Jasmin 5 tundi, kuid Jasmin ütles, et tegelikult magada ei saanud, seega lugesime siinkohal võitjaks Anzela. Carol, kes eile kirjutas Maatasa grupi gallupis, et uni on nõrkadele, magas lennujaamas nii kõvasti, et temalt ei olnud võimalik isegi küsida, mis kell ta ärkas.

Carol kustus telefon käes. Halliki foto

Unine Helin. Jasmini foto 

Unine Arnold. Halliki foto

Budapesti lend oli taas ilus, suurtest rünkpilvedest läbi. Kristjan tegi minu palvel mälestuseks mulle reisist ka ilusa reisipildi, kus lõppkokkuvõttes oli võimalik nautida aknast avanevat vaadet ja väga raske tuvastada mind, aga eks ongi asi pildistaja väärtushinnangutes.

Halliki reisipilt. Kristjani foto

Ungari lennukist vaadatuna. Halliki foto 

Meid oli lennujaamas vastu võtmas kaks vahvat noormeest, giidid Sándor (nagu meil Sandereid vähe oleks, meil on 3) ja Gergő, kes tutvustasid läbi bussiakna Budapesti ja korraldasid meid sööma McDonald'si kõrvale KFCsse. Tehtud.

Budapest bussiaknast. Priidu foto

Helini snäpp

Bussisõit koju Vépi läks absoluutses vaikuses, sest kõik magasid. Meie ööbimine korraldati ca 20 kilomeetrit festivalilinnast Sarvarist eemale ühiselamusse, kus toad jaotusid valdavalt kolmeks. Kuna olime pikal koridoril, kõik uksed olid ühesugused, oli mõistlik panna ustele sildid. Tekkisid järgmised kogukonnad: Ancama; SanderL-Joonas-Kermo; Helin-Piret-Britt; Jzmnz-Kunksmoor-Kuperjanov, Arnold-Tiit-Teet; Bob-Storhm-Marku; Ülo-Leida. Head nuputamist, kes on kes!

Kõige rohkem teipi kulus sellel toal. Halliki foto

Majutusstress möödas - kõik sõbrad said ühte -, suundusime Sarvari sööma, kus giidid lubasid meile ka linna vaatamisväärsusi tutvustada.  Õhtusöök manustatud, mis oli päris okei, suundusimegi Sarvari linnaparki. Meie giidid on noored poisid, Sándor 16 ja Gergő 19. Sándor on väga hoolas ja täpne ja jälgib kogu aeg, et rühm koos püsiks ja ma tõesti ei tea, kuidas see võimalik oli, kuid ära kadusime mina, Kristjan, Britt ja Sander S. Ehk siis vastutavad isikud. Meile nimelt tundus millegipärast, et kõik läksid teelolevasse poodi ja jäime rühma ukse taha ootama. Ootasime tükk aega ja otsustasime, siis ikka ise ka poodi minna. Siis otsisime tükk aega poes, kust leida käru ja seejärel otsustasime, et läheme ilma, sest kärud olid tasulised ja meil polnud kohalikku peenraha. Arutasime ka pikalt, mida osta õhtuks, kui siis jäime ikkagi vaatama, et poes ei ole ühtegi meie inimest. Helistasime giididele, kes muidu räägivad head inglise keelt, kuid telefonis ei saanud mõhkugi aru. Kristjan helistas Priidule, et saatku gpsiga asukoht, kuid see ei toiminud. Noh, seisime siis keset Sarvari, sest ei julgenud igaks juhuks kusagile rohkem astuda, mis oligi õige tegu, sest Gergő tuli meid otsima ja leidis meid sealt üles. Lastega kokku saades Kristjan siis noomis neid tublisti, et peaksid siiski meie ligi hoidma, et edaspidi küll rohkem nii ei tohi ära kaduda. Üldiselt meie puudumist ei märgatudki vist, sest pargis oli palju lõbusaid atraktsioone ja kõik läks käiku.

Esimene rühmapilt Sárváris. Priidu foto

Ungarlased ei armasta kastet süüa. Halliki foto

Piret ja Priit. Priidu telefon

Koju tulles toimus väikene õhturing, kus giidid pakkusid välja, et soovivad meiega pidutseda ja pakkuda oma rahvusnapsu, tegu siis Ungaris tehtud ploomipuskariga, mis on kindlasti plastikpudeli sees ja mitte originaalpudelis. Nii rääkis Sándor. No aga meie seltskond oli nii kustunud, et keeldusime viisakalt ja lubasime homme pidu panna. Meil tekkis küsimus, kas saame homme ka lavaproovi teha ja Sándor tegi kohe kõne staapi. Kuna edasi toimus vestlus ungari keeles, kasutasime kohe meie enda tõlgi Reemetsa abi, kes sünkroonselt sisu edastas. Saime teada, et homsest lavaproovist ei tule midagi välja, et tegelikult tuleks hoopis asjad pakkida ja tagasi koju sõita. Sándor noogutas telefonis pead ja rääkis tõsisel häälel edasi ning Reemets edastas, et festivaliga on jah ühelpool. Me saime muidugi naerda ja Gergő, kes telefoniga ei rääkinud, oli parajalt üllatunud meie naerupahvakute peale. Helin siis selgitas olukorda ja naeris temagi.

Õhturing. Priidu foto

No ja egäs midagi - magama. Vähemalt arvasime, et lähme magama. Sakslased tegid all fuajees proovi ja pasun mürtsus ja ega saksa viisid olid ilusad, miks mitte. Magama jäimegi. Kuid öösel ühe ajal ärkasime ääretult suure lärmi peale. Keegi karjus lihtsalt räigelt ja kõvasti ja mitteinimlikult. Õues pidas mingi rühm megapidu. Kristjan tõusis otsutvalt voodist ja edasi kirjutan juba Kristjani dikteerimise järgi:

„Kusagil maja peal pidu läks ülekäte ja nii lärmakaks, et ei saanud und. Otsisin teed läbi maja, sinka-vonka läbi trepikodade ja korruste. Avasin ka ühe lukustatud ukse ja jõudsingi sakslaste juurde. Neil oli suur kast tühja taarat, õlled käes ja mulle tundus, et osad olid türgi juurtega rahvamuusikud. Ühesõnaga uurisin, kes on rühmaliider, tundus, et malbe naisterahvas. Ütlesin, mis arvasin. Suured tursked mehed olid olid seepeale malbed ning vaatasid õllepudelit ja maha, aga malbe naisterahvas hakkas hoopis kõvasti praalima, et neil on festival käimas. Mina vastu, et meil ka festival, sama festival mis teil, aga et see karjumine on ebanormaalne ja palun see jalamaid lõpetada. Ja kui ta hakkas vastu seletama, siis ütlesin, et lepime kokku, et palun ärme vaidle. Ja ei laskunudki tal rohkem rääkida, tänasin mõistva suhtumise eest ja läksin edasi.
Sattusin teisele korrusele, kus olid alaealised ungarlased, kel ka läbu ja nad ei saanud aru, mida ma tahan, leidsid ühe tüübi, kes oskas inglise keelt ja siis kutsusin need ka korrale. See oli aga tupiktee, sealtkaudu ei saanud oma korrusele, pidin sama teed tagasi tulema ja pidin jälle sakslaste juurest jälle läbi minema, kus ma noogutasin neile paljutähenduslikult.“

Kuigi öösel tundus Kristjanile tegutsemine ainuõige, sest kõik võtsidki tagasi ja ta sai kuulata heinaritsikaid, siis järgmisel päeval enam nii hea tunne ei olnud. Kristjan: „Pärast tundsin ikka süümekaid, nii et kui täna sakslased esinesid, siis aplodeerisin hästi kõvasti. Olin kui üksik hullunud fänn publiku hulgas.“

Täna õhtul on veidi teine olukord. Täna puudub Kristjanil võimalus korda majja lüüa – me oleme ainsana jäänud maja teise tiiba ja uksed on vahelt lukus :D Aga all toas laulavad ja mängivad pilli Tšehhi noored ja teevad seda väga kaunilt, kuid võime neid vaid läbi klaasuste vaadada kui soovime, sest uksed lukus. Aga ei soovi. Meie rühm on kõik magama sättinud juba.

Võisime tšehhide pidu vaadata vaid läbi ukseklaasi...Halliki foto

Kuna mina ja Priit olime põhilised esimese päeva fotode postitajad, siis arusaadavalt tekkis meil võistlus, et kumb on parem ja otsustasime, et võidab see, kelle postitus saab rohkem laike. Olime suht tasavägised, mistõttu tegime konkursi avalikuks - kõik võivad osaleda, et ega me konkurentsi ei karda, proffide asi. Kuid võidupilt - õhtune Sarvar - tuli hoopis hilisõhtul Arnoldilt. Palju õnne! 

Õhtune Sárvár. Arnoldi foto

Sárvár. Pilt internetist. Linn ei olnud väga suur, tundus sarnane meie Viljandile.