Folklooriklubi Maatasa

20. august: Viimane päev Assooridel. Halliki kirjutab

Istun lennujaamas, oleme jätnud hüvasti Pedro ja Saaraga. Pisarad kippusid silmanurka ja ka Pedro pühkis silmi. Pedroga sai meie rühm väga headeks sõpradeks. 19-aastane noor ja väga kohusetundlik rühmagiid harjus lõpuks ka Kristjani huumoriga. Kristjan, kellele aeg-ajalt meeldis Pedrot proovile panna erinevate probleemidga, mis Eesti rühmal võisid ette tulla, teatas ka nüüd hommikusöögilauas, et We have a probleem. Pedro oligi taas murelik ja küsis kohe väga osavõtlikult vastu, kuidas aidata saab. Kristjan vastas, et probleem selline, et Eesti rühm ei taha lahkuda. Pedro tundis kergendust ja vastas kohe, et võib kogu rühma ka enda juurde elama võtta, except You, viitas ta Kristjanile. Naersime kõik koos – punkt läks seekord Pedrole kirja.

Pedro tänab meie gruppi. Ta on õnnelik, et sattus just Eesti rühma giidiks. Tal olid ka reisi lõpuks kõikide meie rühma liikmete nimed selged!

Meie giidid Pedro ja Sara! Põhiliselt tegeles meiega siiski Pedro! Laulame neile tänulaulu.

Festival on läbi, ees on kodutee. Me kogesime sel festivalil võrratuid asju, mida vb mitte kunagi elus ei koge, vähemalt mina mitte.

Aga eilsest päevast. Meie päev oli üsna vaba. Kristjan korraldas viimaseks päevaks meile delfiinide vaatluse, lisaks oli võimalus proovida ujumist avaookeanis. Kui tavaliselt oli üle terve suure koolimaja iga päev sigimist-sagimist, juttu-naeru, siis viimase päeva hommik oli kõvasti vaiksem. Osaliselt olid rühmad lahkunud, kes kohal olid kasutasid võimalust külastada linna veel või minna ujuma või valiti ka delfiinide vaatlus. Kartsin väga minna vaatlema, sest kujutasin ette, et istume väikses paadis ja päike paistab lagipähe. Assooride päike on aga väga intensiivne. Õnneks oli laevuke ilus ja mõnusa katusega ning sõit läks lahti. Sõitsime päris suurel kiirusel, ümberringi vesi vahutamas, sügavust paadi all 800 meetrit. Uhke tunne oli ja ilus vaadata saart ka eemalt mere pealt.


Meie giid. Foto: Sander

Lahkume saarelt. Foto: Sander

Olime vast pool tundi sõitnud, kui laev jäi järjest vaiksemaks, kuni päris seisma. Ja siis nägimegi delfiine. Oh, see oli uhke vaadata, kuidas nad ujusid ja helendasid vee all helesinistes neoonvärvides. Väike lootus oli, et äkki ka vaalad demonstreerivad oma eluolu, aga vaalad eelistasid mitte end näidata. See-eest delfiinid korraldasid meile väga ilusa etenduse ja oleme neile tänulikud! :)

Delfiinid! Foto: Priit

Sõit läks edasi suure kaljusaare juurde, kus laev läks ankrusse… ja kõigil oli võimalus katsetada ujumist avaookeanis. Meelis oli kõige kiirem, kes pea ees vette hüppas, riburada teised järele. Vesi oli sügavsinine ja väga läbipaistev. Lained õõtsutasid ujujaid, kõik olid õnnelikud ja elevil.. Tundsin, et ma ei saa jääda sellest kogemusest kõrvale ja libistasin end samuti vette. Vesi oli väga-väga soolane, kuid ka väga-väga mõnus. Kartsin ka ja hoidsin kahest päästerõngast kinni ja väga lootsin, et keegi ei kavatse sel hetkel uppuma hakata. Ei kavatsetud ja tasapisi julgesin ise ka lahti lasta. No see oli elamuslik kogemus. Paadis tagasi, vaatlesime taas kütkestavat loodust. Küsisin Maatasa omadelt, kuidas neile meeldib. Priit: „No see on see hetk, kus tunned, et elu on ilus!“

Elu on ilus!

Otsustasime ühiselt pärast laevasõitu, et sealt edasi on päev vaba. Igaüks kasutab oma päeva nii kuidas meeldib. Mina suundusin randa. Ookean ja lainete müha on ikka väga mõnus. Vaatlesin Portugali inimesi, kes igapäevaselt oma aega rannas veedavad. Lapsed, noored, vanad. Rahulikud, rõõmsad, muhedad. Sel päeval oli ka väheke suuremad lained ja väga mõnus oli olla. Meil oli plaanis Kristjani, Kersti ja Britiga minna rannaäärsesse restorani õhtustama. Seega üsna pea seadsimegi sammud restorani poole teele.

Võtsime reisi kokku, olime rõõmsad, et kõik sujus. Unistasime uutest võimalustest ja Kristjan rääkis juba lõpuks päris veendunult, et mida Hiinas teisiti teha. Hiinas peaks siis võtma kaasa ka ikka tantsutreeneri või et enne Hiina reisi peaksime Maatasaga eelnevalt maha istuma ja reeglid paika panema. Et siis Hiina. Unistada ju võib. Minu jaoks olid Assoorid juba niivõrd ulme reis. Aga nüüd on seal ju käidud.

Kohvikus

Assooridel läheb kiiresti ja järsku pimedaks, aeg lendab ruttu. Robert, Sille, Marko jalutasid kohviku terassi alt mööda, neil oli tore. Kell hakkas 12 saame, mõtlesin, et heidan veel viimase pilgu ookeanile ja pistan jalad vette. Kersti, Britt, Kristjan jäid kohvikusse edasi, mina liikusin öise ookeani äärde. Murdlaine oli endiselt suur ja veeres vahutades kaldapealsele. Siis näen, et Maatasa seltskond tuleb samuti – Priit, Mona, Anzela, Sander. Ja Meelis ning Carol läksid koguni ujuma. „Oled seal ja siis laine tuleb ja võtab jalad alt“ rääkis Carol ja näitas ette, kuidas üritas tasakaalu hoida. Väga mõnus, kiitis Meelis rahuolevalt. Ja nii me seal siis olimegi ainsana rannas oma Maatasaga. Igal oma suhe ookeaniga. Kurb oli mõelda, et siia enam kunagi tagasi ei tule...Liikusin kohviku poole tagasi ja vaatasin eemalt, kuidas Priit rannaliival miskit põnevat leidis, mida põlvitades telefoniga pildistas või filmis. Maatasa on kihvt, mõtlesin. Kodus selgus, et kui pool Maatasa oli otse ookeani ääres, siis Tulused koos Heliniga leidsid oma koha, kus ookeani poole viimased pilgud visata. "Me lihtsalt seisime müüri peal pea pool tundi ja vaatasime vaikuses", ütles Helin.

Helin, Robert, Sille, Tuule, Marko vaade

Anzela, Sander, Carol, Meelis, Mona, Priidu vaade

Jõudsime koolimajja u 12.30 paiku. Kui tavaliselt kestis ööpidu tohutu poweriga kella 4-ni, mis tähendas, et mina saingi magada vaid kõrvatroppidega, siis nüüd oli baaris täielik vaikus. See oli harjumatu ja kuidagi väga vale – igaöine melu, tümpsuv muusika, tants, naer, hõiked, oli selle festivali osa. Õnnelikud, naerused inimesed, eksootika ja kuumad suhted. Siki ajas laua taga kohalike portugallastega juttu, Arnold oli õues leidnud seltskonna, kellega kitarri mängida. Britt ja Kristjan jäid samuti veel üles ja esimest korda said jutule serblastega, kes elasid kohe meie kõrvalklassiruumis. Selgus, et oli väga tore seltskond ja väga kahju, et saime suhtlema alles festivali viimasel ööl. Kermo ja Trevor olid toas, ka nemad ei olnud linna läinud. Eks siis asusime tasakesi asju pakkima. Kella 1 paiku (kokkulepitud aeg) jõudsid koju ka ülejäänud. Pakkisime kohvreid, sättisime magama. Akna taga siristas portugali rohutirts või kilk, kes seda teab. Panin kõrvatropid kohvrisse – neid vist sel öösel vaja ei lähe. Ega läinudki.

Kristjan meenutas viimast ööd, kuidas üks paarike asus otse tema akna taga „nahistama“. „Nad olid nii lähedal, et ma oleksin võinud neid puudutada." Ütlesin neile siis, et „ I do sleep here“, hakkasid naerma ja jooksid ära, rääkis Kristjan. Folk Azores.

Viimane õhtu linnas, kuidas keegi oma aega veetis...