17. august - Marko kirjutab: 

Vesi suliseb, päike paistab, ilm on soe, Kerstit hammustas meduus... Minu nimi on Marko Roosiväli, istun hetkel ookeani ääres (18. august)  ja kirjutan siis eilsest päevast.

Hommik algas tüüpiliste Kristjani maagiliste sõnadega "15 minuti pärast on hommikusöök". Läksime siis hommikust sööma, šokolaadihelbed olid ikka otsas, sõime kõhud täis ja paarikümne minuti pärast algas proov. Proovis proovisime lõppkontserdi kava läbi. Proov oli tore, kuna keegi ei viitsinud pulkade tantsus väga pingutada, seega me kõik suht ainult loivasime ja ma ei ole kindel et seda sai päris tantsimiseks kutsuda, mida me seal tegime 😀 

Pärast trenni läksime Robertiga snorgeldama. Ilm oli päikeseline, seega vee all oli kõik väga nähtav ja ilus. Snorgeldasime ära ja siis oli kohe juba lõunasöögi aeg. Kõht täis, läksin magama. Magasin mingi tunnikese või rohkem ja siis oli juba aeg minna moeshow proovi. Tegelikult see polnudki nii hull kui ma kartsin. Täitsa chill. Proovis näidati meile täpselt ette, kuidas me liikuma peame lava peal jne. Ega muud palju see moeshow olegi, kui kõndimine ja naeratamine. Peale trenni lihtsalt chillisin natuke. Tutvusin Siki kahe uue sõbrannaga, Rita ja Mariaga. Nad olid suht toredad, hiljem sain proovida Maria võimsat kaamerat. Ta on fotograaf siin festivalil ja Rita on ka töötaja. 

Nendega vestlesime natuke aega ja siis läksime Roberti ja Sillega mu lemmikkohvikusse. Tegemist on ühe perefirmaga ja teenindus ja söök seal on ülimalt hea! Sealne wrap on parim, mis ma söönud olen. Igatahes, ma võin terve päev kirjutada, kui hea see kohvik on, seega lähen edasi. Kohvikust välja minnes oli meid tähele pannud üks tore vana daam, kes tundis meid ära ja kiitis meid meie esinemiste eest. Eriti kiitis ta Sillet, kuna ta pidas teda 12-aastaseks. Aga see pole hullu, sest see polnud kaugeltki esimene kord. Ei tea küll, miks... Nii igatahes, kohvikus käidud, kõhud imemaitsvat toitu punnis, nüüd on aeg õhtusöögiks. 

Selle elasime kuidagi ikka vist üle ja siis tasus hakata vaikselt tegelema laada üles seadmisega. Ma aitasin asju sättida, aga siis pidin ise moeshowks valmistuma minema, niiet laadast ei saanud kahjuks osa võtta, aga muidu läks seal hästi, kõik asjad said ära müüdud. Riided triigitud, sätitud, selga pandud ning nüüd oli aeg moeshowks. Mina väga pinget ei tundnud, lihtsalt üldse ei oodanud seda, kuna modelleerimine pole üldse minu teema. Lava taga oli suht lahe, sai näha kõikide fancysid rahvariideid täiskomplektis. Lavale minnes oli üli naljakas tunne, modell olla on väga kahtlane. Niisiis, tulime lavale, kõndisime lava peal, täpselt nagu harjutasime, naeratamine koguaeg, moeshowd koordineeris festivali president isiklikult, kes juhatas meid. 

Tuule ja Marko demonstreerisid suverõivaid. Foto: Priit 

Foto Folk Azores facebookilehelt

Helin ja Sander demonstreerisid täiskomplekte. Foto: Priit 

Folk Azores facebookilehelt

Folk Azores facebookilehelt 

Folk Azores facebookilehelt

Folk Azores facebookilehelt

Jällegi, see kogemus oli väga kahtlane: kõnnid lava peal, kõik tähelepanu on sinu peal, kaamerad igal pool, poseerida väga ei osanud, niiet vahepeal panin lihtsalt käed puusa. See asi sai lõpuks läbi, ja siis tuli orkester lavale. See oli hästi lahe, väga ilusa asja olid ära õppinud.

Festivali orkester. Foto: Priit 

Maatasa orkestrandid. Foto: Halliki 

Orkester, moeshow läbi, saabus white party aeg. See oli üllatavalt tore. Muss kogu aeg käis, inimesed tantsisid, õhkkond oli hea. Alguses mängisime hiinlastega hiina seltskonnamänge, mis olid üli toredad! Hiinlased olid üldse ise ka väga toredad ja lahedad. Mängud said mängitud ja siis ühinesime tantsuklubiga. See oli ka väga tore. Olin enamasti Roberti, Siki, Maria ja Ritaga ning hiljem ühines Sille ka. See oli väga lõbus, tantsisime ja pidutsesime kella kolmeni. Võibolla õppisin paar ladina tantsusammu ka. Ühesõnaga, nii siis meie väga tore päev lõppeski. Jäin hästi magama ja magasin sama hästi hommikuni.
Obrigado.

Tegime koos Hiina rühmaga taas pilti ja meil õnnestus pildi peale kutsuda ka president Cesário Pereira (esimeses reas kõige keskel). Foto: Priit 

Hiina rühas olid enam-vähem sama vanad noored kui meil ja suhtlus klappis nendega väga-väga hästi! Foto:  Priit 

Kuna me ühispildil ei olnud, tegime oma pildi. Foto: Priit  

Kermo ja Kersti. 

Siin oleme oma väga vahva ja südamliku giidiga Pedroga. (Helini ja Briti vahel) 

Foto: Priit 

Halliki kommentaar: 

White party on midagi, mida Eestis ei koge. Päev otsa sätiti koolimaja saalis üles valgeid õhupalle, linte ja tegeleti kaunistamisega. Küll oli ilus, kui järjest rohkem inimesi hakkas riietuma valgesse. Meie rühm nägi superkaunis välja, mistõttu tundus väga oluline teha kusagil palmi all rühmapilt. Rühmapildi korraldamine on Maatasa rühmale parajalt stressirohke, mistõttu otsustasime Kersti, Briti ja Kristjaniga kiirelt välja valida palmi, valguse ja nurga. Kersti ja Britt andsid minu ja Kristjani entusiasmi nähes suht kohe alla ja võimaldasid meil Kristjaniga oma ideid ellu viia. Me mõlemad leidsime suurepäraseid kohti, mis aga teisele ei meeldinud. Mul ei jäänud lõpuks muud üle, kui tõestada pildistades, kui hea on minu koht ja nurk, mille valisime. Tõestasin Kristjanile, kui tahta palmiga pilti teha, ei tule minna palmi alla, vaid palm tuleb jätta taustaks. Kristjan tõestas mulle, et kui MINA peaksin tahtma palmiga pilti, siis võib juhtuda, et peale jääb vaid tualettruum, mis seal samas läheduses on. Kõik oleneb vaatenurgast. Et mitte lõplikult nugadele minna, otsustasime, et Priit otsustab, kus ja kuidas teha. See sobis meile mõlemale. Meie ilus rühmakene kogunes, kuid siis selgus, laadaplats suletakse ja meil tuleb ära minna. Seega meie eeltöö Kristjaniga oli absoluutselt mõttetu. Õnneks jätkus palme ka koolimaja õuele ja saime ühise grupipildi tehtud. Pilte sai õhtu jooksul veelgi, sest inimesed olid ülevoolavas meeleolus ja pidu oli väga-väga hoogne.

Tõestan Kristjanile, et palmiga pilti tehes ei pea minema palmi alla, sest siis ei jää palm näha! 

Näitan, et nüüd on peal nii palm kui Kersti! 

Kristjan tegi oma foto, kus näitab, et ta näeb minu pildil vaid sellist kompositsiooni - Kersti ja tualettruum. 

'

Sealt edasi tõestas Kristjan, et minu enamus vaatenurki ja fotosid on just sellised!

Ja otsustasimegi mõlemad, et üksteisele sõna ei anna ja fotode üle otsustagu Priit!

16. august; Tuule kirjutab:

Käes oli festivali 4 päev. Päev algas tuluste ja kasvatajate toas nagu ikka, Kristjan loeb minuteid hommikusöögi alguseni, kõik magavad edasi kuni viimase minutini ja minnakse sööma. Hommikusöök oli tohutult vara, sest ees ootas pikk päev, mil saime näha erinevaid populaarseid kohti sel saarel, ning õhtul oli kavas ka meil esinemine. Igapäevased hommikuhelbed, jogurtid ja võisaiad söödud, pidi end sättima bussi peale. Bussisõit tohutult pikk ei olnud, mul läks ta Sillega vesteldes ja muusikat kuulates ruttu mööda, ning olime jõudnud esimesse sihtkohta.

Esimeseks sihtkohaks oli Mt Brasil, millel oli vaateplatvorm, kus oli ääretult kena vaade meie saarele, kus oli näha kõik majad, rand, ja saare ning ookeani piiri. Kui olime seal käinud, läksime vulkaani koobastesse jalutama. See oli üks lahedamaid asju mida kogenud olen, sest seal sees oli hästi kivine ja tume, aga üleval oli näha taevast, kust paistis päike ja tõi välja kõik roheluse mis kõike ümbritses. Muidugi saime mõned pildid ka tehtud, sest kes ei teeks vulkaani sees pilti. Pildid tehtud, vulkaan imetletud, läksime kahjuks välja ning sõitsime edasi. See sõit polnud kõige adekvaatsem minu jaoks, kõikusin pidevalt une ja ärkvel olemise vahel, samal ajal muusika kõrvas. Jõudsime väiksesse poodi, kus sai sees ka juustu proovida. Meie Sillega jäime isiklikult juustust täitsa ilma, sest mina suutsin Hispaanlaste juurde lõksu jääda, kes rääkisid valjult ja siblisid ringi ning Sillele nkn ei meeldi juust ja seega ei proovinud. Kui lõpuks nende käest pääsesin, tegime Maatasaga spontaanse grupifoto, ja sõitsime edasi lõunasööki sööma. 

Spontaanne pildistamine. Foto: Halliki 

Lõunasöök oli ühe härjavõitluse areeni juures, seal saime süüa grillvorsti, kana, riisi, salatit. Anti kaasa ka kaks joogitalongi, mille eest sai nt cocat või õlut või veini või mis iganes sa tahtsid tol hetkel. Soolane söök söödud, oli võimalus võtta ka endale üks tohutu lõik arbuusi. Siis oli juba aeg näha, milleks härjavõitluse areeni üldiselt kasutatakse. Pedro oli mitu mitu korda eelnevalt maininud ka, et härjavõitlus on selline asi, mis ei jäta inimest külmaks – sa kas armastad seda, või vihkad seda.

Vulkaani sisemuses. Foto: Priit 

Vulkaani sisemuses. Foto: Priit

6. päev Assooridel

6. päev Assooridel. Kirjutavad: Madli ja Anzela

Hommik algas samamoodi, nagu ka viis eelmist päeva, kiire ärkamine ja hommikusöögile minek on igapäevane rutiin. Täna on riigipüha, mistõttu läksime kõikide festivalil osalejatega kollasesse kirikusse (Church of the Holy Savior's Cathedral).

Kirik seest

Carol pilli häälestamas

Seal pidi iga riik laulma ühe laulu, meie laulsime Õtakut. Kirikusse minnes lootsid meist paljud, et seal on sama jahe, nagu Eesti kirikutes, kuid kahjuks pidime veidi pettuma, kirikus oli väga palav, kuid üks etteastumine 3st sai tehtud. Enne kirikusse minekut käisid Helin, Priit ja Kristjan ka linnapea vastuvõtul. Pärast kirikuskäiku suundusime sööma kultuurikeskusesse (Angra do Heroismo Congress and Cultural Center).

Siin sõime lõunat ja õhtul toimus ka galakontsert

Järjekorrad olid pikad, meie omad ootasid rahulikult istudes

Vaade söömiskoha eest

  Sõime rahvariietes ja seljas olid valged Põlva seelikud, kõik olid väga hirmul, et määrivad end ära, kuid midagi draagilist ei juhtunut.

Suure osa meie hetkedest veedame ka koos hiinlastega, kellega meil eile ka öösel pidu oli, Arnold on endale juba kitarrimängu tõttu mitu sõpra leidnud, sest Arnoldi üks iidolitest pillimängus on ka hiinlaste üks lemmikuid.

Arnold uue sõbraga, kes oskab Kasekest ka mängida nüüd

Hiinlased on üksteisega väga sarnased, Hans on üritanud leida seltskonnast seda ühte Arnoldi sõpra, kuid on 2 korda valesti arvanud.. Täna oli meil ka hiinlastega proov õhtuse tantsulahingu jaoks, tantsulahing koosnes neljast osast, esimene osa oli enda tutvustamine, nii meie kui ka hiinlased pidid esitama ühe etteaste enda repertuaarist. Teises osas mängiti popmuusikat, (Sia-Cheap Thrills, seda lugu on siin festivalil nii palju mängitud, see on vist korraldaja  lemmiklugu) mille järgi tuli tantsida oma repertuaarist midagi. Lugu oli jaotatud kaheks, esimese poole loost tegime meie Maatasaga osa Pulkadetantsust, terve tantsu Kiigadi-Kaagadit, ja siis ka Pirupolkat mõned sammud. Hiinlased tegid teisel poolel oma tantsu. kolmas osa oli üksteisele ühe tantsu õpetamine, meie õpetasime hiinlastele väikse osa Tõmba Jürist ja nemad õpetasid meile mingi rolleriga sõitmise liigutuse, sest muu oli meie jaoks vist natukene keeruline 😀. Neljandas osas oli nii, et nemad tantsisid meie pirupolka muusika järgi mingi enda tantsu ja meie tantsisime nende muusika järgi Juudi Polkat.

Pärast proovi hiinlastega oli mini puhkehetk, kus enamus triikisid oma särke. Carol, Sander, Joonas ja Sille käisid ühistantsu proovis, Meelis, Tuule ja Arnold olid orkestris. Siis läksime heliproovi, muusikud ja pillid said minibussiga kohale, teised tulid jala järgi. Bussisõidu ajal pandi paika ka koreograafia õhtuse tantsulahingu jaoks. Peale heliproovi pidi hakkama õhtusöök, osad läksid kooli, osad läksid välja sööma, sest koolis pakuti õhtusöögiks kala, aga tuleb välja, et paljud meist ei söö üldse kala. Söögikoha välja valimine käis kiiresti - esimene, mis ette jäi ja tundus normaalne. Seal istusid juba Meelis ja Carol ning jõid jahedaid jooke. Meie seltskond hakkas aga laamendama ja laudu kokku lükkama, sest muidu ei oleks me ära mahtunud ühe laua taha. Söögikoha teenindajad viskasid  palju nalja. Priit tahtis Coca-colat ja talle öeldi, et see sai otsa juba eile. Sellepeale küsis Priit Sprite'i, aga öeldi, et ka see on otsas. Ja siis ütles teenindaja, et ta tegi nalja. Pärast, kui Kersti enda toidu eest maksma läks, küsis ta teenindajalt: "kas toit oli tasuta?", seda nalja teenindaja hästi ei mõistnud...

Taas kooli jõudes pidime ruttu panema riidesse ja esinema minema. Madli emotsioonid: Selgus suur mure, et ma ei või pärga kanda. Jooksin ruttu üle koridori Halliki juurde ja uurisin asja, sest mismõttes ma ei või kanda esinemisel pärga. Tõin isegi argumendiks, et ma ei higista ja mulle meeldib seda väga kanda. Ja ma saingi seda teha!!!

Õhtu hakkas kätte jõudma ja oli aeg galakontserdiks, sellel kontserdil esinesid kolm riiki: meie, hiinlased ja hispaanlased. Meie kava oli jaotatud kolmeks, 10 minutit, 20 minutit ja 5 minutit, skeem oli ka teistel riikidel, seega esinesime seal omavahel kordamööda. Meil oli taha seina ka suur kell pandud, kust aeg jooksis, et keegi üle ei läheks, meil läks natuke kiireks, pidime ühe tantsu ära jätma. Aga muidu läks väga hästi. Pärast kontserti sõitsime ruttu kooli juurde tagasi, viis minutit hiljem olime uuel laval, et ära teha hiinlastega tantsulahing, mille jaoks meil päeva esimeses pooles proov oli, sellega läks ka hästi. Pärast lahingut hakkas hispaanlaste pidu. Paljud vist läksid sinna, aga meie olime väga väsinud ja läksime magama.

5. päev

5. päev - festivali avapäev

Kersti ja Britt kirjutavad:

14. august, teisipäev

Hommikupoolik möödus tavapäraselt – sõime juba klassikaks saanud võisaia, mis maitseb siin üllatavalt hästi, tantsijad käisid tantsuproovis ja muusikud muusikaproovis. Saatsime ka Maatasa esinduse (1 juht, 1 paar ja 5 rühma liiget) kohaliku valitsuse vastuvõtule. Halliki kirjeldab: Vastuvõtule läksid Kristjan, Helin, Halliki, Priit, Mona, Robert ja Hans. Vastuvõtt toimus Kindralite palees https://en.wikipedia.org/wiki/Captaincy-General_of_the_Azores , mis oli mis oli väga uhkenii seest kui väljast.

Vastuvõtt oli kompaktselt ja asjalikult korraldatud. Kõik rühmad andsid kingitusi ja esinduspaaridega tegi festivali president ja linnapea koos ka pildi. 

Vastuvõtule järgnes äärmiselt suurejooneline ja uhke lõunasöök Angra do Heroismo muuseumi kloostris. Toidulaud oli kaetud 300-le osalejale, see oli väga rikkalik. Esimest korda pakuti meile ka hulgaliselt erinevaid magustoite, mis viisid kõik keele alla. Seni olime piirdunud puuviljadega - õun, pirn, apelsin. Igaühele üks. 

Sanderi foto 

Oleksime nautinud pidulikku vastuvõttu veelgi, kuid ees ootas esinemine Santa Barbara Integratsioonikeskuses koos Rumeenia ja Hiinaga. Ülesastumine oli südamlik ja vastuvõtt soe. Esitus oli hoogne, kuid Kangakudumisest sai kuidagimoodi hunnik õnnetust. Alustasime väravaid valelt poolt ja kogu tants hakkas toimuma peegelpildis. Aga hakkama saime! Kõik tantsisid oma tantsu rõõmsa näoga edasi ja juhhei. Humoorikaks teeb antud seiga see, et meie juhendaja Halliki ei saanud üldse aru, et midagi valesti oleks läinud. Kiitis. 

Peale esinemist sai taaskord imeliselt süüa – reisilt naastes viskame kaalu minema.

Päevad on siin tihedalt sisustatud ning peale loetud minutid kestnud puhkepausi hakkasime sättima õhtuseks paraadiks. Robertile meeldib aga ilmselgelt rohkem magada kui riietuda ning seda võimalust ta ka kasutas. Ärgates lubas Robert 10 minutiga valmis saada ja – challenge accepted. Kristjan lükkas stopperi käima ja... esimene küsimus, mis Robertil tekkis, oli: kus mu riided on? Olime kindel, et väljakutse on ette kaotatud, kuid tegelikkuses jäigi tal 2 minutit ajast üle. Väikese mööndusega samas - särk oli kortsus, kuid kuna Robert tõestas, et välja paistab vaid krae, läks läbi.

 Seejärel võtsime suuna paraadile, mis toimus meie enda linnas ja kulges mööda Se tänavat.
Tegemist oli Kristjani sõnul galaktika kõige lühema paraadiga ja tal oli tuline õigus. Alustuseks tantsisime hiigelsuure Eesti lipu taga 150 meetrit mäest alla mööda munakivitänavat labajalga. Kõik on elus. Teeäärsed aplausid olid soojad. Jõudes punase vaibani katedraali ees tantsisime kiire Kasekese ja Piru polka (punane vaip oli tõmmatud munakivide peale). Polegi kunagi varem punasel vaibal tantsinud. Uhke tunne ja kestev aplaus. Peale punast vaipa jõudsime 150 meetri pärast Raekoja platsile, kus küttis meeleolu Kuhaanuška. Galaktika lühim paraad oli Eesti jaoks läbi.

Peale paraadi kiirustasime koju, sest ees ootas väljakutse Eesti-Hiina ühise ööpeo korraldamise näol, mis oli parasjagu teekond tundmatusse, millest me ei osanud midagi oodata. Olgu öeldud, et hiinlased olid väga avatud ja meeldivad suhtlejad. Lisaks galaktika lühimale paraadile pidas meie juhtkond hiinlaste juhtkonnaga maha ka galaktika lühima peoteemalise koosoleku. Kahe minutiga olid asjad selged. Alustasime meie pooletunnise setiga. Kikkapuu ja Mulgi polka kütsid korralikult ning rahva tantsima kutsumine ei olnud mingi vaev. Tsehhidele ja leedukatele oli polkasamm juba vana tuttav, kuid hiinlastel paistis polkageen kaduma läinud olevat. Imekombel oli siiski nende polka väga väärikas tippimine kõrgetel kontsadel. Ka eestlaste teine sett õnnestus suurepäraselt, kui välja arvata õnnetu pärimuslik Kohaanuška, millest tantsisid kõik meie tantsupaarid erinevat versiooni. Hiinlased üllatasid meid oma seti alguses naiste õhtutualettide moeshowga, millesse kaasati ka meie mehed. Oli kaunis. Ülejäänud õhtu hiinlastega oli äärmiselt meeleolukas, saime praktiseerida Hiina rahvustantsu jenkat ja muud diskot :D Kahe paiku oli eestlaste tiim võidetud ja sättisime magama, ees oli ootamas kiire ja seiklusterohke päev, kuid sellest lähemalt juba homme.