5. päev - festivali avapäev
Kersti ja Britt kirjutavad:
14. august, teisipäev
Hommikupoolik möödus tavapäraselt – sõime juba klassikaks saanud võisaia, mis maitseb siin üllatavalt hästi, tantsijad käisid tantsuproovis ja muusikud muusikaproovis. Saatsime ka Maatasa esinduse (1 juht, 1 paar ja 5 rühma liiget) kohaliku valitsuse vastuvõtule. Halliki kirjeldab: Vastuvõtule läksid Kristjan, Helin, Halliki, Priit, Mona, Robert ja Hans. Vastuvõtt toimus Kindralite palees https://en.wikipedia.org/wiki/Captaincy-General_of_the_Azores , mis oli mis oli väga uhkenii seest kui väljast.
Vastuvõtt oli kompaktselt ja asjalikult korraldatud. Kõik rühmad andsid kingitusi ja esinduspaaridega tegi festivali president ja linnapea koos ka pildi.
Vastuvõtule järgnes äärmiselt suurejooneline ja uhke lõunasöök Angra do Heroismo muuseumi kloostris. Toidulaud oli kaetud 300-le osalejale, see oli väga rikkalik. Esimest korda pakuti meile ka hulgaliselt erinevaid magustoite, mis viisid kõik keele alla. Seni olime piirdunud puuviljadega - õun, pirn, apelsin. Igaühele üks.
Oleksime nautinud pidulikku vastuvõttu veelgi, kuid ees ootas esinemine Santa Barbara Integratsioonikeskuses koos Rumeenia ja Hiinaga. Ülesastumine oli südamlik ja vastuvõtt soe. Esitus oli hoogne, kuid Kangakudumisest sai kuidagimoodi hunnik õnnetust. Alustasime väravaid valelt poolt ja kogu tants hakkas toimuma peegelpildis. Aga hakkama saime! Kõik tantsisid oma tantsu rõõmsa näoga edasi ja juhhei. Humoorikaks teeb antud seiga see, et meie juhendaja Halliki ei saanud üldse aru, et midagi valesti oleks läinud. Kiitis.
Peale esinemist sai taaskord imeliselt süüa – reisilt naastes viskame kaalu minema.
Vastuvõtt oli kompaktselt ja asjalikult korraldatud. Kõik rühmad andsid kingitusi ja esinduspaaridega tegi festivali president ja linnapea koos ka pildi.
Vastuvõtule järgnes äärmiselt suurejooneline ja uhke lõunasöök Angra do Heroismo muuseumi kloostris. Toidulaud oli kaetud 300-le osalejale, see oli väga rikkalik. Esimest korda pakuti meile ka hulgaliselt erinevaid magustoite, mis viisid kõik keele alla. Seni olime piirdunud puuviljadega - õun, pirn, apelsin. Igaühele üks.
 |
| Sanderi foto |
Oleksime nautinud pidulikku vastuvõttu veelgi, kuid ees ootas esinemine Santa Barbara Integratsioonikeskuses koos Rumeenia ja Hiinaga. Ülesastumine oli südamlik ja vastuvõtt soe. Esitus oli hoogne, kuid Kangakudumisest sai kuidagimoodi hunnik õnnetust. Alustasime väravaid valelt poolt ja kogu tants hakkas toimuma peegelpildis. Aga hakkama saime! Kõik tantsisid oma tantsu rõõmsa näoga edasi ja juhhei. Humoorikaks teeb antud seiga see, et meie juhendaja Halliki ei saanud üldse aru, et midagi valesti oleks läinud. Kiitis.
Päevad on siin tihedalt sisustatud ning peale loetud minutid kestnud puhkepausi hakkasime sättima õhtuseks paraadiks. Robertile meeldib aga ilmselgelt rohkem magada kui riietuda ning seda võimalust ta ka kasutas. Ärgates lubas Robert 10 minutiga valmis saada ja – challenge accepted. Kristjan lükkas stopperi käima ja... esimene küsimus, mis Robertil tekkis, oli: kus mu riided on? Olime kindel, et väljakutse on ette kaotatud, kuid tegelikkuses jäigi tal 2 minutit ajast üle. Väikese mööndusega samas - särk oli kortsus, kuid kuna Robert tõestas, et välja paistab vaid krae, läks läbi.
Seejärel võtsime suuna paraadile, mis toimus meie enda linnas ja kulges mööda Se tänavat.
Tegemist oli Kristjani sõnul galaktika kõige lühema paraadiga ja tal oli tuline õigus. Alustuseks tantsisime hiigelsuure Eesti lipu taga 150 meetrit mäest alla mööda munakivitänavat labajalga. Kõik on elus. Teeäärsed aplausid olid soojad. Jõudes punase vaibani katedraali ees tantsisime kiire Kasekese ja Piru polka (punane vaip oli tõmmatud munakivide peale). Polegi kunagi varem punasel vaibal tantsinud. Uhke tunne ja kestev aplaus. Peale punast vaipa jõudsime 150 meetri pärast Raekoja platsile, kus küttis meeleolu Kuhaanuška. Galaktika lühim paraad oli Eesti jaoks läbi.
Seejärel võtsime suuna paraadile, mis toimus meie enda linnas ja kulges mööda Se tänavat.
Tegemist oli Kristjani sõnul galaktika kõige lühema paraadiga ja tal oli tuline õigus. Alustuseks tantsisime hiigelsuure Eesti lipu taga 150 meetrit mäest alla mööda munakivitänavat labajalga. Kõik on elus. Teeäärsed aplausid olid soojad. Jõudes punase vaibani katedraali ees tantsisime kiire Kasekese ja Piru polka (punane vaip oli tõmmatud munakivide peale). Polegi kunagi varem punasel vaibal tantsinud. Uhke tunne ja kestev aplaus. Peale punast vaipa jõudsime 150 meetri pärast Raekoja platsile, kus küttis meeleolu Kuhaanuška. Galaktika lühim paraad oli Eesti jaoks läbi.
Peale paraadi kiirustasime koju, sest ees ootas väljakutse Eesti-Hiina ühise ööpeo korraldamise näol, mis oli parasjagu teekond tundmatusse, millest me ei osanud midagi oodata. Olgu öeldud, et hiinlased olid väga avatud ja meeldivad suhtlejad. Lisaks galaktika lühimale paraadile pidas meie juhtkond hiinlaste juhtkonnaga maha ka galaktika lühima peoteemalise koosoleku. Kahe minutiga olid asjad selged. Alustasime meie pooletunnise setiga. Kikkapuu ja Mulgi polka kütsid korralikult ning rahva tantsima kutsumine ei olnud mingi vaev. Tsehhidele ja leedukatele oli polkasamm juba vana tuttav, kuid hiinlastel paistis polkageen kaduma läinud olevat. Imekombel oli siiski nende polka väga väärikas tippimine kõrgetel kontsadel. Ka eestlaste teine sett õnnestus suurepäraselt, kui välja arvata õnnetu pärimuslik Kohaanuška, millest tantsisid kõik meie tantsupaarid erinevat versiooni. Hiinlased üllatasid meid oma seti alguses naiste õhtutualettide moeshowga, millesse kaasati ka meie mehed. Oli kaunis. Ülejäänud õhtu hiinlastega oli äärmiselt meeleolukas, saime praktiseerida Hiina rahvustantsu jenkat ja muud diskot :D Kahe paiku oli eestlaste tiim võidetud ja sättisime magama, ees oli ootamas kiire ja seiklusterohke päev, kuid sellest lähemalt juba homme.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar