17. august - Marko kirjutab: 

Vesi suliseb, päike paistab, ilm on soe, Kerstit hammustas meduus... Minu nimi on Marko Roosiväli, istun hetkel ookeani ääres (18. august)  ja kirjutan siis eilsest päevast.

Hommik algas tüüpiliste Kristjani maagiliste sõnadega "15 minuti pärast on hommikusöök". Läksime siis hommikust sööma, šokolaadihelbed olid ikka otsas, sõime kõhud täis ja paarikümne minuti pärast algas proov. Proovis proovisime lõppkontserdi kava läbi. Proov oli tore, kuna keegi ei viitsinud pulkade tantsus väga pingutada, seega me kõik suht ainult loivasime ja ma ei ole kindel et seda sai päris tantsimiseks kutsuda, mida me seal tegime 😀 

Pärast trenni läksime Robertiga snorgeldama. Ilm oli päikeseline, seega vee all oli kõik väga nähtav ja ilus. Snorgeldasime ära ja siis oli kohe juba lõunasöögi aeg. Kõht täis, läksin magama. Magasin mingi tunnikese või rohkem ja siis oli juba aeg minna moeshow proovi. Tegelikult see polnudki nii hull kui ma kartsin. Täitsa chill. Proovis näidati meile täpselt ette, kuidas me liikuma peame lava peal jne. Ega muud palju see moeshow olegi, kui kõndimine ja naeratamine. Peale trenni lihtsalt chillisin natuke. Tutvusin Siki kahe uue sõbrannaga, Rita ja Mariaga. Nad olid suht toredad, hiljem sain proovida Maria võimsat kaamerat. Ta on fotograaf siin festivalil ja Rita on ka töötaja. 

Nendega vestlesime natuke aega ja siis läksime Roberti ja Sillega mu lemmikkohvikusse. Tegemist on ühe perefirmaga ja teenindus ja söök seal on ülimalt hea! Sealne wrap on parim, mis ma söönud olen. Igatahes, ma võin terve päev kirjutada, kui hea see kohvik on, seega lähen edasi. Kohvikust välja minnes oli meid tähele pannud üks tore vana daam, kes tundis meid ära ja kiitis meid meie esinemiste eest. Eriti kiitis ta Sillet, kuna ta pidas teda 12-aastaseks. Aga see pole hullu, sest see polnud kaugeltki esimene kord. Ei tea küll, miks... Nii igatahes, kohvikus käidud, kõhud imemaitsvat toitu punnis, nüüd on aeg õhtusöögiks. 

Selle elasime kuidagi ikka vist üle ja siis tasus hakata vaikselt tegelema laada üles seadmisega. Ma aitasin asju sättida, aga siis pidin ise moeshowks valmistuma minema, niiet laadast ei saanud kahjuks osa võtta, aga muidu läks seal hästi, kõik asjad said ära müüdud. Riided triigitud, sätitud, selga pandud ning nüüd oli aeg moeshowks. Mina väga pinget ei tundnud, lihtsalt üldse ei oodanud seda, kuna modelleerimine pole üldse minu teema. Lava taga oli suht lahe, sai näha kõikide fancysid rahvariideid täiskomplektis. Lavale minnes oli üli naljakas tunne, modell olla on väga kahtlane. Niisiis, tulime lavale, kõndisime lava peal, täpselt nagu harjutasime, naeratamine koguaeg, moeshowd koordineeris festivali president isiklikult, kes juhatas meid. 

Tuule ja Marko demonstreerisid suverõivaid. Foto: Priit 

Foto Folk Azores facebookilehelt

Helin ja Sander demonstreerisid täiskomplekte. Foto: Priit 

Folk Azores facebookilehelt

Folk Azores facebookilehelt 

Folk Azores facebookilehelt

Folk Azores facebookilehelt

Jällegi, see kogemus oli väga kahtlane: kõnnid lava peal, kõik tähelepanu on sinu peal, kaamerad igal pool, poseerida väga ei osanud, niiet vahepeal panin lihtsalt käed puusa. See asi sai lõpuks läbi, ja siis tuli orkester lavale. See oli hästi lahe, väga ilusa asja olid ära õppinud.

Festivali orkester. Foto: Priit 

Maatasa orkestrandid. Foto: Halliki 

Orkester, moeshow läbi, saabus white party aeg. See oli üllatavalt tore. Muss kogu aeg käis, inimesed tantsisid, õhkkond oli hea. Alguses mängisime hiinlastega hiina seltskonnamänge, mis olid üli toredad! Hiinlased olid üldse ise ka väga toredad ja lahedad. Mängud said mängitud ja siis ühinesime tantsuklubiga. See oli ka väga tore. Olin enamasti Roberti, Siki, Maria ja Ritaga ning hiljem ühines Sille ka. See oli väga lõbus, tantsisime ja pidutsesime kella kolmeni. Võibolla õppisin paar ladina tantsusammu ka. Ühesõnaga, nii siis meie väga tore päev lõppeski. Jäin hästi magama ja magasin sama hästi hommikuni.
Obrigado.

Tegime koos Hiina rühmaga taas pilti ja meil õnnestus pildi peale kutsuda ka president Cesário Pereira (esimeses reas kõige keskel). Foto: Priit 

Hiina rühas olid enam-vähem sama vanad noored kui meil ja suhtlus klappis nendega väga-väga hästi! Foto:  Priit 

Kuna me ühispildil ei olnud, tegime oma pildi. Foto: Priit  

Kermo ja Kersti. 

Siin oleme oma väga vahva ja südamliku giidiga Pedroga. (Helini ja Briti vahel) 

Foto: Priit 

Halliki kommentaar: 

White party on midagi, mida Eestis ei koge. Päev otsa sätiti koolimaja saalis üles valgeid õhupalle, linte ja tegeleti kaunistamisega. Küll oli ilus, kui järjest rohkem inimesi hakkas riietuma valgesse. Meie rühm nägi superkaunis välja, mistõttu tundus väga oluline teha kusagil palmi all rühmapilt. Rühmapildi korraldamine on Maatasa rühmale parajalt stressirohke, mistõttu otsustasime Kersti, Briti ja Kristjaniga kiirelt välja valida palmi, valguse ja nurga. Kersti ja Britt andsid minu ja Kristjani entusiasmi nähes suht kohe alla ja võimaldasid meil Kristjaniga oma ideid ellu viia. Me mõlemad leidsime suurepäraseid kohti, mis aga teisele ei meeldinud. Mul ei jäänud lõpuks muud üle, kui tõestada pildistades, kui hea on minu koht ja nurk, mille valisime. Tõestasin Kristjanile, kui tahta palmiga pilti teha, ei tule minna palmi alla, vaid palm tuleb jätta taustaks. Kristjan tõestas mulle, et kui MINA peaksin tahtma palmiga pilti, siis võib juhtuda, et peale jääb vaid tualettruum, mis seal samas läheduses on. Kõik oleneb vaatenurgast. Et mitte lõplikult nugadele minna, otsustasime, et Priit otsustab, kus ja kuidas teha. See sobis meile mõlemale. Meie ilus rühmakene kogunes, kuid siis selgus, laadaplats suletakse ja meil tuleb ära minna. Seega meie eeltöö Kristjaniga oli absoluutselt mõttetu. Õnneks jätkus palme ka koolimaja õuele ja saime ühise grupipildi tehtud. Pilte sai õhtu jooksul veelgi, sest inimesed olid ülevoolavas meeleolus ja pidu oli väga-väga hoogne.

Tõestan Kristjanile, et palmiga pilti tehes ei pea minema palmi alla, sest siis ei jää palm näha! 

Näitan, et nüüd on peal nii palm kui Kersti! 

Kristjan tegi oma foto, kus näitab, et ta näeb minu pildil vaid sellist kompositsiooni - Kersti ja tualettruum. 

'

Sealt edasi tõestas Kristjan, et minu enamus vaatenurki ja fotosid on just sellised!

Ja otsustasimegi mõlemad, et üksteisele sõna ei anna ja fotode üle otsustagu Priit!