Neljas päev, rahvariietega veepargis

Kirjutab Carol.

On hommik (maailm möödumas kiirelt).

Algas kõige raskem päev seni. Hommikusöögile jõudis meie toast ainult üks kolmandik – hõissa Anzela! Seevastu sõin õues bussi oodates eelmiselt hommikusöögilt pistuuli aetud plastlusikaga kaks päeva vana ning soojas hoitud jogurtit. Jäin ellu. Järgmiseks katsumuseks oli mahtuda bussi(desse).

Bussid lähevad meil iga päevaga väiksemaks. Eelmisesse mahtusime vaevu ära, aga seekord tuli õnneks kaks tükki. Minu selja taga istus Halliki, kel jagus energiat kõigi jaoks. Entusiastlikult püüdis ta teha videopäevikut, kuid  keegi ei võtnud vedu ja Halliki pidi leppima vaid pildiga, mil kirjelduseks „no emotion“. Emoji valik võttis parajalt aega ja jõudsimegi kohale.

No emotion. Halliki foto

Oli spaapäev. Koheselt läksime rahvariideid ära panema ning ujumisriideid selga viskama. Eksisime ära ainult poolteist korda ning jõudsime oma ruumi (võimla!!! Sport on tervis!!!). Elevus oli MEGA. Esmajoones läksin Tuluste ja Lilloga mingisuguse seiklusraja laadse toote poole. Vesi oli väega külm, seega otsustasime hüpata vee peal hõljuvate toodete peal. Tundus enam-vähem lihtne, tõesti ei olnud.

Hõljuvad tooted olid paras pähkel püstipüsimiseks ka meie poistele. Halliki foto

Vähemalt sealt pealt vette hüpata oli kergendus ja suure pingutuse peale polnud vesi enam nii külm ka. Paar toru, lainebassein, lebola ning indoneeslaste esinemine hiljem saime süüa. Mingil põhjusel toodi magustoit enne? Või oli see külm supp? Miks see magus oli? Halliki oli väga Shook ja palus, et teenindaja jätaks talle selle magustoidu alles. Teenindaja oli rohkem Shook. Lõpuks valas Halliki magusa supi joogitopsi.

Pärast lõunat läksime veeeeel vette. Lasime Tuulega kuus korda alla vikerkaare liumäest ning see oli ilmselt parim osa reisist. Liumägi asus lastebasseinide alal, aga me sobitusime hästi ja tundsime nii siirast rõõmu.

Vikerkaareliumägi!! Sanderi foto

Samal ajal elas Anzela läbi traumeeriva elamuse. Ta tuli basseinist välja ja kangestus. Kus on ta rätik? Kuhu see jäi? Mis sellest sai? Mis on juhtunud? Vaadanud vasakule, paremale, vasakule, leidsid nad Madliga ühe härra. Oh üllatust! Seal rätik oligi! Täiesti suvalise mehe puusa ümber keritud! Seal nad kahekesi seisid ja vaatasid, kuidas härra kõnnib. Mis Sa ikka ütled… Härra tegi terve ringi peale ning …? pani rätiku tagasi. Täpselt sinna, kust ta selle võttis, ning haaras kõrvalt oma rätiku. Läks vist esimesel korral natuke valesti. Anzela väljus spaast kahe rätikuga. Ühe tutika rohelise ja loomapildiga ning ühe suvalise härra kantuga. Kaotatud ning taasleitud rätik sai endale reisiks uue omaniku ning Anzela supervahva uue.

Anzela uus supervahva rätik. Madli foto

Spaas tegime ühe esinemise ka. Täitsa jube kogemus oli supelkostüümist rahvariietesse riietuda. Püüdsin rakendada uut suvist vormi, mis oli üsna sarnane tavapärasele, lihtsalt ilma seelikuta. Ei läinud läbi.

Uus suvine vorm? Tuule foto

Suured peeglid! Madli foto

Riietes hakkas tiba palav ning lausa kadedaks tegid kõik need basseinist vaatavad inimesed. Esinemine ise läks hästi ning saame nüüd jälle uue linnukese kirja panna. Keegi polnud varem spaas esinenud, aga õnneks Maatasa on väga mitmekülgne.

Igati õigesti veepargiks riides. Foto Priidu telefonist

Helini foto ja Katzi meemid

Publik nautis kontserti basseinist. Priidu foto

Linnuke kirjas! Kermo foto

Pärast esinemist läksid mõned meist ujuma ja ülejäänud duši järjekorda. Jasminiga jäime enne bussi minekut vabatahtlikeks ruumi üle vaatama, et midagi maha ei jääks. Maha jäid Sanderi pusa ja HALLIKI KARDIGAN ning terve hunnik nalle. Võtsime kõik kaasa ning jagasime laiali. Halliki pakkus heatahtlikult, et tuleb mängida „mida see pant peab tegema“, aga selle aja peale oli ta oma asja juba kätte saanud ja mäng jäi ära. Seejärel läksime bussi. Väiksed bussid olid kadunud. Selle asemel oli SUUUUUR buss. Tuli nagu tuttav ette kuskilt. Läksime sisse ja seal see oli! Sander Lillo sai taas kokku oma nokamütsiga, mis oli paar päeva varem sinna jäänud (õnneks tal oli teine veel). Kommentaariks ütles ta ise „kannatlikkus on voorus“. Olgu, Sander.

Oli aeg järgmiseks esinemiseks. Jõudsime kohale ning avastasime, et on mega nälg. Aega nagu oli, aga õhtusöögi aeg veel ei olnud. Hakkasime siis asju tuppa sättima. Minu tantsupaariline Sander oli selleks ajaks kergelt lombakas. Tundus, et ta oli spaas torust alla sõites saanud hoobi vastu põlve. Lavaproovis tantsisin Tõmba Jüri üksinda ning arvasin, et kontserdiks saab Sander jalad alla. Pärast lavaproovi käisime veel Hallikiga talle jääkotti küsimas. Täpselt nii nagu kolmandas klassis käiakse õpetajate toas. Halliki koputas ja mina rääkisin. Küsisin hästi viisakalt ja asjalikult ning naeratasin säravalt. Toas olnud kolm prouat ütlesid „ahah english“ ja läksid otsima kedagi, kes saaks aru ka, mis ma ütlesin. Nojah. Meile toodi väike kauss (ämber?), mille sees vesi, jääkuubikud ning rätik. Loike jäid tuppa ainult üksikud! Tervise huvides otsustas Halliki, et Sander ei tantsi midagi peale neljatantsude. See tähendab, et paljud said endale uued rollid, uued paarilised.

Lavaproov. Priidu foto

Siis ilmus meie reisichatti kiri, et tulge üle tee kiirtoiduputkasse, Kristjan teeb välja. Putka ei olnud üle tee, vaid kaugemal, aga Kristjan tegi välja küll. Tellimine oli totaalne kaos nagu ikka, kui korraga üritavad süüa 21 inimest, aga saime hakkama. Esimesed inimesed said oma toidu kätte, kui me järsku avastasime, et kuule megalt kiire on tegelikult. Seega, ootasime oma toite edasi, aga oluliselt stressirohkemalt. Pool burgerit ära söönud, panin Sprite’i pudeli tagataskusse ning lidusin Tuule ja Sillega burks käes esinemiskoha poole tagasi.

Kiirtoit sõna otseses mõttes. Priidu foto

Kõht jõhkralt täis, oli aeg riietuda ning vöö ümber kerida. Jõudsin veel kirjutada spikri, kellega parasjagu tantsima pean ning jõudsime ka proovi teha. Marko sai endale kangakudumise soolo ning tal tuli see suurepäraselt välja. Ainult üks kord üritas ta minu asemel joosta oma õige paarilise Tuule juurde. Väike kaos hiljem ning oligi aeg lavale minna, aga mitte ilma viimase kaoseta! Nimelt kandis Robert läätsi, et laval autentsem välja näha. Paar minutit enne lavale minekut teavitas ta kõiki valjult, et üks lääts on läinud silma taha. Müstiline mees. Reaktsioonid olid peamiselt järgnevad: „iu“, „vau“, „ah??“. Kuidagi sai ta selle kätte, võttis välja ning läks lavale ühe läätsega. Väga vapper, arvestades, et näiteks kuhaanuškat tantsis esimest korda üle VÄGA pika aja.

Pinged olid laes, muutusi oli palju, muusikud ei näinud tantsijaid peaaegu üldse, aga esinemine läks lausa väga hästi! Kõik olid oma uutes rollides meeletult tublid ning ka Robert astus õigele poole selles ühes kohas kuhaanuškas, mis tal proovis segi läks. Publik oli väga soe ja armas ja üldse oli nauditav esinemine.

Pärast esinemist olid pingete asemel laes emotsioonid! Endiga väga rahul ning üksteise üle uhked, tekkis aplausikoht. Asjad kokku pakitud, läksime bussi. Tekkis pikk diskussioon, kas minna õhtusöögile või mitte, sest kõht oli burksidest veel nii täis. Süüa tahtjaid oli ainult kaks, aga läksime ikkagi, sest ees oli ootamas veel PIDU. Toidukohas sõid siiski kõik ja kiitsid hoolega.

„Koju“ jõudnud, olin rõskelt väsinud ja peaaegu juba magasin, aga SIIS tegi meie suur juht Halliki tõeliselt mõjuva manöövri. Ta seisis koridoris akna kõrval ja muudkui hõikas „Maatasa!“, „Lähme peole!“, „MAATASA!“, „RUTTU“, „KIIREMINI“. Saime kõik innustatud  ning läksime möllu panema.

Tegime pidu/tantsuklubi/koosviibimist koos saksa rühmaga. Nad olid niiiiiii vahvad. Nad olid kodust kaasa toonud huvitava (rahvusliku?) toote. Tegu oli kanges alkoholis leotatud pirnidega. Priidule maitses, minu arvates väga hea ei olnud. Mitmed saksa poisid kinnitasid, et läheb järjest paremaks. Tegu oli libauudisega. Sain ka teist õhtut järjest naerdes vaadata, kuidas Tulused keelduvad alkoholist, öeldes, et nad on lapsed, ning pakkujad on segaduses, aga siiski armsad.

Kuulsad pirnid. Helini snäpp

Tantsuklubi ise oli meeletu. Sakslased õpetasid hoole ja armastusega tantse, millele üsna kohe pihta saime ja oli naljakas kuulda iga poisi käest, et nüüd peab teisele poole minema. Samas oli üks väega keeruline tants, mille kohta tuli väga vähe juhiseid. Selles kolme kolmese paariga tantsus oli meil Anzelaga kahe peale üks saksa poiss, kes üritas meid siis õigesse kohta visata. Mina olin oluliselt rohkem eksinud kui Anzela, aga saime hakkama. Kõige naljakam asja juures oli, et noormees oli meile enne ühe sammu selgeks õpetanud ning öelnud, et see on tantsu kõige raskem osa. Tõesti ei olnud!

Lõputantsuks tegime Nõianeitsi. Ja siis perekonnavalsi. Ja siis ühe saksa tantsu. Ja siis veel ühe. Sattusin selleks inimeseks, kes üle saali juhiseid karjub. Tuli vist okeilt välja, eks tähelepanu püüab ka suurest elevusest üles-alla hüppamine.

Ühest viimasest tantsust oli siis saanud neli, kui otsustasime, et okei, nüüd on kõik. Järgnesid südamlikud hüvastijätud, head-ööd soovid ning lubadused järgmisel päeval pidu korrata. Seejärel pessu ja magama. Targa kella järgi jõudsin magama 03.25 ja etteruttavalt võib öelda, et järgmisel päeval kell 8 hommikusöögile meie tuba ei jõudnud.

Kolmas päev - idülliline Vasvár ja Tšehhi pidu

Kirjutab Jasmin.

Maatasa reisi kolmas päev algas mõnusa hommikusöögiga. Sööma minnes jagunes meie grupp kaheks. Marko teadis teed hommikusöögikohta ning mõned julged, mina kaasaarvatud, järgnesime talle. Jõudsime neljakesi enne suurt järjekorda oma toidud võtta. Seekord olid kavas vorst, juust ja TOMAT! Jah, kõigile oli ette nähtud ka miskit värsket. Teine osa inimesi jõudis ümber maja väikese viivitusega, aga õnnelikult sööma.

"Natuke asisem tüüp on täna hommikusöögiks." Priidu foto

Tomat!! Helini snäpp

Peale seda otsustasime läbi teha mõned kriitilised tantsud gala kavast, mida kavatsesime õhtul esitada. Proov läks vabas õhus edukalt. Vabas õhus, sest Slovakkia entusiastlikud rahvatantsijad olid hõivanud meie maja proovisaali. Õues oli üpris palav juba hommikul. Päev tõotas tulla veel soojem.

"Carol ja Tuule lendavad ära." Halliki foto

Nüüd ühest naljakast juhtumist peale proovi. Olime oma toas ja sättisime rahvariideid korda, kui Sille vannitoa ukse avas. Ta ehmus kohutavalt. Aga oli ka põhjust- meie vannitoas seisis Robert ja sõi sööklast pihta pandud noaga oma mangot... Kuidas ta märkamatult meie tuppa sattus, seda me ei saanudki teada. Robert ikka osksb ghost'ida.

Enne bussi tuli veel Gergő (üks giididest) meiega hüvasti jätma. Laulsime talle ja ta sai meilt natuke meeneid. Ta kallistas meid kõiki südamlikult ükshaaval. Väga numps!
Veel veidi enne väljasõitu juhtus ka Markol üks kummaline lugu. Ta oli kaotanud oma rahvariided, hakkas tekkima väike paanika. Aga natukese aja pärast leidis ta need kapist. Vähemalt reageeris ta kiiresti. Ma arvan, et Kent'i kaardimäng on talle hästi mõjunud.

Igatahes, otsustasime varem koguneda ning seekord ei hilinenud bussile, et linna minna. Võib-olla näitas see meie giidile Sándorile, et saame kellaaegadega hakkama küll ning ta oli võrreldes eelneva päevaga meiega suheldes väga chill.

Meie bussireiside vältel olen siinses piirkonnas näinud palju päevalillepõlde. Huvitav on see, et päeval ajavad lilled pea püsti ja püüavad päikest, aga õhtuti on nad norus, kuna õhtupoolikud on jahedamad.
Oma kodinad viisime Nadasdy lossi, ise suundusime lõunale.

Kui olime tüüpilise supp-praad lõunasöögi lõpetanud, jagunes Maatasa mitmeks grupikeseks, meil oli Sárváris kolm ja pool tundi vaba aega. Giidid võtsid meid sappa ning tutvustasid meile linna. Halliki ja co istus vanas heas Neo restoranis. See on armas resto Sárvári keskplatsil, mille meie oleme viimaste päevade jooksul kodustanud.

Halliki foto Priidu fotost.

Priidu foto

Kelneri foto Priidu telefoniga

Linnatuuril põikasime mõnest poest läbi. Näiteks Marko ostis endale Smile pannkooke, mis ta kohe naeratama panid. Osad meist leidsid endale meeneteks magneteid, kruuse ja postkaarte. Leidsime ka käsitööjäätise putka, millest Helin kuulnud oli. Sándor viis meid Spar-i. See on üks Ungari poekett. Midagi sarnast meie Rimile.

Tagasi lossis ning algasid Arnoldi kitarriminutid. Mõnusa muusika saatel sai tehtud patse ja niisama jalgu puhatud. Saatuse tahtel olen Maatasas sattunud punujaks ning ka Caroli keeruline pärg-pats sai enam-vähem tehtud. Just in time.

Caroli pärg-pats. Halliki foto

Meile tuli vastu väike buss, mis viis meid uude esinemiskohta.

Majarahvas Vasváris võttis meid soojalt vastu. Meie võõrustaja rääkis lausa paar lauset eesti keelt, tuli välja, et ta on päris arvestatava aja Tartus elanud. Täiesti arusaadavas keeles ütles ta näiteks: "Tartu, heade mõtete linn."

Meie ja Indoneesia rühma plakat. Helini snäpp

Lavaproov, indoneeslaste vihmavarjud juba valmis. Priidu foto

Esinemiskoht. Priidu foto

Enne meid tegid oma etteaste meie sõbrad indoneeslased.
Meie 40-minutine kava tuli tegelikult sujuvalt välja. Üldmulje oli väga ilus ja rahvale tohutult meeldis.

Saime kingiks moosi. Halliki foto

Peale esinemist taheti meiega pilti teha ning pärast seda ootas meid rikkalik õhtusöök. Sille mainis, et see on parim tasuta söök Ungaris, mida ta saanud on. Carol arvas, et selline vastuvõtt võib jääda reisi jooksul tema lemmikuks. Õhtusöögiks oli (väga maitsev) kana kanaga, olime majarahvale kohutavalt tänulikud ja laulsime neile tänutäheks.

Parim õhtusöök. Halliki foto

Umbes üheksa ajal võttis meid peale buss ning tagasitee möödus lauldes.

Halliki kommentaar: Teekond Vasvári linnakesse oli kaunis - nägime rohkem mägesid, sest linn asus väga lähedal Austria piirile. Esimesse Austria piirilinna olnuks Vasvárist vaid 45 minutit sõitu. Esimesest hetkest, kui bussist maha astusime oli tunda väga sooja vastuvõttu ja tugevat kohaliku kogukonna toimetamist ja kokkuhoidmist. Kõigile pakuti värskeid küpsetisi, mida valmistati kohe koha peal. Inimesed olid sealjuures ise väga toredad ja lõbusad, oli tunda, kuidas nad naudivad võõrustamist ja kuivõrd hoitakse omavahel kokku. Tundsime end staaridena - riietusruumid poistel-tüdrukutel eraldi, suupistekandikud, veepudelid. Lisaks kaunis maja ja väga ilus kontserdisaal.

Ka taigen segati rahulikult kõigi silme ees kokku! Halliki foto

Meie 40 minutiline kontsert koos seelikute vahetamisega kulges väga hästi, otseseid apsakaid ei olnud, vaid Madli seeliku vöötamine võttis rohkem aega, mistõttu Helin soleeris Tammekes laulus üksinda. Esinesime peale Indoneesia gruppi, kes andis ilusa kontserdi ja tundus päris raske peale lõunamaa rütme peale minna, kuid ka Maatasa esinemise lõpetas ülisoe aplaus, mis ei tahtnud lõppeda. Publik nõudis ilmselgelt lisalugu, kuid mul ei tulnud ühtegi mõtet pähe, mis see võiks olla, seega Maatasa omad kummardusid vist oma viis korda järjest ja tänasid publikut. :) Tunne oli peale kontserti väga ülev - väga palju tehti Maatasaga koos ka pilte ja ees oli ootamas kaunilt kaetud laud koos suurejoonelise õhtusöögiga. See oli kogukond, mis liigutas sügavalt oma ühtehoidmises ja tehatahtmises, oma tuliste küpsetiste ja koduste moosipurkidega, millest kaks ka meile kingiti. See õhtu oli festivali kõige tugevam ja vahetum kokkupuude ungarastega, nende külalislahkuse ja rahvusliku köögiga. Väga kahju, et meil ei olnud kaasas plaati, kuid see-eest laulsime südamest tänulaulu armsaks saanud inimestele.

Tänutunne oli suur! Aitäh, Vasvári rahvas! Halliki foto

Siit jätkab Tuule.

Tagasi kodus tuli info, et on aeg tsehhidega tantsuklubi pidada. Kui jõudsime saali kohale oma pillidega ning tantsuks valmis, nägime, et tsehhid istusid ringis, jõid rapsiõlianumate laadsetest pudelitest veini ja vaid rääkisid.  Vastuvõtt oli ka huvitav, üks neiu käis kõik ükshaaval läbi, suudeldes ja veini pakkudes. Pärast seda naases ta tagasi ringi istuma. 

Tšehhi ring. Helini snäpp

Seda nähes olime kergelt segaduses, et kas olime peost valesti aru saanud. Aga Halliki toetusega alustasime tantsulugu ja nad tasapisi liitusid meiega. Nad näitasid paar tantsu ise ka, aga pealmiselt soovisid et me ise õpetaks neile. 

Tšehhi pidu. Helini videod

Pidu eriti kaua ei kestnud, ja päris palju kulus ka sellele et üks neiu väga intensiivselt veini pakkus kõigile, kaasaarvatud meile Tulustele. Kui mainisin, et olen siiski alakas ja ei saa juua ning mu ema on kohe siin kõrval, tõmbas ta selja Halliki poole ja naljaga rääkis inglise keeles mulle et „Su ema ei näe midagi, proovi proovi!“. 

Kui teistel said veinid maitstud, tantsud tantsitud, tundus ka, et neile meeldis oma varajasem ringis istumine rohkem, ning läksime särke triikima ja magama.

Teine päev ja palju arusaamatusi

Kirjutab Helin featuring Piret ja Britt.

Kõigepealt tuleb teil teada, et meil on väga nõudlik giid Sándor. Gergő on ka, aga tema on chill.
Sándor oli eile väga elevil, sest ta ostis kõigile palinkat, seda kohalikku napsu. Kõik tema laused lõppesid sellega, et "õhtul saab palinkat". Eile nagu peoks ei läinud ja ma hoiatasin, et ega me väga peorühm ei ole ka, aga ta ei ole tänagi sugugi lootust kaotanud.
Gergő teeb pidevalt sarkastilisi nalju festivali korralduse kohta, kui mingi error on ja Ungari kohta üleüldse. Kui ma ütlesin, et eestlased on ikkagi tuntud laulurahvas, siis ta ütles, et ungarlased on tuntud selle poolest, et nad tähistavad nuttes ja joovad palju. Aga ta on suur muusikahuviline ja lubas mulle ungari alternatiivrokki tutvustada ja ütles, et oskab kitarri peal biitlite lugusid mängida ja me võime koos laulda.

Hommikusöök pidi olema TÄPSELT kell kaheksa (kuigi see kestab poole kümneni). Piret ärkas seega loomulikult juba enne seitset ja läks Hallikiga jalutama.
Piret kommenteerib, et suht hilja läksid, pool kaheksa alles umbes. Aga ta ausõna oli varem ärkvel, pool seitse juba. Teised ei saanud ka palju kauem magada, sest akna all alustas tööd muruniiduk. Halliki: "Kuna Kristjan postitas Maatasa gruppi pildi muruniidukist, kellaajast (7.37) ja väga pahurast endast, siis tundus igati paslik postitada Kristjanile vastuseks pilt õnnelikkest ja puhanud inimestest kesk linnulaulu ja hommikupäikest".

Halliki ja Pireti varahommikune jalutuskäik. Foto koostööprojekt.

Muruniiduk. Kristjani foto

MEIE teadsime, et hommikusöök on all korrusel. Seega ma imestasin, kui 7.50 oli Sándor ukse taga ja ütles tungivalt "we should leave NOW". No kaua ma ikka trepist alla kõnnin eks. Olime siis 8 all valmis, kes paljajalu, kes särgiväel, aga siis selgus, et hommikusöök on hoopis teises majas, ilm oli jahe, ja ta oli pahane, et paar inimest olid lausa 2 minutit hiljaks jäänud. Nojah, läksime siis Gergő juhatusel, poolel teel saime Sándoriga uuesti kokku ja läksime teise majja. Mingi hetk Gergő ütles mulle, et tegelikult oleks saanud väga palju otsemini minna, aga Sándor nõudis, et me temaga kindlas kohas kokku saaks. Tagasi tulime igatahes otse ja kõvasti rutem.
Hommikusöögiks oli kaks vorstikest, sinep-ketšup-majonees, sai ja tee. Indoneesia tüübid said küll jogurtit ja kurki ja tomatit ja värki, aga meil ei lubatud võtta.

Täisväärtuslik hommikusöök. Priidu foto

Pärast hommikusööki oli aega proovi teha, triikida, meikida ja patse teha. Kõige rohkem väljakutseid pakkus Caroli soeng, jõudu katsusid nii Anzela kui Britt, kuni Madli oli võidukas.

TÄPSELT kell 11 pidime välja sõitma. Priit ja co olid vahepeal taibanud, et me ei peagi tegelikult majale suurt ringi peale tegema, vaid saab ka läbi maja!! Suur võit.
Sõitsime linna, meid viidi lossi. Kl 12 oli ette nähtud lõuna, meie saabusime mingi 11.30 juba. Pärast pikka arutelu otsustasime oma kompsudega söögikohta matkata ja seal oodata. Lõunaks oli kanakoib JA kanafilee ahjukartulite ja salatiga ja supp ka.

Edasi oli kolmeni vaba aeg. Sándor soovitas juba eile tungivalt muuseumi külastada, aga et seal läheb ikka 2-3 tundi ära. Eile me seda ette ei võtnud, aga ütlesime, et millalgi kindlasti võiks. Tema ütles, et pärast lõunat siis läheme muuseumisse. Meie uurisime, kas kunagi oleks palun võimalik kohvi ka saada, sest hommikuti seda ei pakuta. Gergő, kes on ise väga suur kohvisõber, ütles, et saame, pärast lõunat. Okei, aga meil on palju asju, need oleks ju vaja ära viia. Tekkis pikk arutelu ja olukord kippus kuidagi väga keeruliseks. Hakkasin siis otsast peale. Kus see muuseum on? Lossis. Selge, ja kus see kohvik on? Lossis. Okei, ja kus asjade koht on? Lossis. No milles siis probleem on, lähme äkki lossi? :D

Lossis sai tõepoolest kohvi, jäätist sai ka. Millalgi tuli Gergő ja ütles, et ta peab nüüd minema ja ta ei tea, kas ta saabki enam tagasi tulla, et kui rohkem ei kohtu, siis igal juhul oli tore. Ma olin ausalt öeldes nii segaduses, et ei osanud midagi öelda, pärast tulused pahandasid, et kuidas ma lasin tal ära minna nii, et me ei laulnud?! Ma kirjutasin talle hiljem ja tänasin ka ja leppisime kokku, et millalgi nädala jooksul ikka vast trehvame, meil on vaja talle kingitus anda. Tema saatis seni kuulamiseks kohalikku muusikat, mulle väga meeldib, panen lingid siia ka.





Kohvid joodud, ütlesime Sándorile, et me oleme nüüd muuseumiks valmis. Tema vaatas kella, et aga enam ei jõua ju, seal läheb ikka 2-3 tundi ära. Vaatasime ka kella, poolteist tundi oli umbes aega ja see loss ei tundunud väga suur, et no läheme ikka. Lõpuks ta nõustus meid sinna viima.

Läksime siis sisse. Hästi palju pilte oli seinte peal, aga eriti aru ei saanud midagi, ja me ei saanud aru, kas meil on giid või me käime vabalt ringi. Küsisin. Ütles, et ei me võime vabalt ringi käia. Aga me peame giidi järgima. ?? Keegi ütles, et iga kord kui tema käest midagi küsida, on vastust kuuldes poole vähem infot kui enne oli. No kõndisime siis edasi, aga giidi ei kuskil. Palusime, et tema räägiks. Ta ütles, et seal on relvad ja pildid. Jasmini guugeldamine selgitas, et tegemist oli hussarite ehk ratsaväelaste (?) näitusega.

Palju segadust. Priidu foto

Ja palju pilte. Priidu foto

Palju hobuseid. Piidu foto

Husaarist hurmur. Sanderi foto

Millalgi jõudsime muuseumi sellesse osasse, mis rääkis Sárvári linnast ja lossist, siis võttis Sándor ka sõna. Nt olid seal maalid lossiomanikest. Üks tädi oli nt veidi ebapopulaarne valitseja ja siis levitati kuulujutte, et ta on nõid ja joob neitside verd, pmst Ungari Dracula, ja mõistetigi see valitsejanna hukka ja tapeti ära. Aga Sándor rõhutas korduvalt, et ta ei olnud päriselt nõid ja see ei olnud tegelikult tõsi, päriselt.

Siis oli huvitav veel üks suur kirjutuslaud. Ütles, et see on maailma esimene ikea laud, et see käib juppideks. Nimelt teema siis selles, et Sárvári loss on ehitatud soo peale. Iseenesest kasulik, vaenlased ei saanud tulla, aga samas oli palju sääski. Ja nö ikea laud oli vajalik seetõttu, et suviti oli sääski lausa nii palju, et siin reaalselt ei saanud elada, inimesed päriselt surid ära. Seega suveks mindi kuhugi mujale elama, aga kuna mööbel taheti kaasa võtta, leiutati viis, kuidas seda mugavalt teha.

Sándor näitab esimest IKEA lauda (vasakul). Priidu foto

Pildistavad laemaalingut. Halliki foto

Pildistatav. Priidu foto

Portselankujud. Sanderi foto

Siis tuli suur torn, ta hoiatas, et seal on lausa 66 astet ja teatas, et ta ise ei tule, sest ta suvel töötas siin ja käis iga päev mitu korda. Torni võib kommenteerida see, kes sinna jõudis, mina leidsin poole tee peal kott-toolid ja vajusin sinna.

Ma ei tea, meie igatahes läbisime selle 2-3 tunnise muuseumi tunni ajaga. Edasi tegime lavaproovi, ka seal vahetus info keskmiselt kord minutis - pole kindel, kas me saame kohe teha, seejärel öeldi, et me oleme hoopis esimesed ja peame KOHE alustama, siis selgus, et me oleme ka ainsad ja võime ükskõik, kui kaua teha, aga siis ei võinud üldse midagi teha, sest lava sätiti, jne jne, aga tehtud see proov sai, tõsi küll, ilma helita.

Lavaproov, lava pole veel tühjaks tehtud. Halliki foto

Halliki foto (Priidu kaamera)

Pärast proovi tutvustati meile ka meie uut giidi. Noor tüdruk nimega Panna ja hiljem selgus, et ta on Sillega samal päeval JA aastal sündinud. Koos näidati meile ette meie lavatagune ruum. Väga vahva. Kus me siis riideid vahetame, lossis või siin? Siin. Läheme praegu lossi ja toome asjad siia ja enne esinemist siin riidesse ja pärast esinemist saab siin tagasi vahetada. Etteruttavalt võin öelda, et nii see ei läinud. Enne kontserti öeldi, et me peame võtma asjad ja viima lossi ja seal vahetama. Niisiis sai lihtsalt niisama läbi linna riideid edasi-tagasi tassida.

Mina ja Sander Lillo käisime vahepeal veel linnapea vastuvõtul. Meie Panna ja teised giidid pandi eraldi nurka istuma ja rühmade esindajad laua taha veini jooma. Peeti paar kõnet, löödi klaasid kokku ja kõik andsid omavahel linnapeale kingid üle. Linnapea uuris meie plaati päris pikalt ja ütles siis Köszönöm, thank you, spassiba. Tegelikult oli hästi muhe onu, ise ka 39 aastat tantsinud.

Vastuvõtul käidud. Panna foto

Edasi valmistusime avakontserdiks. Öeldi, et esineme kuskil neljanda-viiendana, pärast Slovakkiat. Maatasa oli ilusti lava kõrval tänaval valmis, giidi valvsa pilgu all. Lavaproovis öeldi, et on väga tähtis, et me läheksime paremalt peale. Nüüd tuli aga Sándor ja teatas, et läheme vasakult peale ja paremalt maha. Otsisin siis kõik üles ja andsin info edasi. Sándor naases. Muusikud lähevad ümber lava ja paremalt peale, tantsijad ikkagi vasakult, Slovakkia tegi mingeid muudatusi. Okei, muusikutele info edastatud. Aga ei, Sándor tuli veelkord: "unustage kõik, mida ma ütlesin - vasakult peale, paremalt maha". Minu arust neid muudatusi oli veel.

Slovakid valmistuvad, meie ootame, Sándor hoiab pilku peal. Priidu foto

Maatasa nägi väga ilus välja. Tüdrukutel kõigil soengud tehtud ja uued pärjad peas, kuigi Sillel tuli juba üks litter ära.
Poistega oli lugu huvitavam, Arnoldile oli sattunud väga huvitav pastlapaar - mõlemad vasaku jala omad, üks nr 45 ja teine 43. Kui eras pastlaid proovisime, proovis ainult ühte, vaatas, et sobib küll ja nüüd nii oligi.

Arnoldi pastlad. Helini foto

 Poisid olid vestides, valged varrukad ilusad ja triigitud - ja siis oli Robert, kelle särk nägi välja nagu see oleks just seljakotist väljunud. Küsisin, mis ta põhjendus on, ütles, et ta lihtsalt unustas ära. "Mõtlesin veel, et misasja see Kermo triigib." Määrasime Robertile kasvatajad - Piret küsib kogu aeg üle, kas särk triigitud ja Sander Lillo vaatab etteheitva pilguga. Praeguseks on teada, et see korraldus töötab, aga teatud mööndustega - Roberti särk sai järgmiseks päevaks triigitud, aga Piret triikis ise ära. Okei, kui õiglane olla, tuleks vist mainida, et mõlema kinnitusel Robert alguses tahtis ise triikida.

Roberti varrukad. Helini video

Saime teiste esinemisi ka vaadata. Minu isiklikud lemmikud olid sakslased, kelle tutvustus rääkis, et kuigi sakslased on tuntud aeglaste tantsude ja rahuliku polka poolest, tõestab nende lõuna-saksa noorterühm, et sakslased suudavad ka kiiresti tantsida. Nende tantsud olid kõige rahulikumad, mida ma kunagi näinud olen.

Sakslased tantsisid Raabikut. Helini video

Sakslaste plaksutants on nakkav. Helini video

Indoneesia oli juba vastuvõtul väga populaarne, fotograaf oli kaameraga proua näost 5 cm kaugusel. Nende esinemine tõenäoliselt populaarsust juurde ei toonud, sest nad läksid mõnuga üle aja, 15 minuti asemel tegid pmst topelt. Kahjuks ei saa ka tõdeda, et kava oleks väga põnev olnud, makilt tuli hea tümakas, vahepeal üks onu mängis fonole veel akordionit peale, vahepeal pani suled selga ja tantsis kaasa. Tantsuliigutused ja muusika meenutasid kokku zumba-tundi. Pikka zumba-tundi. Korraldajatele ei meeldi ka see, et nad pidevalt hilinevad. Gergő rääkis, et juba lennujaamas oli probleeme. Rühmale öeldi, et nad peavad 10 min bussini kõndima, need nõustusid, aga siis poole tee peal otsustasid, et nüüd aitab ja läksid hoopis kohvi jooma.

Indoneesia žumba. Helini video

Slovakkia oli väga proff rühm, nad harjutavad ka meeletult, hommikust õhtuni ja öösel ka. Oli näha, et kavas oli ka kostüümivahetus, lava taga oli igaühel laotatud maha riidekotike, alusseelik, seelik, põll, rätt jne, kõik õiges järjekorras. Meie muusikud pidid Slovakkia ajal lavale sättima. Saime juhtmed külge ja siis pidime justkui laval ootama, aga slovakid trampisid ja hüppasid nii kõvasti, et lava kõikus tohutult ja otsustasime evakueeruda.

Maatasa esinemine läks hästi. Minule tundus, et rahvas nautis, ja kui võrrelda teiste rühmadega, oli meil väga hoogne ja elus ja päris esitus ja väga mitmekülgne kava, mis eristus. Kõik sujus ilusti, ainult poiste pulkade tants üllatas sellega, et võitjat ei olnud. Meil ei ole just eriti võistlushimulised poisid ja tavaliselt "kukuvad" üsna ruttu välja ja siis Sander Lillo jääb sinna üksi hüppama, aga eile lõid teised tema pulgad ka sassi ja polnudki poistel võitjat. Ma arvan, et võib siis muusikud võitjaks lugeda, sest me pidasime kõige kauem vastu (loe: mängisime kõige kauem, sest muusikat jäi lihtsalt üle).

Kuulasime siis sõna ja viisime asjad lossi ja vahetasime seal riided ja suundusime õhtusöögile, mis oli midagi rahvuslikku. Väiksed klimbikesed ja guljašilaadne toode, mulle väga meeldis. Edasi oli vaba aeg linna peal olla. Minu aeg möödus Jasminiga, ostsime jäätist ja lootsime väljakul veel esinejaid näha, aga kahjuks oli kontsert läbi. Lavale sättis aga mingi bänd, mis tundus huvitav, jäime neid ootama, kahjuks nad tulid lõpuks lavale täpselt siis, kui meie pidime juba lahkuma. Mingi seltskond läks kohvikusse istuma ja Halliki ostis toidupoest 20 puulusikat. Halliki: "Kuna hommikusöök oli kaks päeva natuke kuivavõitu ja igatsesin jogurtit vms, kuid poest polnud võimalik osta ühekordseid lusikaid, millega jogurtit manustada,  seega tundus vahva mõte osta terve pakk puulusikaid, sest küllap oli kõigil sama mure ja meid oli ju täpselt 20! Kuulutasin kõigile, et minult on võimalik puulusikaid saada, kuid millegi pärast oli reageerimine nõrk, võib öelda olematu. Kõik 20 puulusikat jõudsid ilusasti koju!"

20 puulusikat!! Halliki foto

Vahepeal helistas mulle Sándor, neli korda. Meile oli juba varem öeldud, et me peame 21.50 võtma lossist asjad, et 22 bussiga väljuda. Nüüd ta helistas ja ütles täpselt sama asja, aga kurjemalt - buss väljub täpselt 22 ja kes pole kohal, jääb maha. Hakkasin sõnumit maatasalistele edastama, aga nemad noogutasid ja ütlesid et jajah, teame teame. Vaatasin meie chatti ja Tuule oli sinna ka sama info kirjutanud.

Ühesõnaga kõik meetmed olid kasutusel, et me ikka ei hilineks. Aga ei hilinenudki, kõik olid õigel ajal lossis, võtsid asjad ja hakkasid astuma. Halliki vaatas veel ruumi üle ja ütles siis, et ma küsiks, mis giidil on, et näeb väga šokeeritud välja. Küsisin, ütles, et me peame kõik asjad ära viima. Kõik?! Meie teadsime, et ainult need, mis vaja triikida jne. Giid seletas mulle väga intensiivselt, et te peate ju triikima!! Ma seletasin vastu, et me ei triigi seelikuid ja pulkasid ja lähme nüüd ära. 21.54 olime bussi jaoks valmis. Keegi ei jäänud maha.

Bussisõit möödus lauldes, laulsime ilusal suveõhtul, ojalaulu, spordimeeste laulu, kui sain laanest lagedale ja jõudsime just viinajoomise lauluni "Isa mul hakkas surema" ja kaifisime täiega, aga siis andis giid käsu lõpetada. Mulle tundus, et tagapingis lauldi ikka vaikselt laul lõpuni. Halliki: "Laulutuju oli tingitud eelkõige bussisõidust, sest sel bussil olid amortid nullis ja kogu kojusõit oli nagu ameerika mäed: hüppasime kogu kambaga istmetel üles-alla ja paremale-vasemale. Mõistlik tundus laulda."

                                              Bussisõit

Võiks arvata, et sellega päev lõppes, aga kõige keerulisem ülesanne oli veel ees - majja sisse saada. Läksime Priidu avastatud lühemat teed pidi - ja avastasime, et saal, kus eile veel koosolekut pidasime, oli lukus. Nägime läbi klaasi, kuidas inimestel oli pidu, aga meie pidime õue tagasi minema. Läksime ümber maja oma põhiukse juurde. Lukus. Sándor helistas kuhugi, saabus onu. Viis meid mingist kõrvaluksest sisse - ja välja tagasi. Ootasime edasi. Millalgi siiski uksed avanesid ja saime tuppa.

Päeval oli juttu, et selle asemel, et niisama giidiga palinkat juua, võiks mõne teise rühma ka kutsuda ja koos tantsuklubi teha vms. Sándor oli kokku rääkinud Makedoonia rühmaga. Jäime siis ootama, mis saab. Tuli teade, et pidu jääb ära, sest meie sõbrad juba magavad. Keegi ei kurvastanud, pigem oli hea meel magama minna. Giid jäi jälle palinkast ilma. Äkki homme.

Ungari festivali esimene päev: Lennuk, ühikas, Sarvar

Kirjutab Halliki.

Niisiis, oleme taas reisil. Seekord alustasime reisi koguni Tartu lennujaamast. Kuna reis lennuk väljus 5.30 ja kohal tuli olla vähemasti 4.30 ja kuna Maatasa rahvas valdavalt hiilgab mõtteviisiga "aega on", siis jooksis nii mõnelgi öö ja hommik kokku ja uneaeg jäi üürikeseks. Mina panin näiteks kella helisema kl 2-ks ja sain magada 1.5 tundi. Meie Ungari chatis käis aga vilgas elutegevus, inimesed pakkisid veel asju ja oi kui palju oli korraga vaja saada kätte asju Erast, kuhu mitte kellelgi samas enam asja ei olnud. Õnneks oli Kristjan öövalves ja sai appi tulla. Lennujaama jõudsime Helini ja Tuulega üsna viimastena. Kõige esimesena oli kohal Sander S, kes oli samas üks neist, kes ei maganud öösel üldse, kuigi kohver oli gallupi järgi juba ammu pakitud.

Meid olid lennujaamas ära saatmas Mari ja Iiri (Jasmini ema), kes oli meile küpsetanud ka väga maitsva koogi. Aitäh! Meie lennuk, mida Kristjan hellitavalt kihulaseks kutsus, oli tõesti väikseke, kuid toreda nimega Oh-ATK. Kermo igal juhul hoiatas, et pikemad pead langetaksid, et oht on ära pea lüüa. Leidsime Priiduga, et sealt see lennuki nimigi, et "oh" tuleb öelda ohates, kui lennuki peale astud ja „atk“ tuleb öelda võidurõõmsalt, kui maha astud.

Priidu foto

Oh, atk! Helini foto

Lend varahommikusest Tartumaa metsadest – põldudest – kodudest, oli väga ilus. Hommikune tõusev päike, tumerohelised metsad, helekollased viljapõllusiilud ja veekogud, mis mõjusid tõesti kui veesilmad. Väga-väga kiiresti olime aga juba mere ääres lendamas Helsingisse. Silma jäi, et Soomes oli kõvasti rohkem metsa võetud ja lageraideid. Päris kurb oli neid lagendikke vaadata. Helsingi lennujaamas selgitasin välja, kui palju siis keegi öösel magas. Nulliringi jäid Arnold ja Sander S ja kõige rohkem magasid Anzela ja Jasmin – Anzela 4 tundi ja Jasmin 5 tundi, kuid Jasmin ütles, et tegelikult magada ei saanud, seega lugesime siinkohal võitjaks Anzela. Carol, kes eile kirjutas Maatasa grupi gallupis, et uni on nõrkadele, magas lennujaamas nii kõvasti, et temalt ei olnud võimalik isegi küsida, mis kell ta ärkas.

Carol kustus telefon käes. Halliki foto

Unine Helin. Jasmini foto 

Unine Arnold. Halliki foto

Budapesti lend oli taas ilus, suurtest rünkpilvedest läbi. Kristjan tegi minu palvel mälestuseks mulle reisist ka ilusa reisipildi, kus lõppkokkuvõttes oli võimalik nautida aknast avanevat vaadet ja väga raske tuvastada mind, aga eks ongi asi pildistaja väärtushinnangutes.

Halliki reisipilt. Kristjani foto

Ungari lennukist vaadatuna. Halliki foto 

Meid oli lennujaamas vastu võtmas kaks vahvat noormeest, giidid Sándor (nagu meil Sandereid vähe oleks, meil on 3) ja Gergő, kes tutvustasid läbi bussiakna Budapesti ja korraldasid meid sööma McDonald'si kõrvale KFCsse. Tehtud.

Budapest bussiaknast. Priidu foto

Helini snäpp

Bussisõit koju Vépi läks absoluutses vaikuses, sest kõik magasid. Meie ööbimine korraldati ca 20 kilomeetrit festivalilinnast Sarvarist eemale ühiselamusse, kus toad jaotusid valdavalt kolmeks. Kuna olime pikal koridoril, kõik uksed olid ühesugused, oli mõistlik panna ustele sildid. Tekkisid järgmised kogukonnad: Ancama; SanderL-Joonas-Kermo; Helin-Piret-Britt; Jzmnz-Kunksmoor-Kuperjanov, Arnold-Tiit-Teet; Bob-Storhm-Marku; Ülo-Leida. Head nuputamist, kes on kes!

Kõige rohkem teipi kulus sellel toal. Halliki foto

Majutusstress möödas - kõik sõbrad said ühte -, suundusime Sarvari sööma, kus giidid lubasid meile ka linna vaatamisväärsusi tutvustada.  Õhtusöök manustatud, mis oli päris okei, suundusimegi Sarvari linnaparki. Meie giidid on noored poisid, Sándor 16 ja Gergő 19. Sándor on väga hoolas ja täpne ja jälgib kogu aeg, et rühm koos püsiks ja ma tõesti ei tea, kuidas see võimalik oli, kuid ära kadusime mina, Kristjan, Britt ja Sander S. Ehk siis vastutavad isikud. Meile nimelt tundus millegipärast, et kõik läksid teelolevasse poodi ja jäime rühma ukse taha ootama. Ootasime tükk aega ja otsustasime, siis ikka ise ka poodi minna. Siis otsisime tükk aega poes, kust leida käru ja seejärel otsustasime, et läheme ilma, sest kärud olid tasulised ja meil polnud kohalikku peenraha. Arutasime ka pikalt, mida osta õhtuks, kui siis jäime ikkagi vaatama, et poes ei ole ühtegi meie inimest. Helistasime giididele, kes muidu räägivad head inglise keelt, kuid telefonis ei saanud mõhkugi aru. Kristjan helistas Priidule, et saatku gpsiga asukoht, kuid see ei toiminud. Noh, seisime siis keset Sarvari, sest ei julgenud igaks juhuks kusagile rohkem astuda, mis oligi õige tegu, sest Gergő tuli meid otsima ja leidis meid sealt üles. Lastega kokku saades Kristjan siis noomis neid tublisti, et peaksid siiski meie ligi hoidma, et edaspidi küll rohkem nii ei tohi ära kaduda. Üldiselt meie puudumist ei märgatudki vist, sest pargis oli palju lõbusaid atraktsioone ja kõik läks käiku.

Esimene rühmapilt Sárváris. Priidu foto

Ungarlased ei armasta kastet süüa. Halliki foto

Piret ja Priit. Priidu telefon

Koju tulles toimus väikene õhturing, kus giidid pakkusid välja, et soovivad meiega pidutseda ja pakkuda oma rahvusnapsu, tegu siis Ungaris tehtud ploomipuskariga, mis on kindlasti plastikpudeli sees ja mitte originaalpudelis. Nii rääkis Sándor. No aga meie seltskond oli nii kustunud, et keeldusime viisakalt ja lubasime homme pidu panna. Meil tekkis küsimus, kas saame homme ka lavaproovi teha ja Sándor tegi kohe kõne staapi. Kuna edasi toimus vestlus ungari keeles, kasutasime kohe meie enda tõlgi Reemetsa abi, kes sünkroonselt sisu edastas. Saime teada, et homsest lavaproovist ei tule midagi välja, et tegelikult tuleks hoopis asjad pakkida ja tagasi koju sõita. Sándor noogutas telefonis pead ja rääkis tõsisel häälel edasi ning Reemets edastas, et festivaliga on jah ühelpool. Me saime muidugi naerda ja Gergő, kes telefoniga ei rääkinud, oli parajalt üllatunud meie naerupahvakute peale. Helin siis selgitas olukorda ja naeris temagi.

Õhturing. Priidu foto

No ja egäs midagi - magama. Vähemalt arvasime, et lähme magama. Sakslased tegid all fuajees proovi ja pasun mürtsus ja ega saksa viisid olid ilusad, miks mitte. Magama jäimegi. Kuid öösel ühe ajal ärkasime ääretult suure lärmi peale. Keegi karjus lihtsalt räigelt ja kõvasti ja mitteinimlikult. Õues pidas mingi rühm megapidu. Kristjan tõusis otsutvalt voodist ja edasi kirjutan juba Kristjani dikteerimise järgi:

„Kusagil maja peal pidu läks ülekäte ja nii lärmakaks, et ei saanud und. Otsisin teed läbi maja, sinka-vonka läbi trepikodade ja korruste. Avasin ka ühe lukustatud ukse ja jõudsingi sakslaste juurde. Neil oli suur kast tühja taarat, õlled käes ja mulle tundus, et osad olid türgi juurtega rahvamuusikud. Ühesõnaga uurisin, kes on rühmaliider, tundus, et malbe naisterahvas. Ütlesin, mis arvasin. Suured tursked mehed olid olid seepeale malbed ning vaatasid õllepudelit ja maha, aga malbe naisterahvas hakkas hoopis kõvasti praalima, et neil on festival käimas. Mina vastu, et meil ka festival, sama festival mis teil, aga et see karjumine on ebanormaalne ja palun see jalamaid lõpetada. Ja kui ta hakkas vastu seletama, siis ütlesin, et lepime kokku, et palun ärme vaidle. Ja ei laskunudki tal rohkem rääkida, tänasin mõistva suhtumise eest ja läksin edasi.
Sattusin teisele korrusele, kus olid alaealised ungarlased, kel ka läbu ja nad ei saanud aru, mida ma tahan, leidsid ühe tüübi, kes oskas inglise keelt ja siis kutsusin need ka korrale. See oli aga tupiktee, sealtkaudu ei saanud oma korrusele, pidin sama teed tagasi tulema ja pidin jälle sakslaste juurest jälle läbi minema, kus ma noogutasin neile paljutähenduslikult.“

Kuigi öösel tundus Kristjanile tegutsemine ainuõige, sest kõik võtsidki tagasi ja ta sai kuulata heinaritsikaid, siis järgmisel päeval enam nii hea tunne ei olnud. Kristjan: „Pärast tundsin ikka süümekaid, nii et kui täna sakslased esinesid, siis aplodeerisin hästi kõvasti. Olin kui üksik hullunud fänn publiku hulgas.“

Täna õhtul on veidi teine olukord. Täna puudub Kristjanil võimalus korda majja lüüa – me oleme ainsana jäänud maja teise tiiba ja uksed on vahelt lukus :D Aga all toas laulavad ja mängivad pilli Tšehhi noored ja teevad seda väga kaunilt, kuid võime neid vaid läbi klaasuste vaadada kui soovime, sest uksed lukus. Aga ei soovi. Meie rühm on kõik magama sättinud juba.

Võisime tšehhide pidu vaadata vaid läbi ukseklaasi...Halliki foto

Kuna mina ja Priit olime põhilised esimese päeva fotode postitajad, siis arusaadavalt tekkis meil võistlus, et kumb on parem ja otsustasime, et võidab see, kelle postitus saab rohkem laike. Olime suht tasavägised, mistõttu tegime konkursi avalikuks - kõik võivad osaleda, et ega me konkurentsi ei karda, proffide asi. Kuid võidupilt - õhtune Sarvar - tuli hoopis hilisõhtul Arnoldilt. Palju õnne! 

Õhtune Sárvár. Arnoldi foto

Sárvár. Pilt internetist. Linn ei olnud väga suur, tundus sarnane meie Viljandile.