Neljas päev, rahvariietega veepargis

Kirjutab Carol.

On hommik (maailm möödumas kiirelt).

Algas kõige raskem päev seni. Hommikusöögile jõudis meie toast ainult üks kolmandik – hõissa Anzela! Seevastu sõin õues bussi oodates eelmiselt hommikusöögilt pistuuli aetud plastlusikaga kaks päeva vana ning soojas hoitud jogurtit. Jäin ellu. Järgmiseks katsumuseks oli mahtuda bussi(desse).

Bussid lähevad meil iga päevaga väiksemaks. Eelmisesse mahtusime vaevu ära, aga seekord tuli õnneks kaks tükki. Minu selja taga istus Halliki, kel jagus energiat kõigi jaoks. Entusiastlikult püüdis ta teha videopäevikut, kuid  keegi ei võtnud vedu ja Halliki pidi leppima vaid pildiga, mil kirjelduseks „no emotion“. Emoji valik võttis parajalt aega ja jõudsimegi kohale.

No emotion. Halliki foto

Oli spaapäev. Koheselt läksime rahvariideid ära panema ning ujumisriideid selga viskama. Eksisime ära ainult poolteist korda ning jõudsime oma ruumi (võimla!!! Sport on tervis!!!). Elevus oli MEGA. Esmajoones läksin Tuluste ja Lilloga mingisuguse seiklusraja laadse toote poole. Vesi oli väega külm, seega otsustasime hüpata vee peal hõljuvate toodete peal. Tundus enam-vähem lihtne, tõesti ei olnud.

Hõljuvad tooted olid paras pähkel püstipüsimiseks ka meie poistele. Halliki foto

Vähemalt sealt pealt vette hüpata oli kergendus ja suure pingutuse peale polnud vesi enam nii külm ka. Paar toru, lainebassein, lebola ning indoneeslaste esinemine hiljem saime süüa. Mingil põhjusel toodi magustoit enne? Või oli see külm supp? Miks see magus oli? Halliki oli väga Shook ja palus, et teenindaja jätaks talle selle magustoidu alles. Teenindaja oli rohkem Shook. Lõpuks valas Halliki magusa supi joogitopsi.

Pärast lõunat läksime veeeeel vette. Lasime Tuulega kuus korda alla vikerkaare liumäest ning see oli ilmselt parim osa reisist. Liumägi asus lastebasseinide alal, aga me sobitusime hästi ja tundsime nii siirast rõõmu.

Vikerkaareliumägi!! Sanderi foto

Samal ajal elas Anzela läbi traumeeriva elamuse. Ta tuli basseinist välja ja kangestus. Kus on ta rätik? Kuhu see jäi? Mis sellest sai? Mis on juhtunud? Vaadanud vasakule, paremale, vasakule, leidsid nad Madliga ühe härra. Oh üllatust! Seal rätik oligi! Täiesti suvalise mehe puusa ümber keritud! Seal nad kahekesi seisid ja vaatasid, kuidas härra kõnnib. Mis Sa ikka ütled… Härra tegi terve ringi peale ning …? pani rätiku tagasi. Täpselt sinna, kust ta selle võttis, ning haaras kõrvalt oma rätiku. Läks vist esimesel korral natuke valesti. Anzela väljus spaast kahe rätikuga. Ühe tutika rohelise ja loomapildiga ning ühe suvalise härra kantuga. Kaotatud ning taasleitud rätik sai endale reisiks uue omaniku ning Anzela supervahva uue.

Anzela uus supervahva rätik. Madli foto

Spaas tegime ühe esinemise ka. Täitsa jube kogemus oli supelkostüümist rahvariietesse riietuda. Püüdsin rakendada uut suvist vormi, mis oli üsna sarnane tavapärasele, lihtsalt ilma seelikuta. Ei läinud läbi.

Uus suvine vorm? Tuule foto

Suured peeglid! Madli foto

Riietes hakkas tiba palav ning lausa kadedaks tegid kõik need basseinist vaatavad inimesed. Esinemine ise läks hästi ning saame nüüd jälle uue linnukese kirja panna. Keegi polnud varem spaas esinenud, aga õnneks Maatasa on väga mitmekülgne.

Igati õigesti veepargiks riides. Foto Priidu telefonist

Helini foto ja Katzi meemid

Publik nautis kontserti basseinist. Priidu foto

Linnuke kirjas! Kermo foto

Pärast esinemist läksid mõned meist ujuma ja ülejäänud duši järjekorda. Jasminiga jäime enne bussi minekut vabatahtlikeks ruumi üle vaatama, et midagi maha ei jääks. Maha jäid Sanderi pusa ja HALLIKI KARDIGAN ning terve hunnik nalle. Võtsime kõik kaasa ning jagasime laiali. Halliki pakkus heatahtlikult, et tuleb mängida „mida see pant peab tegema“, aga selle aja peale oli ta oma asja juba kätte saanud ja mäng jäi ära. Seejärel läksime bussi. Väiksed bussid olid kadunud. Selle asemel oli SUUUUUR buss. Tuli nagu tuttav ette kuskilt. Läksime sisse ja seal see oli! Sander Lillo sai taas kokku oma nokamütsiga, mis oli paar päeva varem sinna jäänud (õnneks tal oli teine veel). Kommentaariks ütles ta ise „kannatlikkus on voorus“. Olgu, Sander.

Oli aeg järgmiseks esinemiseks. Jõudsime kohale ning avastasime, et on mega nälg. Aega nagu oli, aga õhtusöögi aeg veel ei olnud. Hakkasime siis asju tuppa sättima. Minu tantsupaariline Sander oli selleks ajaks kergelt lombakas. Tundus, et ta oli spaas torust alla sõites saanud hoobi vastu põlve. Lavaproovis tantsisin Tõmba Jüri üksinda ning arvasin, et kontserdiks saab Sander jalad alla. Pärast lavaproovi käisime veel Hallikiga talle jääkotti küsimas. Täpselt nii nagu kolmandas klassis käiakse õpetajate toas. Halliki koputas ja mina rääkisin. Küsisin hästi viisakalt ja asjalikult ning naeratasin säravalt. Toas olnud kolm prouat ütlesid „ahah english“ ja läksid otsima kedagi, kes saaks aru ka, mis ma ütlesin. Nojah. Meile toodi väike kauss (ämber?), mille sees vesi, jääkuubikud ning rätik. Loike jäid tuppa ainult üksikud! Tervise huvides otsustas Halliki, et Sander ei tantsi midagi peale neljatantsude. See tähendab, et paljud said endale uued rollid, uued paarilised.

Lavaproov. Priidu foto

Siis ilmus meie reisichatti kiri, et tulge üle tee kiirtoiduputkasse, Kristjan teeb välja. Putka ei olnud üle tee, vaid kaugemal, aga Kristjan tegi välja küll. Tellimine oli totaalne kaos nagu ikka, kui korraga üritavad süüa 21 inimest, aga saime hakkama. Esimesed inimesed said oma toidu kätte, kui me järsku avastasime, et kuule megalt kiire on tegelikult. Seega, ootasime oma toite edasi, aga oluliselt stressirohkemalt. Pool burgerit ära söönud, panin Sprite’i pudeli tagataskusse ning lidusin Tuule ja Sillega burks käes esinemiskoha poole tagasi.

Kiirtoit sõna otseses mõttes. Priidu foto

Kõht jõhkralt täis, oli aeg riietuda ning vöö ümber kerida. Jõudsin veel kirjutada spikri, kellega parasjagu tantsima pean ning jõudsime ka proovi teha. Marko sai endale kangakudumise soolo ning tal tuli see suurepäraselt välja. Ainult üks kord üritas ta minu asemel joosta oma õige paarilise Tuule juurde. Väike kaos hiljem ning oligi aeg lavale minna, aga mitte ilma viimase kaoseta! Nimelt kandis Robert läätsi, et laval autentsem välja näha. Paar minutit enne lavale minekut teavitas ta kõiki valjult, et üks lääts on läinud silma taha. Müstiline mees. Reaktsioonid olid peamiselt järgnevad: „iu“, „vau“, „ah??“. Kuidagi sai ta selle kätte, võttis välja ning läks lavale ühe läätsega. Väga vapper, arvestades, et näiteks kuhaanuškat tantsis esimest korda üle VÄGA pika aja.

Pinged olid laes, muutusi oli palju, muusikud ei näinud tantsijaid peaaegu üldse, aga esinemine läks lausa väga hästi! Kõik olid oma uutes rollides meeletult tublid ning ka Robert astus õigele poole selles ühes kohas kuhaanuškas, mis tal proovis segi läks. Publik oli väga soe ja armas ja üldse oli nauditav esinemine.

Pärast esinemist olid pingete asemel laes emotsioonid! Endiga väga rahul ning üksteise üle uhked, tekkis aplausikoht. Asjad kokku pakitud, läksime bussi. Tekkis pikk diskussioon, kas minna õhtusöögile või mitte, sest kõht oli burksidest veel nii täis. Süüa tahtjaid oli ainult kaks, aga läksime ikkagi, sest ees oli ootamas veel PIDU. Toidukohas sõid siiski kõik ja kiitsid hoolega.

„Koju“ jõudnud, olin rõskelt väsinud ja peaaegu juba magasin, aga SIIS tegi meie suur juht Halliki tõeliselt mõjuva manöövri. Ta seisis koridoris akna kõrval ja muudkui hõikas „Maatasa!“, „Lähme peole!“, „MAATASA!“, „RUTTU“, „KIIREMINI“. Saime kõik innustatud  ning läksime möllu panema.

Tegime pidu/tantsuklubi/koosviibimist koos saksa rühmaga. Nad olid niiiiiii vahvad. Nad olid kodust kaasa toonud huvitava (rahvusliku?) toote. Tegu oli kanges alkoholis leotatud pirnidega. Priidule maitses, minu arvates väga hea ei olnud. Mitmed saksa poisid kinnitasid, et läheb järjest paremaks. Tegu oli libauudisega. Sain ka teist õhtut järjest naerdes vaadata, kuidas Tulused keelduvad alkoholist, öeldes, et nad on lapsed, ning pakkujad on segaduses, aga siiski armsad.

Kuulsad pirnid. Helini snäpp

Tantsuklubi ise oli meeletu. Sakslased õpetasid hoole ja armastusega tantse, millele üsna kohe pihta saime ja oli naljakas kuulda iga poisi käest, et nüüd peab teisele poole minema. Samas oli üks väega keeruline tants, mille kohta tuli väga vähe juhiseid. Selles kolme kolmese paariga tantsus oli meil Anzelaga kahe peale üks saksa poiss, kes üritas meid siis õigesse kohta visata. Mina olin oluliselt rohkem eksinud kui Anzela, aga saime hakkama. Kõige naljakam asja juures oli, et noormees oli meile enne ühe sammu selgeks õpetanud ning öelnud, et see on tantsu kõige raskem osa. Tõesti ei olnud!

Lõputantsuks tegime Nõianeitsi. Ja siis perekonnavalsi. Ja siis ühe saksa tantsu. Ja siis veel ühe. Sattusin selleks inimeseks, kes üle saali juhiseid karjub. Tuli vist okeilt välja, eks tähelepanu püüab ka suurest elevusest üles-alla hüppamine.

Ühest viimasest tantsust oli siis saanud neli, kui otsustasime, et okei, nüüd on kõik. Järgnesid südamlikud hüvastijätud, head-ööd soovid ning lubadused järgmisel päeval pidu korrata. Seejärel pessu ja magama. Targa kella järgi jõudsin magama 03.25 ja etteruttavalt võib öelda, et järgmisel päeval kell 8 hommikusöögile meie tuba ei jõudnud.