Prangli blogi 16.07.22 (3 osa)

PRANGLI BLOGI I

"kui KUSKIL molutada, siis siin." Nii öeldi eelmisel aastal pärna puhketalus. Esiteks, prangli saar on molutamise kohaks tugev konkurent. Teiseks, kuna sel suvel jäi välisreis ära, aga siin on juba mõnigi kultuurišokk olnud, tundus, et on aeg blogiks.

Kõik algas sellest, et Pranglil on täna kohvikute päev, õigemini kogu Viimsil, ja Pranglil siis ka. Anni ema küsis Annilt (see Anni, kes talvel korraks Maatasas ka oli), kes küsis Meeliselt, kes küsis esinduselt, et kas oleks muusikuid kohvikute päevale mängima. Ja no muidugi on! Reisile läksid Helin, Kirke, Koit ja Oskar ehk pmst see kamp, kes reageerisid mõni aeg tagasi üleskutsele Tartu linna päeval kolm kontserti anda.

Meie laupäev algas varakult Tartu bussijaamas, 8.30 väljus meie buss Tallinnasse. Midagi põnevat sel ajal ei toimunud, kõik magasid. Ärkasin selle peale, et mulle helistas Anni isa, et öelda, et ta tuleb meile kell 11 autoga bussijaama vastas olevasse parklasse vastu ja viib sadamasse ja et tal on beež Ford miski, mul juba ei jäänud meelde. Tallinnasse jõudsime plaanitust veidi varemgi, nii et jõudsin R-kioskist läbi hüpata ja osta ajakirja Muusika juulikuu numbri, Tartus seda näiteks ei olnud. Muusikat oli vaja sellepärast, et seal on sees artikkel sellest, kuidas kulgeb valmistumine järgmise aasta laulupeoks. Selleks tehti intervjuu ühe koorijuhiga, ühe rahvatantsujuhiga ja rahvamuusikuid esindasin siis mina. Pisike nupuke, aga täitsa tore. Nägin siis nüüd selle ise ka ära.

Läksime siis parklasse. Oi kuidas mulle ei meeldi, kui mulle antakse auto tuvastamise infoks ainult automark, see ei ütle mulle mitte kui midagi! Ma orienteerun ka sõprade autode puhul numbrimärkide järgi, ma tõesti ei tea, mis auto kellelgi on (okei Kristjan Häggblomi suured punased elukad tundsin ilma numbrimärkideta ära). Ja selle onuga ma ka ju kunagi kohtunud ei ole, et vaataks juhi järgi.. Läheneme siis parkla poole ja mõtlen et no mismoodi ma nüüd selle auto ära tunnen, aga just siis keegi meesterahvas viipab meie poole ja vilistab ja lehvitab. No super!! Lisasin kohe sammu ja võtsime läbi autode rägastiku suuna sinnapoole ja.. See ei olnud meie auto ega meie inimene ja ta ei viibanud meile, selgus. Mingi teine mees jutustas temaga ja neil oli meist väga suva ja auto polnud ka üldse beež. Väga piinlik!!! OEH. Hea küll. Vaatan siis ringi, ja leian mingi Fordi isegi! Aga värvi osas on nüüd küll vaieldav, on see beež või pigem midagi muud, natuke liiga hele nagu, mina võibolla beežiks ei nimetaks, aga samas..? Autojuht, taaskord nagu sobivas vanuses meesterahvas, seisis auto kõrval väljas ja rääkis mingite tüüpidega, ja meil oli temaga PÄRIS pikalt silmside, mille jooksul ma nagu kergitasin kulmu küsivalt, et kas sa oled meile…? Kahjuks juht vaatas mind sama küsivalt vastu. Me jõllitasime üksteist veel pikalt ja aina kasvava segadusega, sest samas see oli ju ainus beež(ikas) Ford ja pidi ometi olema meile, kui siis täpselt meie ette sõitis veel üks täpselt samasugune Ford, aga siiski päris veendunult beež. Halleluuja. Juht tunnistas meid ka omaks. Panime asjad auto peale ja ronisime ise ka sisse ja sõitsime siis sadama poole.

Sõidu ajal jõudsime veidi tutvuda ja jutustada ja saime saare kohta rohkem teada. Perekond Prangli, kes meid külla kutsus, ei ole ise Pranglilt pärit, aga on siin suvitanud üheksakümnendatest saati ja nüüd on siin oma maja ja tegelevad kõiksugu turismindusega. Ja see, et nende perekonnanimi on ka Prangli, on pigem kokkusattumus, kuigi samas võibolla see on ikka ka üks põhjus, miks siia saarele tõmbas. Nimi ise on suguvõsal pärit hoopis teisest Eesti otsast Mõnistest ehk siis päris lõunast. Teooriad on erinevad, mõned arvavad, et ühe mõisniku nimest tulnud eestindatud variant ja ei pruugi saarega üldse seost ollagi, Põlva lähedal on ka üks Prangli. Ja saarel arvatakse, et nimi tuleb rootsikeelsest saare nimest Wrangö, mis tähendas kõverat saart. Aastaringselt elab Prangli saarel kuskil 70 inimest, suviti on peale saja, aga nädalavahetusel on rahvast rohkem ja turiste käib ka palju.

Sadamasse jõudsime kenasti varuga varem. Ootasime õues ja vaatasime, kuidas meie laevake vaikselt läheneb. Jõudis siis laev sadamasse, aga laevaga koos saabus ka tähtsa moega onu, kes ütles, et veel pardale ei saa - tal on vaja koristada. Ootasime siis natuke koristamise järel ja siis lasti laevale. Piletikontroll käis nii, et onu küsis "Kas pilet on olemas?" ja pidas arvet, kui paljud jaatavalt vastasid.

Laev oli pisike, aga väike kioskikene oli seal ka. Meie oma kodinatega valisime koha laua ümber. Akna alla kõige paremate kohtade peale ei läinud, sest seal oli silt "Reserveeritud kohalikele Prangli elanikele".

Laevareis kestis üle tunni ja oli pigem raske. Ma ei ole mitte kunagi NII õõtsuva ja loksuva asja pardal olnud. Esiteks oli tuuline ja lained suured, ka kohalikud kommenteerisid, et sellist õõtsumist pole küll varem olnud. Aga muidugi laev oli ka hirmus pisike ja seda kõike oli kohe rohkem tunda. Vahepeal oli juba selline lennuki tunne, noh kui ta alguses manööverdab niimoodi, et kord on maapind ühes aknas ja kord teises. Siin ka, vaatad otse ette seina suunas ja silmanurgast näed ühest aknast umbes ainult vett ja teisest ainult taevast, ja siis vastupidi. Okei mitte AINULT vett, aga peaaegu. Poisid lugesid algul Muusikat ja käisid üleval uudistamas ja taarusid siis tagasi. Kirke tegi uinaku. Mina ei tahtnud midagi lugeda, kuulasin muusikat. Varsti rõõmustasin, et oh saar juba paistab, aga vara rõõmustasin, ma sain ikka väga kaua seda saart loksudes imetleda. Aga kohale me jõudsime, viietunnine reis oli lõppemas ja maale astuda oli hea meel küll!

Kohe laeva vastas ootas meid rõõmsameelne Anni kastiautoga, et meid kohvikusse ära viia - kusjuures meie koht oli ette nähtud kastis. "Noh, istute sisse või välja? Väljas on ikka lõbusam. Asjad võite sisse visata. Tegelt siia ei mahu. Visake asjad ka välja!" Ühesõnaga tegemist oli siis autokastiga, kus oli vastamisi kaks pinki. Kasti saamiseks tuli üles ronida väiksest puuredelist. Sättisime kõigepealt oma kola kasti pinkide alla, ja seejärel turnisime ise redelist üles kasti. Siis selgus, et redel peab ka veel sinna kasti mahtuma. "Jalad üles!" ja redel libistati põrandale jalge alla. Sõit võis alata!

PRANGLI BLOGI II

Sõit sadamast kohvikusse oli lühike, aga meeldejääv. Istusime siis auto kastis ja sõitsime hoogsalt mööda väikest käänulist külavaheteed, juuksed tuules lehvimas, ise proovisime kinni hoida küll endast ja pingist ja pillidest. Milline kontrast võrreldes hommikuse ülikorraliku lux ekspressiga, mis nii märkamatult kulges ja kus pidid tingimata turvavööd kinni olema. Nüüd olime lahtiselt kastis. Aga Annil oli õigus, lõbus oli küll!

Jõudsime kohviku juurde, remmelid muudkui hops ja hops kastist maha ja siis pidin mina kuidagi sealt alla saama. Tundsin ennast nagu mingi hädaline printsess, kellega kõik tegelesid. Üks võttis pilli, teine võttis koti, Anni ulatas maas lahkelt käe, kuhu toetada, teise käega pidin ise oma pikka seelikut hoidma. Kõndisin siis niimoodi saatjaskonnaga sealt puuredelikesest-trepist alla, hea linnapreili nüüd saarele sattunud.

Kohvikus oli juba rahvast küll ja meile näidati kätte meie lava. Neli tooli olid ilusti telgikeses ootel. Näidati ka, kuhu võib asju jätta. Selleks oli mingi vana kuur või asi, mis justkui käis tabalukuga kinni, aga lukk ei olnud lukus, aga kui peaks olema, siis kood on see ja see. Kohviku töötajad olid väga armsad, ma saan aru, et ka pererahvas vist. Igatahes küsiti kohe, kas võib meile midagi juua anda, ja et me võime kogu aeg kohvikust kõike niisama võtta ja tellida. Aga et Anni ema jõuab veidi aja pärast ja oskab siis täpsemalt rääkida, mis me tegema peame, seni on vaba. Mina võtsin küll ühe kohvitassikese ja vaatasime oma lava jms üle. Esinemiseni oli peaaegu tund aega, aga esineda tuli pikalt, nii et leidsime, et oleks tark praegu ära lõunatada. Võtsime võileivad. Kogu menüü paistis olevat kalast, niisiis võtsid remmelid lõhe ciabattad ja mina suitsukalasalatiga paksu kääru musta leiba. No jube hea. Mõtlesime natuke kava läbi, vahepeal saime Anni ema Annikaga tuttavaks ja asjad räägitud, ja siis sättisime mängima.

Ma tegelikult arvasin, et kui kohvikus mängida, siis eks ta pigem taustaks ole, mis on ju väga okei. Aga inimesed täitsa kuulasid ja plaksutasid ja kohati elasid kaasa, kohati jutustasid jälle rohkem, minu arust oli väga mõnus mängida. Perekonnavalsi ajal keegi onu hakkas lausa kaasa laulma, ukuaru ja 3 paari ajal tuli üks tantsupaar tantsima ka. Filmiti ja pildistati palju ja kaks koera käisid ka laval. Koerad jalutasid siin muide üldse kõik vabalt ilma rihmata, suured koerad ka veel kõik. Aga olid nii armsad ja sõbralikud ja omavahel said ka hästi läbi ja kuulasid ilusti sõna.

Meil oli kokkulepe, et poole kolmest võiks mängida ja siis kui nelja ajal paljud hakkavad laeva peale sättima, siis võiks pausi teha ja hiljem natuke veel, aga samas, et võime ise jälgida, et millal on rohkem inimesi, siis mängime, ja kui vähem, siis puhkame. Me mängisime peaaegu poolteist tundi jutti, lõpetasime kuskil kümme enne nelja. Tegime siis puhkepausi.

Ajaviiteks olid kohvikus mõned mängud. Oskar ja Koit jõudsid nendega juba enne tutvuda ja juba ka kohalike lastega koos mängida. Nüüd proovisime kõik koos kõik mängud läbi. Üks oli naelte toksimise mäng. Kaks mängijat, kummalgi haamer ja nael ja siis kordamööda ühe löögi kaupa lööd oma naela paku sisse ja kes esimesena valmis saab, on võitja. Tegelikult vist oli ette nähtud, et peaks lööma selle noh peenema otsaga, aga meil pakkus piisavalt pinget ka tavaliselt löömine. Koit võitis pika puuga kõik vastased, turniiri tulemusena sai maatasa arvestuses teise koha Kirke, kolmanda mina ja neljanda Oskar. Siis oli üks mäng, kus tuli tasakesi nööridest tõmmates oma kivike õigesse auku juhtida. Remmelid olid igati tublid ja kannatlikud ja said kenasti hakkama. Ja siis kolmas mäng koosnes nagu kolmest eri kõrgusega redelipulgast ja eesmärk oli nööriga omavahel ühendatud 2 tennisepalli sinna pulga ümber visata. Alguses mängisime niisama ja üksteise vastu, et kes rohkem punkte saab. Aga siis otsustasime, et teeme nii, et proovime kõik neljakesi ühe vooru jooksul sama pulga ümber saada. Sattusime VÄGA hoogu. Alustasime ülemisest pulgast, siis keskmine, siis alumine, ja siis mõtlesime, et kas me ikka ülemise tegime nende reeglitega, teeme igaks juhuks uuesti. Aga see uuesti ei tahtnud sugugi õnnestuda! Leiutati ja katsetati küll mitmesuguseid visketehnikaid, aga pigem edutult.

Lõpuks lõpetasime ikkagi mängu ära ja otsustasime palli asemel pilli mängida. Selleks ajaks polnud enam eriti rahvast, nii et otsustasime nurgast ära tulla hoopis ühe laua ümber laulma. Võtsime ette maatasa lauliku ja seejärel läks käiku ka lauluraamat 2.0, igatahes terve ports laule sai laulud. Lõpulooks oli "Kristjan kiitles teistele". Vahepeal käisid lugude ajal meiega rääkimas kohviku töötajad, kes küsisid, kas see oleks okei, kui nad nüüd meile süüa tooksid. Muidugi oleks. Toodi siis lauda jälle seda head leiba maitsevõiga, ja siis lõhevorstid ja mingi mõnus värske mündine salat. Ma ei ole vist kunagi varem lõhevorsti saanud, aga see oli ka jälle jube hea, Remmelid kiitsid ka. Ja siis järgnes veel kohvi ja koogi ring. Või tee ja koogi, kuidas kellelgi. Lihtsalt väga mõnus. Siis tulid Anni ja Annika meie juurde ja ütlesid, et viivad meid nüüd ööbimiskohta ära ja hommikul toovad tagasi, sest siis saab vahvleid ja kohvi. Õhtu on vaba, võime mere ääres kolada või rahvamajja peole minna, seal on nimelt ansambel Laine täna esinemas!

Võtsime oma asjad ja istusime aga jälle kasti. Seekord oli veidi pikem sõit ja emotsioone oli nii palju!! Pool teest olid lihtsalt mingid liivaluited ja mina ei tea, mismoodi me seal üldse sõitsime. Kui ka olid päris teed, siis need olid kitsad ja käänulised. Ühe kurvi peal tuli juhuslikult keegi vastu ja oli vähe järsem pidurdamine, mis seal lahtiselt kastis olles andis veidi tunda. Ja madalamate puuokstega saime ka korduvalt vastu päid. Aga ei no väga lõbus! Ja meie kastiauto ei olnud sugugi ainus. Päeval küla peal nägi neid samasuguseid ikka päris palju. Tee peal sõitsime mööda igasugu huvitavatest majadest, üks neist paistis lausa puu otsas olevat. Remmelid tegid nalja, et mõtle kui meie ööbimine ongi see mis seal puu otsas on. Aga oligi.

PRANGLI BLOGI III

Ühesõnaga meie ööbimine oli korraldajate peamaja kõrval väike kämpingukene, mis oli kõrgel puude latvade vahel ja kust oli väga kaunis merevaade. Majja tuli minna trepist üles, seal oli väike rõduke ja siis pisike tuba, kus oli üks lahtikäiv diivan ja laud ja katuse all oli siis veel kaks madratsit. Annika arvas, et oleks loogiline panna kaks inimest alla diivanile magama ja kaks üles, aga remmelid arvasid, et on hoopis kolmekesi kõik seal üleval ja diivan jäi siis mulle.

Panime asjad ära ja läksime edasi mere äärde, sest Oskar plaanis ujuda. Mere ääres oli väga väga tuuline, aga väga mõnus. Jahe ka. Oskar ei läinud ujuma. Aga mere ääres olime kaua ikkagi. Jalutasime mööda rannikut, remmelid turnisid natuke kividel. Korjati kive, joonistati liivale. Kirke joonistas rannale Maatasa logo. Lõpuks läksime ööbimiskohta tagasi.

Minule jäid juba saabudes silma maja terrassil olevad lamamistoolid ja võtsin suuna sinna, et blogi kirjutada. Remmelid läksid üles tuppa. Ilm oli jahe, aga niivõrd mõnus oli seda merekohinat kuulata, et ei raatsinud sugugi tuppa minna ka. Võtsin teki ja olin veel kaua edasi. Perenaine ka juba naeris, tema jõudis vahepeal palju toimetada ja koeraga pika jalutuskäigu teha ja mina ikka seal. Aga et ole ole ja väga tore, kui meeldib. Ütlesin, et oi meile väga meeldib, korduvalt arutasime, et tahaks tagasi tulla. Tema ütles, et tal on jälle väga hea meel, et me tulla saime ja et sobisime oma muusikaga sinna melusse väga mõnusasti, et järgmine kord siis jälle. Ja hommikul kell 10 läheme kohvikusse tagasi, siis saab vahvleid ja kohvi.

Ühel hetkel hakkas õues ikkagi liiga liiga külm ja kolisin ka tuppa ära. Vahepeal trehvasime õues Oskariga, küsisin, mis üleval toimunud on. "Noh. Mitte midagi." paljust ma seega ilma ei jäänud. Tuppa jõudes leidsin eest Kirke, kes luges Shakespeare'i ja poisid, kes tahtsid väga kaarte mängida. Et minul oli fototöötlus pooleli, otsustasime sõnamängu kasuks, siis ei pea midagi vaatama ja jälgima. Sõnamängu teemaks sai Tartu. Lõpuks liitus mänguga ka Kirke ja jätkasime sellega kuni magamaminekuni. Päeva lõpuks sõnas Oskar endamisi "Ja hommikul saab vahvleid. Prangli on ikka äge." Uneaeg saabus üsna ruttu, sest päev oli olnud väga pikk. Mina jäin veel veidikeseks kirjutama, Remmelid juba nohisesid vaikselt. Uks oli lahti ja merekohin oli tuppa ka kuulda. Ühel hetkel hakkas vihma sadama, nii et tõmbasin ukse kinni ja panin tuled kustu, et ise ka magama minna. Üllatusin selle üle, kui valge oli. Mitte, et õues oleks väga valge olnud, aga aknad olid igas seinas ja taevast ei varjanud ju miski. Olime ise puude kõrgusel ja ümberringi oli üsna lage. Rõdult paistsid öise Tallinna tuled.

Öö möödus rahulikult, kui välja arvata, et oli väga tuuline ja sadas kõvasti ja see kõik oli tuppa väga kuulda. Paar korda ärkasime Kirkega mõlemad selle peale, et tundus, nagu keegi tuleks trepist üles. Mina arvasin iga kord, et mõni Remmelitest uitab ja jäin nagu ootele, et mis mureks. Aga ei kedagi. Hommikul pakkisime siis asjad kokku, jätsime Bellaga (koeraga) hüvasti ja viskasime kodinad auto peale. Natuke oli kiire, sest Annika pidi jõudma ise 10.30ks laevale, et olla hiljem meie saabudes juba uue autoga mandril vastas. Seekord saime juba rekordkiirusel kasti. Ja sõidu ajal kiljusime palju vähem. Ikkagi juba vilunud, kogemustega! Peaaegu kohalikud. Ja kohale jõudes ei otsitud redelit enam väljagi, hoopis hops ja hops hüpati kastist maha. Vot nii.

Hommikuks saime vahvleid moosi ja jäätisega ja kohvi, nagu lubatud. Koit oli veidi külmetunud, temale tehti raviteed. Edasi tuli vaba aeg. Mina pikutasin ja lugesin raamatut, Kirke harjutas vaikselt pilli. Milline idüll! Poisid mängisid seda pallimängu ja läksid siis saarele seiklema. Kui küsisin enne kohvikus, kuhu soovitavad meil minna, öeldi, et ilmselt kirikusse. Et metsas on ka mingid asjad, aga me võime ära eksida ja seda ei ole vaja. Poisid aga võtsid suuna just sinna, ja ei eksinud kuhugi. Kaardi pealt vaadati välja mingi Aircraft Remains ja mingi kuulus suur kivi leiti ka üles. Vahepeal hakkas vihma tibutama, nii et viisime Kirkega pillid ja asjad sinna kuuri ja kohvikutüdrukud kutsusid meid nende putkasse sooja ja tegid meile veel teed ja kohvi. Saime nendega ka natuke tuttavamaks ja juttu ajada, väga tore oli. Vahepeal räägiti sellest kirikust, et siin on vahel ka laupäeviti õhtul teenistused ja et need on hästi lühikesed, 10 minutit. Aga et laupäeviti on vähe rahvast. Muidu üks tädi vähemalt alati käib kirikus kohal, aga eile teda ei olnud - oli otsustanud Lainet kuulata.

Varsti saabusid ka poisid tagasi ja läksime koos külastama Prangli poodi, mis avati kell 12. Pisike poeke, aga kõik vajalik oli olemas ja rohkemgi veel - leidus ka suveniire, Prangli särke ja sai osta kohvi. Mulle meeldis, et nagu näha ja nagu ikka kombeks, oli see ühtlasi ka külarahva kogunemiskoht. Kliendid olid omavahel tuttavad ja jutustasid ja ei tõtanud lahkuma. Ostsin kaasa magneti ja võtsime jäätised, hoolimata väga külmast ilmast. Palju aega enam ei olnudki jäänud ka. Öeldi, et kuskil 10 minuti pärast läheme jälle sõitu. Meie käest uuriti enne, kas me tahame sadamasse jalutada või autoga saada. Me esialgu arvasime, et võib ju jalutada ka, eriti kui nii palju aega, aga lõpuks otsustasime auto kasuks, lihtsalt juba selleks, et saaks korra veel kastis sõita.

Kobisime siis jälle kasti ja asusime teele. Teekond oli ilus ja armas mööda neid väikseid teid. Käisime veel Anni juurest läbi ja tema ja keegi veel liitusid meiega kastis. Väga vilunud ja graatsiliste liigutustega hüpati üle serva kasti meie kõrvale. Sadamasse jõudsime paraja varuga, sest Annil oli vaja turismigrupile tuuri teha. Jälle hüppasime kastist maha ja läksime siis kohvikusse. Enne tellimist küsisin küll üle, kui pikk on ooteaeg ja kas laevale ikka jõuame. Öeldi, et muidugi jöuab. Noo see "muidugi" oli küll liiga optimistlik. Aga jõudsime küll, natukese varuga isegi. Laev oli täis ja otsustasime minna üles välja istuma. Mingis mõttes kindlasti õige otsus, ilus oli küll ja õhku oli ka. Aga oi oi kui külm. No ilmateade näitas kuskil 14 kraadi, aga väga väga väga tuuline oli ka. Ja sõit oli üle tunni aja. Reisi lõpuks oli minul seljas kaks särki ja kaks pusa ja minu lisakampsunid ja rätid läksid Remmelitele. Ja ikka oli külm. Aga vähemalt loksutas vähem! Aga ikkagi piisavalt, ma nt oleks peaaegu oma prillidest ilma jäänud, sest need tahtsid laualt merre lennata.

Sadamas ootas meid Annika, kes pidi meid viima rongijaama. Laev sõitis aga veidi kauem kui graafiku järgi pidi, nii et meil oli natuke kiire. Võtsime siis vastu otsuse, et läheme hoopis Ülemiste peatuses hiljem peale, võidab natuke ajas ja on kindlam. Mõeldud-tehtud. Ülemistesse jõudsime varuga ja saime sealgi veel natuke õues külmetada. Saatsin remmelid rongile ja jäin ise veel natukeseks Tallinnasse toimetama, nii et neid muljeid tuleb neilt küsida.

Natuke Annika küll naeris meie üle, kui me ütlesime, et külm on. Et lõunaeestlased tulid saarele, riideid pole kaasas. Aga lõunaeestlased jäid siiski oma reisiga väga rahule ja tahavad kindlasti tagasi minna.

Viiuliblogi Lätis 2021

 Viiuliblogi ehk ma jälle arvasin, et ma seekord ei kirjuta midagi aga näedsa

Proloog

Tegelikult pidime Lätti minema juba eelmisel sügisel, kui sain kutse tulla koos Maatasa viiuldajatega festivalile Eesti traditsioonilist viiulimängu tutvustama. Koroonapiirangute tõttu jäi festival ära ja selle asemel tehti veebis konverents, kus kõik esinejad said väikse ettekande teha. Ettekande tegime koos Kirkega ERMist kohe järgmisel hommikul pärast folk-offi kokasaate filmimist, mis läks ju poole hommikuni. Ühesõnaga oli raske hommik ja minu arust ei tulnud just kõige säravam esitus, aga otseselt midagi halvasti ka ei läinud ja hästi tore oli ikkagi osa saada.

Ja siis kirjutas mulle pool aastat hiljem kevadel uuesti korraldaja Mara, kes ütles, et nad plaanivad septembris ikkagi väikse laupäevase festivali pidada ja kutsus sinna esinema. Suur koosseis ei saanud olla, pidi ühe auto peale ära mahtuma. Loomulikult võtsime kutse Lätti vastu!

Festivalile sõitsime mina, Robert, Tuule ja Kristjan. Mina Robertiga eesti viiulilugusid mängima ja Kristjan ja Tuule kitarri ja karmoškaga kambas, et oleks bändim kui ainult kahe viiuliga. Vahepeal selgus, et plaanitakse kontserti ka reede õhtul Riias, kus iga ansambel mängib tund aega. Võtsime selle kutse ka rõõmuga vastu, aga kuna tund aega viiulimuusikat ei ole just Maatasa tavarepertuaar, tegime enne festivali ka päris palju lisaproove. Tõsi, mõni proov oli sisukam kui teine - nt ühes proovis pillid kastist välja ei jõudnudki, aga selle asemel sai vaadatud mitu episoodi sarjast How I Met Your Mother. Sellest proovist alates leppisime kokku, et edaspidi teeme proove ainult jaama pilliruumis, sest minu diivanil polevat tulnud eriti tugevat töötegemise tunnet. Viimane proov oli siis neljapäeva õhtul jaamas ja läks hoopis palju töisemalt. Pärast proovi jõudsid aga kõik ikkagi tagasi minu juurde, sest kõigil oli hirmus palju veel toimetada, ja koos ikka lõbusam. Mina kirjutasin ettekannet, sest tähtaeg oli südaööl, Robert tegi herbaariumit ringi, sest mingid paberid olid valet tooni valged, Tuule oli seltskondlik ja moraalne tugi, ja ühel hetkel täiesti ette hoiatamata astusid uksest sisse ka Kristjan ja Sämmi, kes olid parasjagu mööda jalutamas. Väga kaua me ei toimetanud, sest järgmine päev tõotas tulla väsitav.

Viiuliblogi I

Plaan oli paigas. Pidime minema Roberti autoga, kelle nimeks on Vera. Robert lõpetab koolis 12.35, tuleb Veraga minu juurde, paneme asjad auto peale ja läheme korraldajatele kingitusi ostma ja siis võtame kell 14 kooli juurest peale Tuule ja sõidame otse edasi. Ilmselgelt nii ei läinud. Robert jõudis alles mõni minut pärast 14, sest herbaarium vajas veel täiustamist, kingitusi saime õnneks minna suure kiiruga Kristjaniga ostma kell 13.40, Tuule tassis Robertit oodates kõigi asjad minu juurest alla tänavale valmis. Kui me Kristjaniga tagasi jõudsime, leidsime eest üsna nõutu olemisega Tuule ja Roberti, sest tundus, et siia autosse mahub umbes kolmandik vajaminevast. Aga Kristjan, kogenud keikataja, võttis tegutsemise üle ja ladus asjad väga osavalt auto peale, samal ajal kui Robert tühjendas autost minu korterisse kõiksugu reisiks ebavajalikke esemeid, sh mingi katkise auto iluvõre. Kõik mahtus taha ära, peale minu stentori, st halva ilma viiuli, nii et see tuli oma kohvriga sisse minu ja Tuule vahele seinaks/käetoeks. Võisime alustada reisi! Siiski, ei võinud, sest juba olid takistused. Oli vaja tankida, sest bensiin oli täitsa otsas, aga Roberti telefoni ekraan oli just läinud katki ja ta ei saa telefoniga maksta nagu tavaliselt ja rahakott oli tema reisikotis pagasniku kõige põhjas. Ja kõhud olid ka tühjad, see tegi kõik hullemaks. Pidasime kiire koosoleku, suundusime tanklasse ja ostsime süüa, ja tankisime minu kaardiga, et eks hiljem arveldame, peaasi et saaks sõitma hakata.

Minu arust läksid tujud paremaks enam-vähem kohe kui olime midagi süüa saanud. Võtsime siis suuna Riia poole ja hakkasime sõitma. Mul oli vaja teha veel paar hästi ametlikku töökõnet kooli poolt uutele lapsevanematele, aga te ei kujuta ette, KUI keeruline on seda teha, kui samal ajal Kristjan ja Tuule on naerust kõveras mu õpetaja hääletooni pärast, mis oli end kõne ajaks ilmutanud. Veel tegelesime sõidu ajal näiteks sõnamängu mängimisega. Pool autotäit, nimesid ei hakka nimetama, ütlesid, et see on väga mõttetu mäng, aga mina ja Robert mängisime küll tükk aega teemal “magusad asjad” ja lõpuks ei suutnud teine pool seltskonda ka end tagasi hoida ja ikkagi mängisid kaasa. Mitte küll eriti suure entusiasmiga. No ega ta nüüd hirmus põnev mäng ei olnud ka, kõige põnevam oli võbolla arutelu, mis tekkis teemal “kas apelsinimahl on magus”. Aga kuidagi oli ju neli tundi sõitu vaja sisustada. Muusikaks kuulasime algul Kristjani valitud paremaid palu ja jõudsime lõpuks Phil Collinsini välja, aga mingil hetkel kostis fraas “tahaks midagi, mida saaks kaasa laulda”. Kristjan küsis, et mida siis osatakse kaasa laulda. “Hüljatuid.” Üsna ootamatu pakkumine, aga kuulasime siis Hüljatuid! Ja seejärel Memoryt ja üldse parimaid palu muusikalist Cats, ja siis jõudsime Ooperifantoomini ja kuulasime terve selle soundtracki ära ja loomulikult laulsime täiesti kõrist kaasa.

Ooperifantoomi saatel jõudsimegi juba ka Riia vanalinna ja leidsime nurga tagant oma hotelli Gutenbergs. Kindla peale õige koht, sest sealt väljus muudkui viiulikastidega inimesi. Parkisime auto väga kitsukese tänava serva ja läksime sisse uudistama.

Viiuliblogi II

Astusime hotelli sisse, kõik hanereas minu järel, sest keegi ei soovinud ise valvelauaga suhelda. Valvelauas ootas meid ees väga sõbralik ja üliviisakas noormees. Rääkis väga väljapeetult ja ilmekalt ja oli väga lugupidav, samas kaval helk silmis ja viskas nalja ka ja oli hästi positiivne. Totaalselt nautis oma tööd. Meie vestlus algas sellega, et ütlesin tere ja et me oleme siin festivali raames. “Ah yes of course my dear friends,” aga et kas me pole juba hiljaks jäänud? Teised muusikud on juba pillidega majast lahkunud. Ehmatasime selle peale esialgu ära, aga tegelikult me ju teadsime, et meil on veel poolteist tundi aega ja kontserdipaika kõnnib 7 minutit, nii et toibusime ruttu. Noormees naeratas sõbralikult ja hakkas siis meile toavõtmeid jagama, millega kaasnes terve hingestatud etendus sellest, kuidas me võime iga kell toast helistada telefoniga valvelauda, nad on alati meie jaoks olemas! Võite ka helistada üksteisele! Kuigi meie toad on kõigele lähedal ja kõik on kohe kõrval, kuid kui midagi peaks vaja olema! Hotellis on ka arvuti, võite kasutada millal iganes soovite. Valvelaud on avatud 24/7, alati meie teenistuses! Kas soovite ka parkida? Loomulikult, kohe tegeleme! Kuid kõigepealt anname daamidele nende toa juba kätte, et daamid saaksid juba hakata end kontserdiks valmis sättima. Kuid siis selgus, et hotell on üsna täis ja üks tuba oleks ühe suure voodiga. Ütlesin, et saame hakkama, võime õega ühes voodis magada. Sellele järgnes paar nalja selle kohta, kuidas õed-vennad just ei saa kuidagi omavahel midagi jagatud ja eks see on nüüd raske olukord. Aga lõpuks said daamid ikkagi oma toa võtme kätte ja Kristjan ja Robert jäid veel edasi toimetama, et autot parkida. Meie läksime oma tuba uudistama.

Tuba oli väga kena! No tõesti oli. Riias sõites meenutas Kristjan oma eelmist Lätis ööbimise kogemust, millest ta on siiamaani traumeeritud, ja ütles, et kui meie hotell peaks asuma ühe teatud McCafe kohal, siis ta lihtsalt ei tule sinna. Aga siin polnud küll midagi kurta, väga ilus koht ja väga ilus tuba. Eks hakkasimegi siis kontserdiks valmistuma ja sättisime end riidesse. Millalgi jõudsid poisid ka tagasi ja ütlesid, et noormees oli üsna ehmunud olemisega, kui nägi, kuhu me oma auto olime jätnud. Aga et nüüd on see hotelli hoovis. Poisid avasid oma toa ukse ja minut hiljem kutsusid suure elevusega meid vaatama, mis neil seal toimub. Ja tõesti, mis vaatepilt meile avanes! Terve vannitoapõrand oli täis väikseid klaasikilde! Dušikabiini klaassein oli täiesti katki. Poisid läksid siis meie sõbra juurde rääkima, et meil on siin selline kummaline olukord. Robert noogutas kõiketeadva ilmega ja ütles, et seal on “open investigation”. Et hotell oli täis, ei olnud võimalik tube vahetada, nii et tehti lihtsalt kiire koristus ja lasti poisid tuppa tagasi.

Sättisime siis edasi, lõpp läks juba veidi närviliseks, sest Kristjan tuli pahandama, et miks me ometi juba valmis ei ole. Tõsi küll, kontserdi alguseni polnud tõesti just palju jäänud. Mina väga ei muretsenud, sest ma teadsin, et enne meid on üks koosseis veel, ja igal koosseisul on ju tund aega ette nähtud. Aga enne ürituse algust võiks muidugi kohal olla ja korraldajale tere öelda. Ühesõnaga läksime üsna kiirustades kohale ja jõudsime täpselt. Ja siis selgus, et kiiret pole küll mitte kuhugi. Kell 20 ei toimunud mitte midagi, sätiti rahulikult alles lava üles ja esimene esineja läks peale millalgi peale 20.30 alles. Aga sellest polnud midagi, meil oli igati tore.

Kontsert toimus kohas nimega Folkklubs Ala, mis on Riias väga tuntud folgiklubi. Selline vanaaegse vaibiga kõrts, kus on väga tihti elus muusika ja just rahvamuusika. Üldse mitte ametlik kontserdisaal, vaid selline mõnus ajaveetmise koht. Muusikutele on lava, kõlarid on igal pool, sest koht on väga suur ja igalt poolt üldse lava ei näegi, aga nii saab igal pool kontserdist osa. Inimesed istuvad laudades ja ajavad juttu ja lava ees on ka väike tantsuplats, kus aegajalt keegi kaasa tantsib.

Meid olid kuulama tulnud sõbrad ansamblist Teikas Muzikanti, kes olid endale lausa laua kinni pannud ja kutsusid meid siis kampa, nii et liitusime seltskonnaga. Korraldaja ütles, et meile on mõeldud ka õhtusöök, aga see ei ole otseselt tema vastutusala, nii et ega ta tegelikult ei teagi, mis see on või kuidas käib. Aga siis tuli info, et õhtusöök käib nii, et me võime võtta kogu menüüst ükskõik mida süüa ja juua ja ükskõik kui palju, kõik nende kulul. Küsisin veel mitu korda üle, kas ma sain ikka õigesti aru. Jaa, arvet pole, kõik on lubatud. Nonii! Võtsime praed, koogid ja suured kaljad ja suupistevaliku kogu kamba peale. Kõlas nagu enamvähem mõistlikult. Ja siis toodi asjad lauda. Suupistevaagen võttis enda alla pool lauda ja oli tohutult suur ja praed olid ka imehead, aga hirmus suured. Me lõpuks ägasime korralikult, aga jube hea oli kõik küll. Ja korraldaja küsis, kas me oleks nõus viimastena esinema, nii et aega kõike nautida oli meil ka. Teikase omad ütlesid, et nemad siis ei saa meid küll lõpuni kuulata, sest ei saa nii kauaks jääda, aga vähemalt natukeseks jäävad ikkagi. Ja et kas me ikka seda põhilugu ka teeme? Kinnitasin, et Kaseke on ilusti esimesena kavas. Ühtlasi võtsime Teikasele mõeldes kavasse ka Vengerka, sest eelmise aasta folk-offil oli nende väljakutseks seda eesti keeles laulda, ja vähemalt Kristjan laulab siiamaani aegajalt, et ikka “sitikad ja satikad ja lutikad ja taid tulid mullllle vastu ja raputasid paid”. Totaalne hitt. Pakkusime ka Karlisele võimalust seda koos meiega laulma tulla, aga ta arvas, et need ajad on siiski möödas, aga nad olid väga elevil mõttest, et kuulevad, kuidas meie seda esitame.

Esimesena esines üks Rootsi onu, kellel oli tohutu pillipark kaasas. Mingi lõõtsaline, mingi viiul, siis mingi viiekeelne aga võibolla hoopis kümnekeelne ennenägematu suur viiulilaadne toode ja siis veel ka norra hardangfele. Väga toredasti mängis, aga ega kogu selle jutustamise taustal väga hästi süveneda ei saanud. Teisena esinesid leedu viiuldajad. Üks vanem onu, üks hästi targa olemisega tädi ja üks noorem neiu. Maatasalistele meeldis kangesti leedu onu mängu poos, see oli selline ühe puusa peale toetuv ja teise jalaga kaasa lööv asend, kusjuures aegajalt tegi ka täitsa suuri jalalööke. Väga profilt kõlav ansambel ja mängisidki lihtsalt kolme viiuliga, aga kõla oli igati suur. Kihvt repertuaar ka - leedu tantsuklubilugusid on juba väga palju kuuldud, aga nüüd oli hoopis teine reps, igasugu põnevad virtuoossed viiulilood. Tantsuklubilugusid mängiti ka, päris mitu tundsime ära, ja publik tundis ka ja tantsis kaasa. Paar lugu olid lihtsalt eesti lugudele väga sarnased või olidki mingid teised variandid ka siin tuntud lugudest, nt 1234567 kõlas väga äratuntavalt. Ja siis oligi meie kord.

Viiuliblogi III

Sättisime end esinemiseks lavale. Helimees oli väga tore ja tehnika oli ka väga hea. Mina ja Robert saime mõlemad endale viiuli külge mikrid, lisaks laulumikrid. Viiulimikrid on hirmutavad, sest siis pole võimalik kuhugi kaugeneda, kui ei oska. Aga samas hirmus mugavad ka, nii palju rohkem vabadust liikuda. Robertil oli vist esimene kord sellisega mängida ja natuke oli mures. Mina ei olnud päris seda tüüpi viiulimikreid varem näinud, aga need olid jube mugavad. Kinnitusid otse lõuahoidja külge, mitte kuhugi viiuli küljele ja ei jäänud üldse jalgu. Tuulele pandi ka bassidele eraldi mikker külge. Helimees väga hoolega sättis ja lasi Tuulel katsetada, et ega ei jää ette. Natuke nagu jäi, aga Tuule ütles, et it’s okay. Helimees ütles tõsiselt “no it’s not.” Ja pusis edasi. Pani kuidagi teiselt poolt kõrgemalt ja enam ei jäänud jalgu. Aga nii hea, et oli eraldi bassimikker, sest karmoška basse on alati halb võimendada, sest see käsi ju liigub kogu aeg igale poole. Kristjan oli vaimustuses monitoridest. Need polnud üldse sellised suured kastid põrandal nagu tavaliselt, vaid hoopis üsna pisikesed toki otsas ja Folkklubs Ala logodega. Kristjan kiitis neid väga, et heli on kohe palju lähemal ja parem kuulda ja siis ei pea samas seda nii valjuks keerama, et midagi kuulda oleks. Ühesõnaga tingimused olid päris head.

Kontsert ise oli ka mu meelest päris hea. Ega otseselt ei olnud ju kõige mugavam esinemine - reede õhtul kell 23 mängida tunniajane kava publikule, kes terve aja juttu ajab. Aga tegelikult oli tore. Inimesed ikkagi täitsa huviga kuulasid ja vahepeal tantsisid ka. Sugugi mitte vähem kui teistel! Ja omamoodi üllatav oli, kui hästi lätlased meie tantse teadsid! Tegime igasugu tantsuklubi lugusid vahele ja me ju keegi ette näidata ei saanud, aga lätlased teadsid kõiki tantse, isegi labajalga tatsusid täiesti toredasti. Teikas elas ka alguses toredasti kaasa, Katrina tegi mõned pildid ja videod ka ja sitikate-satikate üle oli neil hea meel küll. Lood tulid ka enam-vähem hästi välja. Enamik tuli hästi, mõni lausa väga hästi ja mõni, noh, kukkus ikka läbi ka, kui nüüd aus olla. Ma ei mäleta, mis lugu see oli, mida Tuule alguses mängis kaasa, siis sai aru, et mängib täitsa mööda, ja et siin ei saa vaikselt katsetada ka, ja siis sujuvalt lihtsalt jäi üldse vait. Tori polkas oli ka üks paras segadus akordidega. Aga Robert oli väga tubli, polnud üldse vaja seda viiulimikrit karta. Kui paar sassiläinud lugu välja arvata, siis üldiselt oli minu arust mõnus kava ja hästi hea energia oli ka, mingid lood olid ikka väga hea küte. Karguse peale karjuti “Bravo!” lausa. Mõnus oli mängida ja tund aega läks kiiresti. Lõpetasime oma esinemise enam-vähem 5 min enne südaööd nagu korraldaja oli palunud.

Pakkisime siis kokku ja läksime oma lauda tagasi. Enne õhtusöögi ajal jõudsime korduvalt teha nalja selle üle, et küll on hea, et me ikka koogid ka tellisime. Praegu oli ka alles veel pool vaagnat suupisteid ja koogidki veel söömata. Läksin siis uurima, kaugel meie koogid on, aga selgus, et keskööst on ikkagi köök kinni ja me kooke ei saanudki. No sellest polnud väga viga ka. Korraldaja Mara tuli ka rääkima. Ütles, et hea energiaga mängitud, kiitis mängijaid veel eraldi ja ütles, et talle meeldis, et traditsioonitunnetus oli ka paigas. Mara oli igatahes väga rõõmus ja kallistas kõvasti ja rääkis natuke homsest päevast Smiltenes. Sellega oli festivali esimene päev ametlikult lõppenud.

Ala lava võttis pärimusbändide asemel nüüd üle kohalik DJ, kes alguses mängis kõiksugu Läti muusikat. Mu arust oli totaalne kvaliteethetk olla reede õhtul Riia vanalinnas ja kuulata lätikeelset Brainstormi. Vahepeal olid mingid süldikad ka ja Kristjan ütles, et tema tahaks küll väga Läti tümpsu järgi jalga keerutada. Aga selle aja peale, kui meie koogisaaga oli lahenduse saanud, oli Läti sült ära lõppenud ja edasi tuli 80te pidu ja mängima läks Queeni Don’t Stop Me Now. Selle peale läksime meie ka tantsupõrandale, veel saime tantsida ABBA - Does Your Mother Know ja Bryan Adams - Summer of ‘69 järgi. Helikvaliteet oli küll absoluutselt KOHUTAV, kõik oli õudselt vali ja kõik kõrged sagedused tegid haiget, aga keegi ei lasknud sellest end häirida. DJ pidi plaadikeerutamise kõrvalt tegelema sellega, et karjatas lavale tantsima tulnud lätlasi põrandale tagasi. Aga põrand oli tantsijaid täis. Vahepeal tekkis mingi tore hetk mingi kohaliku valges särgis poisiga, kes võttis ka minu tantsima, aga kes kõigepealt tantsis üldse Kristjaniga vastamisi. Kristjan mustas ja lätlane valges, mõlemad nii hingestatult tantsimas, et kui lugu läbi sai, embasid kohe südamest. Edasi tuli mingi üsna keskpärane läti pop ja otsustasime, et läheme õue kõrvu ja häälepaelu puhkama. Aga koju ei tahetud veel minna.

Kõndisime siis natuke vanalinna peal edasi. Riias muide oli tohutult soe! Päeval oli täiesti suvi ja öösel oli ka mõnus soe suveöö. Ühel hetkel peatas meid mingi läti noormees, kes küsis Kristjanilt tuld. Kristjan pakkus talle šokolaadi. Poiss küsis, kas Kristjan on Itaaliast. Kristjan vastas, et jah ja küsis, kus on kõige parem pidu. Poiss vastas, et otse ja vasakule. Selge, läksime. Tänavad olid inimesi paksult täis ja baarides käis melu. Kristjan leidis kuskilt mingi kitarrikujulise sildiga koha, mis oli suletud. Aga terrassil istus siiski inimesi ja Kristjan istus ka. Lihtsalt istus üksinda laua taga. Meie seisime tänaval, sest mida sa ikka suletud baari terrassil niisama istud. Aga Kristjan ei tahtnud veel kogu melu keskelt lahkuda. Läks siis alustas juttu mingi paariga, kes oma lauas istusid ja vestlesid. Minu arust nad ei tahtnud, et keegi võõras eestlane nende omavahelise olemisega liituks, aga Kristjan arvas, et väga tahtsid. Natuke ajasid siis juttu, edasi leidis Kristjan kõrvallauast kaks neiukest ja läks nendega vestlema. Meie ootasime endiselt tänaval. Selgus, et neiud räägivad ainult vene keelt ja Kristjan kutsus Roberti tõlkima. Mingil hetkel me ikkagi lahkusime ja hakkasime hotelli poole kõndima. Hotellis ei oodanud meid valvelauas enam meie sõber ja 24/7 meie teenistuses olev valvelaud oli üldse tühi. Helistasime siis kellukest ja ootasime, et keegi meiega tegeleks. Robert ja Tuule läksid hotelli arvutisse arvutimänge mängima. Varsti ilmus üks unise olemisega noormees ja andis meile võtmed ja saime tuppa minna.

Mina jõin teed ja toimetasin arvutis tööd teha, Kristjan üritas mulle hotelli telefoniga tüngakõnesid teha, aga kahjuks Tuule rääkis ta sisse ja Kristjan oli sellest väga nördinud, sest tal olevat nii hea plaan olnud. Tegelikult ma arvan, et selleks ei ole vaja Tuulet, et aru saada, et kui keset ööd helistaks kõrvaltoast üks Kristjani häälega tegelane ja ütleks et “this is reception”, siis tegemist ei ole valvelauaga. Mina jäin varsti magama, kõrvaltoast kostis jutusumin veel päris kaua. Vahepeal jõudsin juba ärgatagi ja imestasin, et minu toanaabrit endiselt ei ole, ja kõrvaltoas oli ka vaikus. Kirjutasin meie ühisesse vestlusesse, et kus ollakse ja sain vastuseks pildi Tuulest ja Robertist mingi pronksist loomaga. Et kell oli juba väga palju ja järgmine päev pidi ka pikk tulema, kupatasin selle kolmiku siiski magama. Mõne minuti pärast kostsid akna alt juba tuttavad hääled ja varsti oli vaikus.

Viiuliblogi IV

Ärgata oli võrdlemisi raske, aga saime hakkama. Vähemalt meie tuba sai ja seejärel koputasime poistetoa uksele, kuni nemad ka ärkasid. Kristjan küsis, kas tohib pidžaamas tulla. Hommikusöök oli igatahes kahekorruselises restoranialas ja meie sõber valvelauast juba kiitis meile nende rootsi lauda. Valisime koha teisele korrusele ümmarguse diivani peale, mille kohta Robert ütles, et nagu kosmoselaevas. Hommikusöök oli igati rikkalik - võileivad, puuviljad, helbed, koogid, saiad, kohv, mahl, munapuder, mida iganes. Rõõmustav oli ka see, et pärast seda söömingut ootas meid järgmise päevakorrapunktina ees lõunasöök. Ja valvelaua sõber juba seletas suure elevusega, et kui me Riiast välja läheme, lähevad toiduportsjonid kohe ikka suuremaks. VEEL suuremaks??

Riiast välja oli plaanis minna tõesti, sest järgmine kontsert toimus väikses linnas nimega Smiltene. Esialgu ei jäänud kellelegi see nimi hästi meelde, Robert kippus seda Smeltanaks kutsuma. Selgus, et samal ajal kui mina öösel magasin, olid teised guugeldanud, mis koht see Smiltene siis selline on. Nad kindlasti võivad oma teadmisi kommentaarides jagada, ega mina ju kõike ei tea ja ei mäleta. Igatahes Smiltenes elab 5000 inimest ja kõige suurem vaatamisväärsus on mänd. Või õigemini seal on mitu tähtsat mändi, üks on lausa kolme tüvega! Ja ühel oli mingi suur ümbermõõt, ja mingi pärn oli ka. Igatahes lootsime väga, et lõunasöögile järgnev ekskursioon meile ikka neid kuulsaid puid tutvustab.

Varsti oli aeg asjad kokku pakkida ja sõitma asuda. Enne jutustasime veel oma valvelaua sõbraga, küsis mingeid täpsustavaid küsimusi meie koosseisu kohta ja mis muusikat me teeme ja mis pille me mängime jne. Ma ütlesin, et Tuulel on karmoška ja ta küsis kohe, kas ma räägin vene keelt. Pigem mitte. Ta ütles, et tal on ikka kahju, et ei saanud kontserdile tulla, ja täna Smiltenesse ta ka siiski tulla ei saa. Ma ütlesin, et ta võib laikida meie facebookilehte! Ta palus mul nime paberile kirja panna. Jätsime siis sõbraga hüvasti, ta pidas meile väga hingestatud lahkumiskõne ja soovis palju edu meie kontserdiks Smiltenes ja saatis meid auto juurde ja lõi ükshaaval kõigiga küünarnukid kokku ja soovis head reisi ja ütles et kingitusena on parkimine meile tasuta. Tänasime viissada korda ja ütlesime head aega ja nägemist ja kõike head ja aitäh ja head päeva ja jõudsime lõpuks autosse. Ja siis jooksis Robert tagasi, sest oli oma passi valvelauda jätnud. Sai passi kätte ja alustasime sõitu, seekord oli roolis Kristjan. Sõit algas sellega, et tuli välja manööverdada ülikitsast väravast ülikitsale tänavale. Üsna pingeline ja inimesed ka kõik tänaval vaatasid, aga saime hakkama. Kristjan muretses, et Roberti autol on nüüd võibolla paar kriimu. "Aga mina ütlen, et kriimud annavad ainult iseloomu," vastas Robert. Riia oli väga ilus ja lubasime, et tuleme varsti tagasi. Tegelikult Teikas Muzikanti kutsus meid laupäevaks kontserdile, seekord on nemad sealsamas folgiklubis esinemas. Meie ei saa minna, aga kui keegi tunneb, et tahaks laupäeva õhtu Riias veeta, siis soovitame soojalt ja Teikas lubas laua kinni panna.

Sõit möödus üsna rahulikult. Robert tegeles arvutis oma taimede ja männastega, Tuule tukastas. Kaks tundi möödus kiiresti ja varsti olimegi Smiltenes ja oli tõesti palju mände. Jõudsime mingi külalistemaja juurde ja astusime sisse ja suutsime valvelauatädi totaalselt segadusse ajada, sest toad ei olnud ju meie nimel broneeritud ja ma ei teadnud, kelle nimel olid, ja korraldajat ka ei paistnud. Veidi pidime siis ootama, aga varsti saime kaks võtit kätte ja näidati, kus toad asuvad. Esimene tuba oli igati suur ja uhke ja lisaks kahele voodile veel diivaniga ja klaasuks viis otse maja ette. Pole paha! Me otsustasime Tuulega, et see on nüüd meie oma. Kristjan sellega sugugi ei nõustunud, aga me leidsime, et oleks aus, arvestades et eelmise öö me pidime ühes voodis veetma ja kumbki eriti magada ei saanud. Poisid läksid seega teise majaotsa teisele korrusele. Kristjani vingumise põhjal ma arvasin esialgu, et neil on erakordselt halb tuba, tegelikult oli ikka tublisti üle keskmise ilus ja korralik. Aga meie oma oli muidugi parem.

Lõunasöök oli maja taga terrassil ja taaskord väga hea. Meid pandi välismaa esinejatega ühte lauda pidulikult istuma. Söögi ajal valitses lauas täielik vaikus, peale meie ei rääkinud keegi. Kõik oli kaunis, kuni Tuulel kukkus maha kahvel. Ei hakanud seda seal tooli alt otsima keset pidulikku lõunat ja teenindajat ka ei paistnud, nii et Tuule ootas. Kogu olukord, kuigi traagiline, oli samas hirmus naljakas. Kui mina olin lõpetanud, võttis Tuule minu kahvli - ja pillas ka selle maha. Nii me siis istusime seal kahekesi, ainult noad taldrikus ja naerust pisarad silmas, samas üritades vaiksed ja viisakad olla. Aga seekord muigasid juba meie lauakaaslased ka. Aga ei öelnud ikkagi midagi, olid vaikuses edasi. Lõpuks kui kõik olid peaaegu lõpetanud, tuli teenindaja nõusid koristama ja Tuule küsis, kas ta saaks ühe kahvli. Kahvli?! Teenindaja oli väga segaduses. Tõi kahvli ja noa ja küsis, kas ta siis ei andnud enne?? Meie rootslasest lauanaaber, kes ei olnud seni meiega sõnagi rääkinud, ütles teenindajale: “She dropped two of them.”

Pärast lõunasööki oli kohe ekskursioon. Selleks kupatati kogu kamp bussi ja sõitsime siis mööda Smiltenet ringi, giidionu ilusti mikrofoni rääkimas. Loomulikult läti keeles. Siis tuli aga meie juurde üks toreda olemisega neiu ja ütles, et ta tõlgib meile ära. Ilona tõlkis väga toredasti, tal oli mingi oma filter, kõike ei vaevunud seletama, ütles et tõesti ei ole huvitav info. Mingi hetk jälle onu pikalt seletab, lätlased muhelevad. Ilona kehitab õlgu. “Stupid joke.” Tõlkimise vahepeale ajasime siis niisama juttu. Ilona ütles, et talle meeldis meie kontsert ja et talle meeldis väga ka eelmisel aastal minu ettekanne virtuaalkonverentsil. Küsis, millega me tegeleme ja mida õpime ja selgus, et ta ise on ka õppinud lausa vist konservatooriumis klassikalist laulu, kui ma ei eksi. Ja et hetkel laulab ühes vokaalansamblis Putni (ei see ei ole see meie Putni, ma juba kontrollisin), ja siis veel sellises ansamblis nagu Tautumeitas, kui me oleme kuulnud. No miks ei ole! Väga kuulus läti popfolk ansambel, kus on viis neidist alati max kostüümides pärjad peas ja neil on alati hästi diibid muusikavideod kuskil põllu peal. Aga nad on väga head ja tõesti väga väga populaarsed ja hästi värsked ja aidanud rahvamuusikat Lätis kõvasti populariseerida, no natuke nagu meie Trad Attack. Ja reisivad väga palju, Viljandi folgil käisid ka alles hiljuti. Seletasin siis oma ansamblikaaslasele seda kõike ja näitasin natuke youtubest ilma hääleta mingit videot ka, millel on lausa 8 miljonit vaatamist. Küllalt muljetavaldav! Aga natuke pakkus video nalja ka, leppisime kokku, et õhtul hotellitoas paneme videod peale ja on rämmar. Ilona oli väga tore, vestlesime Läti ja Eesti folkloorivaldkonna hetkeolukorrast ja erinevatest lähenemistest pärimusele ja iga natukese aja tagant tuli siis väike tõlge vahele, umbes et siin elab orkestri dirigent või siin on ilusad majad ja palju õunu. Ühes kohas me saime ise ka aru, et meteors kraters.

Ühel hetkel tehti siis peatus ja jalutasime ringi, nägime ühte vana maja ja teist vana maja ja siis kolmandat veel, Ilona ei pidanud oluliseks rohkem seletada. Rääkisime siis edasi hoopis õpetamisest ja Ilona ütles, et ta vaatab kadedusega, kuidas Eestis nt väiksed lapsed juba karmoškat mängivad, et Lätis pole selline asi üldse teemas. Pille õpitakse muusikakoolis ja seal on ainult klassikalised pillid, ja lapsena mingeid rahvapille õppida pigem pole võimalik. Mina ütlesin, et see-eest on neil jälle jube palju jube häid folkloorirühmi, meil jälle pole seda üldse. Peale meie ja Leigarite ega väga polegi. Selle peale tegi Ilona küll suured silmad, Lätis on neid ju tohutult palju. Siis liitus meie vestlusega viiuldaja Zane, ka üks tore noor neiu, ja selgus, et meil on temaga üsna sarnased taustad - lapsest peale klassikat õppinud ja konservatooriumi lõpetanud, aga terve aeg ka pärimust kõrval teinud ja nüüd töötame üldse õpetajana ja peame oluliseks lastele mõlemat poolt tutvustada. Ühesõnaga saime kergelt jutule ja õudselt põnev oli vestelda ja jälle võrrelda, kuidas olukord kuskil pool on. Näiteks sain teada, et kui meil on keskastme muusikakoole kolm (Eller, Otsakool ja Muusikakeskkool, kusjuures viimased kaks ju ühendatakse, nii et järgmisest aastast on alles ainult kaks), siis Lätis on keskastme muusikakoole ÜHEKSA. Nojah, et kõige parem tase on ikkagi Riias, aga põhimõtteliselt on võimalik pärast lastemuusikakooli õpinguid jätkata ka oma kodukohas ja tase on igal pool korralik ja Rezeknes on esimese koolina võimalik ka keskastmes pärimusmuusikat õppida. Veel rääkis Zane, et ta on õppinud eesti keelt ja vanasti tegeles sellega päris põhjalikult, aga praegu on unarusse jäänud. Aga eesti muusika talle väga meeldib ja meie kontsert ka meeldis ja väga tahaks meiega veel õhtul koos pilli mängida, tal on mingeid eesti lugusid, mida tahaks mängida ja mille kohta küsida. Igatahes on tal peas kõik Zetode, curlyde ja trac attacki lood. Meie vestlus jäi aga katki, sest korraldaja tuli ütlema, et on taas söögiaeg! Nimelt oli nüüd aeg heliproovideks, ja kes parasjagu ei proovinud, sellel oli kohvi ja koogi paus. Päike paistis ja oli täiesti mõnus suvepäev, no mis nii viga.

Laagriblogi Toilas V

 Laagriblogi V

Seekord oli õpetajate kord äratada. Meid hoiatati, et seekord on äratus ka veidi varem. Õpetajad saabusid tubadesse ja laulsid, et “hüüavad pasunad, tõuske üles magajad” ja siis võtsid oma paberist pasunad ja hakkasid aga tuututama. Küllalt efektiivne, aga mitte pooltki nii meeldiv kui Remmeli laul. Aga sellega polnud asi lõppenud. Öeldi, et pange soojalt riidesse ja kohtume fuajees. Edasi läksime kõik koos galeriist läbi, trepist üles, veel trepist üles - ja jõudsime torni. Lipp oli heisatud ja tornist avanes imeilus vaade. Et tegemist oli taasiseseisvumispäeva hommikuga, laulsime ühiselt lipu all hümni ja rääkisime veidi, mida see päev tähendab. Nautisime tuulist, aga väga ilusat hommikut. Varsti läksime alla tagasi, aga kuna selles majaosas asus ka muuseum, tutvusime vabas vormis sellega ka. Tuulele meeldis see tuba, kus olid fotod kõigist meie presidentidest ja eriti pilt, kus president Ilves oma kikilipsuga tegi toredasti telliskivi. Leidsime, et peakski tulevikus presidendi valima tema valmistatud telliskivi põhjal.

Edasi läksime kõik hommikusöögile, seekord jälle puder ja võileivad. Millalgi laagri jooksul saabus muide see hetk, kui kokad hakkasid ikkagi tegema eraldi sööke Robertile ja Kaiale, kes liha ei söö. Aga üle 20 minuti nad meid söögisaalis näha ikkagi ei tahtnud. Meil kujunes välja juba omavaheline teavitussüsteem, kus kokkade näoilmetel hoiti pilku peal ja kui keegi liiga kauaks end kohvitama unustas, anti üksteisele märku.

11.30 ootas meid aga eriti põnev asi - virtuaalretk Toilas Oru lossis. Plaani järgi pidime jalutama pargis, aga täpselt retke ajaks hakkas vihma sadama. Niisiis tegime oma rännaku all fuajees. Kõik said endale need virtuaalreaalsuse prillid ja istusid enam-vähem hajutatult fuajeesse maha. Esialgu vaatas vastu sinine taust ja mingi tervitav tekst, aga kui kõik olid valmis, pani giid meile korraga asja tööle. Silme ette ilmus Oru loss aastal 1938 ja jutustaja hakkas rääkima lossi ajaloost. Tohutult kaunis vaatepilt, ja see ei olnud lihtsalt nagu foto, vaid see tõesti ümbritses sind, nii et igas punktis tasus kindlasti vaadata ka üles ja alla ja selja taha ja ikka korralikult uudistada. Nii läbisime mitu punkti. Tõesti uskumatult reaalne tundus ja kooli fuajee unus täiesti. Ainus mure oli see, et pea hakkas veidi ringi käima, aga ma saan aru, et see on tavaline. Kõik punktid olid kuidagi hästi kõrgel, ja kuigi ma sain aru, et ma tegelikult istun pingi peal ja jalad on maas, ikka võttis nagu kõhust õõnsaks. Kui oli see punkt, kus näidati lossi terrassi, oli küll täpselt see tunne, et ma istuks nagu jalad üle serva selle rõdu peal. See oli minu jaoks liig, istusin põrandale, oli natuke kindlam olla. Hea ka, sest edasi sattusime üldse õhku Nõiametsa kohale hõljuma. Aga vaated olid tõesti vapustavalt kaunid, ja oli ka heliefekte ja liikuvaid detaile, mis tegid asja eriti tõeseks - linnud ja liblikad, auravad teetassid jne. Õudselt kihvt oli seda ümbrust uudistada, aga põrandal olles oli samas jälle kõhe, sest üldse ei tajunud, kui palju ma ringi keerutades kuhugi liigun või kuhu poole ma üldse näoga olen, pärast koperdan veel kellelegi otsa. Siis sättisin ennast seljaga pingi vastu ja ühe käe pingi peale ja see sai minu orientiiriks ja tugipunktiks ja siis edasi oli hea turvaline vaadata. Hästi tore oli ka kuulda, kuidas järgemööda kõigile need pildid käima pandi ja kuidas järjest kõik ahhetasid ja kommenteerisid samu asju. Igal juhul väga põnev kogemus. Selleks ajaks kui kõik punktid said vaadatud ja prillid peast võtsime, oli ka vihm järele jäänud, nii et läksime siis lihtsalt koos giidiga parki jalutama.

Kihvt oli nüüd neid samu kohti päriselt üles otsida. Või noh, nii palju kui neid alles on, eriti ju ei ole. Ja kihvt oli üldse sinna parki sattuda, mina näiteks üldse ei teadnudki, et see sealsamas on! Kogu aeg on olnud niii kiire ja tegus, et taipasin vist neljapäeval, et peale selle ühise matka pole mina üldse kordagi majast välja jõudnudki. Selle peale läksin siis õue blogi kirjutama ja valisin kirjutamise kohaks staadioni. Absoluutselt ei teadnud, et teisel pool maja on täiesti muinasjutuline park! Teistel läks sellega paremini, jõuti ikka igale poole jalutama ja mere äärde ka.

Jalutasime siis giidiga, kes rääkis väga põnevalt. Ma kõike ei kuulnud ja kõike ei mäleta, aga soovitan kindlasti selle lossi kohta lugeda, ääretult põnev! Lossi lasi ehitada kaupmees Jelissejev, valmis sai see 1899. aastal. Loss oli tohutult suur ja uhke ja tohutu suure aia ja kasvuhoonega. Kolm korrust, 57 tuba ja 100 hektarit aeda. Talvel töötas lossis 30 inimest, suvel 100. Põhiliselt suvitas seal Jelissejevi naine ja nende viis poega ja tütar. 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni ajal põgenes Jelissejev Pariisi ja loss jäi tühjaks ja aed hooldamata. Alles 1934. aastal osteti loss Eesti riigile ja 1936. aastast sai sellest president Pätsi suveresident. Aga juba 1940. aastal pärast juunipööret hakati lossi laastama, 1941. aastal süütasid taganevad punaarmeelased lossi ja 1944. aastal lasid saksa väed õhku varemed, kus asus miiniladu.

Ka Jelissejevite lugu on ühtviisi põnev ja kurb. Grigori Jelissejev võimaldas oma poegadele parima hariduse ja kõik, mida nad soovisid, lootes, et ühel hetkel võtavad nad tema äri üle. Kõigil poegadel olid aga teised huvid - meditsiin, idamaade kultuur, juura, inseneriteadus. Isa tegi neile pakkumise suure rahaga Ameerikas nende kaupluste haru avada, aga ükski poeg ei võtnud pakkumist vastu. Grigori tundis end reedetuna ja karistas poegi, võttes neilt ära kogu rahalise toetuse. Grigori naine Maria ei olnud sellega rahul ja maksis lastele ise edasi, selle peale muidugi ärritus Grigori veelgi, käidi isegi kohtus, aga Maria võitis. Maria kolis majast välja, Grigori leidis uue noore naise ja tahtis lahutust, aga Maria ei olnud nõus. Ütles, et tema oma armastust mingi raha eest maha ei müü ja pigem võtab endalt elu. Grigori kolis siis mitteametlikult uue pruudiga kokku ja Maria prooviski kahel korral endalt elu võtta, kuid lapsed jõudsid ta päästa. Kolmandal korral ei jõudnud. Lapsed ei teatanud isale ema surmast, Grigori sai teada teenijatelt, aga ei läinud matustele kohale. Pojad loobusid isa pärandusest ja 15-aastane tütar põgenes kodust. 1917. aastal põgenes Grigori Pariisi, kus elas oma elupäevade lõpuni. Neli last jäid Venemaale, neist kaks tapeti vangilaagris, kaks põgenesid samuti Prantsusmaale. Kel huvi, siis Jelissejevite kohta on väga põnev artikkel nt siin: https://sobranna.postimees.ee/.../oru-lossi-perenaise...

Igatahes oli väga põnev jalutuskäik, nii virtuaalselt kui reaalselt. Edasi oli jälle lõunasöök ja siis tund aega Kaiaga ja tund aega Tarmoga, et õhtuseks kontserdiks lood üle korrata. Kaia trenn oli igati kihvt. Kiire soojendus, tantsisime tantsud läbi elava muusikaga ja siis õpetas Kaia meile mänge. Esiteks tegime naeratamise mängu, kus pidime ringis üksteisele naeratusi edasi saatma. Me olime nii üleväsinud ja see kõik oli hirmus naljakas. Seejärel tahtis Kaia tutvustada mängu järgmist faasi ja ma ei ole kindel, mis juhtus, aga minu silmad nägid seda, et Kaia pani käe Koidu õlale ja Koit oli hetkega maas pikali. Iseenesest oli tõesti vaja pikali minna, aga Koit oli lihtsalt sekundiga siruli. Ka see oli hirmus naljakas ja me kõik naersime südamest. Edasi võtsime mänguasendi sisse - Koit oli selili, jalad saali paremasse nurka suunatud. Tema kõhu peale asetas selili olles oma pea järgmine maatasaline, jalad vasakul. Tema kõhu peale jälle järgmine, jalad paremal jne jne siksakitades kuni kogu Maatasa oli teineteise kõhtude peal. Mäng ise käis nii, et rivi esimene ütleb Ha, teine Ha ha, kolmas Ha ha ha jne, aga naerma ei tohi hakata. Kõlab lihtsalt? ÜLDSE ei olnud. Sest vähe sellest, et niigi on raske ja naljakas, sa ju tunned, kui su pea all kellegi kõht naerust vappub. Vähemalt Kristjani kõht vappus küll kogu aeg ja Tuule ütles, et Marko tegi üldse kõhutantsu. Me lihtsalt naersime hüsteeriliselt, pisarad voolamas. Me ei saanudki kunagi selle mänguga hakkama.

Tarmo tund möödus kenasti, lood hakkasid ilmet võtma küll ja tujud olid head, ka seal saime palju naerda. Pärast proovi oli pool tundi, et rahvariidesse sättida, sest 16.30 oli plaanis pildistamine. Selleks ajaks küll kedagi peale Sandra valmis ei olnud. Aga tasapisi saadi ikka valmis, kuigi riietumine sisaldas ootamatult palju õmblemist. Oskari püksid on endiselt katki ja ma tõstsin just enne laagrit lõpuks kotist välja selle Laulupeo juhendaja märgi, millega need filmimise ajal kinnitatud olid. Niisiis õmblesime praegu Oskari lihtsalt pükste sisse kinni. Kermol olid püksid väiksed ja tema ka vist nõelus mingit nööpi edasi. Üldse tal oli juba pükste küljes mingi viis lisanööpi edasi õmmeldud. Keegi parandas veel midagi, keegi laenas sõlgesid. Selgus, et Kristjanil pole kaasas rahvariidesärki ja see oli probleem, aga Kaia käis poes ja ostis talle vati alla valge pluusi. Kellelgi oli veel särk puudus ja sai kellegi teise triiksärgi hoopis. Ühesõnaga hull skeemitamine käis, mõni ime, et poole tunniga valmis ei saanud.

Pildistasime väljas, proovisin teha kõigist maatasalistest portreepildid, aga ka mõned grupipildid ja soovi korral sõbrapildid ka. Pildistasime maja ees ja tee peal ja pargis. Kaia vaatas pealt, kuidas ma põlvili Kapten Trummi pildistasin ja tõi mulle põlvede alla oma magamiskoti. Sellest oli väga palju abi! Esimesena pildistasime Trummid ära, siis ürgsed ja viimastena Tulused. Tulustel olid pargis pillid ka kaasas ja mängisid ühiselt ajaviiteks lugusid. Möödujad mitu korda kiitsid, me kutsusime siis õhtuks kontserdile. Tõttasime siis edasi õhtusöögile ja siis oligi juba vaja kontserdiks valmis sättida.

Kontsert algas ametlikult kell 19, aga mis kell tegelikult, ma ei tea. Sättisime üles ka telefoni Maatasa gruppi otseülekannet tegema. Rahvast oli päris palju, isegi kokatädid kuulasid, ja päris rõõmsate nägudega! Kõik ansamblid kandsid ette laagris õpitud pillilood ja tantsud, lõppu tegime ka taasiseseisvumispäeva puhul mõned ühislood. Väga tore kontsert oli. Kihvt oli kuulata, millega keegi tegelenud oli, ja kuulda päris esitust, mitte teiselt poolt seina harjutamist.

Pärast kontserti tegime ühispilte, mis võttis päris palju aega ja närve ka, aga pildid said ilusad. Kuna päikseloojang ja merevaade olid väga kaunid, tehti veel omavahel kõiksugu sõbrapilte. Lõpuks läks ikkagi pimedaks ja hakkas jahe ja suundusime tuppa. Tuulel oli kontserdil kuulamas kooliõde, kes on Toilast pärit ja viis nüüd mingi osa maatasalisi kõige ilusamaid kohti vaatama. Juttudest kuulsin, et kohad olid tõesti imekaunid, aga ühtegi pilti ei tehtud. Meie kõndisime Kaiaga kooli poole ja arutasime, et täitsa festivali tunne on, ja seda pole ju juba väga väga ammu tundnud.

Toas sai teed ja sai võileiba ja pakkisime rahvariideid kokku. Keegi tuli tagastama oma laenatud sõlge. "Punase karbi sisse, palun" ütlesin oma parima klienditeenindaja häälega. Meelis hakkas naerma ja ütles, et kõlab nagu ma oleks saanud seda fraasi täna juba väga palju öelda. Täpselt sel hetkel tuli ukse peale järgmine inimene. "Kuhu ma oma sõle panen?" Punase karbi sisse, palun.

Varsti oligi aeg viimaseks õhturingiks. Sõime torti ja jagasime muljeid. Kapten Trummi tüdrukud kandsid ette enda loodud laagrilaulu. Õigemini sõnad olid nende loodud, viis laenati Savikoja venelasest. Toredad sõnad olid. Mitte ühtegi riimi seal küll ei olnud. Aga päevade kaupa võeti tegemised kokku ja lauldi hoolega, isegi vist üks vahemäng oli. Edasi oli siis õpetajate kord seltskonnamäng valida. Mängu õpetas Halliki. Point oli selles, et ta sosistab kõigile kõrva ühe looma nime ja siis hakkab muinasjuttu rääkima. Kui mainib seda looma, siis see inimene peab kükitama, aga teised ei tohi lasta. Hea küll, jagati siis loomad ära ja hakati muinasjuttu rääkima ja muudkui keegi jälle kükitas. Mina vaatasin seda kõrvalt ja mõtlesin, et huvitav, ma ju tean küll, mis selle mängu point on ja see see küll pole. Halliki rääkis juttu edasi, kuni ühel hetkel vaikis. Sai aru, et oli loomad valesti jaganud. Teine raund toimus täpselt nii nagu vaja - kõigepealt mainiti korduvalt koera, mille peale iga kord Oskar kükitama pidi, ja siis tuli järgmine loom ja kogu ring oli järsku põrandal pikali - teistel peale Oskari oli kõigile sama loom antud.

Edasi ootas meid väike filmiõhtu. Esialgu plaanisime seda teha üleval Kapten Trummi muusikatoas, aga sinna oli kogunenud natuke liiga palju vaablase. Tulime siis meie tuppa ja panime video peale. Vaatasime Oh, minu Liisu valmis videot! Vähemalt maatasaliste seas oli video igati menukas ja kutsuti kohe kordamisele. Muljetasime ja vaatasime ja kui oli piisavalt nähtud, laulsime unelaulu.

Olin viimaseid ridu kirjutades juba totaalselt poolunes ja unustasin täiesti ära, et meil oli öölaulupidu ka! Niisiis! Pärast filmivaatamist kogunesime spordisaali lava peale kardina taha, kus peitis end tiibklaver. Laulsime kõiksugu kauneid isamaalisi laule nagu Sind surmani ja 15 magamata ööd. Kristjan mängis klaverit, maatasalised lebotasid mattide peal ja Tuule hõikas pärast igat laulu "juhhuu!". Ühel korral ta unustas, aga Koit kutsus ta kohe korrale. Tarmo rääkis, et Põhjamaa helilooja Ülo Vinter oli vana naljamees ja pole üldse juhuslik, et Põhjamaa ja Love me tender sarnaselt kõlavad. Mina tean Põhjamaa kohta seda infot, et tegelikult on tekst "Lumel laulvad reed" mitte "Lumel laulvad need", mis on ju tegelikult väga loogiline ja väga ilus. Aga r ja n nägid sarnased välja ja keegi kirjutas lihtsalt käsikirjast valesti ümber. Laulsime veel päris kaua, aga ühel hetkel tabas meid hirm homse ees. Mina, Tuule, Meelis ja Kristjan pidime pärastlõunal pulma jõudma, mis iseenesest on täiesti teostatav, aga Kristjanil on ju vaja Sämmi ära tuua. Toilast Tallinnasse on 2,5 h ja Tallinnast Tartusse 2,5 h ja siis pulmakohta ka pool tundi. Ja kui siis hakkasime arvutama, mis kell peaks sellisel juhul ärkama, saime tulemuseks et seitse umbes. Päris hirmus. Selle peale kadus laulutuju ja jäi dilemma, kas vähem halb on asjad pakkida õhtul või hommikul. Ma ei teagi, mis lõpuks otsustati, aga igatahes sättisid kõik end magama, sest unetunnid olid loetud.

Laagriblogi Toilas IV

 Laagriblogi IV

Äratuse eest vastutas meie tuba, kus elasid ürgsed ja tulused ja mõtteliselt ka Kristjan ja Tuule, kes elasid ülakorrusel. Meil oli tugev põhimõte, et me ei hakka hommikul vara lärmama ja ei taha kedagi kiusata, vaid teha nii, et oleks hea ärgata. Remmeli latt oli muidugi kõrgel, nii et meil oli väga raske! Meie äratus seisnes lõpuks selles, et võtsime endale tekid ümber, Marko võttis kitarri ja käisime toast tuppa muusika saatel päevakava ette lugemas. Kõigepealt käisime Remmeli toas, neile laulis vokaalansambel pam-pam silpidel kitarri saatel nende lugu "Kui sai minul aastaid 18", Kristjan samal ajal luges oma õhtujuhi häälega ette nende päevakava. Remmeli ei saanud vist aru, et me nende lugu laulsime, järeldasin ma sellest, et nad õhtul küsisid, mis lugu me laulsime. Edasi läksime Kapten Trummi tuppa ja laulsime neile "Jussil ja Jassil". Nemad tundsid küll ära ja vaatasid meid toredasti oma pesadest. Viimasena läksime õpetajate tuppa, neile laulsime Ukuaru valssi. Tahaksin mainida, et igale toale sai ette loetud just nende päevakava, Tuule õhtul kirjutas kõik eraldi välja, ka Liiale ja Tarmole. Tarmo ütles pärast, et sellest saaks hea äriidee, tuleks teha selline äpp, mis hommikul loeks sulle ette, mis sind täna ees ootab. Ja võiks saada valida oma lemmiknäitleja seda lugema. Me pakkusime, et äkki Kristjan lihtsalt helistab talle iga hommik. Tarmo ütles, et seda ta ei taha, ta tahaks lihtsalt selle ideega hirmus rikkaks saada.

Järgnes hommikusöök, seekord oli väga mõnus omlett. Edasi jälle hommikuring. Küsisin toakaaslastelt, mida nad teha tahaksid, kas pigem ise laulda või muusikat kuulata või filmi vaadata. Leiti, et minu "podcast" sobib hästi ja siis saab samal ajal tööd ka teha. Sobis mulle ka hästi, sest blogi oli kõvasti graafikust maas. Seekord oli kavas Johanna Adele Jüssi, Laoise Kelly, Pekka Kuusisto ja Taani koosseisud Phønix, Trio Gaman ja Mads Hansens Kapel. Remmeli omad seekord meiega kuulata ei saanud, sest neil oli oma proov. Hommikuringi lõpuks mängisime selle valsikese Remmeliga kokku ka.

Kell 11 ootas meid Jaan Sarve õpituba. Pidime õppima seto kadrille ja improvisatsiooni ja kästi igatahes jalga panna trampimiseks sobivad jalanõud. Jaan ise ütles, et teeme rohkem nagu labori ja katsetame ja loodetavasti lõpuks on meil küsimusi rohkem kui vastuseid. Kõigepealt tegime kiire tutvumisringi, meie rääkisime, mis pille me mängime ja tema rääkis oma tausta. Siis pandi Tuule karmoškat mängima ja teised pidid lihtsalt muusika järgi liikuma, Jaan samal ajal jälgis meid kõiki. Lõpetasime loo ära, ütles Tuule kohta, et mhm sellega saame tööd teha küll. Edasi hakkasime õppima erinevaid rütmikombinatsioone, mida saab jalgadega koputades selle põhirütmi vahele põimida.

Jaan ütles, et alati võiks olla olemas oma leivanumber, mis kindla peale välja tuleb, ja demonstreeris enda oma. Hüppas kõrgele õhku ja samal ajal lõi kätega säärte vastu ja tegi plaksu. Rääkis veel, et hea on katsetada ja oma piire kombata, aga laval tasuks grammike maha võtta ja kindla peale välja minna. Vaatasime ka videosid, kuidas aastal 1913 Setomaal tantsiti ja kuidas praegu kirmasel. Vaatasime ka teiste rahvaste videosid ja analüüsisime, mis on sarnast, mis erinevat. Videod olid õudselt armsad ja väga meeleolukad. Jaani kommentaarid olid ka toredad. "see siin ei ole selle küla mees, riiete järgi vaatame, no ja ta ei oska ka." See oli ka tore, kuidas mehed tegid igasugu trikke, jalalöögid, hüpped, isegi üks ebaõnnestunud kukerpall oli arhiivilindil. Samal ajal naised tegid väikse galopi paremale ja vasakule, edasi-tagasi. Kõik. Katsetasime veel ise erinevaid kombinatsioone, aga aeg läks ruttu ja varsti oligi lõunapaus.

Pärast pausi vahetati pillimehi ja mängima läks Anzela. Pidime samal ajal katsetama nüüd iseseisvalt erinevaid kombinatsioone ja otsima oma leivanumbrit. Tükk aega sai Anzela mängida, aga ühe läbimängu ajal tekkis mingi hetk, kus Anzela lõpetas loo ära ja Jaan küsis, et miks nii. Anzela ütles, et keegi ei tantsinud enam. Jaan ütles, et siis vahetame pillimehe välja, ja pani Tuule tagasi. No ma arvan, et mingist hetkest tuleb lihtsalt trampimisel piir ette, ega me lõputult ka ei jaksa, ükskõik, kes mängib. Aga trampisime siis Tuule järgi natuke veel, Jaan jälgis meid hoolega. "Ma mõtlesin, kas ma näitan seda videot.. Aga siis ma mõtlesin, et äkki ikka näitan. Ja siis ma vaatasin praegu teid ja otsustasin, et kindlasti näitan." Video, mida ta näitas, oli põhimõtteliselt näidis sellest, kuidas tema arust ei tohiks tantsida. Või vähemalt mitte laval. Aga samas ta ei anna hinnanguid. Aga samas tema ise põhimõtteliselt sinna kohale ei läinud. Ega Jaan konkreetselt midagi ei öelnudki, ta filosofeeris koos meiega ja küsis palju küsimusi ja vastas poolt ja vastu ja ütles, et me ise omad järeldused teeks. Ja ma tundsingi, et paljuga olen ma väga nõus, aga mitte kõigega. Aga huvitav kuulata ja arutleda oli igal juhul, tahaks nüüd maatasalistega omavahel edasi mõtiskleda. Edasi tegime veel "juutuubi-pidu" ja võrdlesime erinevaid esitusi Kadrelist ja vaatasime veel mingeid välismaa videosid. Arutasime, kas ja kui palju igasugu trikke on sobilik ja lavatantsu maneeride üle ja analüüsisime taustamuusikat. Ühesõnaga saime mingi otsa kätte ja saame nüüd omakeskis oma tõde edasi otsida. Halliki oli ka õpitoa ajal väga tegus. Temal õnnestus kogemata teha oma telefoniga Facebooki live sellest, kuidas ta mööda kooli koridore kõnnib. 6 inimest vaatas !

Edasi pidi olema Tarmo tund, aga leppisime kokku, et harjutame kõigepealt ise, sest Remmeli tahtis ka Tarmoga proovi teha. Ja siis mängime Tarmole ette. Tegelikult tegime kõigepealt ühiselt uinaku. Peaaegu ühise, Marko harjutas. Millalgi kogunesime ikkagi kohvitassidega alla harjutama. Üldiselt sai kohvi kohviautomaadist, aga 40 sendi eest ja kui on suurem raha, siis ei tagasta. Niisiis käis meil suur sahkerdamine, et omavahel raha vahetada või suurema mündi eest kahe peale kaks jooki võtta. Kahjuks lõpuks automaat lõpetas töötamise ja veeretas meile lihtsalt münte tagasi, nii et seekord pidime leppima lahustuva kohviga 3 in 1 mille kohta Robert küsis, et kas see tähendab seda, et ühest pakist saab kolm tassitäit. Ei tähenda. Aga kuna see on nii magus, tegime selle ikkagi omavahel pooleks. Meil oli üldse minu arust Robertiga väga tore koostöö Tarmo tundides, väga tore puldinaaber. Kirjutasime noodid ilusti skeeme ja strihhe täis, ma võtsin selleks alati ilusti pinali kaasa, välja arvatud ühes proovis, kui Robert ise väga tublisti võttis omast arust kaasa minu pinali, aga tegelikult hoopis meigikoti.

Meigiasjadega seiklesid teisedki. Elli ja Getter ja Maret tulid meie tuppa ja ütlesid, et leidsid kellegi highlighteri meigipliiatsi, aga nad ei teadnud, et see on meigiasi ja joonistasid sellega, sest nad arvasid, et see on rasvakriit. Me ütlesime, et see ei ole meie oma, nad leidsid, et ok, siis see on nüüd nende oma. Kümme minutit hiljem tuleb Elli tagasi. "Vaata, ma värvisin pool nägu ära! See on hailainer! Käsi on ka koos!" Säras ja sädeles sõna otseses mõttes ja oli oma tööga väga rahul. Elevus läks aga varsti üle ja Tuule läks siis suure pudeli meigieemaldajaga appi. Varsti tulid tagasi tugevamat meigieemaldajat küsima - lauba said puhtaks, põske mitte. Läksid uuele ringile. Ma ei tea, kui kaua nad veel seiklesid, vist tuli veel Britt appi, aga lõpuks said põse ka puhtaks.

Tarmo tund oli jälle töine ja jätkus pärast õhtusööki, nagu juba kombeks. Materjali oli palju, tempod olid kiired, skeemid veel segased, väsimus suur ja kontsert ju juba homme, mistõttu oli üsna pingeline proov. Tundsime, et harjutaks hea meelega veel ööni edasi, tehti isegi väike petitsioon, et me võiks õhtusest tegevusest puududa ja harjutada. Aga kella üheksaks olime ikkagi kõik ilusti teistega fuajees olemas, sest algamas oli laagri kõige põnevam sündmus - sassis koosseisud.

Sassis koosseisud kuuluvad enamasti meie talvelaagrite juurde ja tähendavad seda, et meid jaotatakse väikestesse gruppidesse, kus on võimalikult palju erinevate ansamblite esindajaid, st väiksed ja suured segamini. Siis antakse meile ülesanne ja tund aega seda loominguliselt lahendada. Seekordne ülesanne oli inspireeritud Jaan Sarve õpitoast. Jaan mainis, et kui Kohaanuška, suboota, tuustep, karoobuška jt on ka rahvusvaheliselt levinud, siis Serjoža vähemalt senise info järgi ei ole. Meie ülesanne oli nüüd tunni ajaga seletada, miks Serjoža nimi on Serjoža ja kohustuslik oli lisada ka vähemalt üks jalalöök. Aeg läks käima ja mindi rühmade kaupa laiali.

Minu rühmas olid Kermo, Oskar, Mirtel ja Romet. Panime sisu hästi kiiresti enam-vähem paika ja ülejäänud aja tegelesime kostüümidega ehk üritasime käepärastest vahenditest seto rahvarõivaid teha. Oskar sai selga Kermo suure rahvariidesärgi ja Kermo püksid, vööks Kermo sukapael. Mirtel pani oma rahvariidesärgi ja sai minu sukapaela vööks. Romet pani pahupidi selga minu valge maatasa T-särgi ja kandis samuti vööna sukapaela. Kõik tõmbasid endale sokid põlvini pükste peale. Mina panin selga oma rahvariidesärgi ja ühe mustapõhjalise pika seeliku, rahvariidesärgi peale veel varrukateta musta pluusi. Põlleks sai Tuule sinine käterätt, pähe läks Järvselja metskonna keikalt kingiks saadud käterätt ja hõbeeheteks panin kaela kõik Maatasa varusõled. Ilma prillideta kaugelt vaadates peaaegu isegi pettis ära. Viimasel minutil tegime veel ruttu mõned korrad proovi ja kuna kostüümid said liiga head, tõmbasime tekid ümber, et neid kohe näha ei oleks. Läksime siis täpselt õigel ajal fuajeesse, aga ükski teine rühm veel valmis ei olnud, nii et saime oma tekkide all korralikult küpseda. Viimasena ootasime veel Meelise, Tuule, Mareti, Marteni ja Kärdi rühma. Robert ütles, et saatis neile sõnumi, et kui nad 22.10 kohal ei ole, juhtub midagi hirmsat. Ei tea, kas mõjus Roberti ähvardus või miski muu, aga ilmusid nemadki platsi ja saime alustada.

Kindel oli see, et õpetajad on esimesed. Ülejäänud pidid loosi tõmbama. Õpetajate etteaste jutustas muinasjutu kuningast ja sisaldas palju venekeelset dialoogi, aga ka harjast tehtud vilepilli ja tantsunumbreid. Seekord me pärast õhtul palju muljetada ei jõudnud, nii et rühmade esindajad võivad siin julgelt oma etteasteid kommenteerida. Meie tõmbasime loosiga endale number kahe, esinesime pärast õpetajaid. Meie etteaste kujutas kirmast aastast 1913, viidates Jaani videole, ja meie teooria oli, et Serjoža nimi on lihtsalt "telefonimängu" tulemus. Oskar küttis seal soolot, ilmus hoopis valedes riietes Kermo ja tantsis kaasa. "Kes see on ja mida ta teeb?" küsis Mirtel. "Ta on teisest külast. Ta ei oska! " vastasin mina. "Mida ?" küsis Mirtel. "Ta on roosa," selgitas Romet. "Serjooža !" kuulis Mirtel. Ja nii saigi Serjoža oma nime. Järgmisena astuski lavale Meelise rühm, kus kanti ette väga tore sõnamänge täis põimik tantsulugudest, mida illustreerisid Maret ja Marten. Seejärel rühm Eva, Getter, Kristjan, Carmen, Art ja Robert, kes olid samuti tekkides, aga hoopis teisel põhjusel. Nemad nimelt imiteerisid meie hommikust äratust. Veel sai näha Getterit vanamehe kostüümis ja Kristjanit trepist laskudes kirikulaule laulmas. Meeskond Marko, Anzela, Koit, Elli ja Marleen kaasasid publikut, tõid lavale saviseene ja lõid ise lauluteksti. Kõik need videod on juba siin grupis olemas, visake pilk peale! Igatahes oli väga meeleolukas õhtupoolik, kõik olid jälle ääretult loovad ja muhedad. Kui kõik olid esinenud, laulsime unelaulu ja saime natuke pärast veel jutustada, aga siis hakkas unerahu. Mina ja Robert läksime alla Tarmo klassi grupiproovi tegema, Kaia ja Anzela tulid ka seltsi. Harjutasime läbi kõik Tarmo lood, minu tunnis õpitud lood ja lõppu mängisime "Ainult sulle". Sellega lõpetasime ühe paiku proovi ja läksime magama, sest ees ootas viimane, aga pikk päev.