Laagriblogi Toilas IV

 Laagriblogi IV

Äratuse eest vastutas meie tuba, kus elasid ürgsed ja tulused ja mõtteliselt ka Kristjan ja Tuule, kes elasid ülakorrusel. Meil oli tugev põhimõte, et me ei hakka hommikul vara lärmama ja ei taha kedagi kiusata, vaid teha nii, et oleks hea ärgata. Remmeli latt oli muidugi kõrgel, nii et meil oli väga raske! Meie äratus seisnes lõpuks selles, et võtsime endale tekid ümber, Marko võttis kitarri ja käisime toast tuppa muusika saatel päevakava ette lugemas. Kõigepealt käisime Remmeli toas, neile laulis vokaalansambel pam-pam silpidel kitarri saatel nende lugu "Kui sai minul aastaid 18", Kristjan samal ajal luges oma õhtujuhi häälega ette nende päevakava. Remmeli ei saanud vist aru, et me nende lugu laulsime, järeldasin ma sellest, et nad õhtul küsisid, mis lugu me laulsime. Edasi läksime Kapten Trummi tuppa ja laulsime neile "Jussil ja Jassil". Nemad tundsid küll ära ja vaatasid meid toredasti oma pesadest. Viimasena läksime õpetajate tuppa, neile laulsime Ukuaru valssi. Tahaksin mainida, et igale toale sai ette loetud just nende päevakava, Tuule õhtul kirjutas kõik eraldi välja, ka Liiale ja Tarmole. Tarmo ütles pärast, et sellest saaks hea äriidee, tuleks teha selline äpp, mis hommikul loeks sulle ette, mis sind täna ees ootab. Ja võiks saada valida oma lemmiknäitleja seda lugema. Me pakkusime, et äkki Kristjan lihtsalt helistab talle iga hommik. Tarmo ütles, et seda ta ei taha, ta tahaks lihtsalt selle ideega hirmus rikkaks saada.

Järgnes hommikusöök, seekord oli väga mõnus omlett. Edasi jälle hommikuring. Küsisin toakaaslastelt, mida nad teha tahaksid, kas pigem ise laulda või muusikat kuulata või filmi vaadata. Leiti, et minu "podcast" sobib hästi ja siis saab samal ajal tööd ka teha. Sobis mulle ka hästi, sest blogi oli kõvasti graafikust maas. Seekord oli kavas Johanna Adele Jüssi, Laoise Kelly, Pekka Kuusisto ja Taani koosseisud Phønix, Trio Gaman ja Mads Hansens Kapel. Remmeli omad seekord meiega kuulata ei saanud, sest neil oli oma proov. Hommikuringi lõpuks mängisime selle valsikese Remmeliga kokku ka.

Kell 11 ootas meid Jaan Sarve õpituba. Pidime õppima seto kadrille ja improvisatsiooni ja kästi igatahes jalga panna trampimiseks sobivad jalanõud. Jaan ise ütles, et teeme rohkem nagu labori ja katsetame ja loodetavasti lõpuks on meil küsimusi rohkem kui vastuseid. Kõigepealt tegime kiire tutvumisringi, meie rääkisime, mis pille me mängime ja tema rääkis oma tausta. Siis pandi Tuule karmoškat mängima ja teised pidid lihtsalt muusika järgi liikuma, Jaan samal ajal jälgis meid kõiki. Lõpetasime loo ära, ütles Tuule kohta, et mhm sellega saame tööd teha küll. Edasi hakkasime õppima erinevaid rütmikombinatsioone, mida saab jalgadega koputades selle põhirütmi vahele põimida.

Jaan ütles, et alati võiks olla olemas oma leivanumber, mis kindla peale välja tuleb, ja demonstreeris enda oma. Hüppas kõrgele õhku ja samal ajal lõi kätega säärte vastu ja tegi plaksu. Rääkis veel, et hea on katsetada ja oma piire kombata, aga laval tasuks grammike maha võtta ja kindla peale välja minna. Vaatasime ka videosid, kuidas aastal 1913 Setomaal tantsiti ja kuidas praegu kirmasel. Vaatasime ka teiste rahvaste videosid ja analüüsisime, mis on sarnast, mis erinevat. Videod olid õudselt armsad ja väga meeleolukad. Jaani kommentaarid olid ka toredad. "see siin ei ole selle küla mees, riiete järgi vaatame, no ja ta ei oska ka." See oli ka tore, kuidas mehed tegid igasugu trikke, jalalöögid, hüpped, isegi üks ebaõnnestunud kukerpall oli arhiivilindil. Samal ajal naised tegid väikse galopi paremale ja vasakule, edasi-tagasi. Kõik. Katsetasime veel ise erinevaid kombinatsioone, aga aeg läks ruttu ja varsti oligi lõunapaus.

Pärast pausi vahetati pillimehi ja mängima läks Anzela. Pidime samal ajal katsetama nüüd iseseisvalt erinevaid kombinatsioone ja otsima oma leivanumbrit. Tükk aega sai Anzela mängida, aga ühe läbimängu ajal tekkis mingi hetk, kus Anzela lõpetas loo ära ja Jaan küsis, et miks nii. Anzela ütles, et keegi ei tantsinud enam. Jaan ütles, et siis vahetame pillimehe välja, ja pani Tuule tagasi. No ma arvan, et mingist hetkest tuleb lihtsalt trampimisel piir ette, ega me lõputult ka ei jaksa, ükskõik, kes mängib. Aga trampisime siis Tuule järgi natuke veel, Jaan jälgis meid hoolega. "Ma mõtlesin, kas ma näitan seda videot.. Aga siis ma mõtlesin, et äkki ikka näitan. Ja siis ma vaatasin praegu teid ja otsustasin, et kindlasti näitan." Video, mida ta näitas, oli põhimõtteliselt näidis sellest, kuidas tema arust ei tohiks tantsida. Või vähemalt mitte laval. Aga samas ta ei anna hinnanguid. Aga samas tema ise põhimõtteliselt sinna kohale ei läinud. Ega Jaan konkreetselt midagi ei öelnudki, ta filosofeeris koos meiega ja küsis palju küsimusi ja vastas poolt ja vastu ja ütles, et me ise omad järeldused teeks. Ja ma tundsingi, et paljuga olen ma väga nõus, aga mitte kõigega. Aga huvitav kuulata ja arutleda oli igal juhul, tahaks nüüd maatasalistega omavahel edasi mõtiskleda. Edasi tegime veel "juutuubi-pidu" ja võrdlesime erinevaid esitusi Kadrelist ja vaatasime veel mingeid välismaa videosid. Arutasime, kas ja kui palju igasugu trikke on sobilik ja lavatantsu maneeride üle ja analüüsisime taustamuusikat. Ühesõnaga saime mingi otsa kätte ja saame nüüd omakeskis oma tõde edasi otsida. Halliki oli ka õpitoa ajal väga tegus. Temal õnnestus kogemata teha oma telefoniga Facebooki live sellest, kuidas ta mööda kooli koridore kõnnib. 6 inimest vaatas !

Edasi pidi olema Tarmo tund, aga leppisime kokku, et harjutame kõigepealt ise, sest Remmeli tahtis ka Tarmoga proovi teha. Ja siis mängime Tarmole ette. Tegelikult tegime kõigepealt ühiselt uinaku. Peaaegu ühise, Marko harjutas. Millalgi kogunesime ikkagi kohvitassidega alla harjutama. Üldiselt sai kohvi kohviautomaadist, aga 40 sendi eest ja kui on suurem raha, siis ei tagasta. Niisiis käis meil suur sahkerdamine, et omavahel raha vahetada või suurema mündi eest kahe peale kaks jooki võtta. Kahjuks lõpuks automaat lõpetas töötamise ja veeretas meile lihtsalt münte tagasi, nii et seekord pidime leppima lahustuva kohviga 3 in 1 mille kohta Robert küsis, et kas see tähendab seda, et ühest pakist saab kolm tassitäit. Ei tähenda. Aga kuna see on nii magus, tegime selle ikkagi omavahel pooleks. Meil oli üldse minu arust Robertiga väga tore koostöö Tarmo tundides, väga tore puldinaaber. Kirjutasime noodid ilusti skeeme ja strihhe täis, ma võtsin selleks alati ilusti pinali kaasa, välja arvatud ühes proovis, kui Robert ise väga tublisti võttis omast arust kaasa minu pinali, aga tegelikult hoopis meigikoti.

Meigiasjadega seiklesid teisedki. Elli ja Getter ja Maret tulid meie tuppa ja ütlesid, et leidsid kellegi highlighteri meigipliiatsi, aga nad ei teadnud, et see on meigiasi ja joonistasid sellega, sest nad arvasid, et see on rasvakriit. Me ütlesime, et see ei ole meie oma, nad leidsid, et ok, siis see on nüüd nende oma. Kümme minutit hiljem tuleb Elli tagasi. "Vaata, ma värvisin pool nägu ära! See on hailainer! Käsi on ka koos!" Säras ja sädeles sõna otseses mõttes ja oli oma tööga väga rahul. Elevus läks aga varsti üle ja Tuule läks siis suure pudeli meigieemaldajaga appi. Varsti tulid tagasi tugevamat meigieemaldajat küsima - lauba said puhtaks, põske mitte. Läksid uuele ringile. Ma ei tea, kui kaua nad veel seiklesid, vist tuli veel Britt appi, aga lõpuks said põse ka puhtaks.

Tarmo tund oli jälle töine ja jätkus pärast õhtusööki, nagu juba kombeks. Materjali oli palju, tempod olid kiired, skeemid veel segased, väsimus suur ja kontsert ju juba homme, mistõttu oli üsna pingeline proov. Tundsime, et harjutaks hea meelega veel ööni edasi, tehti isegi väike petitsioon, et me võiks õhtusest tegevusest puududa ja harjutada. Aga kella üheksaks olime ikkagi kõik ilusti teistega fuajees olemas, sest algamas oli laagri kõige põnevam sündmus - sassis koosseisud.

Sassis koosseisud kuuluvad enamasti meie talvelaagrite juurde ja tähendavad seda, et meid jaotatakse väikestesse gruppidesse, kus on võimalikult palju erinevate ansamblite esindajaid, st väiksed ja suured segamini. Siis antakse meile ülesanne ja tund aega seda loominguliselt lahendada. Seekordne ülesanne oli inspireeritud Jaan Sarve õpitoast. Jaan mainis, et kui Kohaanuška, suboota, tuustep, karoobuška jt on ka rahvusvaheliselt levinud, siis Serjoža vähemalt senise info järgi ei ole. Meie ülesanne oli nüüd tunni ajaga seletada, miks Serjoža nimi on Serjoža ja kohustuslik oli lisada ka vähemalt üks jalalöök. Aeg läks käima ja mindi rühmade kaupa laiali.

Minu rühmas olid Kermo, Oskar, Mirtel ja Romet. Panime sisu hästi kiiresti enam-vähem paika ja ülejäänud aja tegelesime kostüümidega ehk üritasime käepärastest vahenditest seto rahvarõivaid teha. Oskar sai selga Kermo suure rahvariidesärgi ja Kermo püksid, vööks Kermo sukapael. Mirtel pani oma rahvariidesärgi ja sai minu sukapaela vööks. Romet pani pahupidi selga minu valge maatasa T-särgi ja kandis samuti vööna sukapaela. Kõik tõmbasid endale sokid põlvini pükste peale. Mina panin selga oma rahvariidesärgi ja ühe mustapõhjalise pika seeliku, rahvariidesärgi peale veel varrukateta musta pluusi. Põlleks sai Tuule sinine käterätt, pähe läks Järvselja metskonna keikalt kingiks saadud käterätt ja hõbeeheteks panin kaela kõik Maatasa varusõled. Ilma prillideta kaugelt vaadates peaaegu isegi pettis ära. Viimasel minutil tegime veel ruttu mõned korrad proovi ja kuna kostüümid said liiga head, tõmbasime tekid ümber, et neid kohe näha ei oleks. Läksime siis täpselt õigel ajal fuajeesse, aga ükski teine rühm veel valmis ei olnud, nii et saime oma tekkide all korralikult küpseda. Viimasena ootasime veel Meelise, Tuule, Mareti, Marteni ja Kärdi rühma. Robert ütles, et saatis neile sõnumi, et kui nad 22.10 kohal ei ole, juhtub midagi hirmsat. Ei tea, kas mõjus Roberti ähvardus või miski muu, aga ilmusid nemadki platsi ja saime alustada.

Kindel oli see, et õpetajad on esimesed. Ülejäänud pidid loosi tõmbama. Õpetajate etteaste jutustas muinasjutu kuningast ja sisaldas palju venekeelset dialoogi, aga ka harjast tehtud vilepilli ja tantsunumbreid. Seekord me pärast õhtul palju muljetada ei jõudnud, nii et rühmade esindajad võivad siin julgelt oma etteasteid kommenteerida. Meie tõmbasime loosiga endale number kahe, esinesime pärast õpetajaid. Meie etteaste kujutas kirmast aastast 1913, viidates Jaani videole, ja meie teooria oli, et Serjoža nimi on lihtsalt "telefonimängu" tulemus. Oskar küttis seal soolot, ilmus hoopis valedes riietes Kermo ja tantsis kaasa. "Kes see on ja mida ta teeb?" küsis Mirtel. "Ta on teisest külast. Ta ei oska! " vastasin mina. "Mida ?" küsis Mirtel. "Ta on roosa," selgitas Romet. "Serjooža !" kuulis Mirtel. Ja nii saigi Serjoža oma nime. Järgmisena astuski lavale Meelise rühm, kus kanti ette väga tore sõnamänge täis põimik tantsulugudest, mida illustreerisid Maret ja Marten. Seejärel rühm Eva, Getter, Kristjan, Carmen, Art ja Robert, kes olid samuti tekkides, aga hoopis teisel põhjusel. Nemad nimelt imiteerisid meie hommikust äratust. Veel sai näha Getterit vanamehe kostüümis ja Kristjanit trepist laskudes kirikulaule laulmas. Meeskond Marko, Anzela, Koit, Elli ja Marleen kaasasid publikut, tõid lavale saviseene ja lõid ise lauluteksti. Kõik need videod on juba siin grupis olemas, visake pilk peale! Igatahes oli väga meeleolukas õhtupoolik, kõik olid jälle ääretult loovad ja muhedad. Kui kõik olid esinenud, laulsime unelaulu ja saime natuke pärast veel jutustada, aga siis hakkas unerahu. Mina ja Robert läksime alla Tarmo klassi grupiproovi tegema, Kaia ja Anzela tulid ka seltsi. Harjutasime läbi kõik Tarmo lood, minu tunnis õpitud lood ja lõppu mängisime "Ainult sulle". Sellega lõpetasime ühe paiku proovi ja läksime magama, sest ees ootas viimane, aga pikk päev.