Laagriblogi Toilas V

 Laagriblogi V

Seekord oli õpetajate kord äratada. Meid hoiatati, et seekord on äratus ka veidi varem. Õpetajad saabusid tubadesse ja laulsid, et “hüüavad pasunad, tõuske üles magajad” ja siis võtsid oma paberist pasunad ja hakkasid aga tuututama. Küllalt efektiivne, aga mitte pooltki nii meeldiv kui Remmeli laul. Aga sellega polnud asi lõppenud. Öeldi, et pange soojalt riidesse ja kohtume fuajees. Edasi läksime kõik koos galeriist läbi, trepist üles, veel trepist üles - ja jõudsime torni. Lipp oli heisatud ja tornist avanes imeilus vaade. Et tegemist oli taasiseseisvumispäeva hommikuga, laulsime ühiselt lipu all hümni ja rääkisime veidi, mida see päev tähendab. Nautisime tuulist, aga väga ilusat hommikut. Varsti läksime alla tagasi, aga kuna selles majaosas asus ka muuseum, tutvusime vabas vormis sellega ka. Tuulele meeldis see tuba, kus olid fotod kõigist meie presidentidest ja eriti pilt, kus president Ilves oma kikilipsuga tegi toredasti telliskivi. Leidsime, et peakski tulevikus presidendi valima tema valmistatud telliskivi põhjal.

Edasi läksime kõik hommikusöögile, seekord jälle puder ja võileivad. Millalgi laagri jooksul saabus muide see hetk, kui kokad hakkasid ikkagi tegema eraldi sööke Robertile ja Kaiale, kes liha ei söö. Aga üle 20 minuti nad meid söögisaalis näha ikkagi ei tahtnud. Meil kujunes välja juba omavaheline teavitussüsteem, kus kokkade näoilmetel hoiti pilku peal ja kui keegi liiga kauaks end kohvitama unustas, anti üksteisele märku.

11.30 ootas meid aga eriti põnev asi - virtuaalretk Toilas Oru lossis. Plaani järgi pidime jalutama pargis, aga täpselt retke ajaks hakkas vihma sadama. Niisiis tegime oma rännaku all fuajees. Kõik said endale need virtuaalreaalsuse prillid ja istusid enam-vähem hajutatult fuajeesse maha. Esialgu vaatas vastu sinine taust ja mingi tervitav tekst, aga kui kõik olid valmis, pani giid meile korraga asja tööle. Silme ette ilmus Oru loss aastal 1938 ja jutustaja hakkas rääkima lossi ajaloost. Tohutult kaunis vaatepilt, ja see ei olnud lihtsalt nagu foto, vaid see tõesti ümbritses sind, nii et igas punktis tasus kindlasti vaadata ka üles ja alla ja selja taha ja ikka korralikult uudistada. Nii läbisime mitu punkti. Tõesti uskumatult reaalne tundus ja kooli fuajee unus täiesti. Ainus mure oli see, et pea hakkas veidi ringi käima, aga ma saan aru, et see on tavaline. Kõik punktid olid kuidagi hästi kõrgel, ja kuigi ma sain aru, et ma tegelikult istun pingi peal ja jalad on maas, ikka võttis nagu kõhust õõnsaks. Kui oli see punkt, kus näidati lossi terrassi, oli küll täpselt see tunne, et ma istuks nagu jalad üle serva selle rõdu peal. See oli minu jaoks liig, istusin põrandale, oli natuke kindlam olla. Hea ka, sest edasi sattusime üldse õhku Nõiametsa kohale hõljuma. Aga vaated olid tõesti vapustavalt kaunid, ja oli ka heliefekte ja liikuvaid detaile, mis tegid asja eriti tõeseks - linnud ja liblikad, auravad teetassid jne. Õudselt kihvt oli seda ümbrust uudistada, aga põrandal olles oli samas jälle kõhe, sest üldse ei tajunud, kui palju ma ringi keerutades kuhugi liigun või kuhu poole ma üldse näoga olen, pärast koperdan veel kellelegi otsa. Siis sättisin ennast seljaga pingi vastu ja ühe käe pingi peale ja see sai minu orientiiriks ja tugipunktiks ja siis edasi oli hea turvaline vaadata. Hästi tore oli ka kuulda, kuidas järgemööda kõigile need pildid käima pandi ja kuidas järjest kõik ahhetasid ja kommenteerisid samu asju. Igal juhul väga põnev kogemus. Selleks ajaks kui kõik punktid said vaadatud ja prillid peast võtsime, oli ka vihm järele jäänud, nii et läksime siis lihtsalt koos giidiga parki jalutama.

Kihvt oli nüüd neid samu kohti päriselt üles otsida. Või noh, nii palju kui neid alles on, eriti ju ei ole. Ja kihvt oli üldse sinna parki sattuda, mina näiteks üldse ei teadnudki, et see sealsamas on! Kogu aeg on olnud niii kiire ja tegus, et taipasin vist neljapäeval, et peale selle ühise matka pole mina üldse kordagi majast välja jõudnudki. Selle peale läksin siis õue blogi kirjutama ja valisin kirjutamise kohaks staadioni. Absoluutselt ei teadnud, et teisel pool maja on täiesti muinasjutuline park! Teistel läks sellega paremini, jõuti ikka igale poole jalutama ja mere äärde ka.

Jalutasime siis giidiga, kes rääkis väga põnevalt. Ma kõike ei kuulnud ja kõike ei mäleta, aga soovitan kindlasti selle lossi kohta lugeda, ääretult põnev! Lossi lasi ehitada kaupmees Jelissejev, valmis sai see 1899. aastal. Loss oli tohutult suur ja uhke ja tohutu suure aia ja kasvuhoonega. Kolm korrust, 57 tuba ja 100 hektarit aeda. Talvel töötas lossis 30 inimest, suvel 100. Põhiliselt suvitas seal Jelissejevi naine ja nende viis poega ja tütar. 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni ajal põgenes Jelissejev Pariisi ja loss jäi tühjaks ja aed hooldamata. Alles 1934. aastal osteti loss Eesti riigile ja 1936. aastast sai sellest president Pätsi suveresident. Aga juba 1940. aastal pärast juunipööret hakati lossi laastama, 1941. aastal süütasid taganevad punaarmeelased lossi ja 1944. aastal lasid saksa väed õhku varemed, kus asus miiniladu.

Ka Jelissejevite lugu on ühtviisi põnev ja kurb. Grigori Jelissejev võimaldas oma poegadele parima hariduse ja kõik, mida nad soovisid, lootes, et ühel hetkel võtavad nad tema äri üle. Kõigil poegadel olid aga teised huvid - meditsiin, idamaade kultuur, juura, inseneriteadus. Isa tegi neile pakkumise suure rahaga Ameerikas nende kaupluste haru avada, aga ükski poeg ei võtnud pakkumist vastu. Grigori tundis end reedetuna ja karistas poegi, võttes neilt ära kogu rahalise toetuse. Grigori naine Maria ei olnud sellega rahul ja maksis lastele ise edasi, selle peale muidugi ärritus Grigori veelgi, käidi isegi kohtus, aga Maria võitis. Maria kolis majast välja, Grigori leidis uue noore naise ja tahtis lahutust, aga Maria ei olnud nõus. Ütles, et tema oma armastust mingi raha eest maha ei müü ja pigem võtab endalt elu. Grigori kolis siis mitteametlikult uue pruudiga kokku ja Maria prooviski kahel korral endalt elu võtta, kuid lapsed jõudsid ta päästa. Kolmandal korral ei jõudnud. Lapsed ei teatanud isale ema surmast, Grigori sai teada teenijatelt, aga ei läinud matustele kohale. Pojad loobusid isa pärandusest ja 15-aastane tütar põgenes kodust. 1917. aastal põgenes Grigori Pariisi, kus elas oma elupäevade lõpuni. Neli last jäid Venemaale, neist kaks tapeti vangilaagris, kaks põgenesid samuti Prantsusmaale. Kel huvi, siis Jelissejevite kohta on väga põnev artikkel nt siin: https://sobranna.postimees.ee/.../oru-lossi-perenaise...

Igatahes oli väga põnev jalutuskäik, nii virtuaalselt kui reaalselt. Edasi oli jälle lõunasöök ja siis tund aega Kaiaga ja tund aega Tarmoga, et õhtuseks kontserdiks lood üle korrata. Kaia trenn oli igati kihvt. Kiire soojendus, tantsisime tantsud läbi elava muusikaga ja siis õpetas Kaia meile mänge. Esiteks tegime naeratamise mängu, kus pidime ringis üksteisele naeratusi edasi saatma. Me olime nii üleväsinud ja see kõik oli hirmus naljakas. Seejärel tahtis Kaia tutvustada mängu järgmist faasi ja ma ei ole kindel, mis juhtus, aga minu silmad nägid seda, et Kaia pani käe Koidu õlale ja Koit oli hetkega maas pikali. Iseenesest oli tõesti vaja pikali minna, aga Koit oli lihtsalt sekundiga siruli. Ka see oli hirmus naljakas ja me kõik naersime südamest. Edasi võtsime mänguasendi sisse - Koit oli selili, jalad saali paremasse nurka suunatud. Tema kõhu peale asetas selili olles oma pea järgmine maatasaline, jalad vasakul. Tema kõhu peale jälle järgmine, jalad paremal jne jne siksakitades kuni kogu Maatasa oli teineteise kõhtude peal. Mäng ise käis nii, et rivi esimene ütleb Ha, teine Ha ha, kolmas Ha ha ha jne, aga naerma ei tohi hakata. Kõlab lihtsalt? ÜLDSE ei olnud. Sest vähe sellest, et niigi on raske ja naljakas, sa ju tunned, kui su pea all kellegi kõht naerust vappub. Vähemalt Kristjani kõht vappus küll kogu aeg ja Tuule ütles, et Marko tegi üldse kõhutantsu. Me lihtsalt naersime hüsteeriliselt, pisarad voolamas. Me ei saanudki kunagi selle mänguga hakkama.

Tarmo tund möödus kenasti, lood hakkasid ilmet võtma küll ja tujud olid head, ka seal saime palju naerda. Pärast proovi oli pool tundi, et rahvariidesse sättida, sest 16.30 oli plaanis pildistamine. Selleks ajaks küll kedagi peale Sandra valmis ei olnud. Aga tasapisi saadi ikka valmis, kuigi riietumine sisaldas ootamatult palju õmblemist. Oskari püksid on endiselt katki ja ma tõstsin just enne laagrit lõpuks kotist välja selle Laulupeo juhendaja märgi, millega need filmimise ajal kinnitatud olid. Niisiis õmblesime praegu Oskari lihtsalt pükste sisse kinni. Kermol olid püksid väiksed ja tema ka vist nõelus mingit nööpi edasi. Üldse tal oli juba pükste küljes mingi viis lisanööpi edasi õmmeldud. Keegi parandas veel midagi, keegi laenas sõlgesid. Selgus, et Kristjanil pole kaasas rahvariidesärki ja see oli probleem, aga Kaia käis poes ja ostis talle vati alla valge pluusi. Kellelgi oli veel särk puudus ja sai kellegi teise triiksärgi hoopis. Ühesõnaga hull skeemitamine käis, mõni ime, et poole tunniga valmis ei saanud.

Pildistasime väljas, proovisin teha kõigist maatasalistest portreepildid, aga ka mõned grupipildid ja soovi korral sõbrapildid ka. Pildistasime maja ees ja tee peal ja pargis. Kaia vaatas pealt, kuidas ma põlvili Kapten Trummi pildistasin ja tõi mulle põlvede alla oma magamiskoti. Sellest oli väga palju abi! Esimesena pildistasime Trummid ära, siis ürgsed ja viimastena Tulused. Tulustel olid pargis pillid ka kaasas ja mängisid ühiselt ajaviiteks lugusid. Möödujad mitu korda kiitsid, me kutsusime siis õhtuks kontserdile. Tõttasime siis edasi õhtusöögile ja siis oligi juba vaja kontserdiks valmis sättida.

Kontsert algas ametlikult kell 19, aga mis kell tegelikult, ma ei tea. Sättisime üles ka telefoni Maatasa gruppi otseülekannet tegema. Rahvast oli päris palju, isegi kokatädid kuulasid, ja päris rõõmsate nägudega! Kõik ansamblid kandsid ette laagris õpitud pillilood ja tantsud, lõppu tegime ka taasiseseisvumispäeva puhul mõned ühislood. Väga tore kontsert oli. Kihvt oli kuulata, millega keegi tegelenud oli, ja kuulda päris esitust, mitte teiselt poolt seina harjutamist.

Pärast kontserti tegime ühispilte, mis võttis päris palju aega ja närve ka, aga pildid said ilusad. Kuna päikseloojang ja merevaade olid väga kaunid, tehti veel omavahel kõiksugu sõbrapilte. Lõpuks läks ikkagi pimedaks ja hakkas jahe ja suundusime tuppa. Tuulel oli kontserdil kuulamas kooliõde, kes on Toilast pärit ja viis nüüd mingi osa maatasalisi kõige ilusamaid kohti vaatama. Juttudest kuulsin, et kohad olid tõesti imekaunid, aga ühtegi pilti ei tehtud. Meie kõndisime Kaiaga kooli poole ja arutasime, et täitsa festivali tunne on, ja seda pole ju juba väga väga ammu tundnud.

Toas sai teed ja sai võileiba ja pakkisime rahvariideid kokku. Keegi tuli tagastama oma laenatud sõlge. "Punase karbi sisse, palun" ütlesin oma parima klienditeenindaja häälega. Meelis hakkas naerma ja ütles, et kõlab nagu ma oleks saanud seda fraasi täna juba väga palju öelda. Täpselt sel hetkel tuli ukse peale järgmine inimene. "Kuhu ma oma sõle panen?" Punase karbi sisse, palun.

Varsti oligi aeg viimaseks õhturingiks. Sõime torti ja jagasime muljeid. Kapten Trummi tüdrukud kandsid ette enda loodud laagrilaulu. Õigemini sõnad olid nende loodud, viis laenati Savikoja venelasest. Toredad sõnad olid. Mitte ühtegi riimi seal küll ei olnud. Aga päevade kaupa võeti tegemised kokku ja lauldi hoolega, isegi vist üks vahemäng oli. Edasi oli siis õpetajate kord seltskonnamäng valida. Mängu õpetas Halliki. Point oli selles, et ta sosistab kõigile kõrva ühe looma nime ja siis hakkab muinasjuttu rääkima. Kui mainib seda looma, siis see inimene peab kükitama, aga teised ei tohi lasta. Hea küll, jagati siis loomad ära ja hakati muinasjuttu rääkima ja muudkui keegi jälle kükitas. Mina vaatasin seda kõrvalt ja mõtlesin, et huvitav, ma ju tean küll, mis selle mängu point on ja see see küll pole. Halliki rääkis juttu edasi, kuni ühel hetkel vaikis. Sai aru, et oli loomad valesti jaganud. Teine raund toimus täpselt nii nagu vaja - kõigepealt mainiti korduvalt koera, mille peale iga kord Oskar kükitama pidi, ja siis tuli järgmine loom ja kogu ring oli järsku põrandal pikali - teistel peale Oskari oli kõigile sama loom antud.

Edasi ootas meid väike filmiõhtu. Esialgu plaanisime seda teha üleval Kapten Trummi muusikatoas, aga sinna oli kogunenud natuke liiga palju vaablase. Tulime siis meie tuppa ja panime video peale. Vaatasime Oh, minu Liisu valmis videot! Vähemalt maatasaliste seas oli video igati menukas ja kutsuti kohe kordamisele. Muljetasime ja vaatasime ja kui oli piisavalt nähtud, laulsime unelaulu.

Olin viimaseid ridu kirjutades juba totaalselt poolunes ja unustasin täiesti ära, et meil oli öölaulupidu ka! Niisiis! Pärast filmivaatamist kogunesime spordisaali lava peale kardina taha, kus peitis end tiibklaver. Laulsime kõiksugu kauneid isamaalisi laule nagu Sind surmani ja 15 magamata ööd. Kristjan mängis klaverit, maatasalised lebotasid mattide peal ja Tuule hõikas pärast igat laulu "juhhuu!". Ühel korral ta unustas, aga Koit kutsus ta kohe korrale. Tarmo rääkis, et Põhjamaa helilooja Ülo Vinter oli vana naljamees ja pole üldse juhuslik, et Põhjamaa ja Love me tender sarnaselt kõlavad. Mina tean Põhjamaa kohta seda infot, et tegelikult on tekst "Lumel laulvad reed" mitte "Lumel laulvad need", mis on ju tegelikult väga loogiline ja väga ilus. Aga r ja n nägid sarnased välja ja keegi kirjutas lihtsalt käsikirjast valesti ümber. Laulsime veel päris kaua, aga ühel hetkel tabas meid hirm homse ees. Mina, Tuule, Meelis ja Kristjan pidime pärastlõunal pulma jõudma, mis iseenesest on täiesti teostatav, aga Kristjanil on ju vaja Sämmi ära tuua. Toilast Tallinnasse on 2,5 h ja Tallinnast Tartusse 2,5 h ja siis pulmakohta ka pool tundi. Ja kui siis hakkasime arvutama, mis kell peaks sellisel juhul ärkama, saime tulemuseks et seitse umbes. Päris hirmus. Selle peale kadus laulutuju ja jäi dilemma, kas vähem halb on asjad pakkida õhtul või hommikul. Ma ei teagi, mis lõpuks otsustati, aga igatahes sättisid kõik end magama, sest unetunnid olid loetud.