Viiuliblogi Lätis 2021

 Viiuliblogi ehk ma jälle arvasin, et ma seekord ei kirjuta midagi aga näedsa

Proloog

Tegelikult pidime Lätti minema juba eelmisel sügisel, kui sain kutse tulla koos Maatasa viiuldajatega festivalile Eesti traditsioonilist viiulimängu tutvustama. Koroonapiirangute tõttu jäi festival ära ja selle asemel tehti veebis konverents, kus kõik esinejad said väikse ettekande teha. Ettekande tegime koos Kirkega ERMist kohe järgmisel hommikul pärast folk-offi kokasaate filmimist, mis läks ju poole hommikuni. Ühesõnaga oli raske hommik ja minu arust ei tulnud just kõige säravam esitus, aga otseselt midagi halvasti ka ei läinud ja hästi tore oli ikkagi osa saada.

Ja siis kirjutas mulle pool aastat hiljem kevadel uuesti korraldaja Mara, kes ütles, et nad plaanivad septembris ikkagi väikse laupäevase festivali pidada ja kutsus sinna esinema. Suur koosseis ei saanud olla, pidi ühe auto peale ära mahtuma. Loomulikult võtsime kutse Lätti vastu!

Festivalile sõitsime mina, Robert, Tuule ja Kristjan. Mina Robertiga eesti viiulilugusid mängima ja Kristjan ja Tuule kitarri ja karmoškaga kambas, et oleks bändim kui ainult kahe viiuliga. Vahepeal selgus, et plaanitakse kontserti ka reede õhtul Riias, kus iga ansambel mängib tund aega. Võtsime selle kutse ka rõõmuga vastu, aga kuna tund aega viiulimuusikat ei ole just Maatasa tavarepertuaar, tegime enne festivali ka päris palju lisaproove. Tõsi, mõni proov oli sisukam kui teine - nt ühes proovis pillid kastist välja ei jõudnudki, aga selle asemel sai vaadatud mitu episoodi sarjast How I Met Your Mother. Sellest proovist alates leppisime kokku, et edaspidi teeme proove ainult jaama pilliruumis, sest minu diivanil polevat tulnud eriti tugevat töötegemise tunnet. Viimane proov oli siis neljapäeva õhtul jaamas ja läks hoopis palju töisemalt. Pärast proovi jõudsid aga kõik ikkagi tagasi minu juurde, sest kõigil oli hirmus palju veel toimetada, ja koos ikka lõbusam. Mina kirjutasin ettekannet, sest tähtaeg oli südaööl, Robert tegi herbaariumit ringi, sest mingid paberid olid valet tooni valged, Tuule oli seltskondlik ja moraalne tugi, ja ühel hetkel täiesti ette hoiatamata astusid uksest sisse ka Kristjan ja Sämmi, kes olid parasjagu mööda jalutamas. Väga kaua me ei toimetanud, sest järgmine päev tõotas tulla väsitav.

Viiuliblogi I

Plaan oli paigas. Pidime minema Roberti autoga, kelle nimeks on Vera. Robert lõpetab koolis 12.35, tuleb Veraga minu juurde, paneme asjad auto peale ja läheme korraldajatele kingitusi ostma ja siis võtame kell 14 kooli juurest peale Tuule ja sõidame otse edasi. Ilmselgelt nii ei läinud. Robert jõudis alles mõni minut pärast 14, sest herbaarium vajas veel täiustamist, kingitusi saime õnneks minna suure kiiruga Kristjaniga ostma kell 13.40, Tuule tassis Robertit oodates kõigi asjad minu juurest alla tänavale valmis. Kui me Kristjaniga tagasi jõudsime, leidsime eest üsna nõutu olemisega Tuule ja Roberti, sest tundus, et siia autosse mahub umbes kolmandik vajaminevast. Aga Kristjan, kogenud keikataja, võttis tegutsemise üle ja ladus asjad väga osavalt auto peale, samal ajal kui Robert tühjendas autost minu korterisse kõiksugu reisiks ebavajalikke esemeid, sh mingi katkise auto iluvõre. Kõik mahtus taha ära, peale minu stentori, st halva ilma viiuli, nii et see tuli oma kohvriga sisse minu ja Tuule vahele seinaks/käetoeks. Võisime alustada reisi! Siiski, ei võinud, sest juba olid takistused. Oli vaja tankida, sest bensiin oli täitsa otsas, aga Roberti telefoni ekraan oli just läinud katki ja ta ei saa telefoniga maksta nagu tavaliselt ja rahakott oli tema reisikotis pagasniku kõige põhjas. Ja kõhud olid ka tühjad, see tegi kõik hullemaks. Pidasime kiire koosoleku, suundusime tanklasse ja ostsime süüa, ja tankisime minu kaardiga, et eks hiljem arveldame, peaasi et saaks sõitma hakata.

Minu arust läksid tujud paremaks enam-vähem kohe kui olime midagi süüa saanud. Võtsime siis suuna Riia poole ja hakkasime sõitma. Mul oli vaja teha veel paar hästi ametlikku töökõnet kooli poolt uutele lapsevanematele, aga te ei kujuta ette, KUI keeruline on seda teha, kui samal ajal Kristjan ja Tuule on naerust kõveras mu õpetaja hääletooni pärast, mis oli end kõne ajaks ilmutanud. Veel tegelesime sõidu ajal näiteks sõnamängu mängimisega. Pool autotäit, nimesid ei hakka nimetama, ütlesid, et see on väga mõttetu mäng, aga mina ja Robert mängisime küll tükk aega teemal “magusad asjad” ja lõpuks ei suutnud teine pool seltskonda ka end tagasi hoida ja ikkagi mängisid kaasa. Mitte küll eriti suure entusiasmiga. No ega ta nüüd hirmus põnev mäng ei olnud ka, kõige põnevam oli võbolla arutelu, mis tekkis teemal “kas apelsinimahl on magus”. Aga kuidagi oli ju neli tundi sõitu vaja sisustada. Muusikaks kuulasime algul Kristjani valitud paremaid palu ja jõudsime lõpuks Phil Collinsini välja, aga mingil hetkel kostis fraas “tahaks midagi, mida saaks kaasa laulda”. Kristjan küsis, et mida siis osatakse kaasa laulda. “Hüljatuid.” Üsna ootamatu pakkumine, aga kuulasime siis Hüljatuid! Ja seejärel Memoryt ja üldse parimaid palu muusikalist Cats, ja siis jõudsime Ooperifantoomini ja kuulasime terve selle soundtracki ära ja loomulikult laulsime täiesti kõrist kaasa.

Ooperifantoomi saatel jõudsimegi juba ka Riia vanalinna ja leidsime nurga tagant oma hotelli Gutenbergs. Kindla peale õige koht, sest sealt väljus muudkui viiulikastidega inimesi. Parkisime auto väga kitsukese tänava serva ja läksime sisse uudistama.

Viiuliblogi II

Astusime hotelli sisse, kõik hanereas minu järel, sest keegi ei soovinud ise valvelauaga suhelda. Valvelauas ootas meid ees väga sõbralik ja üliviisakas noormees. Rääkis väga väljapeetult ja ilmekalt ja oli väga lugupidav, samas kaval helk silmis ja viskas nalja ka ja oli hästi positiivne. Totaalselt nautis oma tööd. Meie vestlus algas sellega, et ütlesin tere ja et me oleme siin festivali raames. “Ah yes of course my dear friends,” aga et kas me pole juba hiljaks jäänud? Teised muusikud on juba pillidega majast lahkunud. Ehmatasime selle peale esialgu ära, aga tegelikult me ju teadsime, et meil on veel poolteist tundi aega ja kontserdipaika kõnnib 7 minutit, nii et toibusime ruttu. Noormees naeratas sõbralikult ja hakkas siis meile toavõtmeid jagama, millega kaasnes terve hingestatud etendus sellest, kuidas me võime iga kell toast helistada telefoniga valvelauda, nad on alati meie jaoks olemas! Võite ka helistada üksteisele! Kuigi meie toad on kõigele lähedal ja kõik on kohe kõrval, kuid kui midagi peaks vaja olema! Hotellis on ka arvuti, võite kasutada millal iganes soovite. Valvelaud on avatud 24/7, alati meie teenistuses! Kas soovite ka parkida? Loomulikult, kohe tegeleme! Kuid kõigepealt anname daamidele nende toa juba kätte, et daamid saaksid juba hakata end kontserdiks valmis sättima. Kuid siis selgus, et hotell on üsna täis ja üks tuba oleks ühe suure voodiga. Ütlesin, et saame hakkama, võime õega ühes voodis magada. Sellele järgnes paar nalja selle kohta, kuidas õed-vennad just ei saa kuidagi omavahel midagi jagatud ja eks see on nüüd raske olukord. Aga lõpuks said daamid ikkagi oma toa võtme kätte ja Kristjan ja Robert jäid veel edasi toimetama, et autot parkida. Meie läksime oma tuba uudistama.

Tuba oli väga kena! No tõesti oli. Riias sõites meenutas Kristjan oma eelmist Lätis ööbimise kogemust, millest ta on siiamaani traumeeritud, ja ütles, et kui meie hotell peaks asuma ühe teatud McCafe kohal, siis ta lihtsalt ei tule sinna. Aga siin polnud küll midagi kurta, väga ilus koht ja väga ilus tuba. Eks hakkasimegi siis kontserdiks valmistuma ja sättisime end riidesse. Millalgi jõudsid poisid ka tagasi ja ütlesid, et noormees oli üsna ehmunud olemisega, kui nägi, kuhu me oma auto olime jätnud. Aga et nüüd on see hotelli hoovis. Poisid avasid oma toa ukse ja minut hiljem kutsusid suure elevusega meid vaatama, mis neil seal toimub. Ja tõesti, mis vaatepilt meile avanes! Terve vannitoapõrand oli täis väikseid klaasikilde! Dušikabiini klaassein oli täiesti katki. Poisid läksid siis meie sõbra juurde rääkima, et meil on siin selline kummaline olukord. Robert noogutas kõiketeadva ilmega ja ütles, et seal on “open investigation”. Et hotell oli täis, ei olnud võimalik tube vahetada, nii et tehti lihtsalt kiire koristus ja lasti poisid tuppa tagasi.

Sättisime siis edasi, lõpp läks juba veidi närviliseks, sest Kristjan tuli pahandama, et miks me ometi juba valmis ei ole. Tõsi küll, kontserdi alguseni polnud tõesti just palju jäänud. Mina väga ei muretsenud, sest ma teadsin, et enne meid on üks koosseis veel, ja igal koosseisul on ju tund aega ette nähtud. Aga enne ürituse algust võiks muidugi kohal olla ja korraldajale tere öelda. Ühesõnaga läksime üsna kiirustades kohale ja jõudsime täpselt. Ja siis selgus, et kiiret pole küll mitte kuhugi. Kell 20 ei toimunud mitte midagi, sätiti rahulikult alles lava üles ja esimene esineja läks peale millalgi peale 20.30 alles. Aga sellest polnud midagi, meil oli igati tore.

Kontsert toimus kohas nimega Folkklubs Ala, mis on Riias väga tuntud folgiklubi. Selline vanaaegse vaibiga kõrts, kus on väga tihti elus muusika ja just rahvamuusika. Üldse mitte ametlik kontserdisaal, vaid selline mõnus ajaveetmise koht. Muusikutele on lava, kõlarid on igal pool, sest koht on väga suur ja igalt poolt üldse lava ei näegi, aga nii saab igal pool kontserdist osa. Inimesed istuvad laudades ja ajavad juttu ja lava ees on ka väike tantsuplats, kus aegajalt keegi kaasa tantsib.

Meid olid kuulama tulnud sõbrad ansamblist Teikas Muzikanti, kes olid endale lausa laua kinni pannud ja kutsusid meid siis kampa, nii et liitusime seltskonnaga. Korraldaja ütles, et meile on mõeldud ka õhtusöök, aga see ei ole otseselt tema vastutusala, nii et ega ta tegelikult ei teagi, mis see on või kuidas käib. Aga siis tuli info, et õhtusöök käib nii, et me võime võtta kogu menüüst ükskõik mida süüa ja juua ja ükskõik kui palju, kõik nende kulul. Küsisin veel mitu korda üle, kas ma sain ikka õigesti aru. Jaa, arvet pole, kõik on lubatud. Nonii! Võtsime praed, koogid ja suured kaljad ja suupistevaliku kogu kamba peale. Kõlas nagu enamvähem mõistlikult. Ja siis toodi asjad lauda. Suupistevaagen võttis enda alla pool lauda ja oli tohutult suur ja praed olid ka imehead, aga hirmus suured. Me lõpuks ägasime korralikult, aga jube hea oli kõik küll. Ja korraldaja küsis, kas me oleks nõus viimastena esinema, nii et aega kõike nautida oli meil ka. Teikase omad ütlesid, et nemad siis ei saa meid küll lõpuni kuulata, sest ei saa nii kauaks jääda, aga vähemalt natukeseks jäävad ikkagi. Ja et kas me ikka seda põhilugu ka teeme? Kinnitasin, et Kaseke on ilusti esimesena kavas. Ühtlasi võtsime Teikasele mõeldes kavasse ka Vengerka, sest eelmise aasta folk-offil oli nende väljakutseks seda eesti keeles laulda, ja vähemalt Kristjan laulab siiamaani aegajalt, et ikka “sitikad ja satikad ja lutikad ja taid tulid mullllle vastu ja raputasid paid”. Totaalne hitt. Pakkusime ka Karlisele võimalust seda koos meiega laulma tulla, aga ta arvas, et need ajad on siiski möödas, aga nad olid väga elevil mõttest, et kuulevad, kuidas meie seda esitame.

Esimesena esines üks Rootsi onu, kellel oli tohutu pillipark kaasas. Mingi lõõtsaline, mingi viiul, siis mingi viiekeelne aga võibolla hoopis kümnekeelne ennenägematu suur viiulilaadne toode ja siis veel ka norra hardangfele. Väga toredasti mängis, aga ega kogu selle jutustamise taustal väga hästi süveneda ei saanud. Teisena esinesid leedu viiuldajad. Üks vanem onu, üks hästi targa olemisega tädi ja üks noorem neiu. Maatasalistele meeldis kangesti leedu onu mängu poos, see oli selline ühe puusa peale toetuv ja teise jalaga kaasa lööv asend, kusjuures aegajalt tegi ka täitsa suuri jalalööke. Väga profilt kõlav ansambel ja mängisidki lihtsalt kolme viiuliga, aga kõla oli igati suur. Kihvt repertuaar ka - leedu tantsuklubilugusid on juba väga palju kuuldud, aga nüüd oli hoopis teine reps, igasugu põnevad virtuoossed viiulilood. Tantsuklubilugusid mängiti ka, päris mitu tundsime ära, ja publik tundis ka ja tantsis kaasa. Paar lugu olid lihtsalt eesti lugudele väga sarnased või olidki mingid teised variandid ka siin tuntud lugudest, nt 1234567 kõlas väga äratuntavalt. Ja siis oligi meie kord.

Viiuliblogi III

Sättisime end esinemiseks lavale. Helimees oli väga tore ja tehnika oli ka väga hea. Mina ja Robert saime mõlemad endale viiuli külge mikrid, lisaks laulumikrid. Viiulimikrid on hirmutavad, sest siis pole võimalik kuhugi kaugeneda, kui ei oska. Aga samas hirmus mugavad ka, nii palju rohkem vabadust liikuda. Robertil oli vist esimene kord sellisega mängida ja natuke oli mures. Mina ei olnud päris seda tüüpi viiulimikreid varem näinud, aga need olid jube mugavad. Kinnitusid otse lõuahoidja külge, mitte kuhugi viiuli küljele ja ei jäänud üldse jalgu. Tuulele pandi ka bassidele eraldi mikker külge. Helimees väga hoolega sättis ja lasi Tuulel katsetada, et ega ei jää ette. Natuke nagu jäi, aga Tuule ütles, et it’s okay. Helimees ütles tõsiselt “no it’s not.” Ja pusis edasi. Pani kuidagi teiselt poolt kõrgemalt ja enam ei jäänud jalgu. Aga nii hea, et oli eraldi bassimikker, sest karmoška basse on alati halb võimendada, sest see käsi ju liigub kogu aeg igale poole. Kristjan oli vaimustuses monitoridest. Need polnud üldse sellised suured kastid põrandal nagu tavaliselt, vaid hoopis üsna pisikesed toki otsas ja Folkklubs Ala logodega. Kristjan kiitis neid väga, et heli on kohe palju lähemal ja parem kuulda ja siis ei pea samas seda nii valjuks keerama, et midagi kuulda oleks. Ühesõnaga tingimused olid päris head.

Kontsert ise oli ka mu meelest päris hea. Ega otseselt ei olnud ju kõige mugavam esinemine - reede õhtul kell 23 mängida tunniajane kava publikule, kes terve aja juttu ajab. Aga tegelikult oli tore. Inimesed ikkagi täitsa huviga kuulasid ja vahepeal tantsisid ka. Sugugi mitte vähem kui teistel! Ja omamoodi üllatav oli, kui hästi lätlased meie tantse teadsid! Tegime igasugu tantsuklubi lugusid vahele ja me ju keegi ette näidata ei saanud, aga lätlased teadsid kõiki tantse, isegi labajalga tatsusid täiesti toredasti. Teikas elas ka alguses toredasti kaasa, Katrina tegi mõned pildid ja videod ka ja sitikate-satikate üle oli neil hea meel küll. Lood tulid ka enam-vähem hästi välja. Enamik tuli hästi, mõni lausa väga hästi ja mõni, noh, kukkus ikka läbi ka, kui nüüd aus olla. Ma ei mäleta, mis lugu see oli, mida Tuule alguses mängis kaasa, siis sai aru, et mängib täitsa mööda, ja et siin ei saa vaikselt katsetada ka, ja siis sujuvalt lihtsalt jäi üldse vait. Tori polkas oli ka üks paras segadus akordidega. Aga Robert oli väga tubli, polnud üldse vaja seda viiulimikrit karta. Kui paar sassiläinud lugu välja arvata, siis üldiselt oli minu arust mõnus kava ja hästi hea energia oli ka, mingid lood olid ikka väga hea küte. Karguse peale karjuti “Bravo!” lausa. Mõnus oli mängida ja tund aega läks kiiresti. Lõpetasime oma esinemise enam-vähem 5 min enne südaööd nagu korraldaja oli palunud.

Pakkisime siis kokku ja läksime oma lauda tagasi. Enne õhtusöögi ajal jõudsime korduvalt teha nalja selle üle, et küll on hea, et me ikka koogid ka tellisime. Praegu oli ka alles veel pool vaagnat suupisteid ja koogidki veel söömata. Läksin siis uurima, kaugel meie koogid on, aga selgus, et keskööst on ikkagi köök kinni ja me kooke ei saanudki. No sellest polnud väga viga ka. Korraldaja Mara tuli ka rääkima. Ütles, et hea energiaga mängitud, kiitis mängijaid veel eraldi ja ütles, et talle meeldis, et traditsioonitunnetus oli ka paigas. Mara oli igatahes väga rõõmus ja kallistas kõvasti ja rääkis natuke homsest päevast Smiltenes. Sellega oli festivali esimene päev ametlikult lõppenud.

Ala lava võttis pärimusbändide asemel nüüd üle kohalik DJ, kes alguses mängis kõiksugu Läti muusikat. Mu arust oli totaalne kvaliteethetk olla reede õhtul Riia vanalinnas ja kuulata lätikeelset Brainstormi. Vahepeal olid mingid süldikad ka ja Kristjan ütles, et tema tahaks küll väga Läti tümpsu järgi jalga keerutada. Aga selle aja peale, kui meie koogisaaga oli lahenduse saanud, oli Läti sült ära lõppenud ja edasi tuli 80te pidu ja mängima läks Queeni Don’t Stop Me Now. Selle peale läksime meie ka tantsupõrandale, veel saime tantsida ABBA - Does Your Mother Know ja Bryan Adams - Summer of ‘69 järgi. Helikvaliteet oli küll absoluutselt KOHUTAV, kõik oli õudselt vali ja kõik kõrged sagedused tegid haiget, aga keegi ei lasknud sellest end häirida. DJ pidi plaadikeerutamise kõrvalt tegelema sellega, et karjatas lavale tantsima tulnud lätlasi põrandale tagasi. Aga põrand oli tantsijaid täis. Vahepeal tekkis mingi tore hetk mingi kohaliku valges särgis poisiga, kes võttis ka minu tantsima, aga kes kõigepealt tantsis üldse Kristjaniga vastamisi. Kristjan mustas ja lätlane valges, mõlemad nii hingestatult tantsimas, et kui lugu läbi sai, embasid kohe südamest. Edasi tuli mingi üsna keskpärane läti pop ja otsustasime, et läheme õue kõrvu ja häälepaelu puhkama. Aga koju ei tahetud veel minna.

Kõndisime siis natuke vanalinna peal edasi. Riias muide oli tohutult soe! Päeval oli täiesti suvi ja öösel oli ka mõnus soe suveöö. Ühel hetkel peatas meid mingi läti noormees, kes küsis Kristjanilt tuld. Kristjan pakkus talle šokolaadi. Poiss küsis, kas Kristjan on Itaaliast. Kristjan vastas, et jah ja küsis, kus on kõige parem pidu. Poiss vastas, et otse ja vasakule. Selge, läksime. Tänavad olid inimesi paksult täis ja baarides käis melu. Kristjan leidis kuskilt mingi kitarrikujulise sildiga koha, mis oli suletud. Aga terrassil istus siiski inimesi ja Kristjan istus ka. Lihtsalt istus üksinda laua taga. Meie seisime tänaval, sest mida sa ikka suletud baari terrassil niisama istud. Aga Kristjan ei tahtnud veel kogu melu keskelt lahkuda. Läks siis alustas juttu mingi paariga, kes oma lauas istusid ja vestlesid. Minu arust nad ei tahtnud, et keegi võõras eestlane nende omavahelise olemisega liituks, aga Kristjan arvas, et väga tahtsid. Natuke ajasid siis juttu, edasi leidis Kristjan kõrvallauast kaks neiukest ja läks nendega vestlema. Meie ootasime endiselt tänaval. Selgus, et neiud räägivad ainult vene keelt ja Kristjan kutsus Roberti tõlkima. Mingil hetkel me ikkagi lahkusime ja hakkasime hotelli poole kõndima. Hotellis ei oodanud meid valvelauas enam meie sõber ja 24/7 meie teenistuses olev valvelaud oli üldse tühi. Helistasime siis kellukest ja ootasime, et keegi meiega tegeleks. Robert ja Tuule läksid hotelli arvutisse arvutimänge mängima. Varsti ilmus üks unise olemisega noormees ja andis meile võtmed ja saime tuppa minna.

Mina jõin teed ja toimetasin arvutis tööd teha, Kristjan üritas mulle hotelli telefoniga tüngakõnesid teha, aga kahjuks Tuule rääkis ta sisse ja Kristjan oli sellest väga nördinud, sest tal olevat nii hea plaan olnud. Tegelikult ma arvan, et selleks ei ole vaja Tuulet, et aru saada, et kui keset ööd helistaks kõrvaltoast üks Kristjani häälega tegelane ja ütleks et “this is reception”, siis tegemist ei ole valvelauaga. Mina jäin varsti magama, kõrvaltoast kostis jutusumin veel päris kaua. Vahepeal jõudsin juba ärgatagi ja imestasin, et minu toanaabrit endiselt ei ole, ja kõrvaltoas oli ka vaikus. Kirjutasin meie ühisesse vestlusesse, et kus ollakse ja sain vastuseks pildi Tuulest ja Robertist mingi pronksist loomaga. Et kell oli juba väga palju ja järgmine päev pidi ka pikk tulema, kupatasin selle kolmiku siiski magama. Mõne minuti pärast kostsid akna alt juba tuttavad hääled ja varsti oli vaikus.

Viiuliblogi IV

Ärgata oli võrdlemisi raske, aga saime hakkama. Vähemalt meie tuba sai ja seejärel koputasime poistetoa uksele, kuni nemad ka ärkasid. Kristjan küsis, kas tohib pidžaamas tulla. Hommikusöök oli igatahes kahekorruselises restoranialas ja meie sõber valvelauast juba kiitis meile nende rootsi lauda. Valisime koha teisele korrusele ümmarguse diivani peale, mille kohta Robert ütles, et nagu kosmoselaevas. Hommikusöök oli igati rikkalik - võileivad, puuviljad, helbed, koogid, saiad, kohv, mahl, munapuder, mida iganes. Rõõmustav oli ka see, et pärast seda söömingut ootas meid järgmise päevakorrapunktina ees lõunasöök. Ja valvelaua sõber juba seletas suure elevusega, et kui me Riiast välja läheme, lähevad toiduportsjonid kohe ikka suuremaks. VEEL suuremaks??

Riiast välja oli plaanis minna tõesti, sest järgmine kontsert toimus väikses linnas nimega Smiltene. Esialgu ei jäänud kellelegi see nimi hästi meelde, Robert kippus seda Smeltanaks kutsuma. Selgus, et samal ajal kui mina öösel magasin, olid teised guugeldanud, mis koht see Smiltene siis selline on. Nad kindlasti võivad oma teadmisi kommentaarides jagada, ega mina ju kõike ei tea ja ei mäleta. Igatahes Smiltenes elab 5000 inimest ja kõige suurem vaatamisväärsus on mänd. Või õigemini seal on mitu tähtsat mändi, üks on lausa kolme tüvega! Ja ühel oli mingi suur ümbermõõt, ja mingi pärn oli ka. Igatahes lootsime väga, et lõunasöögile järgnev ekskursioon meile ikka neid kuulsaid puid tutvustab.

Varsti oli aeg asjad kokku pakkida ja sõitma asuda. Enne jutustasime veel oma valvelaua sõbraga, küsis mingeid täpsustavaid küsimusi meie koosseisu kohta ja mis muusikat me teeme ja mis pille me mängime jne. Ma ütlesin, et Tuulel on karmoška ja ta küsis kohe, kas ma räägin vene keelt. Pigem mitte. Ta ütles, et tal on ikka kahju, et ei saanud kontserdile tulla, ja täna Smiltenesse ta ka siiski tulla ei saa. Ma ütlesin, et ta võib laikida meie facebookilehte! Ta palus mul nime paberile kirja panna. Jätsime siis sõbraga hüvasti, ta pidas meile väga hingestatud lahkumiskõne ja soovis palju edu meie kontserdiks Smiltenes ja saatis meid auto juurde ja lõi ükshaaval kõigiga küünarnukid kokku ja soovis head reisi ja ütles et kingitusena on parkimine meile tasuta. Tänasime viissada korda ja ütlesime head aega ja nägemist ja kõike head ja aitäh ja head päeva ja jõudsime lõpuks autosse. Ja siis jooksis Robert tagasi, sest oli oma passi valvelauda jätnud. Sai passi kätte ja alustasime sõitu, seekord oli roolis Kristjan. Sõit algas sellega, et tuli välja manööverdada ülikitsast väravast ülikitsale tänavale. Üsna pingeline ja inimesed ka kõik tänaval vaatasid, aga saime hakkama. Kristjan muretses, et Roberti autol on nüüd võibolla paar kriimu. "Aga mina ütlen, et kriimud annavad ainult iseloomu," vastas Robert. Riia oli väga ilus ja lubasime, et tuleme varsti tagasi. Tegelikult Teikas Muzikanti kutsus meid laupäevaks kontserdile, seekord on nemad sealsamas folgiklubis esinemas. Meie ei saa minna, aga kui keegi tunneb, et tahaks laupäeva õhtu Riias veeta, siis soovitame soojalt ja Teikas lubas laua kinni panna.

Sõit möödus üsna rahulikult. Robert tegeles arvutis oma taimede ja männastega, Tuule tukastas. Kaks tundi möödus kiiresti ja varsti olimegi Smiltenes ja oli tõesti palju mände. Jõudsime mingi külalistemaja juurde ja astusime sisse ja suutsime valvelauatädi totaalselt segadusse ajada, sest toad ei olnud ju meie nimel broneeritud ja ma ei teadnud, kelle nimel olid, ja korraldajat ka ei paistnud. Veidi pidime siis ootama, aga varsti saime kaks võtit kätte ja näidati, kus toad asuvad. Esimene tuba oli igati suur ja uhke ja lisaks kahele voodile veel diivaniga ja klaasuks viis otse maja ette. Pole paha! Me otsustasime Tuulega, et see on nüüd meie oma. Kristjan sellega sugugi ei nõustunud, aga me leidsime, et oleks aus, arvestades et eelmise öö me pidime ühes voodis veetma ja kumbki eriti magada ei saanud. Poisid läksid seega teise majaotsa teisele korrusele. Kristjani vingumise põhjal ma arvasin esialgu, et neil on erakordselt halb tuba, tegelikult oli ikka tublisti üle keskmise ilus ja korralik. Aga meie oma oli muidugi parem.

Lõunasöök oli maja taga terrassil ja taaskord väga hea. Meid pandi välismaa esinejatega ühte lauda pidulikult istuma. Söögi ajal valitses lauas täielik vaikus, peale meie ei rääkinud keegi. Kõik oli kaunis, kuni Tuulel kukkus maha kahvel. Ei hakanud seda seal tooli alt otsima keset pidulikku lõunat ja teenindajat ka ei paistnud, nii et Tuule ootas. Kogu olukord, kuigi traagiline, oli samas hirmus naljakas. Kui mina olin lõpetanud, võttis Tuule minu kahvli - ja pillas ka selle maha. Nii me siis istusime seal kahekesi, ainult noad taldrikus ja naerust pisarad silmas, samas üritades vaiksed ja viisakad olla. Aga seekord muigasid juba meie lauakaaslased ka. Aga ei öelnud ikkagi midagi, olid vaikuses edasi. Lõpuks kui kõik olid peaaegu lõpetanud, tuli teenindaja nõusid koristama ja Tuule küsis, kas ta saaks ühe kahvli. Kahvli?! Teenindaja oli väga segaduses. Tõi kahvli ja noa ja küsis, kas ta siis ei andnud enne?? Meie rootslasest lauanaaber, kes ei olnud seni meiega sõnagi rääkinud, ütles teenindajale: “She dropped two of them.”

Pärast lõunasööki oli kohe ekskursioon. Selleks kupatati kogu kamp bussi ja sõitsime siis mööda Smiltenet ringi, giidionu ilusti mikrofoni rääkimas. Loomulikult läti keeles. Siis tuli aga meie juurde üks toreda olemisega neiu ja ütles, et ta tõlgib meile ära. Ilona tõlkis väga toredasti, tal oli mingi oma filter, kõike ei vaevunud seletama, ütles et tõesti ei ole huvitav info. Mingi hetk jälle onu pikalt seletab, lätlased muhelevad. Ilona kehitab õlgu. “Stupid joke.” Tõlkimise vahepeale ajasime siis niisama juttu. Ilona ütles, et talle meeldis meie kontsert ja et talle meeldis väga ka eelmisel aastal minu ettekanne virtuaalkonverentsil. Küsis, millega me tegeleme ja mida õpime ja selgus, et ta ise on ka õppinud lausa vist konservatooriumis klassikalist laulu, kui ma ei eksi. Ja et hetkel laulab ühes vokaalansamblis Putni (ei see ei ole see meie Putni, ma juba kontrollisin), ja siis veel sellises ansamblis nagu Tautumeitas, kui me oleme kuulnud. No miks ei ole! Väga kuulus läti popfolk ansambel, kus on viis neidist alati max kostüümides pärjad peas ja neil on alati hästi diibid muusikavideod kuskil põllu peal. Aga nad on väga head ja tõesti väga väga populaarsed ja hästi värsked ja aidanud rahvamuusikat Lätis kõvasti populariseerida, no natuke nagu meie Trad Attack. Ja reisivad väga palju, Viljandi folgil käisid ka alles hiljuti. Seletasin siis oma ansamblikaaslasele seda kõike ja näitasin natuke youtubest ilma hääleta mingit videot ka, millel on lausa 8 miljonit vaatamist. Küllalt muljetavaldav! Aga natuke pakkus video nalja ka, leppisime kokku, et õhtul hotellitoas paneme videod peale ja on rämmar. Ilona oli väga tore, vestlesime Läti ja Eesti folkloorivaldkonna hetkeolukorrast ja erinevatest lähenemistest pärimusele ja iga natukese aja tagant tuli siis väike tõlge vahele, umbes et siin elab orkestri dirigent või siin on ilusad majad ja palju õunu. Ühes kohas me saime ise ka aru, et meteors kraters.

Ühel hetkel tehti siis peatus ja jalutasime ringi, nägime ühte vana maja ja teist vana maja ja siis kolmandat veel, Ilona ei pidanud oluliseks rohkem seletada. Rääkisime siis edasi hoopis õpetamisest ja Ilona ütles, et ta vaatab kadedusega, kuidas Eestis nt väiksed lapsed juba karmoškat mängivad, et Lätis pole selline asi üldse teemas. Pille õpitakse muusikakoolis ja seal on ainult klassikalised pillid, ja lapsena mingeid rahvapille õppida pigem pole võimalik. Mina ütlesin, et see-eest on neil jälle jube palju jube häid folkloorirühmi, meil jälle pole seda üldse. Peale meie ja Leigarite ega väga polegi. Selle peale tegi Ilona küll suured silmad, Lätis on neid ju tohutult palju. Siis liitus meie vestlusega viiuldaja Zane, ka üks tore noor neiu, ja selgus, et meil on temaga üsna sarnased taustad - lapsest peale klassikat õppinud ja konservatooriumi lõpetanud, aga terve aeg ka pärimust kõrval teinud ja nüüd töötame üldse õpetajana ja peame oluliseks lastele mõlemat poolt tutvustada. Ühesõnaga saime kergelt jutule ja õudselt põnev oli vestelda ja jälle võrrelda, kuidas olukord kuskil pool on. Näiteks sain teada, et kui meil on keskastme muusikakoole kolm (Eller, Otsakool ja Muusikakeskkool, kusjuures viimased kaks ju ühendatakse, nii et järgmisest aastast on alles ainult kaks), siis Lätis on keskastme muusikakoole ÜHEKSA. Nojah, et kõige parem tase on ikkagi Riias, aga põhimõtteliselt on võimalik pärast lastemuusikakooli õpinguid jätkata ka oma kodukohas ja tase on igal pool korralik ja Rezeknes on esimese koolina võimalik ka keskastmes pärimusmuusikat õppida. Veel rääkis Zane, et ta on õppinud eesti keelt ja vanasti tegeles sellega päris põhjalikult, aga praegu on unarusse jäänud. Aga eesti muusika talle väga meeldib ja meie kontsert ka meeldis ja väga tahaks meiega veel õhtul koos pilli mängida, tal on mingeid eesti lugusid, mida tahaks mängida ja mille kohta küsida. Igatahes on tal peas kõik Zetode, curlyde ja trac attacki lood. Meie vestlus jäi aga katki, sest korraldaja tuli ütlema, et on taas söögiaeg! Nimelt oli nüüd aeg heliproovideks, ja kes parasjagu ei proovinud, sellel oli kohvi ja koogi paus. Päike paistis ja oli täiesti mõnus suvepäev, no mis nii viga.