Kirjutab Helin:
Õhtul enne magamaminekut arutasime Madli ja Anzelaga, kes äratuse paneb ja leidsime kõik, et küll keegi ikka paneb ja küll me ärkame. Oluline küsimus, sest hommikusöögile hilineda ei tohi. Igaks juhuks panin ikkagi endale ka äratuse. Samas kuna serblaste night party oli üsna intensiivne, võtsin ka kõrvatropid ligi. Tean kogemusest, et kuulen äratust ikkagi, ka kõrvatroppidega, nii et kindel värk. No ei. Terve tuba ärkas selle peale, kui Kersti tuli meie tuppa ja ütles, et hommikusöögini on kuus minutit. Ma ei ole mitte kunagi nii kiiresti valmis saanud.
Ja kiirustada tasus, Anzela näiteks hilines kaks minutit ja teda juba ei tahetud enam sisse lasta.
Ja kiirustada tasus, Anzela näiteks hilines kaks minutit ja teda juba ei tahetud enam sisse lasta.
Aga serblaste night party oli vägev. Korraga mängisid nende rühma muusikud ja kõlaritest käis korralik tümakas. Pool seltskonda hüppas niisama ringi, aga üks hästi asjalik tädi üritas samal ajal ikkagi Serbia tantsu õpetada. Selleks puhuks oli siis mingi seltskond käest kinni võtnud ja tädi ise näitas ees samme ette. Hästi lihtne, à la kolm sammu paremale, kolm vasakule, vahepeal ette risti. Tegi seda hästi pikalt, vaatas, et tuleb küll, ja siis järsku hakkas topeltkiirusel mingeid megakiireid hüppeid sinna vahele pikkima ja hullupööra siblima, ise entusiastlikult hüüdes "It's the same!". Nähes siiski meie segaduses nägusid ja sõlmes jalgu, ta ohkas ja läks aeglase variandi peale tagasi. Tegime siis jälle tükk aega seda, jaaa jälle läks siblimiseks. "It's the same!!" No ei olnud. 
Mina mingil hetkel loobusin, aga Priit millalgi hommikul ütles, et tema sai lõpuks asjale pihta - võidab see, kes teeb kõige suuremaid hüppeid ja karjub "Hoppa!"
Mina mingil hetkel loobusin, aga Priit millalgi hommikul ütles, et tema sai lõpuks asjale pihta - võidab see, kes teeb kõige suuremaid hüppeid ja karjub "Hoppa!"
Pärast hommikusööki läksid muusikud orkestrisse, kaks paari jälle tantsima ja mina ja Kristjan koosolekule. Meie giid Pedro on väga armas, aga alati väga murelik, kas me ikka jõuame õigeks ajaks valmis, kipub veidi üle muretsema. Seekord ka, pidime tunduvalt varem valmis olema, sest sinna koosolekule on ju vaja minna ka. Mõtlesin, et huvitav, kuhu meid siis viiakse..? Teisele korrusele. Olime ilusti siis varem kohal, aga kuna itaallased ja tšehhid hilinesid tubli 20 minutit, siis ei olnud sellest palju kasu. Aga koosolek oli väga informatiivne, muuhulgas ütles president Cesario, et WiFi on ka olemas, et saame kõik kodustele kirjutada, et "ilm on ilus ja festival tore ja festivali president on maailma kõige ilusam mees."
 |
| Väga asjalik koosolek ja väga detailsed lavaplaanid |
 |
| Mul oli au saada maailma ilusaima mehega pildi peale |
Pärast lõunasööki kohtusime rühmaga Vana Paju all ja pidasime koosoleku, järgnes üsna pingeline Kuhaanuška proov avakontserdi jaoks.
Käisime käsitöönäituse avamisel. Iseenesest oli vaja, et vähemalt üks inimene läheks kohale, aga meie läksime terve rühmaga ja ühtlasi täitsime kogu saali.
Iga riik pidi tooma kaasa 4-6 käsitööeset ja eelnevalt saatma nende kirjeldused. Need olid nüüd väga kaunilt lauale seatud ja nii armas oli meie asju seal näha! Meie tõime näitusele minu rahvariidevöö, Sanderi sukapaelad, minu ja Sanderi sõled, Halliki Tarvastu tanu ja kaks paari kindaid. Väga ilusti oli kujundatud ka, kui välja arvata, et nad olid numbrid sassi ajanud ja kindad esinesid sukapaelte nime all.
 |
| Lava oli suur ja selle täitmine keeruline, keskpunkti hoidmine veel keerulisem |
Käisime käsitöönäituse avamisel. Iseenesest oli vaja, et vähemalt üks inimene läheks kohale, aga meie läksime terve rühmaga ja ühtlasi täitsime kogu saali.
Iga riik pidi tooma kaasa 4-6 käsitööeset ja eelnevalt saatma nende kirjeldused. Need olid nüüd väga kaunilt lauale seatud ja nii armas oli meie asju seal näha! Meie tõime näitusele minu rahvariidevöö, Sanderi sukapaelad, minu ja Sanderi sõled, Halliki Tarvastu tanu ja kaks paari kindaid. Väga ilusti oli kujundatud ka, kui välja arvata, et nad olid numbrid sassi ajanud ja kindad esinesid sukapaelte nime all.
Hästi huvitav oli ka teiste käsitööd vaadata. Näiteks kohaliku rühma näitusel olid väiksed heegeldatud (?) kotikesed, mille otsas olid paeltega väiksed pallikesed. Selle kotikese kinkis neiu noormehele ja noormees kandis seda oma vestitaskus, nii et pallikesed rippusid välja ja see oli märgiks, et noormees oli kihlatud.
Väga omanäoline oli tšehhide laud, neil oli seal lihtsalt ports fotosid ja sealt selgus, et nemad peavad oma käsitööks näiteks oma jõge ja helilooja Janačeki. Ühtlasi tõid naad kaasa sütt, viina ja ühe kirve, selle viimase kohta ütlesid, et kasulik asi töötegemisel ja tantsimisel.
Väga omanäoline oli tšehhide laud, neil oli seal lihtsalt ports fotosid ja sealt selgus, et nemad peavad oma käsitööks näiteks oma jõge ja helilooja Janačeki. Ühtlasi tõid naad kaasa sütt, viina ja ühe kirve, selle viimase kohta ütlesid, et kasulik asi töötegemisel ja tantsimisel.
 |
| Tšehhi laud |
 |
| Võrdluseks Rumeenia laud |
Pärast näitust oli vaba aeg. Kohalikel on ütlemine, et Assooridel on 4 aastaaega ühes päevas. Seda saime nüüd tunda. Paari tunni jooksul jõudis ilm olla pilvine, tibutada, päike välja tulla, korralik padukas sadada, ja jälle päike ja nii on siin kogu aeg.
Paljud sisustasid vaba aega poes käimisega. Aga et festival oli nüüd ametlikult alanud, olid kohe reeglid ka rangemad. Eeskirjad ütlevad, et tuppa ei tohi tuua alkoholi ega sööke, ja tänasest oli tõesti kooli väravas mustas särgis turvamees, kes kontrollis, kas sul kaelakaart on, aga otsis ka kotid läbi ja süüa-juua tuppa tuua ei lubanud. Priit istus oma kummikommidega turvamehe juurde värava ette maha ja sõi need seal ära, pakkus tallegi, aga turva keeldus. Turva käis hoopis oma putkas ära, ja tuli välja, oma kommid kaasas. Lõpuks ei jaksanud Priit enam komme süüa ja andis pool pakki turvamehele ära. Arnold aga peitis oma banaanid puu otsa. Praeguseks on nad seal olnud juba neli päeva.
 |
| Meil on nüüd banaanipuu |
Aga juba tekkis ka palju häid ideid, kuidas oma saak siiski tuppa toimetada. Rahvariides inimesi üldiselt ei kontrollita ja pille ka mitte, järelikult tuleb seda ära kasutada ja näiteks pillikohvrisse pakkida. "Kõige suurem kohver on Arnoldil, paneme kitarrikohvri sisse." "Paneme üldse kitarri sisse." "Poiste rahvariidesärgid on täiega suured, sinna mahub." "Kaabude alla saaks ka." "Aga kui ikkagi kontrollivad? Käsevad kohvri lahti teha?" "Siis ma vaatan Arnoldit hästi üllatunult." "Arnold vaatab ise ka hästi üllatunult!" "Mõtle, käseb kaabu ära võtta ja tohutu saak veereb maha."
Aga turvamees kontrollib ka veepudeleid ja korjab need ära, isegi siis, kui need tühjad on. See meile ei meeldi, sest kogu aeg on palav ja tahaks juua ja pudelid, mis meile jagatakse, on väiksed ja saavad tühjaks, aga täitmiseks tuleb VÄGA palju kõndida.
Õhtul oli festivali avakontsert. Avatseremoonia ajal kandsid giidid oma rühma lippusid ja tõid need väga dramaatiliselt Viimse Mohikaanlase soundtracki saatel lavale. Meie esinesime teisena, pärast tšehhi rühma. Lava taga kohtusime jälle oma itaallasest sõbraga, seekord huvitas teda Anzela karmoška. Meelis aga vestles Serbia klarnetistiga torupillidest. Meile öeldi, et peame nüüd lava kõrvale valmis minema, aga itaallane ei tahtnud sugugi pilli loovutada. Meelis läks ja vallutas Anzela pilli tagasi ja läksime siis lava äärde valmis.
 |
| Avatseremoonia |
 |
| Meie Itaalia sõber, seekord oma pilliga |
Kontsert oli väga hästi korraldatud, aja kokkuhoiu mõttes olid mikrid pandud kahele poole lava ja ühe rühma esinemise ajal teisele tehti juba heli. Muusikud tulid peale külje pealt, tantsijad otse eest, rivistusime ilusti ja seejärel heisati Eesti lipp ja mängiti Eesti hümni ja meie laulsime. Ülilahe oli seal suure rahva ees kaugel maal oma lipu all oma hümni laulda. Kahju ainult, et fono pealt lasti soome hümni.
Nii et kolmanda salmini me ei jõudnud. |
| Lipu heiskamine |
Esinemine läks väga hästi, energia oli lihtsalt laes, niii lahe oli mängimise ajal meie tantsijaid vaadata, millise emotsiooniga kõik tantsisid, muusika ka töötas, ülihea küte lihtsalt !! Esimest korda olid tüdrukud Põlva seelikutega ja poisid vestidega ja see oli ka ilus.
Pärast tegime rühmapildid ja vaatasime kontserti edasi.
 |
| Avatantsuna esitasime Kuhaanuška |
 |
| Kontsertidel tuleb ajast täpselt kinni pidada, selleks on lava ees ekraanid, mis loevad sekundeid. Avakontserdil võis esineda 3 minutit, meile pandi kogemata ekraanile 4 minutit, seega meil jäi üle täpselt 6 sekundit. |
 |
| Esimene esinemine tehtud! |
Siki loopis oma veepudelit, tegi bottle flippi, st viskad pudeli õhku ja loodad, et see maandub püsti. Kohalikud Portugali lapsed elasid alguses põnevusega kaasa, aga siis võtsid mängu üle ja arendasid edasi, viskasid pudeleid silmad kinni ja selja tagant ja mida veel ja tähistasid igat edukat katset korralikult, ja nii terve kontsert. Lõpuks see mäng ammendus ja nad hakkasid pudeleid lihtsalt laiaks astuma.
